Omavahel räägime üht, avalikkuse ees aga teist

Sotsiaalministriministri nõunik ja onkoloog kiruvad kirurgide kehva tööd: “Külmavärinad jooksevad üle keha”. http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/kulmavarinad-jooksevad-ule-keha.d?id=68715063

Ühiskonnas toimuva kirjeldamisel tuginetakse tuletatud indeksitele, need aga ei kajasta toimuvat adekvaatselt. Pole mingi ime, kui omavahel räägitakse üht, avalikkuse ees aga teist.

Paljud meie edusammud põhinevad näilisusel. Näilisusega mitte nõustujad kvalifitseeruvad virisejateks ja rahvavaenlasteks. 

Kahju. 

Rahvaloenduse andmetel elavad Eestis mehed tervena 52. aastani, naised 57. aastani. Euroopa Liidu keskmised näitajad on 61,8 ja 62,2 aastat. Elueast ärme räägi. 

Oleme efektiivsed? 

2012. aasta alguses oli 90 100 töövõimetuspensionäri, täna on oluliselt enam. 

Oleme veelgi efektiivsemad? 

Peaksime seisma häbipostis, jagame aga Europarlamendi kohti ja medaleid.

E-valimised on ohtlikud ... , need vastandavad

EPL: Tallinn on viimase kolme aasta jooksul teinud linna raha eest suurt e-valimiste vastast teavitustööd.

http://epl.delfi.ee/news/eesti/e-valimiste-vastupropaganda-linna-raha-eest-kaks-foorumit-hulk-valisvisiite-ja-kaks-raamatut.d?id=68699675

E- valimiste pooldamispropaganda on jõulisem. Ka seda tehakse maksumaksja raha eest. 

Maksuraha (valituks osutumise) nimel ollakse valmis kõigeks – nii üldsuse tahtega manipuleerimiseks kui ka omavaheliseks kiusu ajamiseks.

Minu arvates poleks mõtet iga hinna eest oma tõde taga ajada. Ühiskonnas toimuvaid protsesse tuleks suunata üheskoos, praktiseerida demokraatiat. Protsesside suunamine ei peaks põhinema valikulistel tõenditel, vaid ühiskondlikul kokkuleppel. 

Kui enamus ei soovi e-valimiste praktiseerimist, siis tuleb need lõpetada. Olen veendunud, et sellist tahet pole. Küsigem inimestelt ja lõpetagem mõttetud vaidlused. 

Kõike saab tõestada – nii seda, et e-valimistega annab valija tahet moonutada, kui ka seda, et need on täiesti ohutud.

Valimiskasti juures saab ühiskonnas toimuvas kaasa rääkida

Üksnes valimiskasti juures saab ühiskonnas toimuvas kaasa rääkida, seejärel tuleb suu sõnaõigusest puhtaks pühkida. 

Seetõttu soovitangi valimistel käituda järgnevalt:

Kui ühiskonnas toimivad väärtushinnangud (sh demokraatia) on vastuvõetavad, siis tuleks hääletada erakondade esindajate poolt. Kui ei tea kelle poolt hääletada, siis võib mündiga kulli visata. 

Kui ühiskonnas toimivad väärtushinnangud pole vastuvõetavad, siis tuleks hääl anda üksikkandidaadile. Ka siin võib kulli visata. 

Erakondade esindajatele hääle andmisega nõustute sellega, et ühiskonnas viljeletakse demokraatiat. Üksikkandidaatide toetamine näitab vastupidist. 

Tulem käekäiku ei mõjuta. Olenemata isegi sellest, keda Euroopasse valime.

Eesti majanduskasv on soliidses miinuses

Eesti majanduskasv on soliidses miinuses. Statistikaameti (esialgsetel) andmetel langes Eesti sisemajanduse koguprodukt (SKP) 2014. aasta I kvartalis (võrreldes 2013. aasta I kvartaliga) 1,9 protsenti.

Kui kehvi uudised tuleksid ka mujalt, siis annaks langust ülemaailmsete probleemidega ja Ukrainaga seostada. Kuid ei tule. See tähendab seda, et majanduslangus on suuresti enda kootud. Toetustel ja hinnakasvul põhinev majanduskasv ei saanudki jätkusuutlik olla. Infoks veel niipalju, et Lätis ja Leedus kasvas majandus I kvartalis vastavalt 2,8 ja 2,9 protsenti. Kriisi veerel vaevleval Venemaal oli see 0,8%.

Samm edasi, siis tagasi. Selline on meie majanduskasvu tantsusamm. Viie jõukama hulka jõudmist kavandasime kasvu ajal, tagasilöökidega ei arvestanud. Petsime ennast ja neid, kes asusid laenurahaga elutingimusi parandama ja nüüd kõigest ilma jäävad. Töökohast ilma jäämine majanduslanguse tingimustes on paratamatus.

Peaministri nõunik (Lauri) põhjendab Eesti majanduslangust sooja talvega ja Estlinki (Soome ja Eesti vaheline elektriliin) käivitamisega. Kummaline? Iga koolijüts teab, et kui ühtedele kaupadele (või teenustele) tehtavad kulutused (sama sissetuleku juures) vähenevad, siis teistele kasvavad. Kui kulutatakse vähem küttele, siis kulutatakse enam toiduainetele või muudele asjadele. Ettevõtted teevad enam investeeringuid, langetavad müügihindu, kasvatavad ühikulist käivet.

Halduskorralduse reform on täna aktuaalsem kui kunagi varem. Seda ei tehta, kuna see vähendaks võimul olijate toiduahela võimekust. Töötegemise mängimise ohjamine avalikus sektoris pole lihtne. Visakem pilk omavalitsuste ülesannetele, millest ilma jäämisega rahvast hirmutatakse. Teenuseid ostetakse sisse. Allkirjade kirjutamine ja paberivirnade kasvatamine ei tohiks nii kulukas olla. Bürokraatlikku tegevust harrastatakse ka teistes riigieelarvest finantseeritavates institutsioonides (sh sihtasutused).

Majanduslangus avaldab mõju riigikassale. Aeg oleks valida: kas jätkata maksude kasvatamist (mis on majanduskasvu languseni viinud) või tõmmata püksirihma koomale. Maksude kasvatamine pole majanduslanguse tingimustes viljakas. Püksirihma saab koomale tõmmata kahel viisil: vähendades sotsiaaltoetusi (sh pensione) või piirates valitsemiskulutusi. Kolmandat võimalust pole. Olematute sotsiaaltoetuste vähendamine tooks rahvahulgad tänavale, mis teeb selle võimatuks. Üle jääb kulutuste vähendamine aparaadile. Haldusstruktuurile tehtavate kulutuste ohjamine on ainus võimalus, mis majanduslangust pehmendaks. Tööjõukulude kasvatamisele on hoog sisse lükatud. Oleme patiseisus.
Patiseisust aitaks välja demokraatia, kuid kust seda võtta. Kelle leiba sööd, selle pilli järgi tuleb tantsida. Eestlaste sotsiaalne turvalisus on niivõrd nigel, et isegi pisku kaotuse pärast tuleb väriseda ja otsustajate meelejärgi olla. Kel võim see jagab töökohti ja muid hüvesid, vibutab sõrme, kui keegi meele järgi pole. Inimesed kardavad. Demokraatiast ei juleta unistadagi.


Aeg oleks selgeks rääkida terminid ja paika panna riiklikud (esmased) eelistused. Riigikogu valimised on ukse ees, debatid valimissüsteemi muutmise üle on paratamatud. Valimissüsteemi muutmata (kodanikuühenduste võrdsus, nimekirjaliste eelistuste kaotamine, valimiskampaaniate rahastamise ohjamine jne) pole lootustki, et Eestis elukeskkond paremaks muutub. Võime ju arvudega mängida, kuid ega see tegelikkust muuda. Nii jäämegi kodanukuvaenulikus ühiskonnas toimetama ja majandusvõimekusest unistama.

Ebakompetentsus tervishoius

EPL: Tervishoiuekspert Peeter Mardna: Patsiendil peab tekkima omavastutus, kui tal pole näidustust pöörduda eriarstile, ent ta ometi nõuab seda. Investeeringud perearstisüsteemi püsti hoidmiseks on jäänud kahetsusväärselt väikseks. Tuleb kehtestada kord, kus patsient käib vähemalt korra kahe aasta jooksul end arstile näitamas.

http://epl.delfi.ee/news/tervis/tervishoiuekspert-peeter-mardna-pohjendamatute-noudmiste-esitamisel-peab-patsiendil-tekkima-omavastutus.d?id=68627687

Vastutused ja õigused peavad tasakaalus olema. Süüdistamiste asemel oleks mõttekas haarata härjal sarvist. 

Haiglas praktiseerimata (haigusjuhtude keskmes toimetamata) kunagi omandatud teadmised haihtuvad. Saatekirjade, haiguslehtede, tõendite ja kordusretseptide väljakirjutamine teadmistepagasit ei suurenda. Nohu, köha ja muude igapäevaste haiguste diagnoosimine ja ravi vajalikke kogemusi ei anna. Sellest tulekski tervishoiusüsteemi lombakuse algeid otsida. 

Perearstid pole (vaatamata diplomi omamisele) spetsialistid, vaid dispetšerid. 

Tulemus avaldub ebaadekvaatsetes diagnoosides, liigses (haiguste) tagajärgedele pühendumises (pühenduda tuleks põhjustele, neis ei orienteeruta). Sellistelt arstidelt kvalifitseeritud abi ei saa. Seetõttu pöördutaksegi nende poole üksnes formaalsuste (haigustõendi, eriarsti juurde saatekirja, retsepti jmt hankimiseks) teostamiseks. 

Ei tasu segi ajada viisakust ja kompetentsust. Kompetentsust ei hinnata selle järgi, kui sõbralik keegi on, vaid teadmiste järgi. Tervishoiusüsteemis töötajad ei eristu kalkuse, vaid ebakompetentsuse poolest. Teistest ülbematena paistavad nad seetõttu, et neil on võimalik teiste peal ennast välja elada, kuna rahanutsakas ei jää saamata. Teenitakse isegi enam, kuna siis kasvab tasulise teenuse (parem kohtlemine) poole pöördujate arv, mis toob süsteemi enam raha. 

Eriarstide hulgas on palju häid spetsialiste, kuid perearstid varjutavad nende ponnistused. Probleem ei tulene perearstidest, vaid süsteemist – praktiseerimata ei saa kompetentne olla. Loengute kuulamine ja raamatute lugemine seda ei taga. 

Pole mingi ime, et oleme paljude tervisenäitajate (tervena elatud aastad, töövõimetus, invaliidsus, kroonilise haigused) poolest punased laternad.

Vastandumine teeb ühiskonna haigeks

Vastandumine teeb ühiskonna haigeks. 

Kuniks valitute hulgas istuvad need, kes sinna vastandumisega pääsevad, ühiskonnakorraldus inimsõbralikumaks ei muutu. Jääme kulm kortsus üksteise peale turtsuma ja vastanduma  – valitsejad vastanduma rahvale, noored vanadele, naised meestele, juhtivtöötajad töölistele, homod heterodele jne. 

RE ja IRL valimiskampaaniad ületavad mõõdukuse piire. Need jäävad küll meelde, kuid teevad tusaseks. 

Teistest hoolivad inimesed ei saa roiskunud sööda sisse peidetud konksu alla neelata. 

Loosungid võiksid kajastada enese tegemisi, teiste tegemistele andku hinnangu üldsus.

Oleme (riigina) põlvpükstest välja kasvanud, kuid arvutada ei oska

Ärileht: Aivar Sõerd: Eesti keskmine palk on 70 protsenti kõrgem kui Venemaal. Lähiaastail jätkub Eesti elanike heaolutaseme suurenemine Venemaaga.

http://arileht.delfi.ee/news/uudised/aivar-soerd-eesti-keskmine-palk-on-70-protsenti-korgem-kui-venemaal.d?id=68513157

Keskmise töötasu tuletamine Venemaal pole lihtne, tõenäoliselt põhineb see erilisel metoodikal. Venemaa paljudes piirkondades harrastatakse maksuvaba palga maksmist. Statistilised arvud seda ei kajasta. 

Venemaal on üheksa ajavööndit. Suurlinnade läheduses on palgad kopsakamad, kaugemates piirkondades nadimad. Moskvas oli (The Moscow Times, 04.10.2013) keskmine kuutasu 1800 USD (ca 1301 EUR), Venemaal aga (Forbes andmetel) 800 USD. Rahandusalase taustaga inimesena võiks Aivard Sõerd teada, et võrreldamatuid arve ei võrrelda. Sellega aetakse pilt veelgi segasemaks, juhitakse probleemidelt tähelepanu kõrvale.  

Teenitavast rahasummast on olulisem see, millise positsiooni see ühiskonnas tagab. Kitsikuses elamine pole probleem, kui sarnaselt elavad ka teised. Kui osad elavad laia elu, endal tuleb aga piskuga läbi ajada, siis pole tunne hea. Eriti jamaks läheb kätte siis, kui laiajateks osutuvad sinu enda raha (maksuraha) eest toimetajad. See aga selleks...

Sissetulekute suurusest annab parema ülevaate reaalpalkade (kohandatud hinnatasemega) võrdlemine, kuid isegi siis tuleb arvestada iseärastega. Sellisteks iseärasusteks on maksuvaba miinimumi, maksutagastuste ja paljude teiste tegurite mõju sissetulekule. Statistiline keskmine töötasu palju ei ütle. Kui riigiettevõtte juht teenib 346 koristaja palga, siis nendel arvudel põhinev keskmine adekvaatset pilti ei anna. Venemaal on kontrastid veelgi suuremad. 

Visakem pilk Eurotsooni palgatasemetele. Reaalpalkade näitajad puuduvad, mistõttu kasutan riikide netopalkasid. Numbrite vaatamisel juhin tähelepanu sellele, et eestlastel tuleb palga eest enam rabada. Mõnedes riikides kehtib alla 40 tunnine töönädal, rääkimata rohkematest ületundidest, mida eestlased teevad. Infoks niipalju, et Prantsusmaal kehtib 35 tunnine töönädal. Belgias ja Suurbritannias 38 tunnine. Iirimaal ja Rumeenias 39 tunnine. 

Eestlased teevad ropult ületunde. Oleme selle poolest maailmas kõrgel kohal. Maailmanäitajaid pole hetkel käepärast, kuid Statistikaameti "Eesti rahvastiku Ajakasutuse" uuringust nähtub, et üle 42 protsendi eestlastest töötab üle neljakümne tunni nädalas, 13 protsenti töötajatest töötavad igal nädalal lisaks terve tööpäeva jagu tunde või enam (2009-2010).

Eurotsooni keskmised netopalgad:

2013	netopalk €
Luksenburg	3 189
Prantsusmaa	2 449
Soome	2 321
Hispaania	2 268
Holland	2 136
Austria	2 114
Saksamaa	2 054
Belgia	1 946
Itaalia	1 898
Iiri	1 895
Küpros	1 833
Malta	1 092
Sloveenia	1 000
Portugal	805
Kreeka	804
Slovakkia	745
Tŝehhi	744
Eesti	735

Allikas: http://en.wikipedia.org/wiki/List_of_European_countries_by_average_wage

Võrdlus näitab, et oleme (palga näitaja poolest) Eurotsooni punased laternad. Esikohal olevast riigist teenime pea neli ja pool korda väiksemat palka. Aivard Sõerd korrutab (võimuerakonnaga liitumisest saadik) Eesti edusammudest.

Oleme (riigina) põlvpükstest välja kasvanud, kuid ei oska arvutada ega arvudega ümber käia. Võrreldakse sarnaseid ja samas keskkonnas toimivaid protsesse. Nende näitajad peavad olema ühtse metoodika järgi tuletatud, arvestada tuleb erisustega. Venelaste ja hiinlaste näitajatega võrdlemine on totrus. Ka ploomi võib õunaga võrrelda, kuid teadmisega pole midagi peale hakata.