
Riigikogu koosseisu eesootavatel aruteludel riigieelarve üle
ei peaks rõhuasetus olema katteallikate otsimisel, vaid olemasolevate vahendite
õiglasemal jagamisel ja riigikorralduse efektiivsemaks ning taskukohasemaks
muutmisel.
Sõiduautode erisoodustusmaksu kogumine, ettevõtete arvete deklareerimine,
aktsiiside kergitamine ja muu analoogne tegevus jõukust ei kasvata.
Maksulaekumise netotulu kasv ei tule maksumaksjate pitsitamisest, vaid elanike
ostujõu kasvust.
Et mitte üldsõnaliseks jääda, võrdlen USA ja Eesti maksulaekumisi. Esimest
nimetatakse immigrantide mekaks, teisest lahkutakse. Selline antagonism ei
tulene ühiskonnakorralduse vanusest, vaid nende lähenemisest. Kuna elanike
maksustamise ja sotsiaalsete tagatiste suhe peegeldab riikide suhtumist
kodanikesse, visakem pilk mainitud riikide maksulähenemistele. Maksulaekumise
struktuur on üks indikaatoritest, mis näitab ühiskonnakorralduste lähenemisi.
Kasutan seda.
USA 2015. aasta riiklik maksulaekumise prognoos:
- üksikisikute tulumaks 46%;
- tööjõumaksud (sotsiaalmaks) 32%;
- ettevõtete tulumaks 13%;
- aktsiisid 3%;
- muud maksud 6%
Allikas: OMB National Priorities Project
Eesti maksulaekumine:
- üksikisikute tulumaks (sh KOV osa) 18%;
- tööjõumaksud (sotsiaalmaks) 36%;
- ettevõtete tulumaks 5%;
- aktsiisid 13%;
- käibemaks 27%
- muud maksud 1%
Allikas: 2014. aasta riigieelarve, rahandusministeerium
Milliseid järeldusi teha?
Alustan sellest, et maksulaekumine ei sõltu üksnes määradest. USAs on
sotsiaalmaksumäär 15,3 protsenti (sotsiaalmaks 12,4 %; tervishoiumaks 2,9 %),
Eestis 33 protsenti, kuid nende osatähtsused maksulaekumistes on võrreldavad.
Vaatamata isegi sellele, et USAs praktiseeritakse sotsiaalmaksulage (üle 117
000 USD ei maksustata, 2014), Eestis ei peeta seda vajalikuks.
Tarbimismaksude osatähtsus on USA riigieelarves tühine. Eesti moodustab see
40 protsenti maksutulust. Tarbimismaksud (aktsiisid ja käibemaks) lämmatavad
ettevõtluskeskkonda. Mida kõrgemaks need tõsta, seda nõrgukesemaks
ettevõtluskeskkond muutub. Teatavasti on USA majandusvedur, mille silindrid
töötavadavad isegi siis, kui maailmamajanduse kolvid näitavad väsimuse märke.
Sealt aga jõukust kogutakse.
USAs praktiseeritakse küll meie käibemaksuga sarnast müügimaksu, kuid selle
suurus on meiega võrreldes tühine (5 -7%). Eluks hädavajalike kaupade (teatud
toidukaubad, väikesehinnalised ostud jmt) tarbijad on selle maksmisestki
vabastatud. Eestis nõutakse 20% käibemaksu, paljudele kaupadele lisandub
kopsakas aktsiis. USAs moodustavad aktsiisid 3% maksutulust, Eestis 13 %.
Vaadakem sissetulekute maksustamise erinevusi. Eestis kavandatakse
tulumaksumäära langetamist, kuid USA riigieelarves moodustab selle maksu osa 59
protsenti riigieelarve maksulaekumisest. Eestis on see 23 protsenti. USAs
peetakse õigeks progresseeruvat tulumaksusüsteem, Eestis ühtlast. Esimese
vooruseks on maksustamisega toimetulekuraskustesse sattujate ridade kasvu
ohjamine, teisel maksuhaldamise lihtsust.
Tulumaksumäärad USAs:
Sissetulek USD; maksumäär
- 0 – 9075;
10%
- 9075 – 36
900; 15%
- 36 900 – 89 350; 25%
- 89 350 – 186 350;
28%
- 186 350 – 405 100;
33%
- 405 100 – 406 750;
35%
- 406 750 ja enam; 39,60%
- Keskmiselt palgalt;
15%
Progresseeruv tulumaks ei tõsta maksukoormust. USA näide seda ei kinnita.
Eestlane tasub ameeriklasest (protsendilises mõõtes) enam tulumaksu. Nominaalne
maksustamine on madalam, kuid see ei tulene maksustamise lähenemisest, vaid
sissetuleku kasinusest. 2013. aasta keskmiselt palgaindeksilt (44 888 USD)
võeti USAs 15 protsenti tulumaksu. Eestis oli sama näitaja (1000 eurot miinus
maksuvaba miinimum) 17 protsenti.
Ettevõttetulumaksulaekumised on riigiti samuti erinevad. See tuleneb
suuresti sellest, et ühes riigis maksustatakse tulu täies ulatuses, teises
kogutakse maksu vaid dividendidelt.
Kinnisvaramaks (meil maamaks) on mõlemas riigis kohalik maks. Summasid
lähevad kohalike infrastruktuuride parandamisele. Mida kõrgemad piirkondades
maksud on, seda uhkemad on infrastruktuurid, seda ihaldatumad on koolid, kuhu
lapsi õppima pannakse.
Arvud võimaldavad enam järeldusi teha, kuid piirdun eelnevaga. Igaüks võib
edasi mõelda. Öelda tahan veel vaid seda, et valimislubadustele katteallikate
otsimisel oleks oluline teadvustada seda, et meie maksulembuse juures ei sõltu
maksulaekumine enam üksikust maksumäärast, vaid inimeste ostuvõimest.
Tööjõumaksude vähendamine on õige, kuid sama tuleks teha ka tarbimise
maksustamisega. Ühe langetamisega ja teise kergitamisega kaugele ei jõua.
Kui küsite, kust riigieelarvesse raha tuleb, siis vastan, et käibekasvust.