Töötasu alammäär kasvab. Kasvab ka
aritmeetiline mediaan- ja keskmine palk. Eelmise aasta viimases kvartalis
jõudis keskmine brutokuupalk statistikaameti andmeil 1384 euroni, mediaanpalk
(summa, millest suuremaid ja madalamaid väljamakseid on võrdselt) maksu- ja
tolliameti teatel 1058 euroni. Keskmise inimese sissetulekud justkui kasvavad,
kuid enamiku sissetulekud on endiselt kesised. Jääb mulje, justkui tõstetaks
miinimumpalka ja pensione vaid selleks, et otsustajate sissetulekuid veelgi
enam kergitada.
Statistikaameti
andmetel on hõivatud ametikohti 587 045 (2018. aasta neljas kvartal).
Miinimumpalka või sellest väiksemat töötasu teenib palgasaajatest ligi viiendik
(hinnanguliselt 115 000).
Politsei- ja
piirivalveameti andmeil anti 2018. aasta esimese kümne kuuga välja 13 410
ajutist tööluba ning need tähendavad töötasusid, mis meie inimeste rahakotti ei
jõua.
Eestis on 349 629
riikliku pensioni saajat (2018, allikas sotsiaalkindlustusamet). Töötuna on
arvel 31 081 inimest (2018. aasta detsembri lõpp). Nende arv on suurem, sest
kõik töötud ei võta end arvele. Kui tööturaha ei maksta ja sobivaid ametikohti
ei pakuta, siis pole mõtet töötukassa vahet käia ning oma aega ja raha
kulutada.
Tuginedes
mediaanpalgale ja arvestades seda, et miinimumpalka või sellest väiksemat
töötasu teenivad 115 000 palgasaajat, siis pole keeruline matemaatiliselt
tuletada, et 600-eurost või sellest madalamat töötasu teenivad vähemalt
200 000 palgasaajat. Neid võib olla mõnevõrra rohkem või vähem, kuid see
pole määrav.
Kui erandid (teenitakse
lisatulu ja muu selline) välja arvata, siis elab Eestis hinnanguliselt
600 000 inimest, kelle sissetulek kuus jääb alla 600 eurot. Nende hulka
kuuluvad alla 600-eurost brutopalka teenivad töötajad, pensionärid ja töötud.
Statistikaameti
andmetel elab Eestis 1 323 820 inimest. Kuni 19-aastaseid lapsi on
261 605 (2018. aasta seisuga). Kui laste arv sissetuleku saajate hulgast
elimineerida, siis võib väita, et 56 protsendi Eestimaa elanike sissetulek ei
ületa 600 eurot kuus.
Ka 500 euroga annab ära
elada. Kuid kui valitud riigikogu liikmed leiavad, et neile on lisaks 4009-eurosele palgale vaja kuluhüvitisi (30 protsenti palgast),
siis tekitab see trotsi. Kodanikud peavad nende arved kinni maksma.
EKRE populaarsus ühiskonnas pole üllatus. Otsustusahel vajab
muutmist. EKRE oli ainus õlekõrs, mida
valimised pakkusid. Sellest kinni haaramine ei tee ootuste nurjumise korral olukorda
hullemaks.
Varasema võimu
süüdistused uue koalitsiooni aadressil on peegelpilt neist endist. Vaadakem
muret laenukoormuse kasvatamise pärast. Reformierakonna võim liitis haigekassa
ja töötukassa vahendid riigi kassareserviga. Näiliselt (statistiline) riigivõlg
ei kasvanud, tegelikult kasvas.
Hoiatatakse
maksukoormuse kasvu eest. Töötuskindlustuse maksu kehtestamisega kasvatati
maksukoormust. Statistika töötuskindlustuse maksu maksuna ei arvesta, kuid see
ei muuda tegelikkust.
Haigusraha maksmise
vähendamisega ja ettevõtjatele kohustuste panemisega on sama lugu. See on
maksustamine. Elanike sundkulusid (maksusid) on pidevalt ja jõudsalt
kergitatud.
Miinimumpal ja pension
võivad kasvada, kuid sellest ei piisa. Kui võim kasvatab endale tehtavaid
kulutusi kiiremini, siis pole sellest kasu. Protsendiline kasv tuhande euro
tasemelt on saja euro tasemelt kasvamisega kümme korda kopsakam. Ebavõrdsuse
kasvu tuleb ohjata.
Palgakasvu mootoriks ei
saa jääda avaliku sektori palga kasv. Maksurahast maksu laekumine ei tee
ühiskonda jõukamaks. Tegemist on raha ühest taskust teise tõstmisega, kuid
lisaraha sellest ei teki. Avalik sektor võib tagada kindlustunnet ja mugavust,
kuid mitte rahalist tulu. Kui soovime luua jõukust, siis peab palgakasv tulema
erasektorist.
Kümmekond aastat tagasi
olime samas olukorras: palgakasvu mootoriks oli avalik sektor. Tollane
peaminister väitis, et kui see on kriis, siis tahaks ta selles elada.
Plahvatuseni ei kulunud palju aega, selle mõjusid (kahekohalist
majanduslangust) oleks saanud pehmendada. Vigadest tuleks õppida.
No comments:
Post a Comment