Kilekotimaks

Kilekotimaksu kehtestamine veel mõned aastad tagasi oleks olnud mõistetav.

Praegustes tingimustes oleks aga ükskõik millise maksumäära tõstmine, või uue kehtestamine, vale. Seda muidugi juhul, kui hoolime riigi võimekuse jätkusuutlikkusest, elanike toimetulekuvõimest.

Ühiskonnaliikmed on „maksu“ terminile allergiliseks muudetud.

Maksukoormus ühiskonnas on tõusnud ebaloomulikult kõrgeks. See on teistest ühiskondadest kõrgem.

Seda muidugi juhul, kui seda adekvaatselt hinnata.

Maksukoormust ei ole õige hinnata vaid riigieelarvelaekumisega.

Maksude mõiste on palju laiem.

Töötuskindlustus, haiguspäevade eest tasumise määrade vähendamine, osa ravimite soetamiseks tehtavatest kuludest, elanike ravikulud, riigilõivud, trahvid ja palju muud liigitub samuti (kas osaliselt või kogu ulatuses) maksude kategooriasse. Isegi monopoolsete ettevõtete tulu, mis suunatakse dividendituluna omavalitsustele, liigitub maksude alla.

Kilekotimaksu idee esitamine langes valele ajale. Vaatamata õilsusele näitab see rohelisi võhikutena – nendena, kes ei orienteeru ühiskonnas olevates probleemides.