Orjus ei paista Eesti ühiskonnast kadunud olevat – inimesed on erakondade orjuses. Erakonnad peavad küll nelja-aastase võimu saamiseks pisut pingutama, pakkudes lubadusi ja rahalist tuge, kuid pärast valimisi saavad nad teha sisuliselt kõike, mida soovivad. Meenub Rootsi välisministri tagasiastumine, kui ta kasutas sukkpükste ostmisel kogemata maksumaksja krediitkaarti. Meenub ka USA kongresmen Kennedy – kuulsa suguvõsa esindaja – kes astus tagasi Eesti mõistes tühisel põhjusel: ta postitas sotsiaalmeediasse foto oma paljast lihaselisest ülakehast. Kas keegi kujutaks ette, et meie esindajad astuksid ametist tagasi ühiskonnaliikmete rahulolematuse tõttu? Meil ei astuta tagasi isegi siis, kui rahulolematus on faktiliselt kinnitatud.
Sooviksin elada riigis, kus protsessid on ühiskonnaliikmete poolt kontrollitavad, kus valitud esindajad tunnevad, et nad ei esinda mitte enda, vaid üldsuse seisukohti. Soovin elada ühiskonnas, kus demokraatia on aus.
Kui peame Eesti ühiskonnakorraldust demokraatlikuks, siis tuleks ka demokraatlikult käituda. Demokraatia esimene reegel on võimude lahusus – täitevvõim allub rahva poolt valitule. Meil toimib see teisiti: ühiskonnakorraldus allub võimu diktaadile. Jürgen Ligi või Kristen Michal paistavad justkui jumalatena, keda tuleb imetleda ja kummardada – vähemalt nende väljaütlemised jätavad sellise mulje. Tegelikkuses peaksid nad olema ühiskonna teenrid, kes järgivad enamuse seisukohti. Demokraatias ei ole valitud isik targem kui ühiskonnaliikmete enamus. Selline ongi demokraatia.
Olen seisukohal, et meie demokraatia on tupikusse viinud valimisseadus, kus valituks osutumiseks tuleb olla lojaalne erakonna juhtkonnale, et pääseda nimekirjas kõrgemale kohale. Kuniks jätkame erakondade kummardamist, seniks jääme omavahel jagelema, nõrgematele liiga tegema ja eestlust hävitama. Vabandan otsekohesuse pärast, kuid rahulolematus ühiskonnas ei luba mul seda ütlemata jätta.
Mis demokraatiast me räägime, kui otsuseid langetab ühiskonnas väike osa inimesi? Uhkustame esindusdemokraatiaga, kuid seda ei eksisteeri. Valedele tuginevate lubadustega esinduse saavutamine ja sellele järgnev isetegevus ei ole esindusdemokraatia. Oleksin peaminister – astuksin tagasi olukorras, kus võimuerakondade toetus ühiskonnas on alla 15%. Teeksin seda isegi siis, kui naudiksin ametit. Lugupidamine ühiskonnaliikmete enamuse vastu kaaluks üles isikliku ego.
Raske on mõista seisukohta, et ühiskonnaliikmete enamus ei orienteeru toimuvas ja et võimul olijad teavad paremini, mida tuleb teha. Selline lähenemine sobib autoritaarsesse ühiskonda, mitte demokraatiasse.
Lõpetagem nääklemine ja tõstkem ausse demokraatia. Majanduskasvuks polegi enamat vaja. Ärgem tehkem elukorraldust keeruliseks. Meie kogukond on väike, ühiskonnakorraldus aga keeruline. Šveitslased suudavad oma otsuseid langetada ühiselt – miks ei peaks meie suutma? Keeruliste küsimuste arutamiseks võiksime koguneda laululava kaare alla ja otsused ühiselt langetada. Oleksime ühtsemad ja õnnelikumad. Poleks vaja Riigikogu ega volikogusid – need ei esinda rahvast, vaid kummardavad võimul olijaid. Lõpetagem demokraatia devalveerimine ja ühiskonna ressursside raiskamine.
Minu arvates ei eksisteeri üheseid õigeid ega valesid seisukohti – eksisteerivad enamuse ja vähemuse soovid. Demokraatia ongi loodud selleks, et selgitada välja enamuse tahe ning võimalusel arvestada ka vähemuse seisukohtadega.
No comments:
Post a Comment