Tööpuudus kollitab

Seni palju pahandust teinud inflatsioon paistab hakkavat taanduma, nüüd on hakanud inimesi kollitama töökoha kaotuse hirm.

Töötuks registreerimine on aga suhteliselt keeruline. Paberlik asjaajamine on tülikas, maainimestele on see aeganõudev ja kulukas. Töötule makstav abiraha on samas sümboolne (sõltuvalt päevade arvust kuus kuni 1020 krooni), mida makstakse ainult 270 päeva. Nimetatud põhjustel ei registreeri paljud ennast tööturuametis.

Kriisiolukorras oleks aga hea omada ülevaadet inimestest, kes on sattunud raskustesse. Riiklikult on see oluline juba kuritegevuse vähendamise ja riigikaitse seisukohalt, rääkimata muudest asjaoludest.

Eurostati andmeil ulatus novembris Eesti töötuse määr 8,3 protsendini, mis on Euroopa Liidu kahekümne seitsme riigi hulgas halvemuselt neljas näitaja. Veel kuu aega varem ulatus töötus 7,7 protsendini. Töötuse määr peaks ületama kohe 10 protsendi piiri, hakates seejärel püstitama üha uusi rekordeid.

Tegelikku töötuse määra ei tea keegi. Selge on see, et töötuid on statistilisest näitajast palju rohkem.

Töötu olukord ei olekski nii trööstitu, kui leibkonnas oleks ainult üks töötu. Kuid on perekondi, kus vanemad on jäänud mõlemad töötuks, siis kipub olukord ikka päris hull olema. Võimulolijad on seni teadlikult hoidnud töötutele makstava abiraha summa madalana, üritades sellega motiveerida inimesi miinimumpalga eest tööl käima.

Olukord tööjõuturul on aga teinud kannapöörde – paljudel on võimatu ka kõige parema tahtmise juures tööd leida. Töötutest on saamas mõjuvõimsamaid sotsiaalseid gruppe ühiskonnas, kellel puudub juurdepääs ühiskonnas toimuvatele otsustusprotsessidele.

Mulle tundub, et end demokraatlikuks ühiskonnaks tituleeriv riik teeb töötuks jäänud inimestele ülekohut. Töökohtade puudumisel on ju tobe kohustada töötuid seisma (iga kuu) pikkades tööturuameti järjekordades ainult selleks, et kunagi tehtud seadusesäte seda sätestab. Seaduseandja aga isegi ei tule selle peale, et järjekorras seismine on vaevarikas ja paljudele kulukas.

Tundub, et võimulolijad hoolivad ainult iseendast. Vähemalt kinnitavad seda arutelud riigikogulaste töötasude üle, mille kvartaalne kasv tundub neile üsna loomulikuna. Samas ei saa nõustuda sellega, et öeldu laieneb kõikidele võimulolijatele. Igatahes Albu vallavanem loobus poolest palgast üksnes sellepärast, et vallal tekkis rahapuudus. Ta tõi enda heaolu ohvriks haridus-, kultuuri- ja sotsiaaltöötajate palgatõusule.

Väärtushinnanguid ühiskonnas määrab paraku enamus. Albu vallavanema sarnaseid annab otsida.

Elame ühiskonnas, kus ministri positsiooni (hüvitise poolest) hinnatakse pensionäri staatusest 20 korda kõrgemaks. Riigikogulase ja tavakodaniku miinimumpalga suhtega tagatakse liidriroll Euroopa Liidu sõbralikus peres.

Kriisiolukorras on väga oluline töötuks jäänute eest hoolitsemine. Pikemaajalise 1000-kroonisest suurema toetuse maksmine 101 riigikogulase, 13 ministri, 25 ametkonnajuhi jpt kõrgepalgaliste hüvitiste vähendamise juures ei valmistaks ühiskonnale erilist raskust. Eripensionide vähendamisega suudaksime neile ehk isegi tagada minimaalsed eluks vajalikud tingimused. Aga just viimane ongi iga demokraatliku ühiskonna kohus. Riigil on vahendeid küllalt. Probleem ei ole vahendite puuduses, vaid eelistustes.

Külluses valitud esindajad osutusid keerulisemas olukorras saamatuks. Isegi iseenda kulusid ei oldud võimelised peatama, oma ülalpidamiskulusid vähendama. Mis siis rääkida riigi tegevuse efektiivistamisest.

Riikliku järjepidevuse huvides tuleks ehk muuta valimisreegleid – valimistel peaksid erakondade kandidaatide kõrval saama kandideerida ka kõik teised rahvaalgatuslikud liidud. Vastasel juhul jäävad osa sotsiaalsete gruppide huvid riiklikul tasemel esindamata, võrdsus ühiskonnas tagamata.

Poliitiline kultuur Eestis toimib üksteisele ärategemisel, ühiskonna (kõikide jaoks) paremaks muutmine on teisejärguline. Poliitiline vangerdus aitab asjamehi ikka.

Eesti on nii väike riik, mistõttu malli võtmine suurematelt vendadelt pole põhjendatud. Rahvas on väsinud poliitikute lõpututest vaidlustest ja nende tõe kuulutamisest. Poliitiline monopolism vajaks lõpetamist.

Võimulolijad saavad tõestada minu väidete paikapidamatust üksnes sellega, kui nad asuvad töötute toimetulekut kergendama. Üha suurenev töötute armee vajab praegu eelkõige just riigi abi, vaatamata isegi sellele, et abivajajad ise häbenevad seda paluda. Hätta sattunuid ju abistatakse? Tööturu kriisi olukorras tuleks töötute asjaajamist kergendada, abiraha aga suurendada.

Kuidas soodustada ekspordikasvu?

Seda, et kogutoodangu langustrendi murraks praegustes tingimustes vaid ekspordi kasv, teadvustavad vist kõik. Küsimus on nüüd selles, kuidas seda kasvatada.

2008. aasta novembrikuu ekspordimaht langes, erinevus varasema kuuga oli koguni 38%.

Kahjuks ei avalikusta statistika sellise järsu languse põhjust. Üheks põhjuseks võis olla varasema perioodi võrdlusbaas, mis sisaldas tootmistegevuse lõpetamisest tingitud ühekordseid varade väljavedusid.

Samas võis selle põhjustada ka tegelikke müügimahtude hüppeline langus. Tõenäoliselt osalisid langustrendis mõlemad nimetatud tegurid.

Küsitlused ja statistika annavad alust väita, et meie ettevõtete eksport on langustrendis.

Paratamatult tekkib küsimus: kuidas eksporti taastada, ilma milleta võimekus ettevõtluses ja riigis tervikuna ei saa paraneda.

Selleks, et õigeid otsuseid teha tuleb analüüsida tendentse ja neid mõjutavaid tegureid. 2007. aastal moodustas eksport 53% sismajanduse kogutoodangust. Samas on teada et Eestis toodetud kaupade kogused, välisturgude ostuvõimet arvestades, on tühised (ca 800 miljoni eurot kuus). Nimetatud põhjusel maailmamajanduse mõju jaemüügis realiseeritavate kaupade ekspordimahtude langusele ei tohiks olla suur.

Küll avaldab see olulist mõju aga tooraine ja teistele tootjatele detaile valmistavate ettevõtete ekspordile, mille mõjutamiseks pole meil vahendeid.

Ekspordi mahtude langustrendis tuleb teadvustada omahinna olulisust. Konkurentsitingimustes tagab ju eelkõige soodne hind müügimahtude kasvu.

Paraku on Eestis toodetute kaupade hinnad viimastel aastatel kiiresti kasvanud.

Palgakasv, koos nendelt riigile arvestatavate maksudega, on tõstnud meie ettevõtetes toodetavate kaupade omahindu oluliselt. Moodustavad ju meie tööjõukulud koguni poole sisemajanduse kogutoodangust.

Eksporditurgudel kaupade nõudlust saaks suurendada eelkõige konkureerivate hinnatasemetega või ainulaadseid tooteid pakkudes. Omahinna alandamine ja uute toodete arendamine nõuab aga ettevõtetelt laiapõhjalis muutusi.

Ettevõtluse restruktureerimine, koos töötajate ümberõppega, eeldab majanduskeskkonna stabiilsust ja finantsvahendite olemasolu. Olukord laenuturul on hetkel aga karm. Isegi selle stabiliseerumisel võtab restruktureerimine aega, mistõttu ekspordile orienteeritud ettevõtlus jääb ka edaspidi kiratsema.

Eksportivoogude kasvuks piisaks töötasudelt arvestatavast maksumäära alandamisest. Üksnes palkade vähendamine omahindu ei langeta, langevad sellega ju ka tootmismahud. Püsikulud aga jäävad. Tootmismahtude vähenedes väljundi maksumus hoopiski kasvab.

Tööjõumaksude langetamiseta meie ettevõtete toodangu omahinda konkurentsivõimelisemaks muuta on võimatu.

Vaatamata konkurentidest kõrgematele tööjõumaksudele pole ühiskond tööjõumaksude langetamist kaalunud. Pigem vastupidi – üritatakse ettevõtjaid koormata uute kohustustega. Tööjõumaksude langetamine, paistab aga olevat ainus reaalne võimalus, kuidas meie ettevõtluskeskkonda koheselt konkurentsivõimelisemaks muuta. Töötasudelt arvestatavate maksude langetamine, koos riigi valitsemiskulude vähendamisega ja maksutulu ümberjagamisega, oleks võluvits, mis tagaks Eestile stabiilse arengu.

Riigi halduskulude vähendamine on vajalik. Ettevõtjatele tuleb luua kindlustunne, mis väljenduks stabiilsuses ja soodsas maksukeskkonnas.

Varisemisohtlik maja lammutatakse. Ainult sellega luuakse eeldus uue vastupidava hoone ehitamiseks. Ka riiki tuleks mõranenud kohtadest „lammutada“. Seda tuleb aga teha nii, et vundament ja tugevamad osad säiliksid, võimaldades väiksemate kadudega ehitada tugev ja iseseisv riik.

Riigi haldusstruktuuri tuleb plaanitust odavamaks ja efektiivsemaks muuta. Ainult siis paraneb meie toodete konkurentsivõime välisturgudel, hakkavad kasvama ekspordivood ja inimeste elujärg taas paranema.

Uuelt aastalt oodatakse muutusi

Aastavahetus oli eriline.

Ebakindlus tuleviku ees varjutas paljude jõulurahu ja aastavahetuse sära. Eelnevate aastavahetuste optimismist oli saanud hirm.Peaminister paistab endiselt olevat seisukohal, et ühiskond ei ole kriisis. Seda, et moraalitus tähendab kriisi, ta ei teadvusta.

Eesti on juba mõnda aega olnud kriisis, väga suures moraalikriisis.

Riigieelarve kasvatamise tuhinas on langevaid tendentse veelgi võimendatud.

Ettevõtlus on muudetud veelgi haavatavamaks. Saamatusel riigi juhtimises on rasked tagajärjed - ühiskonna vaesumine süveneb.

Tundub, et võimulolijad ei mõista, et riigitulu iga hinna eest kasvatamine annab soovitule vastupidise tagajärje - riigitulu langeb veelgi. Riigitulu suurendamist ei saa ju võtta matemaatilise tehtena, kus ühe väärtuse tõstmisel tõuseb alati ka lõppsumma. Selleks, et riigitulu kasv oleks positiivne, tuleks ühe teguri (praegusel juhul maksukoormuse) tõstmise kõrval tagada teiste stabiilsus. Maksukoormuse (sh lõivude) tõstmisega ja toetuste vähendamisega muutuvad paraku võrrandi teised tegurid. Negatiivsete tendentsidega majanduses tuleb leppida, kuid neid ei tohiks võimendada.

Töötuse kasv võtab üha suuremaid pöördeid. Vaatamata elanike tulude vähenemisele, jätkavad nende kohustused kasvamist.

Vähe oli neid, kes veel aasta tagasi uskusid, et toimetuleku langus saab olema nii drastiline. Tööturuameti ja töötukassa prognooside kohaselt suureneb sellel aastal töö kaotanute arv 70 000 inimese võrra. Keegi ei garanteeri, et see näitaja ei kujune veelgi suuremaks.

Tendentsid muutuvad kiiresti. Eriti veel siis, kui tehakse valesid otsuseid. Alles mõni aeg tagasi tõusid töötasud, pensionid ja toetused enneolematul kiirusel.

Nõudmistel ja ootustel ei paistnud olevat piire.

Nüüd paistab kõik olevat vastupidi. Uus töölepinguseadus ei leiagi enam kriitikat, lepitakse väiksema palganumbriga. Stabiilsus ja rahu on taas hinnas.

Töötamine eeldab toimivat tööjõuturgu. Viimane paistab aga olevat halvatud.
Iga demokraatliku kogukonna kohustuseks on kõikidele inimväärse elu tagamine. Tööjõuturult väljatõrjutule paraku seaduskeskkond seda ei taga, mis raskendab pikka aega töötuna olnutel rakendust leida. Eneseväärikus saab siin määravaks.

Selles, et pikaajaline töötus kasvab, ei kahtle vist keegi.

Kui finantsraskustesse sattunud riike toetavad IMF, IBRD või teised riigid, siis raskustesse sattunud inimesel ei paista abi kusagilt oodata olevat. Isegi riik on talle selja pööranud.

Selle asemel et hammasrataste vahele jäänuid abistada, jätkab riik nende kodaraisse
kaigaste loopimist. Tundub, et valitsejad teevad kõik selleks, et inimeste toimetulekuvõimet veelgi halvendada. Maksukoormuse (sh varjatud maksude) kasvul ei paistagi lõppu tulevat.

Riiklike hüvede ja toetuste vähendamise tingimustes maksukoormuse tõstmist võiks võrrelda haavale soola raputamisega. Kesise sissetulekuga elanike toimetulek halveneb veelgi. Valitsejad ei paista justkui märkavat, et viimaste arv on juba praegu kriitiline.

Üleloomuliku kiirusega kasvanud kommunaalkulud on põhjustanud paljude maksejõuetuse. Kommunaalteenuseid pakkuvate firmade hinnarünnakutele suudavad vastu seista vaid vägevad. Raskustesse sattunutel ei paistagi muud võimalust olevat kui kodust loobuda.

Isegi tervise putitamiseks vajalikke kulusid (visiiditasu, transpordikulu, ravimite maksumus) ei olda sageli enam võimelised tasuma.

Seaduseandja heakskiidul on oma ülbust hakanud näitama ka prügifirmadest koosnev kartell, surudes üha jõudsamalt oma kombitsaid inimeste taskutesse. Jäätmeseadusega loodud võimalusi ei saa ju jätta kasutamata.

Toimetulekus on üks väga oluline põhitõde - kulud ei saa olla tuludest suuremad.

Töökohtade vähenemise ja elanikkonna vananemise tingimustes paljude reaaltulu väheneb.

Valitsejad paistavad sellega leppivat. Nad usuvad endiselt, et inimvõimetel ei ole piire, mis võimaldab neil lisaobrokit korjata. Sellega, et riigikulusid tuleks veelgi vähendada, ei taheta kuidagi leppida. Nad polekski justkui kuulnud, et hädas olijaid tuleb abistada, mitte piitsutada. Abistamine eeldab ohvrimeelsust.

Raske on mõista kaaslast, kes sõimab näljast selle eest, et viimane julgeb paluda ampsu leivapätsist. Aga just seda need inimesed teevadki, kes nõuavad võimulolijate hüvitiste vähendamist või külmutamist. Riigikogulaste palga küsimusest on tehtud klounaad, mille üle naeravad vaid peaosalised ise. Kahju, et selline klounaad toimub ajal, mil toimetulekuga raskustes olevate arv ühiskonnas kasvab.

Oleme loonud ühiskonna, kus abivajajaid ei märgata. Ühiskonnakorraldus paistab soosivat vaid tugevaid.

Seda, et riik oleme meie kõik, on raske uskuda. Tegemist näib olevat sõnakõlksuga. Võimulolijate otsuseid vaadates jääb mulje, et riik on ainult valitutele - neile, kes on koondunud riigipiruka lähedusse. Ülejäänutele on jäetud vaid selle küpsetamise rõõm.

Ainult näljane pidavat mõistma teist näljast. Just seetõttu tuleks panna valitsejad mõneks ajaks näljapajukile. Neile loodud privileegid ja mugavad tingimused on neid niivõrd kurdistanud, et ei kuulda isegi vaesuva rahva appikarjet.

Eesti paistab olevat unikaalne riik. Siin pole isegi nõusoleku korral võimalik saadikute hüvitisi vähendada. Tavainimese rahakoti tühjendamine on aga väga lihtne.

Riik on kriisis, riik on väga suures moraalikriisis. Selle murdmine eeldab väärtushinnangute muutmist. Muutkem siis uuel aastal suhtumist nõrgematesse ja abivajajatesse!