Mis võluvits see innovatsioon on?

Eesti on aastaid uhkustanud oma ebaloomulikult kõrge majanduskasvuga ja selle imetlejaid jagus.

Seejärel võitsime tähelepanu oma taevasse tõusnud inflatsiooninäitajaga, mille tähelend kujunes meist mitte olenevatel põhjustel siiski üürikeseks.

Nüüd on moesõnadeks saanud "töötus" ja "innovatsioon". Kui esimese tähendus on lihtsalt mõõdetav ja üheselt mõistetav, siis teist võiks võrrelda sisuvaba hitiga, mis ei tekita kuulajas erilisi emotsioone. Aga just innovatsioonis näevad paljud arvamusliidrid imerelva, mis ainukesena paistvat suuta murda negatiivseid tendentse ühiskonnas. Jääb mulje, et ilma nimetatud terminit kasutamata ei võeta isegi ettepanekuid ja otsustusprojekte ühiskonnas enam tõsiselt.

Arvamusliidrid kordavad justkui ühest suust: "Vajame innovatsiooni, innovatsiooni!"

Auditooriumi jätab aga selline tundmatu fraasi korrutamine tuimaks. Kuidas saabki reageerida sõnale, millel puudub sisu?

Austria majandusteadlase Joseph A. Schumpeteri (1883-1950) järgi on innovatsioon leiutise, avastuse, uue või olemasoleva teadmise uudne kasutamine majanduslikus protsessis, mille eesmärgiks on konkurentsieelise, ideaalis isegi lühiajalise monopoli loomine.

Innovatsioon põhineb seega dünaamikal ja muutusel rajaneval mõtlemisel.

Mõtlemise muutmisest üksi ei ole kasu, kui sellele ei eelne seda soosivad muutused keskkonnas. Pole ju kvaliteetse seemne ja väetise soetamisest kasu, kui need külvata jäisesse või kuivanud pinnasesse. Innovatsioon ettevõtluses nõuaks praegusest soojemat ja niiskemat pinnast.

Innovaatilisus eeldab seni kogetust ja õpitust loobumist. See aga suurendab tundmatute arvu muudatuste võrrandis, suurendades sellega ettevõtjate riske, põhjustades sagedasemaid altminekuid ja palju pisaraid.

Selleks, et ettevõtjaid innustada muudatustele, tuleb ka riigil muudatustega kaasas käia, muutuda innovatiivsemaks. Ainult sellega innustatakse ettevõtjaid eirama praeguseks välja kujunenud traditsioone ja võtma uusi riske.

Haldusstruktuuri muutmata paistab igasugune innovatsioon ettevõtluses olema hukule määratud. Riigi administratiivse suutlikkuseta ja tasakaalustatud õigussüsteemita pole edukad radikaalsed muudatused erasektoris mõeldavad.

Ühiskond, mille halduskorraldus ei suuda ajaga kaasas käia, ei soosi innovatiivsust.
Innovatsioon ei ole ju võluvits, mille vibutamisega saab tagasi tuua hiljutise pöörase kiirusega kasvanud materiaalse heaolu kasvu. Tegemist on siiski tähtsa ja laiapõhjalise ettevõtmisega.

Hiljuti Euroopa Komisjoni avaldatud riikide innovatsioonivõime võrdleva analüüsi järgi paigutati Eesti seniste tulemuste põhjal mõõdukalt innovaatiliseks riigiks. Kuuludes oma näitajatega kindlalt Euroopa riikide keskmike hulka, olles seejuures Ida-Euroopa riikide liider.

Suhteliselt heale innovatsioonivõimele vaatamata on meie ettevõtete konkurentsivõime aga langenud. Seniste tendentside jätkudes võib oodata ka tulevikus ettevõtete majandustegevuse lõpetamise kasvu.

Selleks, et sellist tendentsi peatada, tuleb pühenduda põhjustega tegelemisele.
Ettevõtluse nõrkuse peapõhjus ei seisne mitte kapitali (inimkapital, finantskapital) defitsiitsuses või kvaliteedis, vaid majanduskeskkonnas. Praegune majanduskeskkond ei soosi ettevõtluse arengut.

Radikaalsed muudatused erasektoris ajal, mil avalik sektor toimib stagnatsioonis, ei ole efektiivsed. Sellistes tingimustes on ka kõige innovatiivsemad ponnistused määratud ebaõnnestumisele.

Muuta tuleb ühiskonda tervikuna - avalikku sektorit innovatiivsemaks muutmata jäävad soovitud tulemused ka teistes sektorites saavutamata. Edukale majandusele pannakse alus just efektiivse ja tasakaaluka ühiskonnakorraldusega.

Ettevõtete toetamiseks loodud abipaketid ei anna tulemusi. Maksutuluga (ühekordsel) ettevõtete toetamisel on üksnes hetkeline mõju. Sellest ei piisa jätkusuutlikuks arenguks. Kapital ettevõtlusesse peaks tulema vahetult inimestelt või ettevõtetelt, mitte nendelt kogutud maksudest.

Ettevõtlusmaastikku võiks võrrelda looduskeskkonnaga, kus tegevusvaldkondadele vastavad eri loomaliigid. Kui tahame tugevat populatsiooni, siis ühe looma poputamine ei tee liiki tugevamaks. Nõrka ja väetikest ei tohi tuua metsast koju, et teda üles poputada ning seejärel jälle metsa lasta. Selline loom on määratud hukkumisele. Looma või linnu ühekordne söötmine toob pigem kahju kui kasu, nii on ka ettevõtete toetamisega.

Suurem abi, mida ühiskond saab ettevõtlusele anda, on see, kui loodud ressursse senisest vähem ümber jaotatakse ning väärtustatakse neid, kes on nõus kandma sotsiaalset vastutust ja taluma lisaväärtuse loomiseks vajalikke riske. Ettevõtlus on konkurentsvõimeline ainult siis, kui selleks on loodud soodne maksu- ja seaduskeskkond ning ühiskonda mitte kurnav ja efektiivselt toimiv avalik sektor.

Innovatiivsus tugineb väärtushinnangute muutusele. Vajaksime innovatsiooni, mis muudaks meie ühiskonnakorralduse kodaniku ja ettevõtja sõbralikumaks. Selline innovatsioon ei nõua isegi riigieelarvesse uusi lisavahendeid. Tulemus aga üllataks meid kõiki. Isegi valimiseelsed perioodid muutuksid talutavamaks.

Innovatiivsuse mõiste ühiskonnas vajaks selgemat lahtirääkimist. Ainult sellele sisu andmine võimaldab kujundada õigeid strateegiaid ja taktikaid, ilma milleta on ühiskonna sihipärane tegevus ja areng mõeldamatu.

Paneme rasvunud riigi dieedile

Riigieelarve moodustub suuresti maksutulust. 2008. aastal moodustas see 83% kõikidest laekumistest.
Just seetõttu peaks riigieelarve kasv olema rajatud eelkõige lisaväärtuse kasvule, mis viib kõikide ühiskonnaliikmete tulubaasi suurenemisele.

Riigi maksutulu ei sõltu niivõrd maksusüsteemist, kuivõrd maksumaksja jõukusest. Ei ole vahet, mida ühiskond maksustab, kas teenitavat tulu või tarbimist. Mida suurem on tulu, seda suurem on tarbimine. Kui elanikkonna tulu väheneb, ei suurenda riigi maksulaekumisi isegi maksusüsteemi muutmine.

Ühiskonna tulusus on viimasel ajal drastiliselt vähenenud. Vaatamata sellele jätkatakse maksukoormuse tõstmist. Selle saavutamiseks on päevakorda võetud koguni senise maksusüsteemi muutmine. Maksusüsteemi muudatuste pooldajad põhjendavad selle vajalikkust tulumaksu seni veel suhteliselt hea laekumisega. Kuigi tarbimismaksu laekumine on olnud languses.

Paraku ei teadvustata endale, et selline suund on lühiajaline. Tulumaks hakkab peagi alalaekuma. Kui tarbimist piiratakse kohe pärast töökoha kaotamist, siis alanevad töötasudelt kogutavad maksulaekumised (koondamishüvitiste tõttu) viivitusega. Töökoha kaotanute koondamishüvitistelt oodatavad tarbimismaksud aga ei jää laekumata – elamiseks tuleb ju kulusid ikka teha. Selline maksulaekumine on omane töötuse kiire kasvu tingimustes, mis ei kesta igavesti.

Just seetõttu tuleks säilitada senine maksusüsteem. Harjumuspäraseks ja mõistetavaks kujunenud süsteemis tehtavad muutused tuleks välistada.

Majanduslanguse tingimuses, kui ettevõtete ja elanike tulud vähenevad, tuleb leppida riigi kesisema tuluga. Tulu suurendamine iga hinna eest sarnaneks vastuvoolu ujumisega. Maksusüsteemi muutmise ja maksukoormuse tõstmise eesmärk ei saa olla üksnes elanikkonnalt suurema obroki kogumine, aga just seda on viimastel aastatel taotletud.

2009. aasta riigieelarve vähendamise vajadust ei tinginud mitte ühiskonna väike maksukoormus, vaid eelkõige riigi suureks kasvanud kulud. Mõistetamatuks jääb, kuidas maksusüsteemi muutmise pooldajad ei saa aru, et ettevõtlus ei suuda üleval pidada rasvunud riiki.

Suurem osa makroökonoomilisi suundumusi ühiskonnas on negatiivsed. Senised tendentsid ühiskonnas näitavad, et mitmed negatiivsed nähtused on võimendumas. Riigi tulu elanike vaesumise korral (töökohtade vähenemise tingimustes) jääbki - olenemata toimivast maksusüsteemist - vähenema.

Olukord ei saa normaliseeruda ilma riikliku dieedita. Riigi tulu laekumine ei saa liikuda vastupidises suunas ühiskonnaliikmete tulususega.

Aeg oleks tunnistada, et Eesti riik ei olegi nii õhuke, kui arvatakse. Ministeeriumide, ametkondade, ametite ja omavalitsuste arvu poolest võime end pidada võrdväärseks paljude suuremate riikidegagi.

Rasvunud riik tuleks panna dieedile. Ainult haldamiseks tehtavate püsikulude kärpimine võimaldab tervendada riigi lubjastunud vereringet, vältides sellega terve süsteemi kokkukukkumist.

Madala maksukoormuse müüdi varjus hiilivad maksutõstmised tuleb lõpetada, maksusüsteemi muutmise kavatsusest aga loobuda. Riigi maksutulu kasv saab tugineda üksnes lisaväärtuse kasvule ja ühiskonnaliikmete jõukuse kasvule, mitte selle vähenemisele.

Riigi haldamine tuleb optimeerida.