Raha, üksnes raha

Raha, üksnes raha. Muu (hoolivus, ausus, ohverdus jmt) Eestis ei maksa. 

Raha nimel on lubatud kõik. 

Kurb! 

Unistan ajast, mil ühiskonna hellikud (Ansip, Ilves, Ligi jt) taipavad, et enesele tehtavaid kulutusi tuleb vähendada. Jõuavad arusaamisele selles, et nende ees, kes neile mõnusa ära elamise tagavad, tuleb kummardus teha.

DF: Ligi: kui saaks kokkuleppele OÜ-tamise, käibemaksu ausama deklareerimise ja ametiautode asjus, võiks vastu pakkuda sotsiaalmaksu langetamist.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/ligi-kui-saaks-kokkuleppele-ou-tamise-kaibemaksu-ausama-deklareerimise-ja-ametiautode-asjus-voiks-vastu-pakkuda-sotsiaalmaksu-langetamist.d?id=67502188

Eesti valimissüsteem ei ole kuigi eetiline–moraalne

Eesti valimissüsteem ei ole kuigi eetiline–moraalne. Volikogus või riigikogus hääletatakse sageli ainuisikuliselt, kuid esinduskokku ei pääseta tihtilugu mitte isikumandaadiga, vaid tänu nimekirjale.

Eesti praegune valimissüsteem avab kriuksumata uksed esindusorganitesse ka sulleritele. Seepärast on valitute isikliku kukru täitmise lembus pigem tava kui erand. Tundub, et rahvas on sellega leppinud. Korruptsioon ja mõjuvõimuga kauplemine ei pane silmagi pilkuma.

Esindusorganitesse kandideeritakse enamasti valimisnimekirjades, kuid otsuste langetamine käib sageli ainuisikuliselt. Lähenemine võib juriidiliselt isegi jokk olla, kuid eetilisest ja moraalsest aspektist vaadates on tegemist katastroofiga. Ainuisikuliselt võiksid volikogudes (ja ka riigikogus) otsustusnuppudele vajutada vaid need, keda isikumandaadiga õnnistatud on. Ülejäänutel tuleks valimisnimekirjas kandideerinute enamuse tahtega arvestada. Isegi see poleks päris õige, sest häältekogus sõltub järjestusest.

Valija pole tuvastatav, tema tahte järgimisele viitamine on demagoogia, mille taha annab isiklikku kasuahnust peita. Eesti valimissüsteemi lombakus ja ühiskonnas vohav poliitiline kultuuritus on tekitanud olukorra, kus omavalitsustes aetaksegi omi isiklikke asju, salatsetakse ja hämatakse. Valimiseelsel perioodil jagatakse katteta lubadusi. Valimistejärgsel perioodil panustatakse vallaelanike raha, ametite, positsioonide jagamisele ja suurema tüki krahmamisele.

Et mitte üldsõnaliseks jääda, toon näite koduvallast. Kohila valla SDE valimisnimekirjas kandideeris viimastel valimistel paarkümmend inimest. Oli parteituid ja parteilasi. Valituks osutusid õiged ja hästi positsioneeritud (paigutus nimekirjas, valimisleht) kandidaadid, kes paraku ei kogunud isegi kahe peale kokku isikumandaadi jagu hääli. Volikogusse pääseti valimisnimekirjas kandideerinute kogutud häältega.

Suurima häälesaagi kogus IRL valimisnimekiri. Koalitsiooni moodustamise tarvidus puudus, kuid see moodustati. Arvatavasti seetõttu, et siis annab valitsemisel otsuste laiapõhjalisusele viidata ja vastutust hajutada. Koalitsiooni sai kaks SDE ja üks Keskerakonna valimisnimekirjas kandideerinut. Valimistel vastanduti. Partnerid lubasid mitte leppida IRL diktaatliku asjaajamisega. Koalitsioonileping allkirjastati selliselt, et need, kelle kogutud häältega volikogusse pääseti, ei teadnudki seda.
Näide tagajärgedest — külarahvamaja keskharidusega töötajast tegid valimised vallalehe toimetaja.

Eesti valimissüsteem ja esindamise reeglistik vajaks hädasti muutmist. Muutus lähenemises lisaks ühiskonnakorraldusse demokraatiat. Kõiki kandideerijaid (olenemata sellest, mis numbri all kandideeritakse ja kas kandideeritakse üksinda või grupiviisiliselt) tuleb hakata võrdselt kohtlema. Kord tuleks majja lüüa ka esindamise põhimõtetes. Kui me seda ei tee, siis varem või hiljem lämbume korruptsiooni raskuse all. Esindama tuleks hakata teisi, mitte ennast ega valikulisi kamraade.

Kõike makse kokku ei kogu

EPL: Villu Zirnask: Andku ettevõtjad andeks, aga nende ja rahandusministri vahel käibemaksuseaduse täiendamise pärast puhkenud tüli tõi mulle meelde ütluse „eks see koer kiunub, kes pihta sai”. Miks? Sest on avalik saladus, et paljud ettevõtjad käsitlevad osa oma isiklikke väljaminekuid ärikulutustena ja teevad neid maksuvabalt.

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/villu-zirnask-ettevotjate-vaikesed-piinlikud-saladused.d?id=67477096

Hea Villu, 

See, et ettevõtetes kajastatakse (mõningaid) isiklikke kulutusi ärikuluna, pole saladus. Nii nagu pole saladus see, et ühisraha juures askeldajad kajastavad oma kulutusi riigikuludena. Ettevõtjate puhul on tegemist maailmas kehtiva tavaga, riigimeeste juures haruldusega. 

Ei tasu teha probleemi sellest, milles seda pole. Maksude iga hinna kogumise asemel tuleks kord majja lüüa ühisvahendite kasutamises. Tühiste käivete deklareerimine ei tasu ennast (kulude/tulude suhtena) ära. Kui tasuks, siis praktiseeriksid seda ka teised. 

Parem varblane pihus, kui tuvi taevas. Kõike makse kokku ei kogu. Kas ongi vaja? Ettevõtjad võtavad suuri riske. Ühel päeval on kust võtta, teisel päeval ollakse püksata. Maksude maksmise kõrval tuleb täita teisigi (ühiskondlikke) kohustusi. Sotsiaalse vastutuse koorem pole väike. Eriti veel Eestis.

Kuna uuringutulemustes ei kajastu erisused, siis järeldus (Eestis praktiseerivad ettevõtjad sissetulekute varjamist ning isiklike kulutuste näitamist ärikulutustena palju rohkem kui näiteks Soomes) on mitte midagi ütlev.

Oleme kuludesse kandmisega kitsid, dikteerime ettevõtetele liialt ette, mida võib kuludesse kanda, mida mitte. Võtame näiteks tööle tuleku ja koju mineku kulutused, mida Eestis ei saa kuludesse kanda (maksustatakse). Paljudes riikides saab. Või näiteks töötajatele spordisaali rentimise kulutused – Eestis ei saa (maksusid maksmata) kuludesse kanda, mujal saab. Näiteid on teisigi. Eesti näitajad peavadki halvemad olema, kuna absurdsed piirangud soodustavad üleastumisi.

Kuhu paigutub piir isikliku ja ärikulutuse vahel? Eestis on piir ühes, Soomes teises kohas. Tulemused pole võrreldavad, neist ei tasu tõsiselt võetavaid järeldusi teha.

Minu arvates läheneme maksude maksmisele valest küljest. Maksudest hoidumine on tagajärg, mitte põhjus. Ebaperemehelik (ebademokraatlik) maksurahaga ümberkäimine innustab maksudest kõrvale hiilima. Makse makstakse meelsamini, kui valitseb selgus nende otstarbekas kasutamises. Erakondade toiduahelate ülalpidamine, katuserahade eraldamine, jõukamate ühiskondade abistamine ja muu sarnane on (paljude arvates) kaugel otstarbekusest. Kui tahame, et makse makstaks meelsamini, siis tuleb panustada põhjustele (teguritele, mis ei innusta maksusid maksma), mitte tagajärgedele (kehtestada aina uusi piiranguid ja kohustusi). Maksuraha heaperemehelik kasutamine innustab makse maksma. 

Makse ei saa koguda neilt, kellel seda pole

Endine majandusminister ja praegune Tavidi kullasuuna juht Meelis Atonen leiab, et Eestil oleks viimane aeg taas maksusüsteemiga midagi uuenduslikku ette võtta. Eesti innovaatilise maksusüsteemi tuumaks võiks tema arvates olla tulumaksu täielik kaotamine.

http://www.aripaev.ee/Default.aspx?PublicationId=057b374b-cc33-4bad-99b1-7c4e09fd4e85

Meelis Atoneni tulumaksu kaotamise seisukohaga ei saa nõustuda. Mitte Eestis. Meie maksusüsteem kogub liiga palju makse eluliselt vajalikelt asjadelt (toit, eluase jmt), mida tuleb maksta ka sissetuleku kaotuse korral. Arenenud riikides käivad asjad teisiti: sotsiaalkindlustussüsteem tasakaalustab maksusüsteemi puudused, ei lase inimestel täielikku vaesusse langeda.

Uuringute andmetel elab Eestis vaesuses üle veerandi lastest. Nälgivate laste kõhu arvel maksu kogumine on võigas. Maailmas pole vist teist sellist riiki, kus kogutakse leivalt, saialt, piimalt ja muudelt eluks vajalikelt esmatarbekaupadelt kahekümneprotsendilist netomaksu – käibemaksu. Euroopa Liidu keskmine käibemaks toiduainetele jääb alla kümne protsendi.

Oleme maksustamisega läinud liiale, mis on viinud paljud meie hulgast täielikku vaesusse. Kõigil peab olema võimalus rahuldada eluks vajalikke esmavajadusi, nagu toit ja peavari; makse kogutakse ülejäänult. Seda kogutakse sealt, kus seda on. Sellest aspektist on tulumaks ainuõige maks. 

Makse ei saa koguda neilt, kellel seda pole.

 

Riik petab, kodanikud vastavad samaga

Enamuses OECD riikides maksutulu kasvab, Eestis mitte. http://www.aripaev.ee/Default.aspx?PublicationId=3e3b8be8-af20-41e4-870e-5c2dabeb09a9

Kui maksusid peidetakse teistele tuluridadele (töötuskindlustus, riigilõivud, riigiettevõtete dividendid jne), siis ei saagi maksutulu SKPsse kasvada. 

Adekvaatse deklareerimise korral oleks maksutulu kasv Eestis suur. 

Riik petab, kodanikud vastavad samaga. 

Eestis poleks vajadust maksumäärasid (sh varjatuid) tõsta ega kehtestada uusi makse. 

Piisab aususest.

Järgmisel päeval märkasin, et ülal toodud link (maksutulu kasvust OECD riikides, ÄP) oli kustutatud. Tegemist võis olla valeinfoga. Minu poolt kirjutatu kehtib ka siis, kui Eestis maksutulu SKPsse kasvas. 

Käekäiku näitab kõige paremini inimeste kodumaal püsimine

Hea ja halb (õige ja vale) on subjektiivsed mõisted. Mis ühele paistab heana (õigena), võib teisele halvana (valena) paista. Üksteisest mööda rääkimise välistamiseks, tuleks paika saada eesmärgilised eelistused ja tulemuslikkuse mõõdikud.

Minu silmis paistab Eesti suures pildis armetuna. Ärgem hämagem sisemajanduse kogutoodanguga ja taandagem selle kasvuprotsent jõukuse kasvule. See küll lohutab, kuid ei innusta rõhuasetusi muutma. Madalalt tasemelt kasvamine pole kunst. See tuleb ponnistusi tegemata. Toetustest ja abidest tuleva majanduskasvuga pole põhjust uhkustada.

Käekäiku näitab kõige paremini inimeste kodumaal püsimine (või lahkumine) ja nende ostujõud kodumaal. Esimese kohta adekvaatne info puudub. Pakutakse erinevaid numbreid, kuid igaüks teab kedagi, kes on kodumaa tolmu jalgelt pühkinud või on lahkumas.

Ostujõu kohta on adekvaatset infot piisavalt. 

ÜRO tööorganisatsioon ILO koostatud 72 riigi elanike ostujõu tabeli järgi on eestlaste rahakott õhuke. Isegi Bosnia ja Hertsegoviina, Makedoonia ja Türgi elanikud on meist paremal järjel. Venemaaga istume samal vaesusepulgal (Venemaa meist järgmine). Lätlastest ja leedulastest jääme samuti eratarbimise ostupariteedi poolest (hinnatasemetest olulisem kriteerium) alla. Eestlastel moodustab see 59 protsenti, lätlastel 61 protsenti, leedulastel 74 protsenti ELi keskmisest (Eurostat 2012). 

Enda peale teki sikutamise asemel tuleks mõelda riiklikult

Eestis elab suurlinna tänava jagu inimesi, meie hoiame üleval 12 ministeeriumit, 26 ametit, loendamatut arvu ametkondi, üle kahesaja maksudest elatuvat omavalitsuskollektiivi, rohkesti maksurahast rahastatavaid sihtasutusi ja mittetulundusühinguid. 

Pole mingi ime, et maksukoormus kasvab, elujärg ei parane. 

Distantseerusime Venemaast, et paremini elada, elame aga vaata, et kehvemini.

Eristusime laulva revolutsiooniga. Nüüd võiksime eristuda rahumeelse ja tarmuka ühiskonnakorralduse reformiga. 3-4 ministeeriumist, kordades vähemast ametist ja ametkonnast ning 10-15 omavalitsusest peaks olema küll ja küll. Enda peale teki sikutamise asemel tuleks mõelda riiklikult.

EPL: Raivo Vare: Eesti riik on muutunud meie suuruse jaoks liiga keeruliseks. Väikeriigiks olemine pole puue, nagu pea ainsa lähenemisnurgana meie senises poliitilises diskursuses on esitatud, vaid hoopis võimalus. Maailmas on ligi 90 mikro- ja väikeriiki. 

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/raivo-vare-eesti-riik-on-muutunud-meie-suuruse-jaoks-liiga-keeruliseks.d?id=67432630