Brittidele tuleks nende sirgeseljasuse pärast tänulik olla

 

Brittide distantseerumise otsuse kritiseerijatest pole puudust. Nende  sirgeseljalisust ja brexitit tuleks aga kiita. Pole vaja hirmutada.

Globaalses pildis pole aga mingit vahet, kes EL-tu kuuluvad. Olenemata brittide lahkumisest jätkavad ettevõtted oma tegevust. Jätkub kaupade ja teenuste müük. Börsil noteeritavad aktsiad ja valuutad võivad küll tõmmelda, kui see meie jõukust ei mõjuta. Tegemist on spekulatiivse tulemiga, mis tavakodanikule leiva peale võid ei too.

Sisemajanduse kogudoodangu kasv pole majanduskasv – seda tuleb hakata mõistma. Rahatrükkimsega jõukuse kasvatamine on enese petmine. Sellega kasvatab küll sisemajanduse kogutoodangu näitajat, kuid  jõukamaks see meid ei tee. EL  kasvatab kulutusi bürokraatiale, see aga takistab ühiskondade elukeskkondade parandamist. Ristmike ehitamisega ja üksikute projektide rahastamisega kaugele ei jõua. Jõukuse loomine põhineb vabturu majandusel, mitte direktiividel ja tagatubade otsustel.

Korruptandid õõnestavad elukeskkonda kiiremini kui kasvab majandus

Pole kahtlust, et Eesti ühiskonnakorraldus vajab saneerimist.  Vaieldakse vaid selle üle, millest alustada (maksusüsteem, haldusreform, riigihangete läbipaistvus jne). Kuni üldsus pole seisukohtade kujundamisse kaasatud, seni vaidlused ei vaibu. Huvigrupid jäävadki „teki“ pärast jagelema. Demokraatiaks valimiste korraldamisest ei piisa. Ühisseisukohtade kujundamine peab algama alt ehk massidest, mitte ülalt ehk otsustajatest.

Suuremate erakondade nimekirjades on kümneid tuhandeid, kuid seisukohtade kujundamises räägivad kaasa vähesed. Küsitluste andmete järgi pidavat erakondades toimuvaga kursis olema alla 10 protsendi parteilastest, seisukohtade kujundamises räägib neist kaasa veelgi vähem.

Demokraatiavaegus uputab meid korruptsioonilainetesse. Korruptandid õõnestavad elukeskkonda kiiremini, kui toimub majanduskasv. Polnud saladus, et Venemaa president oli oma küllaltki tagasihoiliku palga juures üks maailma rikkamaid mehi. Nüüd saime teada, et ka Ukraina president on ülirikasja  ka Islandi peaministril on varjatud varasid. Panama rahapesuahela leke tõi üht-teist päevavalgele. Nüüd on aja küsimus, mil Panama firmade omanikeringist lekivad hõimukangelaste nimed. Panama skandaalis seostatakse Eestit 880 ettevõtte, seitsme kliendi ja 80 osanikuga.

Protsessid ühiskonnas ja Panama skandaal kinnitavad, et vajame rohkem demokraatiat. Demokraatial on mitmesuguseid vorme, kuid üldsuse seisukohtadega manipuleerimisel ei tohiks selles kohta olla. Valitsusliikmetel tuleb vastutama hakata, riigikogus langetatavad otsused peavad alluma ühiskonnaliikmete enamiku kontrollile. Vähem oluline sellest, mida otsustada, pole viis, kuidas seda teha. Demokraatlikke lähenemisi ausse tõstmata pole meie kogukonnal Maarjmaal tulevikku.

Majanduse elavdamise võimalusi on piisavalt

Majanduse elavdamise eelduseks on kaupade ja teenuste käivete kasv. Erasektoris ringlevate käibevahendite ja ressursside kasv teeb ühiskonna rahakoti kopsakamaks, kasvatab ostujõudu. Sama eesmärki võivad täita ka ühiskonda saabuvad rahalised eraldised ehk Euroliidu struktuurifondidest laekuvad vahendid, abid jmt, kuid nende nimel tuleb teha lisakulutusi (ülal pidada bürokraatlikke ametiasutusi, teha püsikulutusi kasvatavaid investeeringuid jne), mis lõpptulemit lahjendab. Unustada ei tasu ka seda, et nende laekumine pole garanteeritud, nende saamise nimel tuleb kellegi pilli järgi tantsida. Majanduskasvu rajamine  abile  on lootustel elamine.

Osade maksude langetamine ja teistega asendamine käibevahendeid ei kasvata. Tööjõumaksude alandamine (sotsiaalmaksu määra langetamine, maksuvaba tulumäära langetamine või muuu taoline ponnistus) ja nende varamaksuga või tarbimismaksudega asendamine majanduskasvule uut hoogu ei anna. Mõnedel huvirühmadel võib paremini minna, kuid oodatut, kõikehõlmavat ja enamikule tuntavat majanduskasvu sellele ei järgne.

Mida suuremad summad tarbimises liiguvad, seda tugevamatel jalgadel ettevõtlus seisab, seda hõlpsam on lisaväärtust kasvatada.

Euroopa Komisjon prognoosib 2016. ja 2017. aastaks Eurotsoonile 1,7 ja 1,9 protsendilist majanduskasvu. Lätlastelt oodatakse 3,1 ja 3,2, leedulastelt 2,9 ja 3,4, eestlastelt 2,1 ja 2,9 protsendilist kasvu. Võime uhkustada keskmisest kõrgema kasvuga, kuid seda vaid protsendilise näitaja osas. Nominaalses kasvus jääme teistele alla. Vastuolulisus tuleb võrdlusbaasidest. Sakslaste, soomlaste, rootslaste lähtepunktid teevad kasvude protsendilised näitajad võrreldamatuteks.

Balti riikide stardipakud on lähestikku, jälgigem nende võiduajamist. Euroopa Komisjoni prognooside kohaselt suudavad lätlased kasvatada sisemajanduse kogutoodangut protsendilises mõõtes 48 (2016) ja 10 (2017) protsenti enam kui meie. Leedulased on meist 38 ja 17 protsendiga ees.

Rahaga tehakse raha. Et eeldus pühitseb abinõusid, siis tuleks aktiivsemalt sekkuda protsesside suunamisse ja kasutada ühiskonnas olevaid vahendeid efektiivsemalt. Mida suuremad summad erasektoris liiguvad, seda kopsakamat majanduskasvu saavutame. Teisiti asjad ei käi.

Ressursside nappuse üle pole põhjust nuriseda. Võtame näiteks töötukassa varud, mille mahud on võrreldavad aastase tulumaksulaekumisega riigieelarvesse. Tegemist on ressursssidega, mida annaks majanduskasvu katalüsaatorina kasutada. Tarmukas oleks need maksjatele tagastada. Kuid isegi töötute vahel jaotamine kosutaks ettevõtlust paremini kui nende administreerimine ja arvel hoidmine. Raha suunduks tarbimisse, sealt ettevõtlusse.

Ettepanek võib esmapilgul kummalisena tunduda, kuid mida suuremaid summasid majandustegevuses pööritame, seda suuremad lisaväärtuse ja jõukuse kasvatamise võimalused tekivad. 

Kasutult seisvate vahendite kasutusele võtmise kõrval annaks ohjata ka ebaproportsionaalselt kõrgeid kulutusi ning selle arvelt maksumäärasid vähendada. Võtame näiteks emapalga, mis on teiste toetustega võrreldes  ebaproportsionaalselt kõrge. Oleme helded sõjaliste kulutuste tegemisel. Ühiskonnas on küllalt  võimalusi, et maksumäärasid allapoole nihutada ja sellega ettevõtlusele hoogu lisada. Muudatused saavad põhineda küll ühiskondlikul kokkuleppel, kuid eos pole mõtet neid materdama hakata.

Raha paneb majanduse kasvama, rahaga tehakse raha. Mida enam vahendeid konkurentsi tingimustes ettevõtete käsutusse jätta, seda suurem on majanduskasv.  

Võiksime innukamalt otsida finantsvõimenduse võimalusi. Riigieelarve kasvule panustamine loob mugavusi, kuid jõukust ei kasvata. Riikluse tugevus ei peitu mugavustes, vähem oluline pole elanike reaalsete sissetulekute kasv. Selle nimel tasub ohvreid tuua. Majandustulemit saab kasvatada. Võimalusi selleks on.

 

Tootmisettevõtete lahkumislainet saab ohjata

Nagu vesi liigub sügavamatesse kihtidesse, liigub maailmaturgudest sõltuv tootmistegevus sobivasse majandamiskeskkonda. See on põhjus, miks Eestis tegutsevad tootmisettevõtted on hakanud teatama tootmise koomale tõmbamisest.

Eesti tootmiskeskkond pole enam see, mis ta oli aastaid tagasi. Jaanuari keskel teatas Viru Keemia Grupp 500 töötaja koondamise plaanist. Seejärel avalikustas ka Liviko koondamiskava ja ülejäänud töötajate osalisele tööajale üleviimise. Suvel Haapsalu tehase sulgenud PKC kontsern andis möödunud nädalal teada Keila tehase sulgemisest ning avalikustas 613 töötaja koondamise kava ja tootmise kolimise Leedusse ja Venemaale.

Kui midagi ette ei võeta, siis ei tule sellistel teadetel lõppu. Isegi kui tuleks, võiks ka ainuüksi nendele näidetele tuginedes panna Eestis viljeletavale poliitilisele tegevusele ikkagi puuduliku hinde.

Valitsusliikmed lohutavad avalikkust, et tootmisettevõtetes töökohtade kadumise järel tekivad palju huvitavamad ja kõrgepalgalisemad töökohad, kuid öeldul puudub kate. Kui kõrgepalgalised töökohad pole seni tekkinud, siis miks peaksid need seda nüüd tegema? Töökäte puudusele viitamine pole põhjendatud, sest kõrgema palgaga töötajate värbamine pole keeruline.

Ükskõiksust näitavad üles ka seadusandliku võimu esindajad. Ajal, kus tootmisevõtted annavad teada koondamistest, vaidlevad riigikogulased oma lemmikloomade Toompeale lubamise üle, muretsevad omasooliste ihade rahuldamise pärast ning tegelevad muude üldsusele ebaoluliste küsimustega. Ettevõtluses toimuva tõttu tuleks otsida majanduskeskkonna parandamise võimalusi, rahvasaadikud elavad aga teises maailmas ega taju olukorra tõsidust.

Ettevõtjalt eeldab tootmine suuri investeeringuid, see aga tähendab riskide võtmist. Mitmes tootmisettevõttes tegevjuhi ametit pidanuna mõistan väga hästi, miks Eestisse investeerida ei juleta. Tootmisvahenditesse tehtud investeeringute tasuvusaeg on umbes seitse aastat. Müügimahud pole seejuures garanteeritud. Kui siis veel ka seaduskeskkond on pidevas muutuses – ja Eestis nii on –, pole rahavooge võimalik prognoosida. Nii ongi mõistlikum tootmist siin koomale tõmmata ja stabiilsemasse keskkonda kolida.

Vabaturumajanduse keskkond ei lepi inflatsioonitasemest kiirema hindade tõstmisega. Eestis kasvab aga tootmise omahind viimasest kiiremini. Ettevõtetele pannakse uusi kohustusi, riiklikult mõjutatav palgasurve (miinimumpalk, töölepingu seadus, riigiasutuste palgapoliitika jms), kütuseaktsiiside ning teiste maksude kergitamised kasvatavad omahindu. Sellest probleemid algavadki. Jah, tõesti, majanduskasvu saavutab ka tootmissektori koomale tõmbamisega, kuid sisemajanduse kogutoodangu kasv avalikus halduses, tervishoius, riigikaitses ja teistes riigieelarvest rahastatavates valdkondades ei kompenseeri tagasilööke tootmissektoris. Ärgem loogem illusioone, et asjad lähevad iseenesest paremaks. Ei lähe.

Kostab väiteid, et Eestis makstavate madalate töötasude põhjuseks on kesine efektiivsus ning et sellistel ettevõtetel ei saagi tulevikku olla. Nii see pole. Finantsdirektorina Norra ettevõttes töötades kogesin, et sama tööjõukulu juures jäi kohalikele Eesti inimestest kümnendiku võrra enam palgaraha. Tegemist pole efektiivsuse, vaid maksusüsteemi tulemiga.

Neile, kes seostavad vahendustegevusest madalamaid palgatasemeid allhankega, ütlen, et allhangetes pole midagi halba. Nende võitmise üle tuleb uhkust tunda, soovijatest pole ju puudust. Väikestelt ja keskmise suurusega ettevõtetelt enda patenteeritud toodangut oodata pole põhjust. Tootearendus on kulukas, ressursid Eestis aga kasinad. Ka tootmisvõimsused ei võimalda vaid oma toodangu müümisele pühenduda. Eesti ühe valdkonna ettevõtted satuksid isegi ühiselt tegutsedes Euroopa kaubandusketi varustamisega raskustesse.

Eesti jääb allhankemaaks, sellest ei saa ümber ega mööda. Traagikat näha pole aga põhjust. Majandada saab ka nendes tingimustes – tuleb vaid luua seda toetav maksu- ja seaduskeskkond.

Seega pole Eesti probleemiks mitte allhanked, vaid liigne vägivaldsus ressursside ümberjagamisel (maksustamine, tõukefondid, riigihanked jne) ning monopoolsus ettevõtluses. Ka tõukefondide abil massiivselt ümber jagatavad vahendid nõrgestavad konkurentsi, innustavad kergelt saadud raha nimel ebaolulise tegevusega tegelema jne.

Ühiskonnas toimuvad küll maksudebatid, kuid neis räägitakse üksteisest mööda. Ühed (ettevõtjad) räägivad aiast, teised (poliitikud) aiaaugust ning nii pole asjas võimalik selgusele jõuda.

Eesti maksusüsteem pole nii lihtne, kui seda väidetakse olevat. Maksud pole üheselt mõistetavad (suur varjatud maksustamise osa) ega maksja kontrollitavad (maksta tuleb ka siis, kui puudub sissetulek või on satutud raskustesse).

Osa analüüse, just need, milles arvestatakse ka varjatud maksustamist, kinnitavad, et eestlaste maksukoormus on kõrge. Abstraktsete näitajate ja ebaadekvaatsete hinnangute andmise asemel võiksime lõpuks mõista, et kohalik ettevõtlus ei jõua nii kulukat riiki üleval pidada. Maksusüsteem vajab lahtiharutamist ja läbipaistvaks tegemist.

Tuleb meelde tuletada, et turg toimib konkurentsil. Tootmisettevõtete Eestist lahkumisega ei tasu leppida. Ohtlikke trende on võimalik murda. Lahendused on stabiilne seaduskeskkond ja selgus maksustamises. Need julgustaksid Eestisse investeerima ning ärakolimise mõtteid üle kaaluma.

Eesti on pättide taimelava

 

Eesti on pättide taimelava. Väide ei põhine üldsegi pahatahtlikkusel, vaid tegelikkusel. Meid on küll vähe, kuid pättide arvu poolest torkame silma. Võtkem või põhjanaabrite statistika, kus eristume seadusterikkujate rohkuse poolest. Varastame, tapame, torkame muude ebasündsate tegemistega silma. Sarnastest „kangelastegudest“ kuuleb igast ilmakaarest.

Meie poegade pahateod saavad alguse Eestis praktiseeritaval poliitikal, mis põhineb Autorollo saagadel,  kilekottidesse pakitud rahapatakatel, kodanike maksustamisel ja tulemi oma suva järgi kasutamisel. Kui ühiskonna teenrid panustavad isiklikule heaolule, siis ei saagi tulemist midagi head loota.

Olgem ausad - Eestis praktiseeritav poliitika põhineb elanike üle irvitamisel ja rahva tagant varastamisel. Mida suurem asjapulk, seda ülbem, seda suuremad laenukohustused lasuvad. Pole ime, kui positsiooni isikliku heaolu parandamiseks kasutatakse.  

Prostitutsioon poliitikas saab jätkuda seni kuni EL ühiskassast rahapatakad meie poole liiguvad. Sellele tuleb aga lõpp, kuna jõukamad ühiskonnad peavad oma suhtumist kulude tegemisse muutma, sest rahatrükkimine või maksude tõstmine ei saa igavesti kesta. Siis tuleb ka me poliitilise tegevuse tulem päevavalgele – oleme lõa otsas ega suuda endaga ise toime tulla.

Ka halb eeskuju on nakkav

 

Riik saab normaalselt toimida üksnes siis, kui kodanike tagant varastamine lõpeb. Me pole nii rikkad, et varaste jõuke poputada.

Eestis varastavad kõik, kel ressurssidele juurde pääs. Teistsuguse lähenemisega inimestele on ametitesse pääs blokeeritud. Varaste ringkaitse toimib - sina mulle, mina sulle.

Ühisvara ärastamiseks on erinevaid võimalusi. Populaarsemad viisid paistavad olevat riigihanked (mina hanke, sina komisjonitasu), pseudoametid, sihtasutuste rahavood, kuluhüvitised, fiktiivsed arved.

Ühisvara isiklikes huvides kasutamine on Eestis normiks. Kõrgemad vennikesed teevad ees, väiksemad teevad järele. Demokraatlikes riikides astuvad isegi kõige perspektiivikamad poliitikud riigi vahenditega sahkerdamise kahtluse korral, Eestis hämatakse ja jätkatakse rahva tagant varastamist.

Viimaste päevade keskmes on Elmar Vaher. Politsei ja Piirivalveameti  peadirektori (puhkuse ajal) asutuse krediitkaardiga ostetud kallihinnalised kõrvaklapid ei mõjuta küll riigieelarvet, kuid sellist träni soetavad endale kümned tuhanded riigi ametis olijad. Maanteeameti peadirektor soetas ATV, kaamera ja muu pudi-padi, korraldas külluslikke suusareise ja muid pallisid. Üksikult võttes meeste teod riigi finantsvõimekust ei kõiguta, kuid kui sarnast lähenemist harrastavad kümned tuhanded, siis on asi hull. Lisaks finantsvõimekuse kõigutamisele teeb lähenemine laastamistööd ka eestlaste eetika- ja moraalinormides. Ka halb eeskuju on nakkav.

Mõne lennukiga konkurentsis ei püsi

Vaatamata pikaajalisele tegutsemisele ja kopsakatele rahasüstidele, on Eesti lennufirma arvetel suhteliselt tühised summad. Estonian Air on varatu – hinnangute järgi ei suutvat ettevõte lunastada üle kümne protsendi kohustustest. Ees on piinlik pankrotiprotsess, kuid ka selleks ei pruugi finantsvahendeid piisata.

Estonina Air`i rahavoogude bilansi muutmiseks rakendati erinevaid strateegiaid (tulude kasvatamine, kulutuste optimeerimine, partneritele panustamine jne), kuid (aastases kontekstis) kasumisse ei jõutud. Alates 2006. aastast mängiti kahjumi suurenemise ja vähenemise mängumaal. Estonian Air ei saanud doteerimiseta majandada, see saigi ettevõttele saatuslikuks. Sellised on reeglid – lennufirmad peavad ise toime tulema ja olema konkurentsivõimelised. Vaatamata ebaõnnestunud aastakümnele, jätkame oma jonni ajamist. Jätkame ebareaalsete sihtide püstitamist ja emotsionaalsusel põhinevate põhjenduste esitamist. Maksumaksja raha lendab jälle tuulde. Pingutame selle kogumisega, kulutame kergekäeliselt.

Tark pidavat õppima teiste vigadest, meie ei õpi enda omadestki. Nime muutmine (Estonian Air Nordic Aviation`ks) probleeme ei kõrvalda.

Mõne lennukiga pole võimalik konkurentsis püsida, enamale ei jätku meil aga reisijaid. Pisiriikidel pole mõtet oma lennufirmasid üleval pidada. Soovid võiksid põhineda reaalsusel, mitte utoopilistel unelmatel.

Lennunduses on püsikulud kõrged, see teeb kasumiläve ületamise keeruliseks. Vanadel olijatel on selle murdmisel eelis –nende lennukipark on odavam, kütuse eest makstakse odavamat hinda. Konkurents ja madalad kasumimarginaalid lennunduses ei süvenda Estonia Airi järeltulija tegemistesse optimismi. Kütusehinnad ja finantskulud on olnud languses, kuid kui need suuda muudavad, siis on meie lennufirmal hing kinni – suuremate ja väiksemate lennufirmade teenuste osutamise omahindade vahed kärisevad veelgi.

Eesti Energiale on taganud edukuse tema monopoolsus Eesti turul. Lennupiletite tariifide suvaline tõstmine pole aga mõeldav, siis jääksidki lennukid pooltühjadena õhku tõusma. Hinnad peavad olema turul konkurentsivõimelised.

Kasumita ettevõtlus pole jätkusuutlik. Arved tuleb tasuda, laenuraha hind teenituga lunastada. Uuel lennufirmal puudub kreeditoride (tarnijad, kliendid, finantsasutused jt) usaldus. Pärast Estonian Air’i maksmata jäetud arveid tuleb selle võitmiseks mitu aastat pingutada, alles siis võivad kreeditoride rahakotid taas avaneda. Nordic Aviation tegutseb Estonian Airi`st keerulisemates tingimustes, mistõttu tuleb arvestada suuremate lisakulutustega (riskiastmest tulenevad hinnatõusud ja lühemad maksetähtajad). Selline on reaalsus, mida tuleb ettevõttesse raha paigutamisel arvestada.