Eesti oleme Meie, mitte nemad

Eestit pole keeruline mugavaks elupaigaks muuta. Selleks pole vaja isegi lisaraha, piisab suhtumise muutmisest – riik oleme Meie, mitte poliitiline eliit.

Võimuesindajad kiidavad Eesti riigi rahandust, imetlevad seda ka teised valitsused. Nad ei tule isegi selle peale, et riik oleme Meie, mitte nemad.

Hinnangud on subjektiivsed. Poliitiline eliit imetleb Eesti riigi käekäiku, lähtub seejuures vaid oma huvidest. Kiitmisel ka põhjust – kodanikud on õnnestunud võimu teenistusse rakendada. Valimisseaduse ja erakonnaseaduse taustal sarnaneb Eestis iga kodanikualgatus piniseva sääsega elevandi saba ümber. Tegemist on (vähemalt demokraatia ühiskondades) imega, millest iga diktatuurikepikest ihaldav grupp võib vaid unistada.

Abstraktsel Eestil puuduvad võlad, raskusi ei tunta eelarveridade kokku klapitamisega. Kodanikud ägavad samal ajal võlakoorma all – laenukohustused on kõrged, kulupool seljatab jõuga tulupoole.

Ajal, mil paljud kodanikud on toimetulekuraskustes jätkab võimuladvik oodi kirjutamist. Tegemist on käegalöömisele suunatud unelauluga.

Meenuvad kunagised Venemaa okupatsiooniajad. Avalikes kohtades räägiti siis üht, omaseltsis teist. Kunagised ajad on jõudnud tagasi – võimuladvik (koos hästi toidetud kaaskonnaga) joriseb ühte, ülejäänud hoopiski teist viit.

Eestis toimuvale tuleks objektiivne (ühisseisukohast lähtuv) hinnang anda. Koos võiksime analüüsida saavutatut, kavandada edasisi tegemisi.

Ma ei tea, mida mõtleb väikesearvulise kogukonna enamus, kuid arutelud, mida olen jälginud, milles olen osalenud, kinnitavad, et midagi on ühistegemistes väga valesti.

Migratsioonivoogude järgi võib Eesti elukeskkonda võrrelda põrgutulega, mille eest põgenetakse. Põrgutuld meenutavad reaalsissetulekud, mille kraadideks on esmatarbekaupade põhjendamatult kõrged hinnad ja teistest ühiskondadest häbiväärselt madalad sissetulekud (töötasud, sotsiaalsed tagatised). Ainsad, kes põrgutuld distantsilt saavad vaadata on poliitiline eliit (koos kaaskonnaga), monopolistidest ettevõtjad ja väliskontsernid, kellele on maksumaksjate ponnistuste arvelt loodud maksuparadiis. Ülejäänuid see kõrvetab.

Kui ühte asja lõpmatuseni korrutada, siis pidavat (meeleelundite survel) see ka reaalsuseks muutma. Võin vaid oletada, et Eesti „edulugu“ tõsisena võitjate arv polegi tühine. Kuna tegemist pole aga suletud süsteemiga, siis ammutavad paljud infot ka mujalt (ei piirdu eliidi pressiteadeannetega), siis võin oletada, et poliitpsühhoosile allumatute on kordades suurem. Demokraatlikes elukeskkondades ühiskonnaliikmete meelsuse teadvustamine pole keeruline. Diktaadi tingimustes on see aga võimatu.

Eesti poliitiliselt eliidilt tuleks mingil teel (enese tegemistele) oodi kirjutamise õigus konfiskeerida. Vastasel korral oodatud muudatusi pole loota, kuna nende eelduseks on enesekriitika ja puuduste teadvustamine. Voorustele pühendumine hoiab stagnatsioonis, see aga ei võimalda allakäigutrepil suunda vahetada.

Valimissüsteem lämmatab ühtsuse

Ühtekuuluvustunne on aare, mille lihvimisest ei tohiks väsida. Vastandumise asemel võiksime panustada ühtsusesse.

Ühiselureeglid Eestis põhinevad diktaadil, mis on voolinud vihast ja vaenust rahvustunnuse. Vaatamata väikesearvulisele kooslusele pole ühtsuse saavutamine sellises elukeskkonnas võimalik. Võrrelge inimeste pilke kodumaal ja mujal. Üksnes sellele mõtlemine ajab kananaha ihule.

Uskumatu – kuidas saab haritul rahval olla nii juhm ja rumal võimuladvik. Veelgi uskumatum on aga see, et need juhmid on võimelised ka teisi juhmusega nakatama. Võtame kasvõi USAs sirgunud presidendi, kes oskab juba valetada nii, et suu ei suitse. Ta ei punasta isegi Ärma talu finantsskeemidest, puhkuse ajal „töötamisest“, töökohustuste (Põhiseaduse täitmise järelvalve) mittetäitmisest rääkides. Tegemist oleks justkui peaministri klooniga.

Valimissüsteem ja erakondade rahastamine lämmatavad kõik ühtsusele suunatud ponnistused. Antsipid on tagajärg, mitte põhjus.

Andrus Ansipit ei saa isevalitsemises süüdistada

Politoloog Agu Uudelepp ütles täna oma kommentaaris, et kuningriiklaste ammune unistus on täitunud, kuna Eestil on lõpuks isevalitseja, kes võib rahumeeli nentida: "Riik, see olen mina!"
http://www.ohtuleht.ee/450649

Mul on tunne, et rahulolematus paeministri isiku suhtes võtab peagi tormi mõõtmed. Ma ei imestaks, kui isegi tema lähedased kamraadid talle selja pööravad. See aga ei muuda ühiskonnakorraldust kodanikukesksemaks. Kui siis vaid korraks – isikukultuse surve uuega kohanemise ajaks vaibub, siis aga ajab selja taas sirgu.

Minu arvates puudub Andrus Ansipi isevalitsemises süüdistamisel põhjendus. Kui kaaskond koosneb isiklikule ambitsioonidele ja kasuahnusele orienteeritud pärdikutest ja keskkond seda nõuab, siis hakkaks igaüks isevalitsejaks, uskudes seejuures seda, et mõttevõimeta ullikeste keskkonnas ongi see parim.

Seaduskeskkonda kodanikekesksemaks kohendamata pole vahet, kes tippu mehkeldatakse – igal juhul tehakse temast isevalitseja.

Võiksime lõpetada detailsete teemade üle arutlused, pühenduda vaid ühele: valimissüsteemi muutmisele. Pole põhjust arutlustega ennast üles keerata.

Selliste teemade nagu euroühenduse abipaketid, huvigruppide töötasud, riigieelarve, majanduskeskkond, haldusreform jmt aruteludel puudub mõte. Tulem avaldub vaid omavahelistes süljepursetes.

Selleks, et arutelud kannaksid vilju tuleb muuta otsustusprotsessi, mis peaks toimima ühtpidi (alt üles), toimib aga teistpidi (ülevalt alla). Otsustusjõgi tuleb õigetpidi voolama panna.

Otsustusjõe sängi kohendamiseks tuleb teha parandusi valimissüsteemis - kärpida poliitilise monopoli tiibu, kasvatada need kodanikuühendustele. Seda suudame vaid üheskoos. Selleks tuleb huvigrupiidel koonduda ühe lipu alla. Valimissüsteemi muutmise lipu alla koondumine ei tohiks aga küll üle jõu käia.

Põllumajandustoetusi tuleks vähendada

„Toetuste“ harrastamine on üheks põhjuseks, miks EL (sh Eesti) konkurentsivõime langeb. Turumajanduse reeglite eiramisega pissitakse vastu tuult. Põis saab tühjaks, kuid eritis lendab vales suunas.

Toetused meenutavad mulle okupatsiooniaega, mil varustaja positsioon oli oluline. Tegemist oli sahkerdamis- ja pugemisoskust nõudva ametiga. Toetuste saamisel on vajalikud samad isikuomadused.

Ühe ettevõtte või ürituse toetamisega lämmatame teisi. Probleem ei väljendu üksnes riikide vahelistes tegemistes, vaid see laieneb ka kohalikule tasandile.

EL toetused pole kingitus, tegemist on meie endi taskust tulevate summadega. Arvamus, et EL on igiliikur, kust kõik toetusi saavad on ekslik – kõik maksvad peale.

Ma nõustun sellega, et ilmastikueeldused Eestis on kesised, nõustun ka sellega, et teistele ühendusliikmetele eraldatakse proportsionaalselt kõrgeid põllumajandustoetusi, kuid ma ei nõustu sellega, et selle asemel, et nõuda teistele eraldatavate toetuste langetamist pühendume nende kasvatamisele.

Kodanikud vajavad empaatiat, ausust ja siirust

EPL:
Mis tunne on olla eestlane ja kes on üldse eestlane? Olen hakanud sellele mõtlema viimasel ajal teravalt silmatorkavate võrdluste pärast.
Meie koolides on nii, Soomes naa, meie õpetajate palk on selline, Soomes elu selline, Soomes elab üksik-ema rahulolevalt sotsiaalabist, aga kes ei teaks, kuidas elavad Eestis üksikemad. See näib ju lausa mõnitamisena. Ja nii kasvab vimm, sest kusagil mujal on elu helge, aga näe meile siin Eestis tehakse pidevalt liiga…
http://www.epl.ee/news/arvamus/vordlus-soomega-tekitab-enesehaletsust.d?id=60950145

Eesti probleemid ei alga madalatest töötasudest ega sotsiaalsetest toetustest. Tegemist pole põhjustega, vaid tagajärjega.

Probleemid saavad alguse ebademokraatlikkust riigi juhtimisest, ebavõrdsusest ja väärastunud väärtushinnangutest, mida kogukonna tegemistes viljeletakse.

Väärtushinnangud, mis põhinevad statistiliste näitajatega manipuleerimisel (töötute arv, töötasud jmt), valetamisel (demokraatia viljelemine, viie jõukama hulka jõudmine, majandusedu jne) ja varastamisel (isegi riigikogulaste kuluhüvitised, tasud nõukogudest ja ebaproportsionaalselt kõrge töötasu on kodanike tagant varastamine), teevad elukeskkonna Eestis põrguks.

Raha puuduse rõhutamise asemel võiksime vaimupõllu umbrohust puhastada: kodanikud vajavad empaatiat, ausust ja siirust.

Teaduslik info pole lõplik tõde

EPL:
Hüdrobioloog Kai Künnis-Beres väitis laupäevases Eesti Päevalehes („Teadlane: ravimijäägid ohustavad Läänemerd”, EPL 29.10), et hormonaalsetest rasestumisvastastest tablettidest pärit naissuguhormoonid jõuavad inimese organismist edasi kanalisatsiooni ning sealt edasi veekogudesse, ohustades elusolendeid.
http://www.epl.ee/news/arvamus/beebipille-ei-pea-kartma.d?id=60879919

Nagu arvata võis sellise väitega arstkond ei nõustu.
Igat seisukohta annab põhjendada. Kui muud ei aita, siis saab tugineda mõnele uuringule.

Üksikuid uurimistulemusi ei tasuks aga kullana võtta. Muutuvad moed ja kombed, muutuvad uurimistulemused.

Meenub lapsepõlve aeg, mil lasteaias sunniti kalamaksaõli neelama. Jube protseduur oli. Kümmekond aastat hiljem tunnistati toode (vist rasvasuse tõttu) organismile kahjulikuks. Peagi tõestati, et tegemist on ikka kasuliku tootega.

Iga ühend suurtes kogustes on mürk, optimaalses aga kasulik.

Ühendi leidumise looduskeskkonnas määrab ruum. See, kui katsetamistulemused mõnes piirkonnas näitavad üht, ei tähenda, et tulemit saab laiendada üleüldiseks.

Lisaks ruumile mõjutab tulemit aeg. Täna võime saada ühe tulemi, homme juba teise.
Näidake mulle suure tulubaasiga ravimifirmade tõsiseltvõetavaid oponente. Pole neid meie peaministril (kõigist saavad savisaarlased), pole neid oligarhidel:-)))

Arstide kommentaarid ravimite kohta pole tõsiseltvõetavad. Nende ravimifirmade lõa otsas olemine ja isiklik kasuahnus pole saladus.

Haldusreformile saab läheneda teisiti

Kas keegi oskab defineerida mõistet „kvaliteetne avalik teenus“, mille taha nii agaralt soovide ja võimaluste tasakaalu viimise eiramisel poetakse.

Haldusreformist pole pääsu – ülevõimete elamine ja ressursside tuulde loopimine pole jätkusuutlik.

Haldusreformi ei tuleks aga taandada üksnes omavalitsuste pärusmaale. Reformida (efektiivsemaks ja taskukohasemaks muutmine) tuleks kogu haldusstruktuur.

Oleks minu teha, siis jagaksin esimese sammuna strukturaalsete üksuste arvu (sh isikkoosseisu) kahega. Edasi vaataks, kas sellest piisab või tuleb tehtut korrata. 12 ministeeriumi asemel jätaksin 6, 24 ameti asemel 12 jne.

Reformile tuleb saada kõrgema võimukandja (rahvas) heakskiit, mistõttu ettepanek tuleks panna rahvahääletusele.

Haldusreformile saab läheneda teisiti – teenus sõltub võimalustest, mitte soovidest.

Mida liita, kaotada või juurde tekitada on tehniline küsimus, mis sõltub ühiskondlikust kokkuleppest. Olulisem on rahaline efekt, mis võimaldab eestlaste elujärge parandada.

Elujärg ei põhine umbmäärasel avalikul teenusel, vaid sellel, kui palju kaupade ja teenuste konverteerimiseks krõbisevat taskus on. Kodumaalt põgenetakse mitte omavalitsuste või ministeeriumide vähesuse pärast, vaid seetõttu, et eluga ei saada hakkama.