Vabariigi 90. aastapäev

Riigikogu esimees Ene Ergma lõpetas oma esinemise riigi 90. aastapäeva lipuheiskamise tseremoonial sõnadega: „Riik on tugev, kui ta on meie südames.“ Öeldu erineb tavapärasest poliitilisest mõtlemisest, milles riikluse tugevust hinnatakse arvudes. Riik on kodanike südametes, kui seal valitsevad reeglid tuginevad võrdõiguslikkusele ja üksteise mõistmisele ning riigi kodanikud tunnevad ennast turvaliselt. Vabariigi aastapäeva viimastel tundidel vaagisin viimaste päevade vastuolulisi kogemusi - kas uskuda poliitilise ladviku ülistuslaulu või peitub tõde samal ajal kostnud minoorsetes toonides. Kunagiste Riigikogu saadikutega (Marju Lauristin, Jüri Adams, Ignar Fjuk) ETVs toimunud vestlussaates domineerisid minoorsed toonid, mille sarnaseid kostab terves Eestis: Riigikogu viimased koosseisud ei esinda enam rahvast.„Seadused on nagu ämblikuvõrgud, mis püüavad pisikesi kärbseid, aga lasevad herilastel ja vaablastel end lahti rebida,“ on öelnud Jonathan Swift. Väikeriigis ei tohiks me sellega leppida. Seaduseloomest võib tuua piisavalt näiteid, kuidas poliitiline eliit suhtub neile edastatud ettepanekutesse. Poliitikute ülbe suhtumine kodanikesse ületab juba mõnda aega paljude taluvuse piiri – osa rahvasaadikuid lausa irvitab kodanikele näkku. Poliitilise ülbuse näiteks toon 23. veebruari Postimehes avaldatud kahe „rahvasaadiku“ seletuse nende tasustamise aluste õigustamise kohta. Vaatamata sellele, et suur osa valijatest ei taha leppida riigiisade põhjendamatult kiire töötasude kasvuga ja neile kehtestatud erisoodustustega, ei kavatse demokraatia jüngrid muuta endale kehtestatud teiste kodanikega võrreldes soodsamaid tingimusi. Keskerakondlane Ain Seppik arvab: “Kui meil on 1,4 miljoni elaniku seast valitud 101 saadikut, siis ei saa ju nende palk väga vilets olla. Aga eks see ametikoht on vaid neljaks aastaks ja aeg möödub kiiresti. Kõik need, kes kadestavad, ei pea seda pikalt tegema ning kolme aasta pärast avaneb neil uus võimalus valida.”Ainult valimiste läbiviimine ei tee ühtegi riiki demokraatlikuks. Eriti veel tingimustes, kus selle sõna kirjutamisel tuleks kasutada jutumärke. Kirev valimiseelne klounaad, milles määrav roll on ajupesul, ajab paljusid iiveldama. Eesti Vabariigis kehtivad seadused (valimis- ja erakonnaseadus) soosivad aga just selliseid valimisi. Seppik tõdes, et nende palk kasvab täpselt nii kaua, kui riigil hästi läheb – kui riigil hakkab kehvemini minema, siis ei tõuse enam ka riigikogulaste palgad. Pikaajaline poliitik kahjuks ei selgita, mida ta „hästi minemise“ all mõtleb. Loodetavasti ei mõelnud ta selle all elanikele üha enam väljastatavaid antidepressantide retsepte, rohkearvulisi hambatõve all kannatajaid (kes ei ole suutelised ravi eest tasuma) või mingit muud analoogset tendentsi. Arvatavasti mõtles rahvaasemik majandusedu, mille osa „hästi minemises“ ei pruugigi nii suur olla, kui seda oletatakse üksikute indikaatorite põhjal. Jätkusuutlikkus ja stabiilsus teevad majanduskeskkonna edukaks. Majandusteadlased ja -analüütikud on juba mõnda aega püüdnud „trallivaid“ poliitikuid tantsupõrandalt tagasi kutsuda, selgitades, et praegune majanduskasv ei ole jätkusuutlik. Poliitilise ladviku lihtsustatud edukäsitlusel valminud riigieelarvest on saanud tõsine oht majandusarengule. Senise majanduskasvu veduriks olnud kinnisvaraturg, laenuraha ja sisetarbimine ei suuda tagada edasist kasvu. Lühiajaliselt toetab küll sisetarbimist avalikus sektoris toimunud töötasude tõus, kuid näguripäevad võivad seetõttu kujuneda veelgi rängemateks. SKT kasvu ja „hästi minemist“ võrdsustada ei saa. Tuleb arvestada, et sisemajanduse kogutoodangu loomisel osalevad lisaks eestlastele välismaalastest juriidilised ja füüsilised isikud, kelle tulu liigub teiste riikide kodanike rahakottidesse, jättes meile ainult ilusa SKT näitaja. Teiseks heaolu mõõdikuks peab lugupeetud keskerakondlane kindlasti statistilist keskmist töötasu. Seda, et keskmist või sellest kõrgemat tulu teenib igast neljast inimesest ainult üks ja suuremal osal jääbki keskmine püüdmatuks, ei paista rahvasaadik teadvustavat.Statistiline keskmise töötasu tõus kajastab pigem riigi poliitilise eliidi materiaalse heaolu kasvu, mitte keskmise elaniku majandusliku kindlustatuse paranemist. Üha suurenev kulude kasv (inflatsioon) nullib suurema osa kodanike loodetatava tulu. Protsendid ja hulgad on võrreldamatud, kui nende võrdlusbaasid on erinevad – 10%ne kasv 10 000 või 40 000 puhul on ikka erinev küll. Kogenud poliitiku demagoogilise mõttekäiguga saaks veel leppida, ent teise põlvkonna poliitiku seisukoht teeb lausa nõutuks. Samas Postimehes kirjutatakse: „Värskelt parlamenti pääsenud reformierakondlasest noorpoliitik Kalle Palling leidis sarnaselt Seppikuga, et kui eelmised koosseisud on niisuguse süsteemi välja mõelnud, siis järelikult ei ole seni suudetud paremat alternatiivi pakkuda. “Ma ei taha kuidagi nõustuda, et Riigikogu muudab seadusi omakasupüüdlikult ning vaid enese huve silmas pidades, nagu arvab teinekord avalikkus või mõned meediaväljaanded,” ütles Palling. “Kui keegi pakuks välja parema variandi, siis võiks selle otstarbekust kindlasti arutada.““Riigikogu interjöör justkui motiveeriks iseendale oodi loomist, mille kõla millegipärast ei sobi tavakodaniku kõrvadele. Aruandlus ülevalt alla, valimine alt üles iseloomustavad ühte klassikalist demokraatiat. Eestis toimiv esindusdemokraatia on demokraatia väärastunud mudel. See, et valitavad ametimehed tegelevad endale meelepärase seaduskeskkonna loomisega, ei vasta demokraatia põhimõtetele. Erisoodustuste kookon, mille seaduseloojad on aastatega enda ümber kudunud, tuleks kiiremas korras purustada. Demokraatia on valitsemisvorm, milles ei tohiks olla kohta riiklikul tasemel viljeldaval ebavõrdsusel - erisoodustustel. Rahva arvamuse ülimuslikkust poliitiliste seltskondade seisukohtade ees on aga lausa piinlik korrata. William Penn on öelnud: „Laske rahval arvata, et ta valitseb, ja ta laseb end valitseda.“ Loogem siis selline keskkond, et rahvas tõesti arvaks, nagu ta valitsekski. Vajalikud muudatused ei nõua mingeid materiaalseid ressursse, piisab täiesti valitsejate empaatiast ja nende mõningasest eneseohverdamisest.