Põllumajandustoetusi tuleks vähendada

„Toetuste“ harrastamine on üheks põhjuseks, miks EL (sh Eesti) konkurentsivõime langeb. Turumajanduse reeglite eiramisega pissitakse vastu tuult. Põis saab tühjaks, kuid eritis lendab vales suunas.

Toetused meenutavad mulle okupatsiooniaega, mil varustaja positsioon oli oluline. Tegemist oli sahkerdamis- ja pugemisoskust nõudva ametiga. Toetuste saamisel on vajalikud samad isikuomadused.

Ühe ettevõtte või ürituse toetamisega lämmatame teisi. Probleem ei väljendu üksnes riikide vahelistes tegemistes, vaid see laieneb ka kohalikule tasandile.

EL toetused pole kingitus, tegemist on meie endi taskust tulevate summadega. Arvamus, et EL on igiliikur, kust kõik toetusi saavad on ekslik – kõik maksvad peale.

Ma nõustun sellega, et ilmastikueeldused Eestis on kesised, nõustun ka sellega, et teistele ühendusliikmetele eraldatakse proportsionaalselt kõrgeid põllumajandustoetusi, kuid ma ei nõustu sellega, et selle asemel, et nõuda teistele eraldatavate toetuste langetamist pühendume nende kasvatamisele.

Kodanikud vajavad empaatiat, ausust ja siirust

EPL:
Mis tunne on olla eestlane ja kes on üldse eestlane? Olen hakanud sellele mõtlema viimasel ajal teravalt silmatorkavate võrdluste pärast.
Meie koolides on nii, Soomes naa, meie õpetajate palk on selline, Soomes elu selline, Soomes elab üksik-ema rahulolevalt sotsiaalabist, aga kes ei teaks, kuidas elavad Eestis üksikemad. See näib ju lausa mõnitamisena. Ja nii kasvab vimm, sest kusagil mujal on elu helge, aga näe meile siin Eestis tehakse pidevalt liiga…
http://www.epl.ee/news/arvamus/vordlus-soomega-tekitab-enesehaletsust.d?id=60950145

Eesti probleemid ei alga madalatest töötasudest ega sotsiaalsetest toetustest. Tegemist pole põhjustega, vaid tagajärjega.

Probleemid saavad alguse ebademokraatlikkust riigi juhtimisest, ebavõrdsusest ja väärastunud väärtushinnangutest, mida kogukonna tegemistes viljeletakse.

Väärtushinnangud, mis põhinevad statistiliste näitajatega manipuleerimisel (töötute arv, töötasud jmt), valetamisel (demokraatia viljelemine, viie jõukama hulka jõudmine, majandusedu jne) ja varastamisel (isegi riigikogulaste kuluhüvitised, tasud nõukogudest ja ebaproportsionaalselt kõrge töötasu on kodanike tagant varastamine), teevad elukeskkonna Eestis põrguks.

Raha puuduse rõhutamise asemel võiksime vaimupõllu umbrohust puhastada: kodanikud vajavad empaatiat, ausust ja siirust.

Teaduslik info pole lõplik tõde

EPL:
Hüdrobioloog Kai Künnis-Beres väitis laupäevases Eesti Päevalehes („Teadlane: ravimijäägid ohustavad Läänemerd”, EPL 29.10), et hormonaalsetest rasestumisvastastest tablettidest pärit naissuguhormoonid jõuavad inimese organismist edasi kanalisatsiooni ning sealt edasi veekogudesse, ohustades elusolendeid.
http://www.epl.ee/news/arvamus/beebipille-ei-pea-kartma.d?id=60879919

Nagu arvata võis sellise väitega arstkond ei nõustu.
Igat seisukohta annab põhjendada. Kui muud ei aita, siis saab tugineda mõnele uuringule.

Üksikuid uurimistulemusi ei tasuks aga kullana võtta. Muutuvad moed ja kombed, muutuvad uurimistulemused.

Meenub lapsepõlve aeg, mil lasteaias sunniti kalamaksaõli neelama. Jube protseduur oli. Kümmekond aastat hiljem tunnistati toode (vist rasvasuse tõttu) organismile kahjulikuks. Peagi tõestati, et tegemist on ikka kasuliku tootega.

Iga ühend suurtes kogustes on mürk, optimaalses aga kasulik.

Ühendi leidumise looduskeskkonnas määrab ruum. See, kui katsetamistulemused mõnes piirkonnas näitavad üht, ei tähenda, et tulemit saab laiendada üleüldiseks.

Lisaks ruumile mõjutab tulemit aeg. Täna võime saada ühe tulemi, homme juba teise.
Näidake mulle suure tulubaasiga ravimifirmade tõsiseltvõetavaid oponente. Pole neid meie peaministril (kõigist saavad savisaarlased), pole neid oligarhidel:-)))

Arstide kommentaarid ravimite kohta pole tõsiseltvõetavad. Nende ravimifirmade lõa otsas olemine ja isiklik kasuahnus pole saladus.

Haldusreformile saab läheneda teisiti

Kas keegi oskab defineerida mõistet „kvaliteetne avalik teenus“, mille taha nii agaralt soovide ja võimaluste tasakaalu viimise eiramisel poetakse.

Haldusreformist pole pääsu – ülevõimete elamine ja ressursside tuulde loopimine pole jätkusuutlik.

Haldusreformi ei tuleks aga taandada üksnes omavalitsuste pärusmaale. Reformida (efektiivsemaks ja taskukohasemaks muutmine) tuleks kogu haldusstruktuur.

Oleks minu teha, siis jagaksin esimese sammuna strukturaalsete üksuste arvu (sh isikkoosseisu) kahega. Edasi vaataks, kas sellest piisab või tuleb tehtut korrata. 12 ministeeriumi asemel jätaksin 6, 24 ameti asemel 12 jne.

Reformile tuleb saada kõrgema võimukandja (rahvas) heakskiit, mistõttu ettepanek tuleks panna rahvahääletusele.

Haldusreformile saab läheneda teisiti – teenus sõltub võimalustest, mitte soovidest.

Mida liita, kaotada või juurde tekitada on tehniline küsimus, mis sõltub ühiskondlikust kokkuleppest. Olulisem on rahaline efekt, mis võimaldab eestlaste elujärge parandada.

Elujärg ei põhine umbmäärasel avalikul teenusel, vaid sellel, kui palju kaupade ja teenuste konverteerimiseks krõbisevat taskus on. Kodumaalt põgenetakse mitte omavalitsuste või ministeeriumide vähesuse pärast, vaid seetõttu, et eluga ei saada hakkama.

Tervishoiuteenus on sama mäda kui riik

EPL kirjutab:
Meditsiiniturism: spetsiaalseid kampaaniaid Eesti haiglad ja kliinikud välismaal ei tee, ent piiri tagant tulevate patsi¬entide hulk suureneb nendetagi. http://www.epl.ee/news/eesti/eesti-raviasutused-seostuvad-soomlastele-odava-hinna-ja-venelastele-kvaliteediga.d?id=60751077

Eesti elanike panus raviteenuse rahastamisesse on 13% töötasult. Tegemist on suure kontributsiooniga. Kõrge maksustamise kõrval eristub Eesti ka elanike suure ravikulutuste omaosaluse poolest (24%).

Riigi seisukohalt pole tervishoiuga nurisemiseks põhjust - kulutused on tuludega tasakaalus, süsteem toimib. Statistilised kulutused tervishoiule on küll heaoluühiskondadest mõnevõrra madalamad, kuid häbenemiseks pole põhjust. Eriti veel kui arvestada varjatult liikuvaid summasid.

Meenub soliidse härramehe aastatagune pihtimus, millest selgus, et vaatamata tervisekindlustusele tasus ta vastuvõtul 1000.- krooni. Ravimite pikaajalise tarbimise asemel suunati ta seetõttu operatsioonile. Südamerike viis härrasmehe manala teele, täpsustamata jäigi, kas tegemist oli ühekordse või korduva kontributsiooniga.

Teise näite tooksin lähedasema inimese kogemustest, kelle sisekõrvad on vastuvõtlikud põletikele. Ebameeldivuste (pikad järjekorrad, ükskõiksus) vältimiseks eelistab tema eravisiite. 500.- krooni tagab parema teenuse.

13,4% riigieelarvest (üle 5% SKTst) kulub tervishoiule. Hariduskuludeks eraldatakse 11,6%. Ravikindlustusele suunatavad summad on kasvanud. Haigekassa eelarve võrdub 18% riigi maksutuluga. Vaatamata kulude kasvule, positiivseid tendentse pole märgata.

Eesti riigis on diktatuurile omaselt info salastatud

Eesti riigis on diktatuurile omaselt palju infot salastatud. Salastamine ei toimu niivõrd otseselt, kuivõrd kaudselt. Minu järelepärimistele (statistikaametis) vastatakse sageli, et sellises vormis andmeid ei koguta. Konfidentsiaalselt lisatakse, et tegemist on tundliku valdkonnaga.

Enne eelmist masu kirjutasin artiklit palkade tendentsidest, mille kasvuveduriks oli avalik sektor, mis pani palgad tootlikkusest kiiremini kasvama. Kasvas muidugi ka maksutulu, kuid selline tendents pole jätkusuutlik. Optimism pimestas - riigieelarve kulusid kasvatati 2008. aastal koguni 26%. Selline mudel pidi kokku varisema. Masu ajal langetati (NB! muud võimalust polnud) erasektoris hinnanguliselt palkasid 20%, avalikus sektoris vaid 1-2%.

Oluline oleks võrrelda palkade tendentse era- ja avalikus sektoris. Inimese kohta võrdlusele tuleks eelistaga kogusummasid, sest tasakaal sektorites on väga oluline. Seda teha pole võimalik, kuna sellise selektsiooniga andmeid ei koguta (või kui kogutakse, siis seda ei avaldata). Isegi ametiala pearühma "seadusandjad, kõrgemad ametnikud ja juhid“ sisse on arvatud mõlema sektori töötajad.

Võin vaid oletada, et isegi õpetajate palkasid kajastatakse astmepalga järgi (mitte kogu teenitud sissetuleku järgi). Õpetajad ise võivad seda arvestavad koguni neto (maksuvaba) vääringus.

Eesti palgad pole teistes ühiskondades makstavatega võrreldavad. Seda ei saa teha maksusüsteemide erinevuste tõttu. Meie palgad ei sisalda sotsmaksu, teistel on see palgaosa. Progresseeruval maksusüsteemil on oma mõju.

Statistiliste nõksudega tuletatud abstraktne töötasu on poliitilisele eliidile meeltmööda, sest see võimaldab valutult (sõpruskonnaga) isiklikke taskuid täita, valede otsuste tagajärgi üldsuse eest peita.

Varjata on aga palju. Olgu selleks kasvõi Henn Põlluaasa FB postitatud sarnased seigad:
Sven Valdek kirjutas FB-s.
"Olin Nõmme keskuse poes, valmistoodete leti taga ja ootasin oma järjekorda. minu eest oli umbes 75-80 aastane mutike. Kui järjekord temani jõudis siis küsis ta ühele sooduspakkumises olevale keeduvorstile osutades - kui palju maksab 300 grammi seda toodet. Müüja vastas: " Umbes 1,20 euri". "See on liiga kallis minu jaoks...": vastas mutike. See äratas minu tähelepanu. Järgmisena võttis mutike ühe sooduspakkumises oleva grillkanakintsu ja arutles omaette, et kui ta selle kõrvale riisi keedab, siis peaks kõhu täis saama küll. kui ma olin omad tellimused kätte saanud ja letist eemaldunud, asusin mutikest jälitama. leidnud sobiva momendi, küsisin: "Kas teil on rahaga väga kitsas?" Ta vaatas mulle otsa ja ütles:"Mul on pensionipäevani jäänud umbes 10 päeva ja 20 eurot." Selle peale võtsin ma rahakotist 10-eurose ja ulatasin temale. Ja teate mis? Ta keeldus! Ta vaatas mulle otse silma ja ütles järgmised sõnad:" Ma pole elus laenanud ega kerjanud! Kogu oma elu olen ma tööd teinud. Ma tänan, et teil jätkub kaastunnet minu jaoks, kuid ma ei saa seda vastu võtta! Ma tänan!" Ta läks kassasse ja maksis arve metallrahas. Ma vaatasin talle järele ja tundsin uhkust. Uhkust selle üle, millised vanaemad meie maal on. Õhtul ma nutsin patja, mina - 42 aastane mees, selle üle, kuidas meie riik neid mõnitab. Solidaarsus Kreekaga? Itaaliaga? MINGE P….E, ORAVAD!!!"
Lugesin seda ja mul on häbi! Häbi oma riigi ja poliitikute pärast. Krt!

Feminism

Mulle jäävad mõistetamatuks lähenemised, mis seavad eesmärgiks sooliste eelistuste taganõudmise või seksuaalsete orientatsioonide eest võitlemise. Seetõttu jäävad mulle arusaamatuks ka feministide seisukohad, europarlamendi liikme Marianne Mikko selleteemalised väljaütlemised tekitavad lausa trotsi.

Ühte värvi ei saa eelistada teisele. Ühes kontekstis (sõltub ajast ja ruumist) langeb eelistus ühele, teises teisele. Sarnaselt tuleks läheneda ka soolistele erisustele.

Tunnistan - minul pole midagi selle vastu, et pean naistest kümmekond aastat varem pilvele kolima. Kadedust ei tunne ma ka teiste naistele langenud vooruste pärast. Vastupidi – tunnen sellest rõõmu.

Abstraktse soolise võrdõiguslikkuse tagaajamine tuleneb minu arvates üliegoismist ja vastandumise soovist. Oletan, et soolise vastandumise õhutajad on partnerites (ehk ka vanemates) pettunud üliambitsioonikad inimesed.

Eestis pole naised allasurutud. Matemaatiliselt tuletatud (meestest) madalamad sissetulekud tulenevad objektiivsetest põhjustest, mitte sihipärasest tegevusest. Objektiivsetest põhjustest tuleneb ka see, et töötute hulgas on rohkem mehi.