Erakondade seisukohtade ülimuslikkus teeb meile karuteene. Eriti veel olukorras, kus elanike usaldamatus parteide suhtes seab kahtluse alla nende otstarbekuse üldse. Erakondade usaldus kõigub 20-30% vahel. Viimase seireuuringte (Riigikantselei, märts 2026) andmetel usaldab erakondi 24% elanikest, 68%% neid ei usalda.
Seda,et riik oleme meie kõik,on raske uskuda. Tegemist näib olevat sõnakõlksuga. Võimulolijate otsuseid vaadates jääb mulje,et riigipirukat küpsetatakse neile endile. Ülejäänutele jäetakse vaid küpsetamise rõõm. Poliitilise eliidi ellusuhtumine sarnaneks justkui mõisniku omaga — asutakse uhkemates häärberites, vaatamata elanike vaesustumisele on tulu garanteeritud, otsuste tegemisel ei ole vaja üldsusega arvestada. Ka kõige suurema ebaõnnestumise korral tagab poliitiline vangerdus „mõisnikule“ mõnusa äraelamise. Sellise võimulolija side rahvaga on õbluke.
Oleme oma „demokraatiaga“ tupikusse jõudnud, see võib seada kahtluse alla meie riikliku jätkusuutlikuse. Demokraatia mängimine ja butafooriaga uhkeldamine võib minna meile kalliks maksma, suitsupääsukese ja rukkilille kõrvale on tekkimas uus rahvustunnus — viha ja vägivald.
Eestluse püsimise huvides oleks vaja muuta lähenemist demokraatlikkesse väärtustesse. Poliitikasse tuleks kaasata erakondade kõrvale ka teisi rahvaalgatuslikke liikumisi ja ühendusi. Vastasel juhul jäävadki paljud sotsiaalsed grupid riiklikul tasemel esindamata, võrdsus ühiskonnas tagamata ja kriis süvenema.
Eesti on väga väike riik. Seda on võrreldud elanike poolest isegi mõne suurlinna tänavaga. Jääb arusaamatuks, miks oleme lasknud võimul peituda esindusdemokraatia maski taha, distantseeruda rahvast. Poliitiline monopolism vajaks lõpetamist.
Riiklikul tasemel võiksid olla esindatud rhkem sotsiaalseid gruppe. Selleks peavad aga riigikogu valimistel erakondade kõrval kandideerida võima ka teiste rahvaalgatuslike ühenduste ja liitude esindajad. Kui valimissüsteem soosiks esindusdemokraatiat, poleks riigikogus vormistatud otsuste taga pinged nii särtsuvad.
Riigikogu komplekteerub suuresti valitsusliikmetele lojaalsetest inimestest. See teeb esinduskojast valitsuse käepikenduse. Valitsusliikme staatus hierarhiatrepil on kõrgem riigikoguliikme omast erakonnas, mistõttu tulebki mängu võtta väiksed kavalused: saavutamaks paremat paigutust valimisnimekirjas, tuleb näidata lojaalsust täitevvõimule. Nii ongi välja kujunenud olukord, kus just valimisreeglistik ise soosib võimude lahususe printsiibi eiramist ja see omakorda saadikute jahedat suhtumist valijatesse.
Valimissüsteem vajaks hädasti muutmist. Olenemata positsioonist või rahalisest võimekusest võiks kõikidel olla võimalik kandideerida, valituks osutumine ei tohiks aga sõltuda nimekirjalisest eelistusest ega poliitilise eliidi tahtest.
Ühiskonnas langetatud otsused võiksid põhineda huvigruppide ühisnimetajal, mitte väikese grupi dogmadel. Ühisnimetaja leidmine väikestes kogukondades poleks ju keeruline. Selleks
tuleks esindusdemokraatia viljelemisel vaid teadvustada, et need kes valitud pole ilmtingimata kõige targemad, kompetentsemad ega paremad. Ja et esindatakse siiski inimesi, mitte umbmääraseid valimislubadusi ega parteiprogrammilisi seisukohti.
Valimised Eestis pole isikupõhised, need on parteikesksed. Eesti valimisfenomen põhineb esikolmikul. Erandid välja arvatud antakse hääl esikolmikule. Olenemata isikutest. Isegi esinumbrina paigutatud telefonipost koguks tagumistest enam hääli. Valijad räägivad kaasa erakondade jõuvahekorra selgitamises, isikkoosseisu panevad paika partebürood. Selline valimissüsteem ei soosi esindusdemokraatiat, sellest ka pinged, mis riigikogus vormistatud otsustega kaasnevad. Kui Riigikogu koosseisu pääsevad vaid võimuladvikutele lojaalsed inimesed, siis esindusdemokraatia ei toimi.
Paljud meie probleemid ei tulenegi niivõrd madalatest töötasudest ega kesistest sotsiaalsetest tagatistes, vaid meie viljeldavast ebademokraatlikust riigi juhtimisstiilist ja väärtushinnangutest. Raha vähesuse rõhutamise asemel oleks tarvis puhastada vaimupõld umbrohust: meie riigi kodanikud vajavad empaatiat, austust ja siirust.
Poliitiline monopolism vajab lõpetamist.
No comments:
Post a Comment