Autorolla

Võimul olijad elavad teistsuguses maailmas ja teiste reeglite järgi – nad ei peta üksnes rahvast, vaid kandivad miljoneid ja sõlmivad fiktiivseid lepinguid ka ettevõtetes. 

Võimukoridorides askeldajate arvates peavadki teised nende arveid tasuma. Lähenemine on teinud eestlastest kerjusrahva. 

Tühine seltskond kaasmaalasi elab üllatavalt hästi, paljud on aga näljapajukil ja otsivad võimalust, kuidas kodumaalt jalga lasta.

EPL: Autorollo kohtuvaidluses, milles Harju maakohus peaks jõudma varsti otsuseni, on Pentuste pere rahaasjade kohta välja tulnud huvitav väide. Väidetavasti on keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannuse maja ehitamiseks muu hulgas kasutatud autovedudega tegeleva Autorollo teenitud, kuid raamatupidamises kajastamata jäetud raha. http://epl.delfi.ee/news/arvamus/juhtkiri-liiga-salaparane-autorollo-lugu.d?id=68818373

Autorolla asjapulgad oma pättust ei tunnista. Ei tunnista ka seda, et erakonnakaaslastest aferistid pressivad ettevõtjatelt seadusmuudatuste eest raha välja. Elame tõelises seadusriigis, kus ühtedele rakendatakse seadusi ühtmoodi, teistele teistmoodi.

Töövõimetusreform kütab kirgi põhjendatult

Eesti riigi haldusstruktuur on rohmakas ja kulude poolest ebaefektiivne. Valitsusasutusi tuleks (strukturaalselt) reformida, protsess aga ei käivitu. Bürokraadid seisavad sellele vastu, takistavad riigi efektiivsusemaks muutmist. Pole mingi ime, et tegelemegi ühiskonnale ebaoluliste asjadega, tituleerime neid reformideks ja jätkame bürokraatide toidulaua katmist. Ka kavandatav töövõimetusreform kuulub sellesse valdkonda, mille käigus luuakse 500 töökohta ametnikele. Oleks neist siis kodanikele kasu, kuid ei ole. Nende ülesandeks saab olema lombakate, halvasti nägijate ja muude puuetega inimeste kiusamine: nende toetuste vähendamine ja tööle sundimine.

Keskmise eestlase tervislik seisund pole suurem asi. Seda näitavad tervena elatud aastad, mida on meestel 52 ja naistel 57 (rahvaloenduse andmed). Kuna näitaja ei tee valitsusele au, siis otsustati see 2016. aastaks tõsta meestel 57,1 eluaastale ja naistel 62 eluaastale. Lubadus täidetakse. Selleks võetakse tööle ametnikud ja karmistatakse haigeks kvalifitseerumise tingimusi. Töövõimetusreform tagab statistilise näitaja paranemise. Kui haigusraha vähendamine (9. haiguspäevale nihutamine) langetas registreeritud haigusjuhtumite arvu, siis võimetuse nõuete karmistamine harvendab puudega inimeste ridu. Näiliselt muutume tervemateks, tegelikkuses muudatusi ei toimu.

Infoks veel niipalju, et 2012. aasta alguses oli Eestis 90 100 töövõimetuspensionäri. Aastane juurdekasv oli 7500. OECD riikide seas (34 riiki) on Eesti kasv kiiremaid. Pensioniea kergitamine ja demograafiline olukord riigis teeb oma töö. Kui pensioniiga tõsta, tervisenäitajad jäävad aga samaks, siis peavadki töövõimetute read kasvama. Eesti meeste tervena elatud aastate ja pensioniea vahe on kümme aastat (52 ja 63), pensioniiga jätkab tõusu.

Kavandatud administratiivsete meetmetega teeme väetite elu veelgi raskemaks. Rääkigem asjadest nii, nagu need on. Töövõimetusreformi ei kavandata inimeste tervise, vaid töövõimetutele tehtavate kulutuste vähendamise pärast. Erakondade rahastamise ja riigikogulaste hüvede vähendamine ei tule kõne alla, väetite arvelt kokkuhoidmine on vastuvõetav.

Igat sammu annab põhjendada. Ka töövõimereformi vajadust põhjendatakse üllalt – vähenenud töövõimega inimestele individuaalne lähenemine, nende võimete hindamine ja tööturul osalemise võimaluse leidmine –, kuid selle egoistlik sisu on hoomatav. Reformi eesmärgiks pole puudega inimeste tööturule abistamine, vaid töövõimetuspensionäride arvu vähendamine ja neile tehtavate kulutuste ohjamine. Riigikontrolli andmetel on kolm neljandikku eelpensionile minejatest töötud. Üle viiekümnestel pole töö leidmine kerge. Kui soov puudega inimestele rakendust otsida oleks siiras, siis astutaks samme ka eakamate tööturule aitamiseks. Füüsiliselt terved inimesed võivad tööturult eemal olla, puudega inimesi sunnitakse tööle.

Ühiskonnaliikmete rahulolematus kavandatava reformi suhtes on hoomatav. Hooldajate liit on deklareerinud: “Töövõimetusreformiga püütakse jätta mulje, et tegemist on massiivse abiprogrammiga puuetega ja terviseprobleemidega inimestele, et neid tööturule aidata, kuid tegelikkuses on tegemist hästi planeeritud ettevalmistusega, et suunata tulevikus märkimisväärne osa riigi sotsiaalkulutustest töötukassasse, mida täidavad igakuiste kohustuslike töötuskindlustusmaksetega Eesti töövõtjad” (EPL). Otsustajad võiksid mõista, et kavandatav töövõimetusreform põhineb valedel alustel. Haigetele tehtavaid kulutusi vähendab üksnes kodanikusõbralik ühiskonnakorraldus. Töövõimetusreform töötab sellele vastu.

Poliitmaastik januneb uue lähenemise järel

Riigikogus esindatud nelikut nimetatakse kartellierakondadeks. Nimetus on põhjendatud, kuna võim on põlistatud. Arvestatakse omavaheliste kapriisidega, üldsuse toetuse tagab toimiv toiduahel (pakutavad töökohad ja ametid, eelarveeraldised, seadusloome jmt).

Paljud ühiskonnaliikmetest sooviksid kartellisüsteemi lõppu, kuid unistuseks see jääbki. Kui võimu juurde pääseb pettusega, siis oodatud võimuvahetus (väärtushinnangutesse) muudatusi ei too.

Keskkonnaga kohandutakse (nt Respublica, EER). Rahvas teab seda. Seetõttu ei leiagi kartellivälised rühmitused ühiskonnaliikmete toetust, mis on tekitanud olukorra, et võimupositsioone jagavad võimul olijate esindajad. Toiduahel (peetakse üleval ühisrahaga) tagab selle, et teised mängumaale ei pääse. Jääb mulje justkui kõik need, kes toiduahelast oma osa ei saa (nt ei juhtu olema toiduahelas olija täditütar või onupoeg) jätavad valimistel hääletamata või rikuvad valimissedeli.

Ühiskonnas on patiseis, millele pakuks lahendust poliitiline grupeering, kes loobuks isiklikest (sama, mis programmilistest) huvidest ja panustaks seisukohtade (peale surumise asemel nende) kujundamise mehhanismi muutmisesse. Olulisem seisukohtadest on see, kuidas asju aetakse ja kuidas seisukohti kujundatakse.

Poliitmaastik januneb uue lähenemise järel. Senistel väärtushinnangutel (programmi ja ilukõnedega kutsutakse valimistel hääli andma) põhinevad ponnistused vilju ei kanna. Massid nende taha ei koondu.

Töövõimetusreform põhineb metoodilistel võtetel

Eestis käivitub töövõimereform, mille eesmärgiks on töövõimetute vähendamine. Töötukassa juurde luuakse 500 uut töökohta ametnikele, mis teeb haigusega töövõimetuks kvalifitseerumise raskemaks. 

Hooldajate liidu arvates põhineb selline reformikava valedel alustel. „Püütakse jätta mulje, et tegemist on massiivse abiprogrammiga puuete ja terviseprobleemidega inimestele, et neid tööturule aidata, kuid tegelikkuses on tegemist hästi planeeritud ettevalmistusega, et suunata tulevikus märkimisväärne osa riigi sotsiaalkulutustest töötukassasse, mida täidavad igakuiste kohustuslike töötuskindlustusmaksetega Eesti töövõtjad,” märkis liit. Maksukoormus ähvardab 2021. aastaks kasvada ligi 40 miljoni euroni aastas (EPL).

Nagu Eestile kombeks panustame probleemidega võitlemiseks metoodilisi võtteid, mis näitab seda, et kummardame (indeksitel põhinevat) näilisust, reaalsuse ees pigistame aga silma kinni. 

Rahvaloenduse andmetel on meie meestel tervena elatud aastaid 52, naistel 57. Näitaja pole suurem asi, seetõttu lubaski Eesti valitsus tõsta meestel selle 2016. aastaks 57,1 eluaastale, naistel 62 eluaastale. Lubadus täidetakse, kuna indeksi parandamiseks piisab metoodilistest muudatustest. 

2012. aasta alguses oli meil 90 100 töövõimetuspensionäri. Aastane kasv oli 7500. OECD riikide seas (34 riiki) on kasv kiiremaid. Probleem laheneb töövõimetuks kvalifitseerumise nõuete karmistamisega. 

Haigusraha vähendamine (9. haiguspäevale nihutamine) langetas registreeritud haigusjuhtumite arvu, nõuete karmistamine kahandab puudega inimeste arvu. 

Näiliselt muutume tervemaks, tegelikkuses muudatusi ei toimu. 

Pole mingi ime, et riigijuhtide aastapäevadele pühendatud sõnavõtte saadab rahulolematute nurin. Kui tugineda eluvõõrastele näitajatele, siis jutt jääb mõistetamatuks. Indeksite keeles paistame ühed, tegelikus elus teised. Näilisus ja reaalsus pole vennad.

Korruptsiooni registreerimine ei kajasta tegelikku elu

Aastaga suurenes registreeritud korruptsioonikuritegude arv Eestis ligi kolm korda (228 kuriteo võrra). Lohutame ennast sellega, et pool kasvust (123 altkäemaksu võtmist) tuli maanteeameti eksamineerija ponnistustest. Ühiskonnakorraldus on aga üdini korrumpeerunud. Seda kinnitavad isiklikud kogemused kui ka meedias kajastatu. 

Korruptsioonilist lähenemist ei harrasta meil üksnes riigivõim, see on omane ka kohalikele omavalitsustele. Ka riigikontroll ja uurimisorganid on sellele tähelepani juhtinud. Oleme korruptsiooniga nii harjunud, et ei pööra sellele enam tähelepanu.

Meie suurimaks hirmuks pole idanaaber, vaid kohalikud võimumarssalid, kelle käitumine põhineb isiklikul kasul. 

Korruptsiooni registreerimine ei kajasta tegelikku elu. Korruptsioon on see, kui maksumaksja palgale (sh nõukogudesse, sihtasutustesse jne) sokutatakse omi kamraade. Ka see kui ühiskonnas kehtivad reeglid, mis põhinevad üksikute huvigruppide huvidel. Riigikogulastele teistest kordades pikemajalisem kõrgelt tasustatud puhkus, puutumatus, maksuvaba kuluhüvitis jmt on korruptsioon. Korruptsioon on ka see, kui valimistel lubatakse üht, seejärel tehakse teist. Mõjuvõimuga kauplemine on korruptsioon. 

Korruptsioon (ladina corruptio, 'rikutus, moraalne laostumus') on ametiseisundi kuritarvitamine omakasu eesmärgil (vikipeedia).

Euroopa Parlamendi valimistulemused olid õiglased

Euroopa Parlamendi valimistulemused olid õiglased. 

Tulemusi pole mõtet analüüsida. Need sõltuvad keskkonnast. Tegemist on mänguga, millesse ei saa tõsiselt suhtuda. Tulemused ei kajasta ühiskonnaliikmete seisukohti. 

Ei kajasta seetõttu, et valimistel ei osale kõik ühiskonnaliikmed ja tulemus saavutatakse manipulatsiooniga ja valega. 

Valimissüsteemi muutmata (kandidaatide võrdne kohtlemine, järjestuse mõjuvõim, rahastamine, meediakajastusega manipuleerimine jmt) jäävadki võimu juurde võimul olijad. Vaatamata isegi sellele, et enamusel ühiskonnaliikmetest läheb halvasti. 

Võimul olijad sellele panustavadki. 

Kartelliparteide toiduahel on võimas. Sellesse ei kuulu üksnes parteiaktivistid, vaid ka nende sõbrad, sugulased ja lähedased. Kõik, kellele pikast leivast ampse jagatakse. 

Omavalitsustes koguvad enam hääli vallavanemad (sh kunagised), riigi tasandil aga võimul olijad, kes rahakraane avavad või sulgevad. 

Ei tasu unistada ajast, mil ühiskonnas koguvad vajaliku häälesaagi ka need, kes võimul olijaid oponeerivad. Seda meie valimissüsteemi ja kindlustatuse juures ei juhtu.

Mina ei mõista neid, kes põevad Euroopa Parlamendi valimistulemuste pärast. Olenemata tulemustes jääb kõik endiseks. Tore oleks, kui valituks osutuks enda hääletatu, kuid sellega meie õnnenauding lõpeb. 

Pole ka ime, et meil varastavad isegi lapsed

Nelja (Teabeametiga seotud) ametnikku süüdistatakse võõra vara omastamises. Esialgsetel andmetel on materiaalse kahju suurus mõnisada tuhat eurot. Oleme selliste uudistega harjunud.

Uudisest lähemalt siit: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kapo-komisjoni-juht-teabeameti-tootajate-vahelejaamine-naitab-et-riik-toimib.d?id=68726455

Vahelejäämine pidavat näitama riigi toimimist. Nii see aga pole. Riik saab toimida üksnes siis, kui kodanike tagant varastamine on kontrolli alla. Eestis varastavad kõik, kel selleks võimalust. Kõrgemad vennikesed ees, ülejäänud järel. Kalevipojad ei pelga oma ambitsioone teostada ka piiri taga.

Piinlik.

Olgem ausad - ega see Ärma tallu riigirahade investeerimine ja oma pereliikmete kulude kodanike kraesse veeretamine pole ka midagi muud kui pesuehtne varastamine. See on küll seadustatud, kuid see ei tee ebaeetilist tegevust olematuks.

Pole ka ime, et meil varastavad isegi lapsed. 

Lugege ja otsustage ise: 

Jah, lapsed varastavad. Nii väikesed kui suured. Jah, ka sinu laps võib varastada. Jah, selle teadasaamine on šokeeriv, häbistav ja piinlik. Jah, kogu pere peab oma eetikakoodeksi üle vaatama. Mida peabki laps omandisuhtest arvama, kui vanemad veavad näiteks oma töö juurest pidevalt koju kontoritarbeid, kohvipakke või isegi midagi suuremat. Paljudes peredes peetakse normaalseks suhtumist, et mõisa köis las lohiseb, et mis ripakil see ära jne. Ehkki ka enamikule töölt näppavatele täiskasvanutest on elementaarne, et teise inimese kodust ei võeta mitte kunagi mitte midagi, siis on tegemist ikkagi topeltmoraaliga. Lapse jaoks võib vanemate suhtumist ja käitumist nähes tekkida seos, et kui vanemad võtavad töölt ühte-teist, siis on see tavaline asi ja kui hull see ikka on, kui ma poest või teise kodust midagi väikest võtan.

http://perejalaps.delfi.ee/lasteaialaps/miks-lapsed-varastavad-ja-kuidas-sellele-reageerida.d?id=68727641