Riik peaks valitsemiskulusid koomale tõmbama

Statistilised andmed ja ettevõtjate küsitlused kinnitavad, et paljude ettevõtete tulusus langeb. Üha enam suureneb selliste firmade arv, kelle kulutused ületavad nende tegevustulusid.Tööjõukulude kiire kasv on teinud oma töö. Paljud töövõtjad, kes alles hiljuti nautisid suurenevaid palganumbreid, peavad nüüd leppima reaaltulu langusega või tundma koguni hirmu võimaliku töökoha kaotamise pärast.

Piiri taha müüa on üha raskem.

Eestis toodetavate kaupade kiire omahindade kasv on kahandanud selle välisturgudel müügi võimalusi. Kallinenud tooteid on lihtsalt raskem muudel turgudel müüa.

Arvestada tuleb ka seda, et kõik turud eelistavad samade hinnatasemete juures kodumaiseid kaupu.

Seetõttu peavad konkureerivate importkaupade hinnatasemed olema kohalikest mõnevõrra madalamad.

Väliskaubanduse defitsiidi näitaja on selline indikaator, mis on meie valitsejaid viimastel kuudel rõõmustanud. Nende rõõmutundel ei ole aga pikka iga, sest viimast mõjutab eelkõige sisetarbimise langus, mitte ekspordi kasv.

Tarbijate säästmine ongi see faktor, mis ilustab lühiajaliselt väliskaubanduse näitajaid. Eesti toodete kõrgenenud hindade mõju kajastub defitsiidis alles mõningase nihkega, siis, kui eksport on jõudnud madalamale tasemele.

See, et ekpordikogused kasvavate omahindade juures varem või hiljem vähenevad, on ilmselge. Just sellest lähtuvalt võibki oodata selle edaspidist vähenemist. Impordimahud rahalises väärtuses peaksid samal ajal aga (seoses energia ja toiduainete hindade kasvuga) kasvama. Sellistes tingimustes on väliskaubanduse defitsiidi kasv garanteeritud.

Suured valitsemiskulud kurnavad riiki.

Eesti Panga president Andres Lipstok kinnitas Kuressaare linnuses näitust avades, et Eesti krooni devalveerimist pole vaja karta ja riigi keskpank hoiab krooni kurssi kindlalt. Krooni kursi hoidmise võimekuses ei kahtle keegi. Kas see aga on suure väliskaubanduse defitsiidi korral otstarbekas?

Eesti riikliku iseseisvuse tagatiseks on ikka pigem finantsiline võimekus, mitte valuuta stabiilsus. Esialgse hinnangu järgi kasvas Eesti SKT I kvartalis aastatagusega võrreldes 0,4%. Näitaja on madalam kui kajastub varasemates prognoosides. Trendianalüüs lubab oletada, et järgnevate perioodide majanduskasvud on juba negatiivsed.

Eesti valitsemiskulud on kõrged. Kohalike omavalitsuste rohkus ja nende halduskulud kurnavad meie ühiskonda. Ministeeriumide ja nende allasutuste kulude kasv on olnud samuti liiga kiire, halvendades sellega ettevõtete tegutsemiskeskkonda.

Leibkonna, ettevõtte, institutsiooni või riigi edukuse määravad nende tulud ja kulud ning nende struktuur.

Olen seisukohal, et meie riigieelarvelised kulutused on liiga suured. Pealegi moodustavad selles liiga olulise osa püsikulud, mille vähendamine tulubaasi languse korral on aeganõudev ja kulukas. Ajal, mil leibkonnad ja erasektor vähendavad tehtavaid kulutusi, vaidlevad valitsejad endiselt selle otstarbekuse üle.

Koondamiste laine kogub hoogu.

Kui leibkondade säästmine kajastub sisetarbimise languses, siis ettevõtete kokkuhoid väljendub eelkõige töötajate koondamises. Üha uutest koondamistest teatatakse üha sagedamini. Viimastest vallandamistest suurettevõtetes meenub mulle Elqoteci Tallinna tehases üle 328 töötaja koondamine, ASi Smead Eesti ja ASi Baltic Panel Group töötajate koondamised. Koondamiste laine kogub hoogu, seda võimendab tegevust lõpetavate ettevõtete kasv.

Tööjõukulude kiire kasvuga loodi soodne pinnas pankrottidele. Töökohtade ülesütlemisega kaasnevate kompensatsioonide maksmiskohustus süvendab selle kasvu veelgi. Töölepinguseaduse järgi peavad ettevõtted töötajale tagama töö, mis ei sõltu (erasektoris) alati tööandjast.

Kõik me näeme, mis toimub praegu majanduskeskkonnas.
Riigi viimastel aastatel viljeletud fiskaalpoliitika on viinud selleni, et paljud ettevõtted ei suuda enam konkurentsis püsida. Riigi eestvedamisel on tööjõukulude kasv olnud juba mitmeid aastaid kordades kiirem tööviljakuse tõusust. Töötajatest vabanemine on aga väga kulukas. Nende koondamise peale kulutavad ettevõtted olulise osa ressurssidest, jäädes ise seejuures maksejõuetuks. Ettevõtete pankrotistumine ja töötuse kasv on sellistes tingimustes paratamatud. Tööturuametil seisavad eest kiired ajad.

Haldusreformi vajadus muutub üha ilmselgemaks.

Valitsejad peaksid teadvustama, et riigi loodetud tulude kasv väheneb edaspidi veelgi. Tulubaasi suurendamiseks tuleb kehtestada uusi makse või suurendada seniseid maksulaekumisi. Kodanike ja ettevõtete reaaltulude langemise tingimustes on riigitulude suurendamine mõeldamatu.

Seega jääb üle vaid kulutuste vähendamine.
Valitsemiskulude vähendamine on selline abinõu, millega ei riivataks kodanike huvisid. Tegemist on kuluga, mille vähendamisega teatud piirini kodanikud isegi ei tunnetaks selle mõjusid.

Eesti valitsemiskulud on kõrged. Omavalitsuste rohkus ja nende halduskulud kurnavad meie ühiskonda. Ministeeriumide ja nende allasutuste eelarvete kasv on olnud samuti liiga kiire, mõjudes negatiivselt majanduskeskkonnale.

Oodatust väiksema riigitulude laekumise tingimustes tuleb vähendada valitsemiskulutusi. Haldusreformil ei paista alternatiivi olevat.