Meie piduriks on kehv konkurentsivõime

Veel hiljuti domineeris ühiskonna eelistustes palkade ja pensionide tõstmine. Pangalaenud ja inflatsioon olid tava. Soov tarbida kujundas väärtushinnanguid.

Nüüdseks on eelistuste pingerida segi löödud. Võtmesõnadeks on saanud eksistents, töötus, eksport.

Kui keegi olekski nii kiireid muutusi ette näinud, oleks teda peetud hulluks, paremal juhul võhikuks. Ühiskondade jõukus sõltub ettevõtluse võimekusest. Majanduskeskkond määrab konkurentsivõime, tulemuslikkuse.

Pakkumise osas muutusi pole toimunud. Turud on kaupadest endiselt lookas. Kättesaamatud asjad eksisteerivad vaid muinasjuttudes. Muutunud on turustamisvõtted. Ostja nõudmisi järgimata jääb kaup müümata.

Ületarbimisel toiminud majanduskasv on võtnud õige suuna, tarbimisbuumi vaibumine teinud korrektuure eelistustes. Aastaga on Eesti eksport langenud pea kolmandiku võrra. Tarbimise langus välisturgudel sellest kordades vähem. Suur ebaproportsionaalsus viitab konkurentsivõime langusele. Meie pakutu atraktiivsus on kadunud.

Müügikasvude iseenesliku taastumise ootusel puudub põhjendus. Ekspordimahud võivad küll kasvada, kuid omapoolse kaasabita jäävad nende oodatud suurused soovunelmaks. Eesti kaupade ekspordi konkurentsivõime languse põhjused ei peitu maailmamajanduses, vaid meie enda majanduskeskkonnas.

Konkurentsivõimet kujundavad kaubavaliku kõrval ka kogused ja hinnatasemed.

Partiide kasvatamine avardaks edasimüüjate valikut, tõstaks usaldusväärsust.

Väiksuse tõttu on ka Eesti ekspordimahud väikesed. Kuu eksporti mõõdetakse vaid sadades miljonites eurodes.

Mahtude kasvatamine on aeganõudev, pealegi väga kulukas. Uute töökohtade ja ettevõtete loomise ponnistused ekspordimahtusid oluliselt ei kasvata. Hinnatasemed teevad väljundi raskesti realiseeritavaks.

Müügiprobleemid ei seisne niivõrd kesises valikus, kuivõrd kõrgetes hindades. Eesti ettevõtete maksukoormus kasumist oli viimastel andmetel 49,1%. Paigutume 180 riigi seas 131. kohale (Paying Taxes 2010). Tegelik olukord (makse tõsteti) on veelgi hullem. Tulemus kajastub kõrgetes omahindades, väikestes müügikäivetes. Edukuseta eksporditurgudel on võimatu tagada materiaalset heaolu, luua turvalist elukeskkonda.

Nimetatud põhjusel panustataksegi selle turgutamiseks lisameetmetesse. Eestis kasutatakse selleks abiprojekte, mis seisnevad üksikute ettevõtete sihtotstarbelises toetamises, laenude ja tehingute käendamises.

Erinevate valdkondade (teenindus, kaubandus, tootmine) ettevõtete finantsprognooside ja analüüsidega tegelemine on süvendanud minus veendumust, et Eesti riiklikud toetused ei tugevda ettevõtete konkurentsivõimet, vaid nõrgendavad seda. Millele tuginen, kui väidan riigi- ja struktuurifondide esindajatele vastupidist?

Esiteks. Ettevõtjatega manipuleeritakse. Legaalselt pakutavaid ressursse ihaldavad kõik. Isegi saamiseks tingimuste seadmine ei vähenda kiusatust. Sihtotstarbeliste toetustega muudetakse prioriteete, tehakse muudatusi planeeritud tegevuses.

Teiseks. Konkurentsi moonutamine. Üksikute toetamine halvab teiste konkurentsivõimet. Toon näite. Aastaid tagasi eraldati struktuurifondist toetus puusöetootmisega tegelevale ettevõttele. Näiliselt oli toetamine põhjendatud – loodi töökohti, pandi alus lisaväärtuse tootmisele. Varju jäi aga tulemuse teine külg – tendentsid sektoris. Üksiku ettevõtte toetamine halvas teiste arengut. Toetus võimaldas pakkuda madalama hinnaga toodangut, halvates sellega teiste samas valdkonnas tegutsevate ettevõtete arengu. Soovitud tendentse (töökohtade loomine, lisaväärtuse kasv) ühiskonnas toetusele ei järgnenud.

Kolmandaks. Toetuste vähene efektiivsus. Hõlpsalt saadud vahendeid kasutatakse ebaotstarbekalt. Öeldu kehtib nii struktuurifondide haldamise kui ka kasutamise kohta. Abiraha administreerimine on kulukas. Abiprojektide kuludele eelneb (maksude) kogumiskulu. Administreerimiseks kasutatavat intellektuaalset kapitali oleks otstarbekam kasutada lisaväärtuse tootmisel.

Ebaefektiivsuse jada jätkub kasutaja poolel. Ettevõtluskeskkond oleks elujõulisem, kui seda ühekordsete meetmetega ei häiritaks. Stabiilsusega ja selgusega reeglites saadakse parem tulemus. Üksikutele ettevõtetele eeliste pakkumise asemel tuleks pühenduda võrdsete võimaluste loomisele. Toetada võib küll sektorit, kuid mitte mingil juhul üksikuid ettevõtteid.

Riigikogus arutatakse monopolide ohjeldamise eelnõu. Tegemist on majanduskeskkonda ja konkurentsi turgutava katalüsaatoriga. Eelnõu soovitud kujul jõustumine on aga kahtlane, sest peaosalise ressursid võimaldavad seadusandja meelsust muuta. Monopoolsete ja riigihangetel toimivate äriühingute tiivad vajaksid hädasti kärpimist. Ausse tuleks tõsta innukas aktivatesse investeerimine, sunniviisilises lisaväärtuse ümberjagamises mõnevõrra järele anda.

Keti tugevus sõltub nõrgimast lülist. Ettevõtluse nõrgimaks lüliks paistab olevat kõrgetest omahindadest tingitud konkurentsivõime langus. Põhjuste teadvustamine loob eeldused õigete otsuste langetamiseks. Välisturgudelt imede ootamise asemel oleks tarmukam tendentsidesse teadlikult jõnks sisse teha. Siis oleks ka praegustel ootustel – soovitud kiirusel ekspordivoogude kasv, elujärje paranemine – suurem tõenäosus realiseeruda. Viimase viie hulka langemisega ei tohiks leppida.