Kuidas pääseda hundikarjast?

On olemas ütlemine „Kui tahad elada hundikarjas, siis pead õppima ka nende moodi ulguma”. Selleks, et õppida „ulgumist”, vajatakse aega ja võimalusi. Kas aga anname alati kõigile piisavalt aega – kas pakume võimalust või tõukame sageli nõrgemad hoopis teistele puremiseks.Elukeskkond seisneb võitluses – olelusvõitluses, mille käigus võidakse halastamatult enda hulgast välja tõrjuda need isikud, kelle geenides domineerivad üha harvemini kohatavad isikuomadused nagu seda on mõistmine ja halastus. On see tingitud elurütmi liigsest kiirusest, väärtushinnangute muutusest või siis mõlema teguri koosmõjust, on keeruline vastata. Vajame tõenäoliselt vastuse leidmiseks aega, oleme liiga palju seda kulutanud „hundikarjas” püsimiseks.Enamasti tuuakse keeldumise või tegematajätmise põhjuseks aja puudust. Kui aga järele mõelda, siis võiks ju sõna „aeg” asendada „soov”-iga. Kui midagi väga soovitakse, siis seda ka saavutatakse. Vastupidiselt tähendab see seda, et kui midagi soovitakse jätta tegemata, tuuakse samuti põhjenduseks ajapuudus - ollakse ju hõivatud millegi muuga, millest saaks soovi korral loobuda. Meie tegemised sõltuvad pigem valikutest, mille puhul ei saa alahinnata ühiskonnas väljakujundatud väärtushinnanguid.Täna tundub kõik olevat müügiks – olgu selleks siis avalik teenus, ärakuulamine või kellegi arvamus. See, et iga kodaniku edukuse määrab rahavoogude suurus, ei ole ammu mingi uudis. Materiaalsuse ülistamine on soodsaks kasvulavaks kadedusele ja kiusatustele. Materiaalsuse ees kummardamine ja raha osatähtsuse fetišeerimine on viinud selleni, et üha harvemaks muutub mõistmine ja abistamine, rääkimata ohverdamisest. Vanasõna „Andmise rõõm on suurim rõõm” on muutunud paljudele arusaamatuks.Mida rohkem leiaksime aega (soovi) kaaslaste kuulamiseks, seda sõbralikumaks muutuks keskkond. Hoolivus ja vastastikune lugupidamine peaksid saama ülimuslikumaks rahavoogudest, võimaldades enam nautida lihtsaid ja argipäevaseid tegemisi, võõrandudes üha enam levivast kadedusest ja materiaalsest kiusatusest. Maslow’ vajaduste püramiidist võib järeldada, et ühiskondades, kus ei suudeta tagada vastastikust lugupidamist, ei teki naljalt ka sisulist arengut ja elu piirdub raha, turvalisuse ja positsioonide pärast jagelemisega. Ma ei taha muidugi väita, et raha ei mängi mingit rolli meie tunnete kujundamisel ja elukvaliteedi määramisel, kuid selle üleliigne kummardamine ei saa olla eesmärk omaette – pigem võiks see olla üks võimalikest vahenditest.Indiat külastanud teavad, et vaatamata materiaalsele vaesusele tunduvad inimesed seal õnnelikena, õnn lausa peegeldub nende silmadest, miimikast ja liikumisest (tantsud, mängud). Rahulolu ja mõnus enesetunne on aga üheks oluliseks elukvaliteedi tagatiseks.Tõenäoliselt põhjustabki meie elanikkonna rahulolematust ühiskonnas valitsevad väärtushinnangud, tuginedes liigselt materialiseeritusele. Oleme ise loonud sellise keskkonna, kus paljudele ei anta võimalust iseseisvalt hakkama saada. Sa pead kas kuuluma „hundikarja” või oled määratud hukule. Juba ühiskonna reeglitega pannakse paika igaühe kohustused – olgu selleks siis kindlad maksukohustused, moraali- ja eetikanormid vm. Kohustuste suurenemisega vähenevad paratamatult valikuvõimalused. Kuni need on tasakaalus, toimib ühiskond edukalt – inimesed tunnevad end mugavalt, peavad kinni kehtestatud reeglitest. Ühele poole (õigused/kohustused) liigne kallutatus põhjustab aga üha suureneva rahulolematuse, sageli koguni kaose. Sellised liigselt kallutatud kogukonnad saavad enamasti eksisteerida ainult totalitaarse reziimi tingimustes.Kas ei ole kohustuste ja õiguste telg meie ühiskonnas nihkunud juba mõnevõrra tasakaalust välja, kus demokraatia varjus on õigustepoolne osa muudetud liiga väikeseks? Õiguste ja kohustuste tasakaalu viimine tooks meie ellu rohkem vabadust, vähendades seejuures liigset sõltuvust „hundikarjas” püsimisest. Ehk võimaldab selline tasakaal tegeleda vähem „ulguma” õppimisega ja pühenduda enam üksteise mõistmisele ja toetamisele.Kuni me aga leiame vastuse esitatud küsimusele ja suudame ühiskonnas valitsevaid väärtushinnanguid muuta, tuleb peatähelepanu pöörata „hundikarjas“ püsimisele ja oma lastele „ulgumise” õpetamisele, luues viimastele paremaid võimalusi tulevikus iseseivalt ja edukalt tegutsemiseks ja „hundikarjas” püsimiseks.

Vajame otsedemokraatiat

Rahvas ei saa end ise valitseda, seadusi teha ja kohut mõista. See kõik käib esindajate kaudu, kodanikud väljendavad oma tahet valimistel osalemisega. Kahjuks on valimised paljudele inimestele jäänud ainsaks kontaktiks demokraatliku riigivalitsemisega.Antiik-Kreekas tekkis demokraatia juba 5. sajandil e.m.a. sellise valitsemisvormina, milles otsuseid tegid vabad linnakodanikud üldkoosolekul. Antiikaja kodanikud osalesid heameelega poliitikas, nautides kõikide inimeste võrdsust seaduse ees.
Rousseau’ teooria järgi on valitsuse ülesanne ellu viia “ üldsuse tahet”, mille eesmärgiks on üldsuse heaolu. Demokraatia peaks olema selline ühiskonna valitsemiskord, mille puhul valitsetavad tunnetavad, et suveräänne võim on tõepoolest nende käes, ning sedasama mõistavad ja tunnetavad võimukandjad.
Demokraatia nimel kaitsesid meie inimesed teletorni, vedasid suuri kivimürakaid Toompea ligipääsu sulgemiseks. Demokraatia nimel sooviti vabaneda NSV Liidu ahelaist. See oli sõna, mis liitis ühiskonda, motiveerides kinni pidama üldinimlikest normidest — mõistmine, abivalmidus, ausus, andmine, ohverdus.
Tänaseks on demokraatia devalveerunud — poliitilised erakonnad kasutavad seda kilbina oma pattude varjamiseks ning vigade rehabiliteerimiseks. Demokraatia on võrdsustunud esindusdemokraatiaga, parteilise demokraatiaga, mis piirdub peamiselt valimistega. Edaspidise tegevuse puhul on tegemist erakondadesisese demokraatiaga, kus valitud esindajad pühenduvad peamiselt erakonna, s.o. väiksema osa huvide teenimisele. Alles enne järgnevaid valimisi hakatakse tähelepanu pöörama tavakodaniku (enamuse) arvamusele.
Võrdsetest võimalustest seaduse ees, mille tagamiseks tehtavad kulutused on kaduvväiksed, ei tasu meie senini viljeletud demokraatias üldse rääkida. Ei ole ju saladus, et teatud positsioonidel (minister, riigikogu liige, erakondade sponsoreerijad jne.) olevatele inimestele on tihti lubatud seadusevastane tegevus, mille eest riigialamaid karistatakse. On arusaadav, et selline ebavõrdsus seaduste ees põhjustab rahva seas nurinat ja rahulolematust.
Ent elanikkond esitab seni viljeletud demokraatiale suuremaid nõudmisi. Seda, et demokraatia vajab täiendamist ja arendamist, näitab kas või see, et rahva hulgas süveneb järjest enam usaldamatus poliitikute ja poliitiliste institutsioonide suhtes. Tundub, et oleme jõudnud staadiumisse, kus elanike ootused on seotud täiuslikuma demokraatiaga — otsedemokraatiaga.
Otsedemokraatia võiks uuesti liita eri kogukondi, pehmendades nende üha võimenduvaid vastuolusid. Kodanikel peab olema võimalus algatada referendumeid nii omavalitsuste otsuste kui ka riigikogus vastu võetud seaduste vetostamiseks, kodanikel peab olema võimalus esitada seaduseelnõusid ning algatada rahvahääletusi seaduseelnõude kohta. Elanikel peavad olema reaalsed hoovad omavalitsuste praeguse võimutäiuse piiramiseks ja kontrollimiseks.

Saagem ihaldajast andjaks

Valitsejad on pikemat aega oma edukuse hindamisel toetunud mingitele suvalistele näitajatele — keskmisele töötasule ja SKP kasvule. See, mida alamad tunnevad, neid üldse ei huvita. Nende arvates koosneb inimese „õnne valem” peamiselt tarbimisnäitajatest, mille positiivsus kajastub pidevas kasvutrendis, arvestamata kasvu mõjusid elukeskkonnale. Materiaalsuse ees kummardamine ja raha osatähtsuse fetišeerimine on viinud selleni, et harvem näeme ühiskonnas mõistmist ja abistamist, rääkimata ohverdamisest. Vanasõna „andmise rõõm on suurim rõõm” on muutunud meie nooremale põlvkonnale arusaamatuks.Meie hulgas on järjest vähem kohta nendele inimestele, kelda hinnatakse kätega tehtava töö järgi. Käed võivad küll olla hellad ja osavad, kuid nende panus meie SKP-sse pole piisavalt suur ning ega efektiivsuski ole võrreldav masinate tootlusega.Olen juba aastaid imetlenud kuldsete kätega inimesi, kes valmistavad imetoredaid puidust mänguasju ja lastemööblit. Nende pühendumus oma tööle ja lähedastele on imetlusväärne, nende valmistatud asjad aga on toonud rahulolu ja rõõmu paljudesse peredesse. Vaatamata sellele, et nende emotsionaalne panus kogukonna ellu on hindamatu, osutub nende toodetu rahaline väärtus väikeseks, sageli isegi kahjumlikuks. Selliseid inimesi, kes oskavad kätega luua „imede losse”, millest õhkub hellust ja armastust, on meie hulgas palju. Need on inimesed, kes on aidanud hoida meie kultuuri ja identiteeti.Paljud kuldsete kätega inimesed, kellel puudub kavalus ja ambitsioon, on hakanud ennast tundma meie hulgas hüljatu ja kasutuna. Seda võimendab valimiskampaania, mille mõõdupuuks on endiselt raha — olgu siis valimiskaampaania kulud võis erakondad lubadused. Kuidas peatada mõttetu võidujooksmine, kus üksteise mõistmine ja hoolivus on tahaplaanile jäänud?Arvan, et tuleks kiiremas korras parandada ühiskonna väärtushinnaguid — asendada „õnne valemi” devalveerunud osad (keskmine palk, SKP) uute väärtustega: inimeste rahuloluga, elanikkonna keskmist eluiga ja keskkonda iseloomustavate näitajatega. Olen veendunud, et muutes ühiskonna väärtushinnanguidmuudame ka iseend — ning saame ihaldajatest andjateks ja virisejatest nautijateks.

Miks ei tohiks nõustuda meditsiinitöötajate palganõudmisega

Mis on meditsiiniteenuse eesmärgiks – kas meedikute või patsientide rahulolu? Kindlasti sooviksime mõlemat, kuid meditsiiniteenuse peaeesmärgiks peaks olema patsientide vajaduste rahuldamine, mitte meedikute rahulolu tagamine. Hinnangute andmisel toetume enamasti erinevatele eelistustele, kogemustele ja informeeritusele.Mc Gregor jaotab inimesed suhtumise põhjal oma töösse kaheks – x ja y tüüpi, kus esimese motivatsiooniks on „piits ja präänik��? (palk), teise grupi inimested on pigem orienteeritud tulemuslikkusele, nautides seejuures (olenemata tuludest) oma tööd. Mida rohkem y tüüpi inimesi õpib arstiteaduskonnas, seda paremat teenust saavad tulevased patsiendid.Arvestades inimeste erinevusi ja võimeid, ei tohiks me mingil juhul nõustuda meditsiinitöötajate ultimatiivne nõudega kõigi antud valdkonna töötajate miinimumtöötasude tõstmisega. Paljud ühiskonnaliikmed hindavad arstiabi teenust väheväärtuslikuks, nendele makstavaid töötasusid liiga kõrgeks ja maksumaksja raha raiskamiseks.Sel ajal kui arstid rõhutavad oma ameti olulisust, kõrget haridust ja rasket tööd, on paljud nende teenuse tarbijad (patsiendid) rahulolematud sellega, kuidas neid koheldakse (ebaviisakus, pealiskausus, ükskõiksus), ja peavad selle teenuse pakkujaid ületasustatuteks ja ebakompetentseteks. Arvan, et arstiabi tarbijate pahameele põhjustab teenuse pakkuja (enamasti arsti) emotsionaalne ja intellektuaalne tasakaalutamatus. Tundub, et paljusid haiglates töötavaid arste võiks võrrelda Riigikogu liikmetega, kes võõranduvad peagi pärast valimisi oma valijatest, hakates rääkima üha enam oma raskest tööst ja madalast tasu, huvitumata seejuures rahva arvamustest.Nii nagu rahvasaadikud, nii võtavad ka arstid endale õiguse rõhutada oma tähtsust ja kõrget väärtust, alahinnates seega teisi ühiskonnale olulisi ameteid. Kas ei tuleks hinnangute andmisel toimida teisiti, kus endale hinnangu andmisel viiakse läbi mingi uurimus või küsitlus? Nii nagu Riigikogu liikme tulemust peaks hindama valija, nii võiks arsti kvalifikatsiooni ja hinna (palga) määramisel arvestada patsientide arvamusega.Meditsiinis töötava inimese ametialase kvalifikatsiooni hindamisskaalale võiks seniste kriteeriumite (omandatud diplom, ametikoht) kõrvale lisada muid indikaatoreid (õigeaegsed ja õiged diagnoosid, efektiivsed ravitulemused, patsientide rahulolu jms).Patsiendi rahulolu ja arstiabi tulemuslikkuse (õigeaegsed diagnoosid, ravi efektiivsus) arvestamine meditsiinitöötaja tulu määramisel võiks olla üheks abivahendiks meditsiiniteenuse efektiivsuse tõstmisel, aidates eristada olulist tegevust mitteolulisest. Küsitlused näitavad, et suure osa perearste külastavate inimeste sooviks on mitte otsene arstiabi vajadus, vaid mingi muu tegevus, milleks võib olla näiteks haiguslehe saamine, retsepti soov, surmatunnistuse vormistamine, arstirõendi vajadus või mingi muu paberkandjal oleva õiendi vormistamine. Minu küsitlused kinnitavad, et enamasti oskab igas peres mõni pereliige määrata külmetusest tingitud haigusi, olles seejuures kursis nende ravimiseks efektiivselt toimivate ravimite nimedega (kuna kasutavad neid pidevalt), kuid peavad ikkagi kulutama palju kõrgepalgalise inimeste (arstid) aega, et fikseerida mingi tulemus mingile paberikandjale (haigusleht, retsept)Toetudes eelpool öeldule, võib järeldada, et oluline osa arsti tööst kulub madalakvalifikatsiooniga tööle, ülehinnates seejuures oma nõudmisi SKP jaotamisel. Eneseimetlemise ja virisemise asemel sooviksid patsiendid rahulolematutele arstidele pigem rohkem empaatiat ja tänutunnet selle eest, mida ühiskond arstidele on võimaldanud, olgu selleks siis tasuta haridus, lugupidmine, head töötingimused ja palju muud hindamatut.Nõustun nende inimestega, kes pooldavad inimeste omavastutuse suurendamist ja sellevõrra haigekassa maksu vähendamisega (nt. 10%). Omavastutuse suurendamine võimaldab patsientidel osaleda teenuse tasumises, vähendades seejuures ületarbimise all kannatavat nõudlust ja suurendades konkurentsi arstiabi valdkonnas. Selle artikli kirjutamise ajendiks oli seni meedias meditsiinitöötajate palganõudmise ühekülgne (arstide seisukohast) käsitlemine ja elanikkonna hulgas üha enam leviv rahulolematus arstiabi kvaliteediga, mille nõrkuseks on eelkõige inimfaktoril (arstide ülbus, vead diagnooside panemisel ja ravimeetodide valikus, ebaefektiivsed ravitulemustes jmt ). Paljudele inimestele tundub, et arstid ülehindavad oma väärtust ja kvalifikatsiooni, alahinnates seega paljude teiste ametite (õpetajad, kuntstiinimesed, politseinikud, lihttöölised, ettevõtjad jt) osa meie ühiskonna arengus.

Ühe looma poputamine nõrgestab tervet liiki

Olles juba kümmekond aastat tegev erinevates ettevõtlusvaldkondades (teenindus, kaubandus, tootmine), julgen väita, et tegutsevad riiklikud ettevõtluse arendamise struktuurifondid (nt EAS) pigem halvendavad ettevõtlusmaastikku, kui tegelevad selle tugevdamisega. Kahju, mida ettevõtlusele põhjustatakse, ületab tunduvalt saadava kasu. Millele tuginen, kui julgen väita vastupidist sellele, mida kinnitavad riigi- ja struktuurifondide endi esindajad?1. Ettevõtjaga manipuleerimine. Kui legaalselt on võimalik saada kellegi teise raha­kotist ressursse, siis tõenäoliselt kõik me seda ka ihaldame. Kui nende ressursside saamiseks seatakse mingeid tingimusi, näiteks mingi kindla seadme soetamine või projekti koostamine, siis teeme ka selle ära. Kas me seda ka oluliseks peame, julgen küll kahelda – on see investeering?Et ressursid on piiratud, siis on vaja teha valikud, mida toota, missuguseid tootmissisendeid kasutada. Sihtotstarbeline toetuste jagamine mõjutab ettevõtjaid muutma oma prioriteete ja tegema muudatusi planeeritud tegevuses, mistõttu sekkub riik oma tegevusega otseselt ettevõtlusse.2. Konkurentsi moonutamine. Ühe tegevusvaldkonna mõne ettevõtte toetamine halvab paljude teiste sama tegevus­valdkonna ettevõtette konkurentsivõimet. Meenub mõne aasta tagune juhus, kui Eestis loodi uus puusöetootmisega tegelev ettevõte, mille tegevuse alustamiseks kaasati struktuuri­fondide ressursse. Sel põhjusel kujunes uue ettevõtte toodangu omahind märgatavalt madalamaks kui juba tegutsevatel ettevõtetel.Näiliselt oli toetuse andmine põhjendatud – loodi ju mõned uued töökohad. Kuid tähele­panuta jäi (uue ettevõtte toetamisega kaasnev) varem tegutsenud ettevõtetete arengu aeglustumine. Osaliselt abi­rahaga loodud uus ettevõte vähendas varem tegutsenud ettevõtte tulu. Uuel ettevõttel on madalam omahind ja ka madalam müügihind ning sellega vähenesid ka ressursid, mida ettevõte planeeris oma edas­pidise majandustegevuse arendamiseks, nt uued töökohad.3. Toetuse madal efektiivsus – võõrast raha kasutame ebaotstarbekalt, seda nii struktuurifondide administreerimisel kui ka ettevõtluses.Struktuurifondide administreerimise kulud on suured. Kui lisada neile veel ettevõtluse jaoks kaotsi läinud tööjõud, keda ahvatletakse tööle just ettevõtluskeskkonnast, siis on kulud mitmeid kordi suuremad. Neid suuri kulusid ei saa põhjendada ka Euroopa Liidu struktuurifondidest saadavate vahenditega.Ettevõtluskeskkond on tugevam ja arengujõulisem, kui seda vähem mõjutatakse. Väikese osa ettevõtete abistamine nõrgendab teiste arengut. Ettevõtlusmaastikku võiks võrrelda looduskeskkonnaga, kus tegevusvaldkondadele vastavad erinevad loomaliigid. Kui tahame tugevat populatsiooni, siis ühe looma poputamine ei tee liiki tugevamaks. Nõrka ja väetikest ei tohi tuua metsast koju, et teda üles poputada ning seejärel jälle metsa lasta. Selline loom on määratud hukkumisele. Looma või linnu ühekordne söötmine toob pigem kahju kui kasu, nii on ka ettevõtluse toetamisega.Suurem abi, mida ühiskond saab ettevõtlusele anda, on see, kui ühiskonna poolt loodud ressursse vähem ümber jaotatakse ning väärtustatakse rohkem neid inimesi, kes oma tegevuse on pühendanud lisaväärtuse loomisele.Ettevõtlusabi võib hoopiski kahju tekitadaSihtotstarbeline toetuste jagamine mõjutab ettevõtjaid muutma oma prioriteete ja tegema muudatusi planeeritud tegevuses.Osaliselt abirahaga loodud uus ettevõte vähendab juba varem tegutsevate ettevõtete tulu.Võõrast raha kasutame ebaotstarbekalt, seda nii struktuurifondide administreerimisel kui ka ettevõtluses.

Rohkem armastust ja sallivust

Jõuluõhtul televiisori ees jumalateenistust ja kontserti jälgides ei suutnud ma kuidagi endast eemale tõrjuda mõtteid ühiskonnas valitsevatest prioriteetidest, mida seostame ühiskonna üldise heaolu kasvuga.
Oleme otsinud aastaid oma Nokiat, millest kujutame kerkivat enneolematuid pudrumägesid ja tulevat suurt aupaistet. Kas meil ikka on vaja otsida sellist Nokiat?
Ühiskonna edukuse mõõdupuuks peaks saama kõigi selle liik-mete heaolu.
Olen juba aastaid imetlenud neid kuldsete kätega inimesi, kes valmistavad imetoredaid puidust mänguasju ja lastemööblit. Nende loodu toob rõõmu paljude perede lastele maailma erinevates maades.
Oleme rikkad selliste inimeste poolest, kes oskavad luua asju, millest õhkub hellust ja armastust. Need on inimesed, kes aitavad hoida meie kultuuri ja identiteeti.
Üha enam oleme võtnud edukuse mõõdupuuks raha, olgu selleks siis sisemajanduse koguprodukti või keskmise palga kasv, käive või mingi muu näitaja. Raske on endale ette kujutada, kuid SKP kasv, suurenev riigieelarve või isegi keskmise palga tõus valmistavad heaolu ainult väikesele osale meie ühiskonna liikmetest.
Kuulates riigimeeste ülistavaid ja ennast kiitvaid kõnesid Eesti majanduse edusammudest ning ühiskonna prioriteetidest, on jäänud mulje, et me ei väärtustagi enam inimest, kelle käed oskavad luua soojust ja õnne. Need käed võivad küll olla osavad, kuid üksikult võttes pole nende panus meie SKPsse piisavalt suur. Kahjuks jääb nende efektiivsus alla virtuaalses maailmas loodule.
Kas tuleks need inimesed saata ümberõppesse, mis aitaks neil kohaneda selle virtuaalse maailmaga, milles suur osa toodetust ei ole käega katsutav? Kas me ikka seda soovime?
Juba sajandeid tagasi tegelesid majandusteadlased heaolu määratlemisega, koostades selleks erinevaid heaolukõveraid. Ühiskonna edukuse mõõdupuuks peakski saama heaolu, mitte selle aritmeetiline keskmine. Kõigi ühiskonna liikmete heaolu.
Üha enam imetleme neid, kes ehitavad imelosse mitte käte, vaid suuga. Domineerivateks kriteeriumideks oleme seadnud raha ja efektiivsuse.
Ehk võiks hoopis armastus ja sallivus olla meie Nokia?
Kuid siis tekib jälle küsimus, kuidas mõõta oma efektiivsust. Kui selleks kasutada sündinud laste arvu, siis oleme ebaefektiivsed. Kui aga võtta aluseks keskmise töötasu kasv, siis oskame armastada küll.
Ühiskonna prioriteedid väljenduvad kehtestatud kriteeriumides ja hinnangutes. Liiga suurt tähelepanu oleme otsuste tegemisel hakanud pöörama muudele väärtushinnangutele, uskudes seejuures, et SKP ja keskmine töötasu on olulisemad ühiskonna liikmete heaolu tegurid.
Sellest johtuvalt peame Eesti inimeste arendatud puutooteid valmistama kaugel idamaal, piirkonnas, kus prioriteediks ei ole ainult SKP kasv, vaid midagi palju olulisemat.
Mida teha aga suure osa meie kõrval tegutsevate Eestimaa inimestega, kellel on kuldsed käed ja soe süda, aga kellel ei ole kavalust ega ambitsioone? Nemad tunnevad end abitute ja hüljatutena.
Väärtustagem siis uuel aastal rohkem meie ühiskonna liikmeid, mitte nende valitsejaid! Väärtustagem rohkem valijaid kui valituid!
Ühiskonna heaolu mõõtkem eelkõige õnnelike abielupaaride, elanikkonna keskmise eluea pikenemise ning sündinud laste arvuga.