Vajame otsedemokraatiat

Rahvas ei saa end ise valitseda, seadusi teha ja kohut mõista. See kõik käib esindajate kaudu, kodanikud väljendavad oma tahet valimistel osalemisega. Kahjuks on valimised paljudele inimestele jäänud ainsaks kontaktiks demokraatliku riigivalitsemisega.Antiik-Kreekas tekkis demokraatia juba 5. sajandil e.m.a. sellise valitsemisvormina, milles otsuseid tegid vabad linnakodanikud üldkoosolekul. Antiikaja kodanikud osalesid heameelega poliitikas, nautides kõikide inimeste võrdsust seaduse ees.
Rousseau’ teooria järgi on valitsuse ülesanne ellu viia “ üldsuse tahet”, mille eesmärgiks on üldsuse heaolu. Demokraatia peaks olema selline ühiskonna valitsemiskord, mille puhul valitsetavad tunnetavad, et suveräänne võim on tõepoolest nende käes, ning sedasama mõistavad ja tunnetavad võimukandjad.
Demokraatia nimel kaitsesid meie inimesed teletorni, vedasid suuri kivimürakaid Toompea ligipääsu sulgemiseks. Demokraatia nimel sooviti vabaneda NSV Liidu ahelaist. See oli sõna, mis liitis ühiskonda, motiveerides kinni pidama üldinimlikest normidest — mõistmine, abivalmidus, ausus, andmine, ohverdus.
Tänaseks on demokraatia devalveerunud — poliitilised erakonnad kasutavad seda kilbina oma pattude varjamiseks ning vigade rehabiliteerimiseks. Demokraatia on võrdsustunud esindusdemokraatiaga, parteilise demokraatiaga, mis piirdub peamiselt valimistega. Edaspidise tegevuse puhul on tegemist erakondadesisese demokraatiaga, kus valitud esindajad pühenduvad peamiselt erakonna, s.o. väiksema osa huvide teenimisele. Alles enne järgnevaid valimisi hakatakse tähelepanu pöörama tavakodaniku (enamuse) arvamusele.
Võrdsetest võimalustest seaduse ees, mille tagamiseks tehtavad kulutused on kaduvväiksed, ei tasu meie senini viljeletud demokraatias üldse rääkida. Ei ole ju saladus, et teatud positsioonidel (minister, riigikogu liige, erakondade sponsoreerijad jne.) olevatele inimestele on tihti lubatud seadusevastane tegevus, mille eest riigialamaid karistatakse. On arusaadav, et selline ebavõrdsus seaduste ees põhjustab rahva seas nurinat ja rahulolematust.
Ent elanikkond esitab seni viljeletud demokraatiale suuremaid nõudmisi. Seda, et demokraatia vajab täiendamist ja arendamist, näitab kas või see, et rahva hulgas süveneb järjest enam usaldamatus poliitikute ja poliitiliste institutsioonide suhtes. Tundub, et oleme jõudnud staadiumisse, kus elanike ootused on seotud täiuslikuma demokraatiaga — otsedemokraatiaga.
Otsedemokraatia võiks uuesti liita eri kogukondi, pehmendades nende üha võimenduvaid vastuolusid. Kodanikel peab olema võimalus algatada referendumeid nii omavalitsuste otsuste kui ka riigikogus vastu võetud seaduste vetostamiseks, kodanikel peab olema võimalus esitada seaduseelnõusid ning algatada rahvahääletusi seaduseelnõude kohta. Elanikel peavad olema reaalsed hoovad omavalitsuste praeguse võimutäiuse piiramiseks ja kontrollimiseks.

Saagem ihaldajast andjaks

Valitsejad on pikemat aega oma edukuse hindamisel toetunud mingitele suvalistele näitajatele — keskmisele töötasule ja SKP kasvule. See, mida alamad tunnevad, neid üldse ei huvita. Nende arvates koosneb inimese „õnne valem” peamiselt tarbimisnäitajatest, mille positiivsus kajastub pidevas kasvutrendis, arvestamata kasvu mõjusid elukeskkonnale. Materiaalsuse ees kummardamine ja raha osatähtsuse fetišeerimine on viinud selleni, et harvem näeme ühiskonnas mõistmist ja abistamist, rääkimata ohverdamisest. Vanasõna „andmise rõõm on suurim rõõm” on muutunud meie nooremale põlvkonnale arusaamatuks.Meie hulgas on järjest vähem kohta nendele inimestele, kelda hinnatakse kätega tehtava töö järgi. Käed võivad küll olla hellad ja osavad, kuid nende panus meie SKP-sse pole piisavalt suur ning ega efektiivsuski ole võrreldav masinate tootlusega.Olen juba aastaid imetlenud kuldsete kätega inimesi, kes valmistavad imetoredaid puidust mänguasju ja lastemööblit. Nende pühendumus oma tööle ja lähedastele on imetlusväärne, nende valmistatud asjad aga on toonud rahulolu ja rõõmu paljudesse peredesse. Vaatamata sellele, et nende emotsionaalne panus kogukonna ellu on hindamatu, osutub nende toodetu rahaline väärtus väikeseks, sageli isegi kahjumlikuks. Selliseid inimesi, kes oskavad kätega luua „imede losse”, millest õhkub hellust ja armastust, on meie hulgas palju. Need on inimesed, kes on aidanud hoida meie kultuuri ja identiteeti.Paljud kuldsete kätega inimesed, kellel puudub kavalus ja ambitsioon, on hakanud ennast tundma meie hulgas hüljatu ja kasutuna. Seda võimendab valimiskampaania, mille mõõdupuuks on endiselt raha — olgu siis valimiskaampaania kulud võis erakondad lubadused. Kuidas peatada mõttetu võidujooksmine, kus üksteise mõistmine ja hoolivus on tahaplaanile jäänud?Arvan, et tuleks kiiremas korras parandada ühiskonna väärtushinnaguid — asendada „õnne valemi” devalveerunud osad (keskmine palk, SKP) uute väärtustega: inimeste rahuloluga, elanikkonna keskmist eluiga ja keskkonda iseloomustavate näitajatega. Olen veendunud, et muutes ühiskonna väärtushinnanguidmuudame ka iseend — ning saame ihaldajatest andjateks ja virisejatest nautijateks.