Pensioniga tõuseb, tööd ei pakuta aga isegi pensionieelikutele

Taasiseseisvumise järgsel perioodil on pensioniiga Eestis jõudsalt kasvanud. Arvutused näitavad, et tööturg ei tule pensionide maksmiseks vajalike summade kogumisega toime ka siis, kui pensioniiga on tõusnud 65-le aastale. Agaramad pakuvad lahendusi. Mõned näevad väljapääsu pensioniea tõstmises 75-le eluaastale. Kostub soovitusi, et eakamatele tuleks tööturul hoidmiseks korraldada ümberõpet.

Soovitusi kuulates jääb mulje, justkui Eestis makstavad pensionid ahvatleksid eelistama töötasu asemel pensionit, või et pensionieelikud on kiiksuga. Nii see muidugi pole. Eespool mainitud lähenemised kustutavad tulekahju, kuid jätavad rajatise elamiskõlbmatuks.

Pensionile jäämise põhjused ei peitu üldsegi selles, et eakamad ei taha tööd teha, vaid selles, et tööturul toimetamist segavad terviseprobleemid ja ealine diskrimineerimine. Terviseprobleemide tõsidus kajastub töövõimetute rohkuses, mille kasvu poolest oleme OECD riikide seas esirinnas. Seda kinnitavad ka tervena elatud aastate statistilised näitajad: rahvaloenduse andmetel meestel 52 ja naistel 57.

Ealisele diskrimineerimisele viitab riigikontrolli aruanne, mille järgi 75 protsenti eelpensionäridest on enne pensionile minekut töötud. Ka tööturuga kursis olijad kinnitavad (konfidentsiaalselt), et üle viiekümneste CV-d visatakse neisse süüvimata prügikasti. Harvad pole juhused, kus vanusemäär on veelgi madalam.

Nõuet tingimustesse ei kirjutata, kuid selles lepitakse töövõtja esindajaga kokku suusõnaliselt. Ümberõpe ealist diskrimineerimist ei lõpeta. Pensionieelikutest töötute ridades on hästi koolitatud ja kogemustega inimesi.

Pensionisaajate arvu vähendamiseks tuleks panustada enam kodanike tervisesse ning ohjata töökohtade komplekteerimisel ealist diskrimineerimist. Tervisesse panustamine ei tähenda ravikulutuste kasvatamist vaid tervisliku elu elamist. Tervena elatud aastad sõltuvad ühiskonnakorraldusest, mitte manustatud ravimite kogusest. Ealise diskrimineerimise ohjamist võiks alustada kasvõi CV-des aastaarvude nõudmise lõpetamisest.

Kui varastamiseks on soodsad tingimused, siis on raske sellest hoiduda

Ojulandi luksushotelli loo päevavalgele toomine pani sarnase elustiili harrastajaid targutama. Üritatakse jätta mulje justkui ise ollakse sellisest lähenemisest puhtad. 

Kui varastamiseks (põhjendamatute kulutuste tegemine on samuti varastamine) on soodsad tingimused, siis ei suuda keegi sellest hoiduda. Eestis pesitsevate poliitikute lähenemine ei erine Brüsseli omadest. 

Vaadakem kasvõi agarust, millega kuluhüvitise tšekke tuuakse. Põhjuse kulu tegemiseks leiab alati. 

Vaadakem kuidas kosuvad ärmatalud, maiustatakse suuri palkasid ja preemiaid, ihaldatakse maksuvabasid hüvesid, hangitakse rahva raha eest kalleid muruniidukeid, ATVsid ja muud träni. 

Imestame Janukovitsliku lähenemise üle Ukrainas, kuid ega Eestis asjad teistmoodi käi. Summad on ehk väiksemad, kuid tavakodaniku mõistes kosmilised ikka. 

Ojulandi lugu siin: Kolm ööd luksushotellis võib võtta Ojulandilt parlamenditöö 

http://epl.delfi.ee/news/eesti/kolm-ood-luksushotellis-voib-votta-ojulandilt-parlamenditoo.d?id=68128859

Muudatusettepanekule rahalise katte otsimine on hämamine

Kogutoodangu indikaator ei kajasta jõukuse kasvu õiglaselt. Majanduslik seis (netotulu) Eestis on statistilisest näitajast armetum. 

Ühiskonna valitud panustavad aga enda võimu kindlustamisesse (arvude ilustamisesse, lojaalsetele toiduahela tagamisse ja muusse jamasse), mitte elukeskkonna parandamisesse.

Väide justkui igale muudatusettepanekule tuleks esitada rahaline kate on pesuehtne hämamine. Paika tuleb panna põhimõttelised lähenemised, alles seejärel raha jagamise juurde asuda. Kogutud vahendeid saab efektiivsemalt ja õiglasemalt jagada. 

Lojaalsetele ebaproportsionaalselt suure tüki (mõttetud töökohad ja kulutused, eripensionid, kuluhüvitised jmt) eraldamine teeb laastamistööd ühiskonnas (sh majanduses, väärtushinnangutes, inimsuhetes). Ühiskonnas pole puudu rahast, vaid heast tahtest ja tervest mõistusest.

Presidendi peaks valima rahvas

DF: Priit Hõbemägi: Kas president on peaministri vahetamisel kummitempliks?

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/priit-hobemagi-kas-president-on-peaministri-vahetamisel-kummitempliks.d?id=68084915

Eesti valimissüsteemi juures (parteinomenklatuurile tagatakse valituks osutumine) peaks presidendi valima rahvas, vastasel korral pole sellest institutsioonist kasu. 

President ei tohiks alluda parteiladvikutele (kes paneb paika, selle pilli järgi tantsitakse). 

Valitsused ja rahvad (teatud lähenemistes) vastanduvad. 

Parlamentaarses riigis on presidendi ülesandeks valitsuse ja rahva vaheliste nurkade lihvimine. Kui ta sellega ei tegele, siis pole temast kasu. Võimuladviku huvide eest seismise ja välismaal kolamise pärast pole mõtet presidendi institutsiooni üleval pidada. Põhiseaduse täitmist jälgib õiguskantsler, kallutatud presidendil poleks vaja sellega tegeleda.

Manifestisõltlased

EPL: Manifestisõltlaste elluastumine.

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/juhtkiri-manifestisoltlaste-elluastumine.d?id=68073741

Manifestide kirjutamises poleks midagi halba, kui see ei uinutaks üldsust, ei pärsiks korrumpeerunud võimuladvikute vastu koondumist. 

Ideede õhku loopimisega ja nende taha koondujate ootamisega grupeerime ühiskonnaliikmed tarmukateks (need, kes teavad, mis on õige) ja totakateks (need, kes ei orienteeru toimuvas). 

Meil pole vaja loosungeid, vaid ühisotsustamist. Demokraatia õhutab kopitunud poliitilisi koridore, lööb elukeskkonna särama.

Räägime samadest lähenemistest, tõlgendame neid erinevalt

Algatus Elamisväärne Riik paneb kirja abinõusid (EPL 20.02.2014, Eesti poliitika uuendamise põhimõtted), mis lõpetaksid paigalseisu riigi arengus ja tõstaksid poliitilist taset ühiskonnas. Ettepanekud on asjalikud, kuid need pole realiseeritavad.  

Inimestel on erinevad arusaamad, see teeb detailides kokkuleppele jõudmise aeganõudvaks. Mõistmatusest ja liigsest vastandumisest pole pääsu. Toimuv peaks alluma ühiskondliku kokkuleppe põhimõtetele.

Räägime ühtedest ja samadest lähenemistest, tõlgendame neid aga erinevalt. Sellest ka möödarääkimised. 

Poliitilise kultuurituse murrab vaid õiglane valimissüsteem. Poliitilise monopolismita keskkonnas võtaksid arengud ise õige suuna – elukeskkond muutuks kodanikusõbralikumaks, riiklik jätkusuutlikus oleks tagatud. 

Praeguse võimule saamise (võimule saadakse pettusega) viisi juures pole erilist vahet, kes on võimul - on selleks siis reformierakond, keskerakond või mõni kolmas grupeering. Kogeme sama - enamuse tahte (demokraatia) üle irvitatamist, egode upitamist, isiklike taskute täitmisele panustamist. Need pole põhjused, vaid tagajärjed.

Latetoetustega vaesuse vastu ei saa

DF: Mikser (SDE): lastetoetuse tõus on sotsiaaldemokraatide jaoks erakordselt oluline.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/mikser-lastetoetuse-tous-on-sotsiaaldemokraatide-jaoks-erakordselt-oluline.d?id=67955365

Lastetoetuse tõusu vajalikust põhjendatakse vaesuse elavate laste arvukusega. Põhjendus on õige, kuid mitte sajaprotsendiliselt, kuna laste vaesus ei tulene lastetoetustest, vaid vanemate kesisest sissetulekust ja hinnatasemest. 

Laste elujärg sõltub vanemate (neto)sissetulekust. Lastetoetusi võib (ja tuleks) kordistada, kuid vaesuses elavate laste arvukust see eriti ei vähenda.