Materiaalne õnn on mööduv

Materiaalne õnn on mööduv – tõeline heaolu peitub milleski sügavamas. Ometi on ühiskond liikunud suunalt, kus rõhutati säästmise olulisust, suunale, kus innustatakse kulutama. Seda ei tee üksnes pangad, vaid ka valitsus, kes näivat eelistavat tarbimise lühiajalist säravat efekti pikaajalisele kindlustundele.

Ent sissetulekute kasvades oleks mõistlikum suurendada sääste, mitte kulutusi. Suuremad tulud ei peaks muutuma laristamiseks, vaid andma võimaluse tulevikuks rohkem kõrvale panna. Kui majandusekspertide prognoosid täituksid ja inimesed jätkaksid hetkeliste naudingute tagaajamist, kaotaksime turvalisuse, mida säästmine pakub.

On aeg pöörata pilk tagasi põhimõttele, mis kunagi oli enesestmõistetav: tõeline heaolu ei sünni tarbimisest, vaid kindlustundest, mida pakub säästmine ja tuleviku turvalisus.

Säästmine-jõukuse tõeline alus

Soovide ja võimaluste tasakaal on õnneliku elu alus. Kes meist ei tahaks olla õnnelik? Sissetulekute kasv üksi ei tee inimest õnnelikuks – selle mõju on lühiajaline, sest vajadused kipuvad alati kasvama. Seetõttu ei ole jõukas see, kes teeb suuri kulutusi, vaid see, kes oskab säästa. Olenemata sissetuleku suurusest jäävad inimeste võimalused alati soovidest väiksemaks. Kulutamisele innustamine võib küll mõneks ajaks tõsta majanduskasvu statistilisi näitajaid ja suurendada riigi maksutulu, kuid elanike tegelikku jõukust see ei kasvata. 

Tegemata kulu on aga tulu, mis võimaldab teenida lisatulu. Kulutustega kaasnevad lisakulud. Suurema eluaseme, kodumasina, sõiduvahendi või mingi muu asja soetamine kasvatab (püsi)kulusid, kajastugu need siis suuremates elektriarvetes, kõrgemates kindlustusmaksetes, finantskulude (intressid ja muud laenulepinguga kaasnevad kulud) kasvus või mingis muus väljaminekus. 

Säästmine on väga oluline. Seda nii riigi kui üksikinimese tasandil. Lähenemisi võib jagada kolmeks: ei säästa (perioodilised kulud võrduvad teenitud tuluga); säästavad (mingi % tuludest); kulud ületavad tulusid (kasutavad laenuraha). 

Laenamisel kasutatakse (hetke heaolu parandamiseks) tulevaste perioodide tulusid, mis ahendab tulevasi võimalusi. Vähendab ju laenuraha (eluea jooksul) kasutavate rahaliste vahendite summat. Tulevased kulutused on intresside ja laenulepinguga kaasnevate muude kulude võrra väiksemad. Säästmisel on vastupidine tagajärg. 

7,2% aasta tootluse korral kahekordistub säästetud summa 10 aastaga. Väiksema tootluse korral pikema aja jooksul, suurema tootluse korral lühema aja jooksul. Edasine kasv toimub geomeetrilises progressioonis – iga kümne aasta tagant säästusumma kahekordistub. Nii kasvab säästusumma 30 aastaga 8 kordseks, 40 aasta möödudes juba 16 kordseks, seejärel 32 kordseks. 10% -lise tootluse juures oleksid kasvunäitajad aga vastavalt 11 kordsed, 22 kordsed ja 44 kordsed. Aeg on raha. 

Kõrge inflatsiooni tingimustes ei tohiks otsida õigustust säästude ringlusse laskmiseks. 2022. aastal kiirenes hinnatõus Eestis eelkõige tarbimise surve tõttu, mille vallandas pensioniks kogutud säästude suunamine tarbimisse. Inimesi tuleks hoopis innustada säästma ning muuta säästude investeerimine lihtsamaks ja vähem kulukaks. Hoiuste intresside maksustamine ei toeta säästmise propageerimist, samuti ei ole mõistlik käsitleda säästude tarbimisse suunamist majanduskasvu alustalana.

Eesti sisemajanduse kogutoodangu kasvu taga ajamine meie tingimustes (kõrged avaliku sektori kulutused, korruptiivne ühiskonnakorraldus, monopoolsus ettevõtlusmaastikul jmt) pole õige. Tuleb säästa ja investeerida, mis võimaldab ohjata toimetulekuraskustes olijate arvu ja ebavõrdsuse kasvu ühiskonnas. 

Ka ühe sendi säästmisega võib teenida miljoneid. 100 protsendilise tootluse juures päevas kasvaks sendi väärtus kuuga 10 miljonile. Tegemist on küll ebareaalse ootusega, kuid näide kinnitab, et ka sendi säästmine on oluline. Summast olulisem on lähenemine. 

Meenutan aastate tagust uudist IKEA miljardärist omaniku elustiilist, kes sõitis rongis pensionäri sooduspiletiga ja käis igapäevatoitu ostmas oma firmaketti kuuluvas kaubamajas. Säästvat suhtumist nõudis ta ka oma ettevõtete töötajatelt. IKEA ülemustel polnud lubatud kasutada isegi taksot lennujaamast kohtumisele sõitmiseks. Selleks tuli kasutada ühistransporti. 

Säästmine on kulutamisest keerukam. Seda tuleb hambad ristis järgida.

Oleksin peaminister...

Orjus ei paista Eesti ühiskonnast kadunud olevat – inimesed on erakondade orjuses. Erakonnad peavad küll nelja-aastase võimu saamiseks pisut pingutama, pakkudes lubadusi ja rahalist tuge, kuid pärast valimisi saavad nad teha sisuliselt kõike, mida soovivad. Meenub Rootsi välisministri tagasiastumine, kui ta kasutas sukkpükste ostmisel kogemata maksumaksja krediitkaarti. Meenub ka USA kongresmen Kennedy – kuulsa suguvõsa esindaja – kes astus tagasi Eesti mõistes tühisel põhjusel: ta postitas sotsiaalmeediasse foto oma paljast lihaselisest ülakehast. Kas keegi kujutaks ette, et meie esindajad astuksid ametist tagasi ühiskonnaliikmete rahulolematuse tõttu? Meil ei astuta tagasi isegi siis, kui rahulolematus on faktiliselt kinnitatud. 

Sooviksin elada riigis, kus protsessid on ühiskonnaliikmete poolt kontrollitavad, kus valitud esindajad tunnevad, et nad ei esinda mitte enda, vaid üldsuse seisukohti. Soovin elada ühiskonnas, kus demokraatia on aus. 

Kui peame Eesti ühiskonnakorraldust demokraatlikuks, siis tuleks ka demokraatlikult käituda. Demokraatia esimene reegel on võimude lahusus – täitevvõim allub rahva poolt valitule. Meil toimib see teisiti: ühiskonnakorraldus allub võimu diktaadile. Jürgen Ligi või Kristen Michal paistavad justkui jumalatena, keda tuleb imetleda ja kummardada – vähemalt nende väljaütlemised jätavad sellise mulje. Tegelikkuses peaksid nad olema ühiskonna teenrid, kes järgivad enamuse seisukohti. Demokraatias ei ole valitud isik targem kui ühiskonnaliikmete enamus. Selline ongi demokraatia. 

Olen seisukohal, et meie demokraatia on tupikusse viinud valimisseadus, kus valituks osutumiseks tuleb olla lojaalne erakonna juhtkonnale, et pääseda nimekirjas kõrgemale kohale. Kuniks jätkame erakondade kummardamist, seniks jääme omavahel jagelema, nõrgematele liiga tegema ja eestlust hävitama. Vabandan otsekohesuse pärast, kuid rahulolematus ühiskonnas ei luba mul seda ütlemata jätta. 

Mis demokraatiast me räägime, kui otsuseid langetab ühiskonnas väike osa inimesi? Uhkustame esindusdemokraatiaga, kuid seda ei eksisteeri. Valedele tuginevate lubadustega esinduse saavutamine ja sellele järgnev isetegevus ei ole esindusdemokraatia. Oleksin peaminister – astuksin tagasi olukorras, kus võimuerakondade toetus ühiskonnas on alla 15%. Teeksin seda isegi siis, kui naudiksin ametit. Lugupidamine ühiskonnaliikmete enamuse vastu kaaluks üles isikliku ego. 

Raske on mõista seisukohta, et ühiskonnaliikmete enamus ei orienteeru toimuvas ja et võimul olijad teavad paremini, mida tuleb teha. Selline lähenemine sobib autoritaarsesse ühiskonda, mitte demokraatiasse. 

Lõpetagem nääklemine ja tõstkem ausse demokraatia. Majanduskasvuks polegi enamat vaja. Ärgem tehkem elukorraldust keeruliseks. Meie kogukond on väike, ühiskonnakorraldus aga keeruline. Šveitslased suudavad oma otsuseid langetada ühiselt – miks ei peaks meie suutma? Keeruliste küsimuste arutamiseks võiksime koguneda laululava kaare alla ja otsused ühiselt langetada. Oleksime ühtsemad ja õnnelikumad. Poleks vaja Riigikogu ega volikogusid – need ei esinda rahvast, vaid kummardavad võimul olijaid. Lõpetagem demokraatia devalveerimine ja ühiskonna ressursside raiskamine. 

Minu arvates ei eksisteeri üheseid õigeid ega valesid seisukohti – eksisteerivad enamuse ja vähemuse soovid. Demokraatia ongi loodud selleks, et selgitada välja enamuse tahe ning võimalusel arvestada ka vähemuse seisukohtadega.