Säästmine-jõukuse tõeline alus

Soovide ja võimaluste tasakaal on õnneliku elu alus. Kes meist ei tahaks olla õnnelik? Sissetulekute kasv üksi ei tee inimest õnnelikuks – selle mõju on lühiajaline, sest vajadused kipuvad alati kasvama. Seetõttu ei ole jõukas see, kes teeb suuri kulutusi, vaid see, kes oskab säästa. Olenemata sissetuleku suurusest jäävad inimeste võimalused alati soovidest väiksemaks. Kulutamisele innustamine võib küll mõneks ajaks tõsta majanduskasvu statistilisi näitajaid ja suurendada riigi maksutulu, kuid elanike tegelikku jõukust see ei kasvata. 

Tegemata kulu on aga tulu, mis võimaldab teenida lisatulu. Kulutustega kaasnevad lisakulud. Suurema eluaseme, kodumasina, sõiduvahendi või mingi muu asja soetamine kasvatab (püsi)kulusid, kajastugu need siis suuremates elektriarvetes, kõrgemates kindlustusmaksetes, finantskulude (intressid ja muud laenulepinguga kaasnevad kulud) kasvus või mingis muus väljaminekus. 

Säästmine on väga oluline. Seda nii riigi kui üksikinimese tasandil. Lähenemisi võib jagada kolmeks: ei säästa (perioodilised kulud võrduvad teenitud tuluga); säästavad (mingi % tuludest); kulud ületavad tulusid (kasutavad laenuraha). 

Laenamisel kasutatakse (hetke heaolu parandamiseks) tulevaste perioodide tulusid, mis ahendab tulevasi võimalusi. Vähendab ju laenuraha (eluea jooksul) kasutavate rahaliste vahendite summat. Tulevased kulutused on intresside ja laenulepinguga kaasnevate muude kulude võrra väiksemad. Säästmisel on vastupidine tagajärg. 

7,2% aasta tootluse korral kahekordistub säästetud summa 10 aastaga. Väiksema tootluse korral pikema aja jooksul, suurema tootluse korral lühema aja jooksul. Edasine kasv toimub geomeetrilises progressioonis – iga kümne aasta tagant säästusumma kahekordistub. Nii kasvab säästusumma 30 aastaga 8 kordseks, 40 aasta möödudes juba 16 kordseks, seejärel 32 kordseks. 10% -lise tootluse juures oleksid kasvunäitajad aga vastavalt 11 kordsed, 22 kordsed ja 44 kordsed. Aeg on raha. 

Kõrge inflatsiooni tingimustes ei tohiks otsida õigustust säästude ringlusse laskmiseks. 2022. aastal kiirenes hinnatõus Eestis eelkõige tarbimise surve tõttu, mille vallandas pensioniks kogutud säästude suunamine tarbimisse. Inimesi tuleks hoopis innustada säästma ning muuta säästude investeerimine lihtsamaks ja vähem kulukaks. Hoiuste intresside maksustamine ei toeta säästmise propageerimist, samuti ei ole mõistlik käsitleda säästude tarbimisse suunamist majanduskasvu alustalana.

Eesti sisemajanduse kogutoodangu kasvu taga ajamine meie tingimustes (kõrged avaliku sektori kulutused, korruptiivne ühiskonnakorraldus, monopoolsus ettevõtlusmaastikul jmt) pole õige. Tuleb säästa ja investeerida, mis võimaldab ohjata toimetulekuraskustes olijate arvu ja ebavõrdsuse kasvu ühiskonnas. 

Ka ühe sendi säästmisega võib teenida miljoneid. 100 protsendilise tootluse juures päevas kasvaks sendi väärtus kuuga 10 miljonile. Tegemist on küll ebareaalse ootusega, kuid näide kinnitab, et ka sendi säästmine on oluline. Summast olulisem on lähenemine. 

Meenutan aastate tagust uudist IKEA miljardärist omaniku elustiilist, kes sõitis rongis pensionäri sooduspiletiga ja käis igapäevatoitu ostmas oma firmaketti kuuluvas kaubamajas. Säästvat suhtumist nõudis ta ka oma ettevõtete töötajatelt. IKEA ülemustel polnud lubatud kasutada isegi taksot lennujaamast kohtumisele sõitmiseks. Selleks tuli kasutada ühistransporti. 

Säästmine on kulutamisest keerukam. Seda tuleb hambad ristis järgida.

Oleksin peaminister...

Orjus ei paista Eesti ühiskonnast kadunud olevat – inimesed on erakondade orjuses. Erakonnad peavad küll nelja-aastase võimu saamiseks pisut pingutama, pakkudes lubadusi ja rahalist tuge, kuid pärast valimisi saavad nad teha sisuliselt kõike, mida soovivad. Meenub Rootsi välisministri tagasiastumine, kui ta kasutas sukkpükste ostmisel kogemata maksumaksja krediitkaarti. Meenub ka USA kongresmen Kennedy – kuulsa suguvõsa esindaja – kes astus tagasi Eesti mõistes tühisel põhjusel: ta postitas sotsiaalmeediasse foto oma paljast lihaselisest ülakehast. Kas keegi kujutaks ette, et meie esindajad astuksid ametist tagasi ühiskonnaliikmete rahulolematuse tõttu? Meil ei astuta tagasi isegi siis, kui rahulolematus on faktiliselt kinnitatud. 

Sooviksin elada riigis, kus protsessid on ühiskonnaliikmete poolt kontrollitavad, kus valitud esindajad tunnevad, et nad ei esinda mitte enda, vaid üldsuse seisukohti. Soovin elada ühiskonnas, kus demokraatia on aus. 

Kui peame Eesti ühiskonnakorraldust demokraatlikuks, siis tuleks ka demokraatlikult käituda. Demokraatia esimene reegel on võimude lahusus – täitevvõim allub rahva poolt valitule. Meil toimib see teisiti: ühiskonnakorraldus allub võimu diktaadile. Jürgen Ligi või Kristen Michal paistavad justkui jumalatena, keda tuleb imetleda ja kummardada – vähemalt nende väljaütlemised jätavad sellise mulje. Tegelikkuses peaksid nad olema ühiskonna teenrid, kes järgivad enamuse seisukohti. Demokraatias ei ole valitud isik targem kui ühiskonnaliikmete enamus. Selline ongi demokraatia. 

Olen seisukohal, et meie demokraatia on tupikusse viinud valimisseadus, kus valituks osutumiseks tuleb olla lojaalne erakonna juhtkonnale, et pääseda nimekirjas kõrgemale kohale. Kuniks jätkame erakondade kummardamist, seniks jääme omavahel jagelema, nõrgematele liiga tegema ja eestlust hävitama. Vabandan otsekohesuse pärast, kuid rahulolematus ühiskonnas ei luba mul seda ütlemata jätta. 

Mis demokraatiast me räägime, kui otsuseid langetab ühiskonnas väike osa inimesi? Uhkustame esindusdemokraatiaga, kuid seda ei eksisteeri. Valedele tuginevate lubadustega esinduse saavutamine ja sellele järgnev isetegevus ei ole esindusdemokraatia. Oleksin peaminister – astuksin tagasi olukorras, kus võimuerakondade toetus ühiskonnas on alla 15%. Teeksin seda isegi siis, kui naudiksin ametit. Lugupidamine ühiskonnaliikmete enamuse vastu kaaluks üles isikliku ego. 

Raske on mõista seisukohta, et ühiskonnaliikmete enamus ei orienteeru toimuvas ja et võimul olijad teavad paremini, mida tuleb teha. Selline lähenemine sobib autoritaarsesse ühiskonda, mitte demokraatiasse. 

Lõpetagem nääklemine ja tõstkem ausse demokraatia. Majanduskasvuks polegi enamat vaja. Ärgem tehkem elukorraldust keeruliseks. Meie kogukond on väike, ühiskonnakorraldus aga keeruline. Šveitslased suudavad oma otsuseid langetada ühiselt – miks ei peaks meie suutma? Keeruliste küsimuste arutamiseks võiksime koguneda laululava kaare alla ja otsused ühiselt langetada. Oleksime ühtsemad ja õnnelikumad. Poleks vaja Riigikogu ega volikogusid – need ei esinda rahvast, vaid kummardavad võimul olijaid. Lõpetagem demokraatia devalveerimine ja ühiskonna ressursside raiskamine. 

Minu arvates ei eksisteeri üheseid õigeid ega valesid seisukohti – eksisteerivad enamuse ja vähemuse soovid. Demokraatia ongi loodud selleks, et selgitada välja enamuse tahe ning võimalusel arvestada ka vähemuse seisukohtadega.

EKRE on õlekrõrs, millest tuleb kinni hoida

Minule ei meeldi, kui valetatakse ja varastatakse. Eestis avab see väravad võimu juurde. Selline on reaalsus.

Meie poliitilised tipud sarnanevad Obamaga – ilusa jutu eest kasseeritakse suuri summasid.

 

Eakam USA president (Jimmy Carter) naudib keskmike tasemel elamist. Viimane oli Obamast soliidsem, kuid elab halvemates tingimustes.

 

USA praegune president Donald Trump sarnaneb Helmedega. Seetõttu ma pooldangi EKREt. Kui EKRE hakkab exceli tabelit pidama ja ajama taga isiklikku kasu, siis minu usaldus nende vastu kaoks.

 

Meie varasemad võtmeisikud (Antsip, Rõivas jne) on rääkinud üht, teinud teist. Neile on excelid, sokkide värvid ja kellad olnud rahva käekäigust olulisemad. Ühiskonnaliikmeid vägistati nii vaimselt (Ansipi ülbused) kui ka füüsisliselt (Rõivase teod).  

 

Prioriteete ühiskonnas tuleb muuta. Seda saavad teha vaid valitud. Ilusa jutu asemel tuleks hakata rahvast teenima.

 

Eesti militaarsed kulutused on kõrged. Neid saaks tarmukamalt kasutada.

 

Miks peaks meil olema ministeeriume, ameteid ja ametkondi samas arvus, kui seda on suurtel riikidel. Tulusid ja kulusid tuleb tasakaalus hoida. Maksuraha ei tohiks mõisaköiena tõlgendada.

 

Eesti võimud on panustanud kulude kasvule, mis võimaldab lihtsamalt võimule pääseda. Nii ei tohiks asjad käia. Erakondade toiduahelaid tuleb koomale tõmmata. Selleta me oma elanike käekäiku ei paranda.

500 euroga annab ära elada

Töötasu alammäär kasvab. Kasvab ka aritmeetiline mediaan- ja keskmine palk. Eelmise aasta viimases kvartalis jõudis keskmine brutokuupalk statistikaameti andmeil 1384 euroni, mediaanpalk (summa, millest suuremaid ja madalamaid väljamakseid on võrdselt) maksu- ja tolliameti teatel 1058 euroni. Keskmise inimese sissetulekud justkui kasvavad, kuid enamiku sissetulekud on endiselt kesised. Jääb mulje, justkui tõstetaks miinimumpalka ja pensione vaid selleks, et otsustajate sissetulekuid veelgi enam kergitada.

Statistikaameti andmetel on hõivatud ametikohti 587 045 (2018. aasta neljas kvartal). Miinimumpalka või sellest väiksemat töötasu teenib palgasaajatest ligi viiendik (hinnanguliselt 115 000).

Politsei- ja piirivalveameti andmeil anti 2018. aasta esimese kümne kuuga välja 13 410 ajutist tööluba ning need tähendavad töötasusid, mis meie inimeste rahakotti ei jõua.

Eestis on 349 629 riikliku pensioni saajat (2018, allikas sotsiaalkindlustusamet). Töötuna on arvel 31 081 inimest (2018. aasta detsembri lõpp). Nende arv on suurem, sest kõik töötud ei võta end arvele. Kui tööturaha ei maksta ja sobivaid ametikohti ei pakuta, siis pole mõtet töötukassa vahet käia ning oma aega ja raha kulutada.

Tuginedes mediaanpalgale ja arvestades seda, et miinimumpalka või sellest väiksemat töötasu teenivad 115 000 palgasaajat, siis pole keeruline matemaatiliselt tuletada, et 600-eurost või sellest madalamat töötasu teenivad vähemalt 200 000 palgasaajat. Neid võib olla mõnevõrra rohkem või vähem, kuid see pole määrav.

Kui erandid (teenitakse lisatulu ja muu selline) välja arvata, siis elab Eestis hinnanguliselt 600 000 inimest, kelle sissetulek kuus jääb alla 600 eurot. Nende hulka kuuluvad alla 600-eurost brutopalka teenivad töötajad, pensionärid ja töötud.

Statistikaameti andmetel elab Eestis 1 323 820 inimest. Kuni 19-aastaseid lapsi on 261 605 (2018. aasta seisuga). Kui laste arv sissetuleku saajate hulgast elimineerida, siis võib väita, et 56 protsendi Eestimaa elanike sissetulek ei ületa 600 eurot kuus.

Ka 500 euroga annab ära elada. Kuid kui valitud riigikogu liikmed leiavad, et neile on lisaks 4009-eurosele palgale vaja kuluhüvitisi (30 protsenti palgast), siis tekitab see trotsi. Kodanikud peavad nende arved kinni maksma.

EKRE populaarsus ühiskonnas pole üllatus. Otsustusahel vajab muutmist. EKRE oli ainus õlekõrs, mida valimised pakkusid. Sellest kinni haaramine ei tee ootuste nurjumise korral olukorda hullemaks.

Varasema võimu süüdistused uue koalitsiooni aadressil on peegelpilt neist endist. Vaadakem muret laenukoormuse kasvatamise pärast. Reformierakonna võim liitis haigekassa ja töötukassa vahendid riigi kassareserviga. Näiliselt (statistiline) riigivõlg ei kasvanud, tegelikult kasvas.

Hoiatatakse maksukoormuse kasvu eest. Töötuskindlustuse maksu kehtestamisega kasvatati maksukoormust. Statistika töötuskindlustuse maksu maksuna ei arvesta, kuid see ei muuda tegelikkust.

Haigusraha maksmise vähendamisega ja ettevõtjatele kohustuste panemisega on sama lugu. See on maksustamine. Elanike sundkulusid (maksusid) on pidevalt ja jõudsalt kergitatud.

Miinimumpal ja pension võivad kasvada, kuid sellest ei piisa. Kui võim kasvatab endale tehtavaid kulutusi kiiremini, siis pole sellest kasu. Protsendiline kasv tuhande euro tasemelt on saja euro tasemelt kasvamisega kümme korda kopsakam. Ebavõrdsuse kasvu tuleb ohjata.

Palgakasvu mootoriks ei saa jääda avaliku sektori palga kasv. Maksurahast maksu laekumine ei tee ühiskonda jõukamaks. Tegemist on raha ühest taskust teise tõstmisega, kuid lisaraha sellest ei teki. Avalik sektor võib tagada kindlustunnet ja mugavust, kuid mitte rahalist tulu. Kui soovime luua jõukust, siis peab palgakasv tulema erasektorist.

Kümmekond aastat tagasi olime samas olukorras: palgakasvu mootoriks oli avalik sektor. Tollane peaminister väitis, et kui see on kriis, siis tahaks ta selles elada. Plahvatuseni ei kulunud palju aega, selle mõjusid (kahekohalist majanduslangust) oleks saanud pehmendada. Vigadest tuleks õppida.

 

 

Säästmine on õnne alus

Soovide ja võimaluste tasakaal on alus õnnelikule elule. Kes ei soovi olla õnnelik? Sissetulekute kasv ei tee õnnelikuks. Selle mõju on lühiajaline. Vajadused kasvavad. Seetõttu polegi jõukas see, kes teeb suuri kulutusi, vaid see, kes säästab. Olenemata sissetuleku suurusest on kõikide võimalused soovidest väiksemad.

Tegemata kulu on aga tulu, mis võimaldab teenida lisatulu. Kulutustega kaasnevad lisakulud. Suurema eluaseme, kodumasina, sõiduvahendi või mingi muu asja soetamine kasvatab (püsi)kulusid, kajastugu need siis suuremates elektriarvetes, kõrgemates kindlustusmaksetes, finantskulude (intressid ja muud laenulepinguga kaasnevad kulud) kasvus või mingis muus väljaminekus.

Säästmine on väga oluline. Seda nii riigi kui üksikinimese tasandil. Lähenemisi võib jagada kolmeks: ei säästa (perioodilised kulud võrduvad teenitud tuluga); säästavad (mingi % tuludest); kulud ületavad tulusid (kasutavad laenuraha).

Laenamisel kasutatakse (hetke heaolu parandamiseks) tulevaste perioodide tulusid, mis ahendab tulevasi võimalusi. Vähendab ju laenuraha (eluea jooksul) kasutavate rahaliste vahendite summat. Tulevased kulutused on intresside ja laenupepiguga kaasnevate muude kulude võrra väiksemad. Säästmisel on vastupidine tagajärg.
7,2% aasta tootluse korral kahekordistub säästetud summa 10 aastaga. Väiksema tootluse korral pikema aja jooksul, suurema tootluse korral lühema aja jooksul. Edasine kasv toimub geomeetrilises progressioonis – iga kümne aasta tagant säästusumma kahekordistub. Nii kasvab säästusumma 30 aastaga 8 kordseks, 40 aasta möödudes juba 16 kordseks, seejärel 32 kordseks. 10% -lise tootluse juures oleksid kasvunäitajad aga vastavalt 11 kordsed, 22 kordsed ja 44 kordsed. Aeg on raha.
Säästudele makstavad intressid on kavutrendis. USA kekspank (FED) tõstis intressimäära 2,5 protsendile. 2019. aastal jätkatakse intresside kasvatamist. Ka Euroopa Keskpank (ECB) sätib ennast intresside tõstmise stardipakkudele. Negatiivne intress ei kesta igavesti.
Mäletan aegu, mil Eesti krooni hoiustele maksti 18 protsendilist intressi (aastas). Intressidel on tõusu ruumi.
Elukvaliteedile antakse hinnanguid lõpuaastatel. Õnnelik on elu, mille ka teine pool on muretu.
Konservatiivsus kulutuste tegemisel ja järjekindlus säästmisel tagavad pikemas perspektiivis suurema rahuolu. Säästmist tuleb õpetada, seda tuleb propageerida ja innustada. Riigi tasandil propageeritakse kulutamist. Kulude kasvatamine soodustab küll majanduskasvu, kuid see ei tohiks olla eesmärgiks omaette. Rahatähtede juurde trükkimine, säästudele makstavate intresside vähendamine ja nende maksustamine ei innusta säästmisele.
Eesti sisemajanduse kogutoodangu kasvu taga ajamine meie tingimustes (kõrged avaliku sektori kulutused, korruptiivne ühiskonnakorraldus, monopoolsus ettevõtlusmaastikul jmt) pole õige. Tuleb säästa ja investeerida, mis võimaldab ohjata toimetulekuraskustes olijate arvu ja ebavõdsuse kasvu ühiskonnas.

Ka ühe sendi säästmisega võib teenida miljoneid. 100 protsendilise tootluse juures päevas kasvaks sendi väärtus kuuga 10 miljonile. Tegemist on küll ebareaalse ootusega, kuid näide kinnitab, et ka sendi säästmine on oluline. Summast olulisem on lähenemine.

Meenutan aastate tagust uudist IKEA miljardärist omaniku elustiilist, kes sõitis rongis pensionäri sooduspiletiga ja käis igapäevatoitu ostmas oma firmaketti kuuluvas kaubamajas. Säästvat suhtumist nõudis ta ka oma ettevõtete töötajatelt. IKEA ülemustel polnud lubatud kasutada isegi taksot lennujaamast kohtumisele sõitmiseks. Selleks tuli kasutada ühistransporti. Meie riigi esindajad sellise lähenemisega ei lepiks.

Säästmine on kulutamisest keerukam. Seda tuleb hambad ristis järgida.

 

https://online.le.ee/2019/01/06/eugen-veges-saasta-tuleb-hambad-ristis/

 

 

 

Räägime vabast Eestist, kuid millegpärast tuleb järgida Brüsseli ja isiklikule kasule orienteeritud seltskondade tagatubade juhiseid. Räägime vabast Eestist, kuid poliitilise eliidi (isikustamata) lähenemisi ei tohi isegi kommentaarides kritiseerida. Need kustutatakse, soovitatakse hoiduda „solvavatest“ kommentaaridest. Mis vabast Eestist me räägime, kui tühine seltskond tunneb ennast vabana, ülejäänutel tuleb järgida nende lähenemisi? Vabadus algab sõnavabadusest. Kui ühtedele on lubatud teisi nimetada „ühe tagumiku kannikateks“ (J.Ligi), teistele pole see lubatud, siis pole tegemist vabadusega. Kui ühed võivad suust välja ajada kõike, mis pähe tuleb, teistel tuleb enda väljendamisel järgida nende kriteeriume, siis pole see samuti vabadus.

Tahaksin elada Kunigriigis

Kuningriikliku riigikorralduse puhul on olemas vastutaja. Parlamentaarse korralduse puhul seda pole. Keegi peaks aga langetatud otsuste eest vastutuse võtma. Vastutaja puudumine on viinud olukorrani, et ühiskonnale kahjulike otsuste langetamise laviin ei lõpe. Vaadakem näiteks kahju, mida alkoholi- või kütuseaktsiisi tõstmised on toonud. Riigikassasse jääb laekumata sadades miljonites eurodes maksutulu, joomahullus kasvab.

Koidula piirijaama ehitusse ja haldamisse tehti põhjendamatuid kulutusi, nüüd korratakse sama Rail Balticu projektis. Vastutajaid pole. Isegi vastupidi: otsuste langetajad jagavad uusi tiitleid ja positsioone ning kandideerivad aina uhkemate loosungitega riigikogu ­uude koosseisu.

Valesid ja õigeid seisukohti ei ole olemas. See, mis ühele paistab õigena (loe: tõena), võib teisele tunduda vale, ja vastupidi.

Mõttetud vaidlused tõe ja vale otsimise pärast on väsitavad ja kurnavad ühiskonda. Tundub, nagu oleksime orjad, kes elavad vabal maal. Poliitorjad, kes peavad alluma erakondade tagatubade diktaadile, mille ahelaist vabanemine paistab lootusetuna – tegemist on ju aastakümnete jooksul parimate poliitseppade vorbitud tootega.

Turu-uuringute aktsiaseltsi ühiskonnauuringute instituudi tellimusel 20.–25. novembrini tehtud küsitluses pooldas 26 protsenti küsitletutest Eesti ÜRO globaalse ränderaamistikuga liitumist. 56 protsenti küsitletutest oli vastu, 18 protsenti erapooletud. Eesti liitub rändmeraamistikuga. Analoogselt toimiti omasooliste kooseluseaduse kehtestamisega.

Igale seisukohale leiab kümneid põhjendusi ja sama palju vastuargumente. Seetõttu ongi olulisem sellest, milliseid otsuseid ühiskonnas langetatakse, see, kuidas seda tehakse. Ühiselt otsustamine liidab ja teeb tugevaks, seisukohtade diktaat vastandab ja õõnestab.

Aeg oleks seadusepõllul sorkimine lõpetada ja pühenduda olulisemale – üldsuse tahte väljaselgitamisele ja selle järgimisele. Demokraatial on eri vorme, aga kui seaduskeskkond soosib üldsuse seisukohtadega manipuleerimist ja üldsuse arvamusega vastandumist, pole tegemist demokraatliku ühiskonnakorraldusega.

Referendumid ja mõttetalgud peaksid saama ühiskonnakorraldust puudutavate otsustamisprotsesside lahutamatuks osaks. Kodanike kaasamisega kasvaks kodanikuvastutus: «mina» muutuks «meieks».