Miks ei tohiks nõustuda meditsiinitöötajate palganõudmisega

Mis on meditsiiniteenuse eesmärgiks – kas meedikute või patsientide rahulolu? Kindlasti sooviksime mõlemat, kuid meditsiiniteenuse peaeesmärgiks peaks olema patsientide vajaduste rahuldamine, mitte meedikute rahulolu tagamine. Hinnangute andmisel toetume enamasti erinevatele eelistustele, kogemustele ja informeeritusele.Mc Gregor jaotab inimesed suhtumise põhjal oma töösse kaheks – x ja y tüüpi, kus esimese motivatsiooniks on „piits ja präänik��? (palk), teise grupi inimested on pigem orienteeritud tulemuslikkusele, nautides seejuures (olenemata tuludest) oma tööd. Mida rohkem y tüüpi inimesi õpib arstiteaduskonnas, seda paremat teenust saavad tulevased patsiendid.Arvestades inimeste erinevusi ja võimeid, ei tohiks me mingil juhul nõustuda meditsiinitöötajate ultimatiivne nõudega kõigi antud valdkonna töötajate miinimumtöötasude tõstmisega. Paljud ühiskonnaliikmed hindavad arstiabi teenust väheväärtuslikuks, nendele makstavaid töötasusid liiga kõrgeks ja maksumaksja raha raiskamiseks.Sel ajal kui arstid rõhutavad oma ameti olulisust, kõrget haridust ja rasket tööd, on paljud nende teenuse tarbijad (patsiendid) rahulolematud sellega, kuidas neid koheldakse (ebaviisakus, pealiskausus, ükskõiksus), ja peavad selle teenuse pakkujaid ületasustatuteks ja ebakompetentseteks. Arvan, et arstiabi tarbijate pahameele põhjustab teenuse pakkuja (enamasti arsti) emotsionaalne ja intellektuaalne tasakaalutamatus. Tundub, et paljusid haiglates töötavaid arste võiks võrrelda Riigikogu liikmetega, kes võõranduvad peagi pärast valimisi oma valijatest, hakates rääkima üha enam oma raskest tööst ja madalast tasu, huvitumata seejuures rahva arvamustest.Nii nagu rahvasaadikud, nii võtavad ka arstid endale õiguse rõhutada oma tähtsust ja kõrget väärtust, alahinnates seega teisi ühiskonnale olulisi ameteid. Kas ei tuleks hinnangute andmisel toimida teisiti, kus endale hinnangu andmisel viiakse läbi mingi uurimus või küsitlus? Nii nagu Riigikogu liikme tulemust peaks hindama valija, nii võiks arsti kvalifikatsiooni ja hinna (palga) määramisel arvestada patsientide arvamusega.Meditsiinis töötava inimese ametialase kvalifikatsiooni hindamisskaalale võiks seniste kriteeriumite (omandatud diplom, ametikoht) kõrvale lisada muid indikaatoreid (õigeaegsed ja õiged diagnoosid, efektiivsed ravitulemused, patsientide rahulolu jms).Patsiendi rahulolu ja arstiabi tulemuslikkuse (õigeaegsed diagnoosid, ravi efektiivsus) arvestamine meditsiinitöötaja tulu määramisel võiks olla üheks abivahendiks meditsiiniteenuse efektiivsuse tõstmisel, aidates eristada olulist tegevust mitteolulisest. Küsitlused näitavad, et suure osa perearste külastavate inimeste sooviks on mitte otsene arstiabi vajadus, vaid mingi muu tegevus, milleks võib olla näiteks haiguslehe saamine, retsepti soov, surmatunnistuse vormistamine, arstirõendi vajadus või mingi muu paberkandjal oleva õiendi vormistamine. Minu küsitlused kinnitavad, et enamasti oskab igas peres mõni pereliige määrata külmetusest tingitud haigusi, olles seejuures kursis nende ravimiseks efektiivselt toimivate ravimite nimedega (kuna kasutavad neid pidevalt), kuid peavad ikkagi kulutama palju kõrgepalgalise inimeste (arstid) aega, et fikseerida mingi tulemus mingile paberikandjale (haigusleht, retsept)Toetudes eelpool öeldule, võib järeldada, et oluline osa arsti tööst kulub madalakvalifikatsiooniga tööle, ülehinnates seejuures oma nõudmisi SKP jaotamisel. Eneseimetlemise ja virisemise asemel sooviksid patsiendid rahulolematutele arstidele pigem rohkem empaatiat ja tänutunnet selle eest, mida ühiskond arstidele on võimaldanud, olgu selleks siis tasuta haridus, lugupidmine, head töötingimused ja palju muud hindamatut.Nõustun nende inimestega, kes pooldavad inimeste omavastutuse suurendamist ja sellevõrra haigekassa maksu vähendamisega (nt. 10%). Omavastutuse suurendamine võimaldab patsientidel osaleda teenuse tasumises, vähendades seejuures ületarbimise all kannatavat nõudlust ja suurendades konkurentsi arstiabi valdkonnas. Selle artikli kirjutamise ajendiks oli seni meedias meditsiinitöötajate palganõudmise ühekülgne (arstide seisukohast) käsitlemine ja elanikkonna hulgas üha enam leviv rahulolematus arstiabi kvaliteediga, mille nõrkuseks on eelkõige inimfaktoril (arstide ülbus, vead diagnooside panemisel ja ravimeetodide valikus, ebaefektiivsed ravitulemustes jmt ). Paljudele inimestele tundub, et arstid ülehindavad oma väärtust ja kvalifikatsiooni, alahinnates seega paljude teiste ametite (õpetajad, kuntstiinimesed, politseinikud, lihttöölised, ettevõtjad jt) osa meie ühiskonna arengus.

Ühe looma poputamine nõrgestab tervet liiki

Olles juba kümmekond aastat tegev erinevates ettevõtlusvaldkondades (teenindus, kaubandus, tootmine), julgen väita, et tegutsevad riiklikud ettevõtluse arendamise struktuurifondid (nt EAS) pigem halvendavad ettevõtlusmaastikku, kui tegelevad selle tugevdamisega. Kahju, mida ettevõtlusele põhjustatakse, ületab tunduvalt saadava kasu. Millele tuginen, kui julgen väita vastupidist sellele, mida kinnitavad riigi- ja struktuurifondide endi esindajad?1. Ettevõtjaga manipuleerimine. Kui legaalselt on võimalik saada kellegi teise raha­kotist ressursse, siis tõenäoliselt kõik me seda ka ihaldame. Kui nende ressursside saamiseks seatakse mingeid tingimusi, näiteks mingi kindla seadme soetamine või projekti koostamine, siis teeme ka selle ära. Kas me seda ka oluliseks peame, julgen küll kahelda – on see investeering?Et ressursid on piiratud, siis on vaja teha valikud, mida toota, missuguseid tootmissisendeid kasutada. Sihtotstarbeline toetuste jagamine mõjutab ettevõtjaid muutma oma prioriteete ja tegema muudatusi planeeritud tegevuses, mistõttu sekkub riik oma tegevusega otseselt ettevõtlusse.2. Konkurentsi moonutamine. Ühe tegevusvaldkonna mõne ettevõtte toetamine halvab paljude teiste sama tegevus­valdkonna ettevõtette konkurentsivõimet. Meenub mõne aasta tagune juhus, kui Eestis loodi uus puusöetootmisega tegelev ettevõte, mille tegevuse alustamiseks kaasati struktuuri­fondide ressursse. Sel põhjusel kujunes uue ettevõtte toodangu omahind märgatavalt madalamaks kui juba tegutsevatel ettevõtetel.Näiliselt oli toetuse andmine põhjendatud – loodi ju mõned uued töökohad. Kuid tähele­panuta jäi (uue ettevõtte toetamisega kaasnev) varem tegutsenud ettevõtetete arengu aeglustumine. Osaliselt abi­rahaga loodud uus ettevõte vähendas varem tegutsenud ettevõtte tulu. Uuel ettevõttel on madalam omahind ja ka madalam müügihind ning sellega vähenesid ka ressursid, mida ettevõte planeeris oma edas­pidise majandustegevuse arendamiseks, nt uued töökohad.3. Toetuse madal efektiivsus – võõrast raha kasutame ebaotstarbekalt, seda nii struktuurifondide administreerimisel kui ka ettevõtluses.Struktuurifondide administreerimise kulud on suured. Kui lisada neile veel ettevõtluse jaoks kaotsi läinud tööjõud, keda ahvatletakse tööle just ettevõtluskeskkonnast, siis on kulud mitmeid kordi suuremad. Neid suuri kulusid ei saa põhjendada ka Euroopa Liidu struktuurifondidest saadavate vahenditega.Ettevõtluskeskkond on tugevam ja arengujõulisem, kui seda vähem mõjutatakse. Väikese osa ettevõtete abistamine nõrgendab teiste arengut. Ettevõtlusmaastikku võiks võrrelda looduskeskkonnaga, kus tegevusvaldkondadele vastavad erinevad loomaliigid. Kui tahame tugevat populatsiooni, siis ühe looma poputamine ei tee liiki tugevamaks. Nõrka ja väetikest ei tohi tuua metsast koju, et teda üles poputada ning seejärel jälle metsa lasta. Selline loom on määratud hukkumisele. Looma või linnu ühekordne söötmine toob pigem kahju kui kasu, nii on ka ettevõtluse toetamisega.Suurem abi, mida ühiskond saab ettevõtlusele anda, on see, kui ühiskonna poolt loodud ressursse vähem ümber jaotatakse ning väärtustatakse rohkem neid inimesi, kes oma tegevuse on pühendanud lisaväärtuse loomisele.Ettevõtlusabi võib hoopiski kahju tekitadaSihtotstarbeline toetuste jagamine mõjutab ettevõtjaid muutma oma prioriteete ja tegema muudatusi planeeritud tegevuses.Osaliselt abirahaga loodud uus ettevõte vähendab juba varem tegutsevate ettevõtete tulu.Võõrast raha kasutame ebaotstarbekalt, seda nii struktuurifondide administreerimisel kui ka ettevõtluses.

Rohkem armastust ja sallivust

Jõuluõhtul televiisori ees jumalateenistust ja kontserti jälgides ei suutnud ma kuidagi endast eemale tõrjuda mõtteid ühiskonnas valitsevatest prioriteetidest, mida seostame ühiskonna üldise heaolu kasvuga.
Oleme otsinud aastaid oma Nokiat, millest kujutame kerkivat enneolematuid pudrumägesid ja tulevat suurt aupaistet. Kas meil ikka on vaja otsida sellist Nokiat?
Ühiskonna edukuse mõõdupuuks peaks saama kõigi selle liik-mete heaolu.
Olen juba aastaid imetlenud neid kuldsete kätega inimesi, kes valmistavad imetoredaid puidust mänguasju ja lastemööblit. Nende loodu toob rõõmu paljude perede lastele maailma erinevates maades.
Oleme rikkad selliste inimeste poolest, kes oskavad luua asju, millest õhkub hellust ja armastust. Need on inimesed, kes aitavad hoida meie kultuuri ja identiteeti.
Üha enam oleme võtnud edukuse mõõdupuuks raha, olgu selleks siis sisemajanduse koguprodukti või keskmise palga kasv, käive või mingi muu näitaja. Raske on endale ette kujutada, kuid SKP kasv, suurenev riigieelarve või isegi keskmise palga tõus valmistavad heaolu ainult väikesele osale meie ühiskonna liikmetest.
Kuulates riigimeeste ülistavaid ja ennast kiitvaid kõnesid Eesti majanduse edusammudest ning ühiskonna prioriteetidest, on jäänud mulje, et me ei väärtustagi enam inimest, kelle käed oskavad luua soojust ja õnne. Need käed võivad küll olla osavad, kuid üksikult võttes pole nende panus meie SKPsse piisavalt suur. Kahjuks jääb nende efektiivsus alla virtuaalses maailmas loodule.
Kas tuleks need inimesed saata ümberõppesse, mis aitaks neil kohaneda selle virtuaalse maailmaga, milles suur osa toodetust ei ole käega katsutav? Kas me ikka seda soovime?
Juba sajandeid tagasi tegelesid majandusteadlased heaolu määratlemisega, koostades selleks erinevaid heaolukõveraid. Ühiskonna edukuse mõõdupuuks peakski saama heaolu, mitte selle aritmeetiline keskmine. Kõigi ühiskonna liikmete heaolu.
Üha enam imetleme neid, kes ehitavad imelosse mitte käte, vaid suuga. Domineerivateks kriteeriumideks oleme seadnud raha ja efektiivsuse.
Ehk võiks hoopis armastus ja sallivus olla meie Nokia?
Kuid siis tekib jälle küsimus, kuidas mõõta oma efektiivsust. Kui selleks kasutada sündinud laste arvu, siis oleme ebaefektiivsed. Kui aga võtta aluseks keskmise töötasu kasv, siis oskame armastada küll.
Ühiskonna prioriteedid väljenduvad kehtestatud kriteeriumides ja hinnangutes. Liiga suurt tähelepanu oleme otsuste tegemisel hakanud pöörama muudele väärtushinnangutele, uskudes seejuures, et SKP ja keskmine töötasu on olulisemad ühiskonna liikmete heaolu tegurid.
Sellest johtuvalt peame Eesti inimeste arendatud puutooteid valmistama kaugel idamaal, piirkonnas, kus prioriteediks ei ole ainult SKP kasv, vaid midagi palju olulisemat.
Mida teha aga suure osa meie kõrval tegutsevate Eestimaa inimestega, kellel on kuldsed käed ja soe süda, aga kellel ei ole kavalust ega ambitsioone? Nemad tunnevad end abitute ja hüljatutena.
Väärtustagem siis uuel aastal rohkem meie ühiskonna liikmeid, mitte nende valitsejaid! Väärtustagem rohkem valijaid kui valituid!
Ühiskonna heaolu mõõtkem eelkõige õnnelike abielupaaride, elanikkonna keskmise eluea pikenemise ning sündinud laste arvuga.