Wednesday, August 22, 2007

Maksud Norrast hullemad

Mitmed autoriteedid on toonud tööjõu välisriiki liikumise peapõhjuseks koduturul makstava madalama töötasu, mille tingib madal efektiivsus. Sellega on ühiskonnas loodud arvamus, justkui meie ettevõtjad ongi need, kelle saamatusest teenivad inimesed väiksemat töötasu, võrreldes teistes riikides analoogilise töö tasuga. Kas see ka tegelikult nii on?
Pärast mõningast analüüsi jõudsin järeldusele, et madalamat töötasu mõjutab majandamise efektiivsusest enam meie riiklik gigantomaania. Suuremate naabritega sarnanemise soovist oleme delegeerinud avalikule sektorile kõik need funktsioonid, millest osa on sageli taskukohased ainult suurematele riikidele.
Sama tööjõukulu juures teenib autojuht Norra ettevõtte palgal ca 10% suuremat netotulu kui Eesti firmas.
Kas püüda hüpata üle oma varju või oleks mõttekam leida meie oma, väikeriigile omane haldusstruktuur, mis võimaldaks pakkuda pigem vähem, aga paremat teenust elanikkonnale.
Tundub, et eelistame kvantiteeti kvaliteedile. Enamasti tuuakse millegi ebaõnnestumise põhjuseks ressursi puudust. Nii väidetakse ekslikult, et liiklusõnnetuste sagenemist põhjustab ebapiisav politseinike arv, ravijärjekordi tingib aga meditsiinitöötajate puudus. Avaliku sektori madalast efektiivsusest on kujunemas üks tõsisem takistus Eesti majanduse konkurentsivõimele.
Võrdlesin Norra ja Eesti rahvusvaheliste kaubavedudega tegelevate ettevõtete tegevuskulusid. Võrdse netotulu juures osutub tööjõukulu maksukoormus meie ettevõtetele tunduvalt kõrgemaks. Minu üllatuseks teenib sama tööjõukulu juures Norra ettevõtte palgal olev autojuht ca 10 protsenti suuremat netotulu kui Eesti ettevõtte palgal autojuht. Kes siis ei nõustuks vahetama töökohta, kui tegelik töökeskkond (rahvusvahelised kaubaveod) jääb samaks, netoteenistus aga suureneb 10 protsenti? Nimetatud põhjusel lahkub üha enam autojuhte Eesti ettevõtetest, võttes endaga kaasa osakese meie riigitulust.
Turg toimib konkurentsis. Et meie majandus oleks rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline, tuleks tööjõuturu reeglid võrdsustada konkurentide omadega. Tööjõukulu maksustamisel on selles väga oluline osa. Kas pole viimane aeg tööjõukuludelt makstavaid makse vähendada ja parandada seejuures avaliku sektori efektiivsust? Vastasel juhul võib meie imetlustvääriv SKP kasv muuta peagi oma märki. Sotsiaalmaksu kärpimisega võiks alustada juba 2008. aastal.

Wednesday, August 15, 2007

Ettevõtjate mure

Erinevate erialade esindajate lahkumisest kohalikult tööturult on palju räägitud. Mitmed autoriteedid on toonud tööjõu välisriikidesse liikumise motivatsiooniks peamiselt koduturul makstavaid madalamaid töötasusid, mille tingib majandamise madal efektiivsus.
Sellega on loodud ühiskonnas arvamus justkui meie ettevõtjad ongi need, kelle saamatusest teenivad inimesed väiksemaid töötasusid võrreldes teistes riikides analoogilist tööd tehes.

Kas see ka tegelikult nii on?

Peale mõningast analüüsimist jõudsin järeldusele, et madalama töötasu maksmist mõjutab majandamise madalamast efektiivsusest enam meie riiklik gigantomaania, kus suuremate naabritega sarnanemise soovist oleme delegeerinud avalikule sektorile kõik need funktsioonid, millest osa on sageli taskukohased ainult suurematele riikidele - neile kelle tulubaas seda võimaldab.Kas aga on ikka otstarbekas tegeleda üle oma varju hüppamisega või oleks mõtekam leida meie oma, väikeriigile omane haldusstruktuur, mis võimaldaks pakkuda pigem vähem aga paremat teenust elanikkonnale – olgu selleks siis esmaabi, haridus või mingi teine avalik teenus?

Tundub, et oleme eelistanud kvantiteeti kvaliteedile. Seda kinnitab kasvõi fakt, et enamasti tuuakse millegi ebaõnnestumise põhjuseks ressursi puudust. Nii väidetakse ekslikult, et liiklusõnnetuste suurenemist põhjustab ebapiisav politseinike arv, ravijärjekordi tingib aga meditsiinitöötajate puudus.
Kas ei otsi me sellega põhjendusi millegi tegematajätmisele või oma saamatusele?

Avaliku sektori madalast efektiivsusest on kujunemas üheks tõsisemaks takistuseks Eesti majanduse edaspidisel konkurentsis püsimisel. Viimast kinnitab kasvõi minu poolt läbiviidud Norra ja Eesti rahvusvaheliste kaubavedudega tegelevate ettevõtete tegevuskulude võrdlus, kus võrdse töövõtja netotulu juures osutub tööjõukulu maksukoormus meie ettevõtetele tunduvalt kõrgemaks. Minu üllatuseks näitavad võrdlusandmed seda, et ettevõtete sama tööjõukulu juures teenib Norra ettevõtte palgal olev autojuht ca 10% oma Eestis ettevõtte palgal olevast hõimukaaslasest suuremat netotulu.
Kuna olen tööalaselt seotud mõlema nimetatud riigi ettevõtete finantsalase tegevusega, siis lugeja ei tohiks kahelda võrdlusanalüüsil kasutatud arvude võrreldavuses. Kes siis ei nõustuks vahetama töökohta kui tegelik töökeskkond (rahvusvahelised kaubaveod) jääb samaks, netoteenistus aga suureneb 10%.

Nimetatud põhjusel lahkub üha enam autojuhte Eesti ettevõtetest, võttes endaga kaasa osakese meie senistest riigitulust. Turg ei toimi emotsioonidel, vaid pigem konkurentsil ja reaalsusel.

Selleks, et meie majandus oleks rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline tuleks võrdsustada tööjõuturul toimivaid reegleid konkurentide omadega. Tööjõukulu maksustamisel on selles väga oluline osa.

Kas ei oleks viimane aeg tööjõukuludelt makstavaid makse vähendada ja paranda seejuures avaliku sektori efektiivsust (= pakkudes vähem kuid kvaliteetsemat teenust)? Vastasel juhul võib meie imetlustvääriv sisemajanduse kogutoodangu kasv muuta peagi oma suunda – muutuda kasvust languseks. Vaatamata sellele, et tööjõukulult arvestatav sotsiaalmaks moodustab ca 1/3 riigieelarvelistest tuludest, võiks alustada selle kärpimisega juba 2008. aastal.

Friday, August 3, 2007

Koogi jagamise asemel võiks mõelda selle küpsetamisele

Statistikaameti vastses kogumikus „Sotsiaalne ebavõrdsus. Social Inequality“ kinnitatakse et hoolimata kiirest palga- ja majanduskasvust ning madalast töötuse määrast on Eesti ebavõrdseima sissetulekujaotusega riike Euroopa Liidus. Avaldatud uuringu tulemused tekitasid minus koheselt trotsi valistuse senise tegevuse vastu ja viisid mõttele, et miks vaatamata jõukuse kasvule ei suuda (või ei taha) meie riik oma tulusid siinsete elanike vahel õiglasemalt jaotada (kulutada). Meie riigitulud on ju viimastel aastatel tohutult kasvanud, kuid vaatamata sellele ei suvatse riigijuhid jaluleseada paljude kodanike poolt oodatud ja soovitud võrdsust, mis lubaks kõikidel meist maitsa majandusedul küpsevaid vilju. Peale mõningaid arvutusi jõudsin aga selgusele, et ainult robinhoodlikud võtted võimaldaksid meil ebavõrdseima sissetulekujaotusega riikide tipust lahkuda, sest meie poolt loodavast lisaväärtusest lihtsalt ei piisa kiirete muudatuste tegemiseks. Viimati öeldut kinnitab meie riigieelarve (sellel aastal ca 75 - 80 miljardi krooni) ja sisemajanduse kogutoodangu (I kvartal, 2007 54,27 miljardit krooni) jagunemine elanike vahel. Jaotades näiteks kogu riigieelarve elanikele saaksime kõik sellest lisatulu ca 4700 krooni kuus. Sisemajanduse kogutoodangust jätkuks meile aga 13386 krooni kuus, millest mõlemal juhul tuleks maksta veel tulult arvestatavad riigimaksud. Kuhu aga jääb haiglate, koolide, korrakaitse, päästeameti ja muude avalike asutuste finantseerimine?Iga inimene mõistab, et praeguse keskmise statistilise töötasu ( I kvartalis 10322.- krooni) ja sisemajanduse kogutoodangu (54,27 miljardit I kvartalis, 2007) juures ühiskonnal lihtsalt puuduvad vahendid edaspidigi sama kiire tempoga inimeste tulusid (palkasid, pensione jmt) tõsta. Kui nüüd jälgida ühiskonnas toimuvaid massipsühhoosi ajendil vallandunud absurdseid palganõudmisi (ja ootusi), siis tekkib paratamatult tunne, et neid nõudmisi suunatakse kusagilt mujalt, mõne Eesti riigi vastu pahatahlikult meelestatud organisatsiooni või vaenuliku riigi valitsuse poolt. Kas ei oleks õigem „koogi“ jagamise (palga nõudmise) asemel keskenduda pigem selle küpsetamisele? Jaotada saab ikka ainult seda, mis on olemas.