Palkade tõstmine ei tee meid jõukamaks. Maksukoormuse langetamise oponendid panustavad aga just sellele. Eestlaste madalad sissetulekud pole põhjus, vaid tagajärg. Oleme kogenud seda, mis järgneb palkade tootlikkusest kiirema kasvule. Lakume tänaseni haavu.
Eristagem põhjuseid tagajärgedest. Meie vaesus ei tulene madalatest palkadest ja pensionitest, vaid
ressursside ebatarmukast kasutamisest. Isegi siis kui me kogu riigis toodetud
sisemajanduse kogutoodangu palkadeks ja pensioniteks jaotaksime (võimalik ainult teoreetiliselt) oleksid eestlaste sissetulekud tühised. Neid ei annaks isegi kahekordistada.
Sissetulekute tõstmiseks tuleb panustada (mitte üksnes rahaliselt, vaid ka
ühikuliselt) kvaliteetse lisaväärtuse (konverteeritava) loomisele. Hinnatõusule panustamine (Eesti on Eurotsoonis hinnatõusu poolest esirinnas) pole tarmukas. Petame ennast – arvudega spekuleerimine näitab küll jõukuse kasvu, tegelik elu läheb vanaviisi või sandimini. Oluliselt kallimalt kaupu ja teenuseid eksportida pole võimalik. Uute toodete arendus nõuab lisaraha. Mis kasu on sissetuleku kasvust, kui see tuleb ära anda (sama
asja eest maksame suuremat hinda).
Jõukuse kasvatamiseks on vaja suuremat ressurssi.
Inimressursist ei piisa, vaja on ka rahalist ressurssi (sh know how). Meie panustame viimase ära
korjamisele ja selle ümber jagamisele.
Sellest tulebki meie vaesuse
põhjuseid otsida. Ärgem tuginegem statistilisele maksukoormuse
näitajale. Maksukoormus ei kajastu riigieelarve ja omavalitsuste maksutulu kogutoodangu jagatises, vaid tegelikus maksustamises. Tulumaksu langetamise varjus kasseerime suurema summa töötuskindlustusena (statistiliselt ei kajastu maksuna), “vabaturule“ üleminekuga kogume (maksumäärasid muutmata) enam maksusid elektrilt. Analoogseid näiteid on palju (visiidi-
ja vooditasude tõstmine tervishoiuvaldkonnas, riigilõivud jne).
Rahalise ressursi kasvatamiseks
tuleb olemasolevaid vahendeid hakata efektiivsemalt kasutama. Riigi- ja omavalitsuste eelarveliste institutsioonide tööjõukulude kiire kasvatamine on
totrus. Ettevõtetel raha selleks pole. Rahas võivad supelda üksikud monopoolses seisus olevad ettevõtted, kuid
mitte enamus.
Vajaksime hädasti strukturaalseid muudatusi ühiskonnakorralduses. Bürokraatia poputamine ja teisejärgulistele tegemistele (erakondade ja
nende huvide finantseerimine) pühendumine ei võimalda eestlaste elujärge parandada.
Brüsselist tuleva rahanutsaka peale käte hõõrumine pole lahendus. Teiste armust vaesena elamine ei saa
lõpmatuseni kesta.
„Rahalise ressursi kasvatamiseks tuleb olemasolevaid vahendeid hakata efektiivsemalt kasutama. Riigi- ja omavalitsuste eelarveliste institutsioonide tööjõukulude kiire kasvatamine on totrus.“
ReplyDeleteWarren Mosleri arvates pole raha mingisugune ressurss vaid nagu punktid spordimängudes.
http://money4nothingchicks4free.wordpress.com/mmt-teooria/seitse-surmavalt-suutut-valet-majanduspoliitikas-1-osa/
Avalikus sektoris palkade kasvatamine pole minu arvates totrus vaid võimalik probleemi lahendus, muidugi peaks kaasnema ka seda võimaldav rahavoog võib-olla eurotoetuste näol. (Ilma selleta probleemid hoopis süveneksid). Võib ju mõelda tootlikkuse tõstmise ja ekspordi suurendamise asemel ka sellele, et avalikus sektoris pole võimalik tootlikkust mõõta ja kui on juba kasutusel ühine raha euro siis võiks ka avalikus sektoris palgad erinevates euroala riikides olla sarnased. Muidugi peaks suurendama eeskätt madalamaid palku avalikus sektoris. Pole vist raske aru saada, et avalikust sektorist liigub raha ka erasektorisse ja võimalik, et mingil määral ka Eesti erasektorisse. Et raha jõuaks kindlamalt ka Eesti erasektorisse ei tohiks avalikus sektoris palku langetada ka terve Euroala tasemel, selleks aga ei tohiks olla kehtestatud eelarve tasakaalu nõuet. Inflatsiooni poleks vaja karta, sest suur osa lisandunud rahast kuluks erasektoris võlgade tagasimaksmiseks ja ka töötuse vähendamine peaks andma lisatoodangut ja ka lisandunud rahale niiöelda kaubakatet.
Eks Eestis ju loodeti ka enne 2008-nda aasta kriisi tootlikkuse tõusule ja ekspordile, toimus aga erasektori ulatuslik laenamine kommertspankadest, millele järgnes aga üks tugevamaid langusi, kuna erasektori laenamine kommertspankadest vähenes järsult.
Vaadake ka minu ja teisi kommentaare Andres Arraku arvamusele:
http://arvamus.postimees.ee/1281472/com/andres-arrak-kas-eesti-mangis-20-aastaga-oma-sansid-maha
Tervitades,
Margus Eimre