Valitavad peaksid ka vastutama

Šveitsis pidavat olema paarikümne tuhande elanikuga piirkondi, kus volikogusid omavalitsuste juures ei praktiseerita. Kaks korda aastas toimuval üldkoosolekul valitakse täitevvõim, pannakse paika komisjonid. Inimesed esindajatest puudust ei tunne. Pigem vastupidi – nauditakse üksmeelel sündivaid otsuseid, tuntakse uhkust kogukonda kuulumisest. Šveitsis praktiseeritav otsustamine sobiks ka meie suhteliselt väikesearvulisele kogukonnale.

Eesti ühiskonnas toimival esindusdemokraatial puudub sisu. Esindajate ja esindatavate vahelised suhted on külmad, puudub vastutus. Poolte läbisaamine on pingeline, mõttetult palju on vastandamist ja vastuolusid. Esindusdemokraatiale truuks jäädes võiks teha vähemalt muudatusi valimismetoodikas, mis võimaldaks siduda õigusi vastutusega. Nimeline ringkondade esindamine tekitaks vastutuse, mis vähendaks improviseerimist, selgendaks ähmaseid piire esindamisel ning aktiviseeriks kodanikualgatust.

Muudatuste eelduseks on seadusandja tahe. Seadusandjal paistab see puuduvat, sest sellega luuakse pretsedent ka iseenda otsustamisvabaduse ja vastutusest vaba tegevuse piiramisele. Pealegi nõrgestaks muudatus ühiskonnas erakondlikku ülemvõimu, raskendades sellega otsustajate endi esindajatekotta pääsemist ja ihaldatud kohal istumist.

Seadusandjal muudatusteks motivatsioon puudub.

Esindamiskultuuri saaks aga sellegipoolest muuta, kui eelseisvatel valimistel langeks eelistus “rumalatele” kandidaatidele – neile, kes ei oska ise otsustada, vaid küsivad nõu teistelt. “Rumalaid” tunneb ära valimislubadustest. Tavaliselt ei jaga nad valimiseelsel perioodil kallihinnalisi investeerimislubadusi, eelistades sellele laiapõhjalisi arutelusid, võimaluste täpsustamist ja ühisotsustamist. Kindlasti ei jaga „rumalad“ materiaalsete hüvede jagamise lubadusi, millega paistab näiteks silma linnakassat pankrotilainele tüüriv pealinna võimuladvik. Teiste tegemiste ja seisukohtade mahategemise ja halvustamisega nad samuti ei tegele. “Rumalaid” iseloomustab tasakaalukus, austus ligimese vastu ja elukogemus. Enda voorusest nad suurt räägi, küll räägivad sellest teised.

Eelistada võiksime seekordsetel valimistel kandidaate, kes oskavad ja tahavad korraldada otsustamiseelseid arutelusid, toetavad rahvaalgatust. Üksnes nimetatud isikuomadustega esindajate korral jääks valija ja valitu vaheline side ka valimisjärgsel perioodil kestma, see ei piirduks valimiskampaaniaga. Demokraatia sisu ja mõte selles ju seisnebki – esindatakse valija tahet, mitte isiklikku arvamust.

Ühiskonnakorraldust, milles esindaja ja esindatava vaheline side katkeb, ei saa nimetada demokraatlikuks. Väikese seltskonna otsustamised, üldsust nendesse kaasamata, on omane pigem diktatuurile kui demokraatiale. Eestis praktiseeritav demokraatia paistab olevat muteerunud, selles ei leidu kohta valija tahtele. Demokraatiat justkui oleks, samas seda ei ole ka. Võim riigis paistab toimivat rahva üle, mitte nimel.

Õigete ja õiglaste otsuste eelduseks on laiapõhjalised arutelud. Ainult need viivad otsustamiseks oluliste seisukohtade ühisnimetajateni. Ideed ja seisukohad, mis kujunevad külade, alevike, tänavate, korterelamute ja teiste kogukondade üksmeelel, kindlustavad arengu, tagavad kogukonnaliikmete üksmeele. Üksmeel loob ühtekuuluvustunde. Isegi materiaalne puudus ei paista meid nii palju kimbutavat kui ühtekuuluvustunde puudumine.

Eelistused muutuvad ajas, sõltudes arengutest ja muutustest elukeskkonnas. Just seetõttu ei saa üksnes valitute osalemist otsustusprotsessides võrdsustada esindamisega. Valimisloosungite ja -programmide aktuaalsus ajas muutub, pealegi haihtub suur osa sellest igasugustesse lepetesse. Otsustusprotsessidesse elanikkonda kaasamata jäävad vastuolud ühiskonnas süvenema. Valitsemiskultuur, mis toimib väikese huvigrupi seisukohtadel, vajaks muutmist. Väikese seltskonna tõe kuulamine ja kummardamine on väsitav, suunates paratamatute kriisideni. Vastandamisele rajatud ühiskond saaks uue hingamise, kui ühiskonnakorraldust puudutavaid otsuseid hakataks langetama senisest demokraatlikumalt, üldsuse huve eelistades.

Kaos riigi rahanduses ja erakondade varalaeka kõhnumine soosib poliitilise kultuuri muutmist. Elanike soovist ei paista samuti puudust olevat. Soodsamat hetke muudatusteks ei pruugi niipea tulla. Varsti hakkavad jälle selga sirutama demokraatia summutajad – olgu nendeks siis erakondade “katuseraha”, seadusandja parteide ülemvõimu kehtestamise soov omavalitsustes või mingi muu ponnistus.

Piirkondade elanike võimuses on valitsuste muutmine tõelisteks omavalitsusteks, mille peaeesmärk oleks elanike teenimine, mitte käskude ja korralduste jagamine ning inimeste eest otsustamine. Vallavõimu saab inimsõbrakumaks muuta. Selleks tuleks vaid staažikatele kõiketeadjatele esindajatele volikogudesse uksed sulgeda, empaatiavõimega ja elanike huvide eest seista tahtjatele aga avada. Uute inimeste kaasamine volikogudesse võiks muuta arusaamu esindamisest – esindatakse inimesi, mitte valikulisi valimislubadusi. Poliitiline kultuur, milles domineerib (valitute) iseotsustamine ja vastandamine, on enesehävituslik, sellega ei kaasne oodatud arenguid.

Erakorralistest Riigikogu valimistest

Selleks, et Toompea „saastast“ vabastada, tuleb muuta seadusandlust.

Praeguste seadusandluse tingimustes valimised suurt midagi ei muuda. Muutuvad küll mõnevõrra isikliku kasuahnuse peal olevate „esindajate“ jõustruktuurid, kuid sisulist muudatust see kaasa ei too. Muutub vorm, kuid sisulist muutust ei tule - poliitiline kultuuritus, ükskõiksus elanike käekäigu vastu ja rumalus jäävad domineerima.

Kehtiva seadusandluse juures rahva tahtest rääkimine on kummaline, näitab rääkija võhiklust ja hoolimatust.

Kui tahta tõesti järgida rahva tahet, siis tuleks alustada saseaduskeskkonna ( valimisseadus, erakonnaseadus) muutmisest, mis võimaldaks rahval hakata (vähemalt) tundma ennast peremehena omas kodus, mitte jäädagi lõdisema Toompea tõmbetuulte ja tujude kätte.

Alles siis on mõtet arutada erakorraliste valimiste otstarbekust, rääkida rahva nimel tahtest.