Soovide ja võimaluste tasakaal on õnneliku elu alus. Kes meist ei tahaks olla õnnelik? Sissetulekute kasv üksi ei tee inimest õnnelikuks – selle mõju on lühiajaline, sest vajadused kipuvad alati kasvama. Seetõttu ei ole jõukas see, kes teeb suuri kulutusi, vaid see, kes oskab säästa. Olenemata sissetuleku suurusest jäävad inimeste võimalused alati soovidest väiksemaks. Kulutamisele innustamine võib küll mõneks ajaks tõsta majanduskasvu statistilisi näitajaid ja suurendada riigi maksutulu, kuid elanike tegelikku jõukust see ei kasvata.
Tegemata kulu on aga tulu, mis võimaldab teenida lisatulu. Kulutustega kaasnevad lisakulud. Suurema eluaseme, kodumasina, sõiduvahendi või mingi muu asja soetamine kasvatab (püsi)kulusid, kajastugu need siis suuremates elektriarvetes, kõrgemates kindlustusmaksetes, finantskulude (intressid ja muud laenulepinguga kaasnevad kulud) kasvus või mingis muus väljaminekus.
Säästmine on väga oluline. Seda nii riigi kui üksikinimese tasandil. Lähenemisi võib jagada kolmeks: ei säästa (perioodilised kulud võrduvad teenitud tuluga); säästavad (mingi % tuludest); kulud ületavad tulusid (kasutavad laenuraha).
Laenamisel kasutatakse (hetke heaolu parandamiseks) tulevaste perioodide tulusid, mis ahendab tulevasi võimalusi. Vähendab ju laenuraha (eluea jooksul) kasutavate rahaliste vahendite summat. Tulevased kulutused on intresside ja laenulepinguga kaasnevate muude kulude võrra väiksemad. Säästmisel on vastupidine tagajärg.
7,2% aasta tootluse korral kahekordistub säästetud summa 10 aastaga. Väiksema tootluse korral pikema aja jooksul, suurema tootluse korral lühema aja jooksul. Edasine kasv toimub geomeetrilises progressioonis – iga kümne aasta tagant säästusumma kahekordistub. Nii kasvab säästusumma 30 aastaga 8 kordseks, 40 aasta möödudes juba 16 kordseks, seejärel 32 kordseks. 10% -lise tootluse juures oleksid kasvunäitajad aga vastavalt 11 kordsed, 22 kordsed ja 44 kordsed. Aeg on raha.
Kõrge inflatsiooni tingimustes ei tohiks otsida õigustust säästude ringlusse laskmiseks. 2022. aastal kiirenes hinnatõus Eestis eelkõige tarbimise surve tõttu, mille vallandas pensioniks kogutud säästude suunamine tarbimisse. Inimesi tuleks hoopis innustada säästma ning muuta säästude investeerimine lihtsamaks ja vähem kulukaks. Hoiuste intresside maksustamine ei toeta säästmise propageerimist, samuti ei ole mõistlik käsitleda säästude tarbimisse suunamist majanduskasvu alustalana.
Eesti sisemajanduse kogutoodangu kasvu taga ajamine meie tingimustes (kõrged avaliku sektori kulutused, korruptiivne ühiskonnakorraldus, monopoolsus ettevõtlusmaastikul jmt) pole õige. Tuleb säästa ja investeerida, mis võimaldab ohjata toimetulekuraskustes olijate arvu ja ebavõrdsuse kasvu ühiskonnas.
Ka ühe sendi säästmisega võib teenida miljoneid. 100 protsendilise tootluse juures päevas kasvaks sendi väärtus kuuga 10 miljonile. Tegemist on küll ebareaalse ootusega, kuid näide kinnitab, et ka sendi säästmine on oluline. Summast olulisem on lähenemine.
Meenutan aastate tagust uudist IKEA miljardärist omaniku elustiilist, kes sõitis rongis pensionäri sooduspiletiga ja käis igapäevatoitu ostmas oma firmaketti kuuluvas kaubamajas. Säästvat suhtumist nõudis ta ka oma ettevõtete töötajatelt. IKEA ülemustel polnud lubatud kasutada isegi taksot lennujaamast kohtumisele sõitmiseks. Selleks tuli kasutada ühistransporti.
Säästmine on kulutamisest keerukam. Seda tuleb hambad ristis järgida.
No comments:
Post a Comment