Paberite järgi on Eesti iseseisev riik, nabanööriga ripume teiste küljes

Täisealistena pole meil kombeks raha nuruda. Iseseisvunud riikidel ei peaks olema sünnis efektiivsemalt majandavate riikide heldusest elatuda. Euroopa ühenduses toimitakse teistsuguste reeglite järgi. Tubliduse hindamisel tuginetakse teistele kriteeriumidele.

Majanduskoostöö ja Arengu organisatsioon (OECD) prognoosib Eestile tulevaks aastaks 3,1-protsendilist majanduskasvu. Taome (ahvide kombel) rusikatega rinnale ja korrutame: “Meil läheb väga hästi”. Teadvustamata seejuures seda, et teistele pole kasvumäär eksistentsiaalselt vajalik. Piisab taseme säilitamisest ja kokkuhoiust.

Eestile ei piisa, ei piisa isegi 3,1-protsendisest majanduskasvust. Seda muidugi juhul, kui eesmärgiks pole seatud vaid riigikassa kasvatamine. Sellist eesmärki ei tohiks aga seada, sest ka kesise sissetulekuga kodanike sissetulekud (sh sotsiaalsed tagatised) peavad kasvama. Hinnatõus vajaks samuti ohjamist.

Et mitte üldsõnaliseks jääda, võrrelgem Eesti ja Soome aastasi lisaväärtusi. Et asi ka puust ja punane oleks, jätkem kõrvale kvalitatiivsed näitajad (sektorid, lisaväärtuse jaotumise jmt), pühendugem vaid rahalistele väärtustele.

Vikipeedia andmetel oli Soome sisemajanduse kogutoodang (SKT) elaniku kohta 36 700 USD (ameerika dollarit), Eestil 20 600 USD (2011). Summad pole täpsed, kuid see ei mõjuta mõttekäiku.

OECD prognoositud 3,1 protsendine majanduskasv tõstaks Eesti lisaväärtust (elaniku kohta) 638,6 USD võrra (kuus 53,2 võrra). Soomel tuleks sama tulemi saavutamiseks kasvatada 1,74 protsenti. 10-protsendise Eesti tulemi saavutamiseks peaks Soome majandus kasvama 5,6 protsenti. Võrdsete nominaalsete tulemite protsendilised kasvutulemused erinevad pea kaks korda! Tugeva majandusega riikide tulem jääb ka väiksema kasvuprotsendi juures kesisema omast kopsakamaks. Protsendilised tulemid eksitavad.

Lähenegem asjale teisest küljest. Jagagem Eestis toodetav lisaväärtus (koos saadud toetustega) kodanike vahel palkadeks. Keskmine kuu brutopalk oleks siis 764 eurot (kätte 605 eurot). Kui see jagada vaid hõivatute vahel, oleks keskmine brutopalk 1559 eurot (kätte 1203 eurot). Arvesse sai võetud maksud, mida palkadelt tasutakse. Mida tuletatud arvud näitavad? Näitavad seda, et üksikute huvigruppide palganõudmised Eestis pole põhjendatud. Neile järele andmine teeb väetid veelgi väetimaiks. Riigikogulaste palgatasemed ja arstide palganõudmised pole põhjendatud.

Ühiskonna käsutuses olevad vahendid on kasinad, neid tuleks senisest efektiivsemalt ja õiglasemalt kasutada. Summana tundub palju olevat, jaotatult saame tühised summad. Isegi kogu lisaväärtuse palkadeks jagunemise korral poleks eestlaste sissetulekud jõukamate riikide kodanike omadega võrreldavad.

Ei tasuks rahulduda Eestis toimuvate protsessidega. Paberite järgi on Eesti iseseisev riik, kuid nabanööriga ripume teiste küljes. Kui seda võimalust poleks, oleks majanduskasv olematu. Iseseisvunud ja täisealisel riigil pole aga sünnis teiste arvel elada. Oskuse üle raha nuruda ei tuleks uhkust tunda, vaid punastada ja õigeid järeldusi teha.

Aastaga on palgaootused langenud, kuid ületavad endiselt võimalusi

Küsitlused kinnitavad, et Eesti noorte netopalganõudeks on 693-eurot. Noormeeste ootused on kõrgemad, neidudel madalamad - 768 eurot ja 618 eurot. http://www.juhtimine.ee/1056382/noored-asuksid-toole-693-eurose-palga-eest

Aastaga on palgaootused langenud (varem oli 962.-), kuid ületavad endiselt võimalusi (st keskmist palgataset). Unustada ei tasu ka seda, et algaja väärtus on kogenud töötaja omast madalam.

Eesti mediaanväljamakse (summa, millest suuremad ja madalamad väljamaksed on võrdselt) Maksu- ja tolliameti andmetel oli kolmandas kvartalis 591 eurot. Selle kõrvutamine ootustega näitab, et neidudel ei tohiks palganõudele vastava töökoha leidmine olla Eestis raske, noormeestel aga küll. Keskmisest kolmandiku võrra kõrgema palga maksmine käib ühiskonnale üle jõu.

Kuidas teha nii, et hundid oleksid söönud ja lambad terved? Mida ette võtta, et noored ei lahkuks kodumaalt ja ei läheks mujale elama?

Lahendust pakuks avalik sektor. Sektori palgafondi suurendamise asemel annaks palgasaajate arvu vähendada. Palgasaajate nimistusse jätta vaid need, kes on ühiskonnale tõesti vajalikud. Tuhandete nõunikke, nõukoguliikmete, parteifunktsionääride ja paljude muude ühiskonnale mitte vajalike ametimeeste palga arvel annaks teiste palkasid kergitada. Kasvada võib küll mõnevõrra töötus, kuid peagi tekkivad lisaväärtust loovad töökohad. Loodus ju tühja kohta ei salli?

Riigikogust välja jäänuid ei aita kautsjoni kaotamine, vaid demokraatia praktiseerimine

Riigikogust väljajäänud erakonnad nõuavad valimiskautsjoni ( võrdub statistilise keskmise bruto kuupalgaga) kaotamist. Kostub isegi seisukohti, et kautsjon tuleks kaotada vaid erakondade nimekirjades kandideerijatele. Üksikkandidaatidele peaks see jääma, kuna nende tegevus ei põhine ideoloogial.

Valimised peaksid demokraatlikud olema. Avatud valimisnimekirjade praktiseerimiseta pole  vahet, kellest riigikogu komplekteeritakse. Kautsjon ei tee seda halvemaks ega paremaks.

Eriti ohtlikud ühiskonnale on pisierakonnad, kus ühistegevust ei praktiseerita. 

Üks sellistest otsib sotsiaalmeedia vahendusel annetajaid. Väike grupp ambitsioonikad on erakonna kaaberdanud ja isiklike huvide teenimisele rakendanud.

Usaldust on kerge kaotada, tagasi võita võimatu.

2007. aastal läks erakond valimistele ühtsena. Kalkulatsioonide järgi tuli pool toetusest erakonnaliikmetelt (sh nende tutvusringkonnalt). Valimisedu pööras kõik pea peale. EER-i riigikogu fraktsiooni liikmed ei väsinud korrutamast, et otsuseid langetavad nemad iseseisvalt. Erakonnaliikmete seisukohad jäid väljundita. Kaaslaste nördimus ei läinud EER nimel tegutsejatele korda, enesekriitikast poldud kuuldud. Edasine oli loogiline jätk – liikmetevahelisi arutelusid hakati summutama, ühistegevust häirima. 

EER-i tegemistest meenuvad eelkõige jamad: võtmeisikute rahadega ja positsioonidega sahkerdamised, kaaslaste halvustamised, demokraatia labastamine. EER-i programmis domineerib esindusdemokraatia, juhtoinad esitavad isiklikke seisukohti. 

Programmikritselduste pärast pole mõtet EER-i esindust taga nutta. Riigikogus istuksid mitte programmi ega põhikirja järgijad, vaid isiklikele ambitsioonidele pühendunud. RK valimisnimekirja koostamise protsess näitas, et lähenemised pole muutunud.

Riigikogust välja jäänuid ei aita kautsjoni kaotamine, vaid liikmete kaasamine ja demokraatia praktiseerimine.

Palvekiri annetuste tegemiseks:

http://www.facebook.com/#!/eestimaa.rohelised/posts/476464749043656

Eesti majanduskasv tuleb toetustest

Eesti sisemajanduse kogutoodangut (jooksevhindades) mõõdeti 2011. aastal (Statistikaameti andmetel) 15 951,36 miljoni euroga. Aasta varem (2010. aastal) oli see 14 322,70 miljonit eurot. Kasv: 1 629 miljonit eurot. 

Riigieelarvesse laekus (Rahandusministeerium, 2011 aasta riigieelarve täitmine) samal ajal 1 131 miljoni (1 130 740 797) euro eest toetusi. Inflatsiooni mõõdeti (THI muutus) 5 protsendiga.

Mida arvud ütlevad?

Ütlevad seda, et Eesti majanduskasv tuleb peamiselt toetustest (70 protsendi ulatuses) ja hinnakasvust. Tegemist pole „Eesti eduga“, vaid võõraste sulgedega ehtimisega. Protsendiliste näitajate võrdlemine nendega, kel tuleb lisaks oma majanduse turgutamisele panustada ka Eesti majanduse poputamisele, pole korrektne. Me ei peta vaid ennast, petame kõiki.

50 aastat tööd ja Eesti on rikkam kui Prantsusmaa

PM: 50 aastat tööd ja Eesti on rikkam kui Prantsusmaa.

http://www.e24.ee/1051996/50-aastat-tood-ja-eesti-on-rikkam-kui-prantsusmaa

Tuleviku modelleerimine ei erine loteriivõidu võimalikkusest ega kaartidega ennustamisest. Majanduskasvud sõltuvad ajast ja ruumist. Majanduskasvude kõverad pole ühtlased, selles on ka jõnkse – kogetakse tagasilööke. Mõnedes keskkondades kogetakse neid vähem, mõnedes rohkem.

Eesti ettevõtlus seisab suuresti toetuste jalgadel. Valdkonniti pole arengud tasakaalus. Palgatasemete kerkides lasevad (tõenäoliselt) paljud ettevõtted (eriti välisfirmad) siit jalga.

Spekuleerigem edasi. Modelleerigem kasvude kõverad. Oletagem, et Soome ja teised jõukamad jäävad ka edaspidi Eestit rahaliselt toetama, mis võimaldab meil kasvada neist kiiremini. Ühe protsendipunktine kiirem kasv tähendab seda, et jõuame soomlastele järgi 105 aastaga, kahe protsendipunktine tagab selle 53 aastaga, kolme protsendipunktine 36 aastaga. 

Mida aeg edasi, seda raskemini kasv tuleb. Pole võimatu, et toetused jäävad lahjemaks (toetajatel ei pruugi endalgi hästi minna). Kasvu tingimustes ei jää tulemata ka hinnatõusud (palkade kasvades kasvavad kaupade ja teenuste omahinnad). Kaupade ja teenuste müügikasvud mujale muutuvad kahtlasemaks. Ka siseturule ei jää see mõju avaldamata. Majanduskasvu tagamiseks on oluline aga enam müüa.

Läheneme majanduskasvule ühekülgselt – olulisem kasvust on see, mille arvelt see tuleb ja kui jätkusuutlik see on. Kasv, mis saavutatakse sõjalise võimekuse parandamisega, luksusliku muuseumi rajamisega või mõne muu mitte aktivasse investeerimisega valmistab küll rõõmu, kuid ei tee jõukamaks. Toetustest tulev majanduskasv pole jätkusuutlik. Negatiivsed üllatused ei jää tulemata. 

Modelleerimised on toredad asjad, kuid targem oleks käised üles käärida ja majandushoovad pisikesel Maarjamaal õigesse asendisse nihutada.

Pole ime, kui toimuvas ei orienteeruta

Otsustajad ühiskonnas tuginevad protsesside hindamisel protsentidele, algarvudega ei osata midagi peale hakata. Pole ka ime, kui paljud neist ei orienteeru toimuvas. 

Protsendiliselt on Eesti majanduskasv (hetkel) paljudest riikidest mõnevõrra kõrgem, nominaalis aga  madalam. Käärid tulenevad võrdlusbaaside (millest protsendid tuletatakse) erinevusest. Tugeva majandusega riikide tulem jääb ka väiksema kasvuprotsendi juures kesisema majandusega riigi omast kopsakamaks.

Eestil pole (praeguse tempo juures) jõukamate riikide hulka asja. Peaminister võis viie jõukama riigi hulka jõudmise lubadust isegi tõsiselt võtta - kust pidigi ta teadma, et protsendiliste näitajate kõrval tuleb arvestada ka algarve. Ta ei pruugi teada ka seda, et tulevased kasvud (kõrgematelt tasemetelt) saavad valulisemad olema. Majanduskasvul ja majanduskasvul on vahe.

Teisiti ei tuleks läheneda maksustamisele hinnangu andmisel. 

Eestlaste sissetulekud on teistega võrreldes niivõrd tühised, et kõrgemate (rahas) maksude maksmiseks puudub isegi teoreetiline võimalus. Seda ei õnnestuks teha ka siis, kui me kõik oma tulud võimuladviku kätesse usaldaksime. Protsendilise maksustamise poolest oleme aga liidrid. Kui aruandlus oleks korras (kõik maksud kajastuksid aruandluses kenasti maksudena), oleks väite tõestamine imelihtne, meie tingimustes on see keeruline. Nagu aastakümneid tagasi, nii ka praegu eelistame vormi. Salgame maksustamist, maksutulu peidame teistele tuluridadele.

Maksuahel Eestis on väga jõuline. Algab 70- protsendise kontributsiooniga väljamakstavatelt töötasudelt, järgnevad tarbimismaksud (sealhulgas vältimatud, näiteks elektriaktsiis, käibemaks eluasemekuludelt), maamaks, varjatud maksustamine (riigilõivud, trahvid, riigi ja omavalitsuste dividenditulu, omaosalus tervishoius jmt).

Maksuahela pehmendamise asemel teeme valu veelgi tugevamaks. Aruandluse järgi tõuseb vaid alkohoolsetele jookide maksustamine, ülejäänud maksutõusud peidame muudele tuluridadele. Visiiditasu ja vooditasu ülespoole nihutamine, töötukassa paisutamine, riigilõivudele suurema hinna kehtestamine (peavad olema kulupõhised), dividendide ja maksulaekumise nimel elektrihinna kergitamine, hambaravi kodanike kraesse veeretamine, ravimite teistest tagasihoidlikum kompenseerimine ja palju muud paigutub varjatud maksustamise alla. 

Arvudega manipuleerimistel on põhjendus (takistab rahulolematute kasvu), kuid see takistab vajalike muudatuste tegemist.

Laulurahvast on saanud kerjusrahvas

Eesti Päevaleht: Kui Ansip Brüsselist eelarvelepet ei too, laguneb Eesti rahandus käest.

http://www.epl.ee/news/valismaa/kui-ansip-brusselist-eelarvelepet-ei-too-laguneb-eesti-rahandus-kaest.d?id=65299684

Laulurahvast on saanud kerjusrahvas. Kui kõik Euroopa riigid toimetaksid nii nagu Eesti, siis oleks Euroopa täis kerjuseid.

Eesti majandus põhineb abidel ja monopoolsusel. Seaduskeskkond töötab tõmblevas taktis. Sisetarbimist hoiab üleval välismaalaste heldus (üle jaemüügist 10 % tuleb soomlastelt, kulutavad ka teised) ja välisraha, mida eestlased mujal teenivad.

Struktuurifondidest (ümberjagatav raha) toitumine teeb ettevõtlusel kõhu lahti, „riigihanked“ panevad lonkama. Sahkerdamised (abiprojektid, ebaausad hanked jmt) ei soosi netosissetulekute kasvu. 

Eestlaste sissetulekud on äärmiselt nadid, sotsiaalsed tagatised olematud. Seista tuleb toidupakkide järjekorras. 2671 tonnist kuivainetest ja 590,1 tonnist õlist (toiduabi 2012. aastal) jääb väheks. Mõned on olukorraga aga rahul. Vastastikku jagatakse kiitusi. Riigieelarvest toituv propagandamasin on loonud toimuvast moonutatud kuvandi.

Aeg oleks kerjusekettidest vabaneda. Üksteist toetades pole see keeruline.