Perearstide kvalifikatsioon on kaheldav

Olen lugenud, et Eestis on iga kolmas haigusjuhtum põhjustatud perearstide valedest otsustest,” rääkis noor räppar Revo Jõgisalu oma haigestumisest aastapäevad tagasi. Nüüd on ta saadetud viimsele teele.
http://www.ohtuleht.ee/443322

Meenub aastakümnete tagune okupatsiooniaeg, mil profülaktilised terviseuuringud ja vaktsineerimised olid tavapärased. Tagajärgede asemel eelistati siis põhjustega tegelemist.

Tervishoiu probleem ei seisne alarahastamises, vaid valdkonna ebaefektiivsuses (tulemuslikkuses).

Iga viies arst on perearst, kes kujundavad arusaamu tervishoiu teenuste kvaliteedist, kompetentsusest.

Ravist olulisem on diagnoos. Perearstid pole selleks (objektiivsetel põhjustel) võimelised. Puuduvad teadmised, kogemused. Ülikooli diplomist ei piisa. Paberite vorpimine (korduvretseptid, haiguslehed, saatekirjad, surmatõendid jne) ja nende väljastamine kogemuste pagasit ei kasvata. Kui pole haigusjuhtudega kokkupuudet, siis ka ülikoolis kogutud teadmised tuhmuvad.

Tulemus väljendub hilistes ja valedes diagnoosides, kroonilistes haigustes, kõrges letaalsuses.

Perearstindus on üks ühiskonna mädapaisetest.

Valeravimised, süvenevad haigused ja muud hälbed tervishoius tulenevad perearstindusest, mitte inimeste teadmusest ja laiskusest või valdkonna rahapuudusest.

Vigu tervishoiusüsteemis pole mõtet raha vähesuse taha peita, tegemist on korralduslike puudusega, suhtumise viljadega. Oma osa on pearahal, mis olenemata kvaliteedist arstide tulupoolele laekub.

Valimissüsteem vajaks muutmist

EPL Vallo Toomet:
Rahvasaadik peaks olema sõltumatu. Kõigis oma tegudes ja otsustes.http://www.epl.ee/news/arvamus/ulejooksikud-lastakse-maha.d?id=57581658

Demokraatia kontekstis pole rahvasaadikute sõltumatus põhjendatud. Eestis sõltutakse võimuladvikust, sõltuda tuleks aga esindatavatest/valijatest.

Esindamine ja valitsemine on alati konfliktis. Sellest ka võimude lahususe roll demokraatias, ilma milleta demokraatia ei toimi.

Valituks osutumine Eestis sõltub erakondade võtmeisikute/valitsuskabineti tahtest. Võimuladvik paneb paika valimisnimekirjad, juhib erakondade rahavoogusid. Tegemist on valituks osutumise tingimustega.

Eesti valimissüsteem soosib valitute üleolevat suhtumist kodanikesse, lojaalsust võimuladvikule.

Tagajärgedele pühendumisel puudub mõte. Pühenduda tuleks põhjustele.

Valimissüsteem ei võimalda kodanikel riigi tegemistes kaasa rääkida, see vajaks muutmist. Esinduskoja isikkoosseisu võiks komplekteerida rahvas (enamus). Vastasel korral diktaat jätkub, jätkub nomenklatuuri võidukäik, rahvusriigi hääbumine/allakäik.

Töötukassa vahendeid tuleb valvata

Ametiühingute Keskliit (EAKL) ei pea mõistlikuks ega põhjendatuks valitsuse soovi anda töötukassa vahendid üle riigi käsutusse, kuna see ei aitaks kuidagi lahendada töötuse probleeme.
Taliga sõnul jätkuks reservide kasv jätkuks ka siis, kui summaarne töötuskindlustusmakse langeks tänase 4,2 pealt 3 protsendi tasemele.
http://www.epl.ee/news/online/ametiuhingud-valitsus-voib-tootukassa-rahaga-uritada-eelarveauke-lappida.d?id=57395596

Ma teadvustan väga hästi, et ametiühingute eetilised normid ei erine võimuladviku omast. Lähtutakse isiklikust kasust.

Vaatamata sellele toetan seekordset seisukohta. Keerulised ajad on ees. Kavandatav riigieelarve kinnitab, et tulubaasist ei piisa.

Eesti seaduskeskkond tagab võimuladvikule monopoolsuse.

Ülejäänutel riiklikul tasandil esindatus puudub.

Riigikogul on vormiline kuju – tegemist peaks olema elanike esindusega, on aga valitsuste käepikendus, millel puudub side kodanikega. Riigikogust on kujundatud tarbetu ja kulukas institutsioon ühiskonnas, mis tegeleb vaid iseendaga ja valitsuskabineti tahte seadustamisega.

Demokraatia alustala - võimude lahusus - ei toimi.

Valimisüsteem tuleks muuta selliseks, et poleks põhjust valitsuselt allapoole vööd lööke karta.

Õnn sõltub infokeskkonnast

Janek Mäggi:
Õnnelike ja õnnetute (täpsemalt rahulolematute) inimeste hulk ühiskonnas ei sõltu mitte poliitilisest korrast, riigi majanduslikust edukusest või kõrgest kultuurilisest tasemest, vaid ühiskonna liikmete isiklikust motivatsioonist õnnelik olla ning õnne poole pürgida.http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/janek-maggi-piinavalt-valus-eesti-elu.d?id=57104860

Õnn põhineb subjektiivsel kogemusel, mis on seotud rahuloluga. Õnnelikud on need, kes on rahul. Rahulolematus ei võimalda õnnelik olla.

Rahulolu sõltub infokeskkonnast, millele aju võrdlusbaasina tugineb.

Eesti võimuladvik ei väsi kinnitamast kui hästi meie inimestel läheb. Parimat elukeskkonda justkui polegi võimalik tahta.

Sellises infotulvas pole võimalik õnnelik olla, kadeduseuss ei võimalda seda. Tühja kõhuga võib õnnelik olla, luuserina tundmine (NB! tegemist on inimliku mõõtega) seda aga ei võimalda.

Tunnustuse vajadus on (teatud arengustaadiumis) üks õnne faktoritest.

Inimvara väärtustamine

Eesti Koostöö Kogu Harta 2011:
Eesti Koostöö Kogu näeb oma esmase ülesandena aastatel 2011–2014 tegeleda inimvara väärtustamisega. Eesti-suguse väikeriigi püsimise peamine tagatis on tema inimvara. Me kaotame inimesi riskiva tervisekäitumise, rahvastikutaaste madala taseme ja Eestist lahkumise tõttu. Sündide väärtustamisele ei järgne samal tasemel sotsiaalset lõimetishoolet (lasteaiakohtade ja huviringide nappus, vanemate liiga suur koorem laste koolitamisel jms). Me peame leidma lahendused, kuidas paremini kasutada eakate inimeste võimekust tegutsemiseks nii majandussektoris kui ka avalikus teenistuses ning põlvkondadevahelise järjepidevuse hoidjana. Senine rahvastiku liikumine on olnud ühesuunaline: migratsioon äärealadelt linnadesse. Sellele on lisandunud sotsiaal-majanduslik või elukeskkonna vahetamist silmas pidav väljaränne. See on üha enam tekitanud tühikuid asustuses ja süvendanud piirkondlikku ebavõrdsust. Eeloleval aastakümnel on Eestil võimalus muuta arengusuundi, mis mõjuvad meie inimvarale negatiivselt, ning tõestada, et me saame ja suudame paremini.http://www.kogu.ee/harta/harta-2011-3/

Inimvara väärtustamine ei põhine vaid iibel.

Iibe tõstmine on võitlus tagajärgedega, millega ei kaasne oodatud tulemusi.

Sündide kasv praeguses elukeskkonnas teeb olukorra hullemaks – tõusevad kulutused, tulu jääb saamata. Järeltuleva põlvkonna kasvatamine on kulukas. Emigratsioon teeb selle riiklikus mõttes mõttetuks.

Elukeskkond Eestis tuleks muuta selliseks, et inimesed ei sooviks siit põgeneda, naudiksid kodumaal elamist. Seni kuni see nii pole ei kanna ka demograafilise struktuuri muutmise ponnistused vilju. Otstarbekam on lisaväärtuse loojaid mujalt sisse tuua.

Emapalgaga teeme paljudele silmad ette. Oodatud muudatusi ei kaasne, sest kasvab lahkujate arv.

Seda, milline peaks elukeskkond olema, tuleb üheskoos otsustada. Juba sellise lähenemisega muudaksime selle paremaks.

Intellektuaalne eliit võiks orienteeruda toimuvas

Tendentsid ühiskonnas kinnitavad, et vajame muudatusi. Intellektuaalne eliit aga toimuvas ei orienteeru. Huvigruppidele pühendumine pimestab, ei soosi põhimõttelisi muutusi.

Mulle on arusaamatud õpetajate palganõudmised. Vanadel aegadel peeti õpetajat maa soolaks, kellele läks korda ka kogukonnaliikmete käekäik. Praegused õpetajad (nii nagu arstidki) paistavad seisvat vaid enda heaolu eest, kellele teiste mured ei lähe korda. See oli ka põhjus, miks seekordsed mõtted kirja said pandud.

Statistiline töötasu ei anna orientiiri keskmisest töötasust. See tuletatakse – osaline tööaeg teisendatakse täistööajale, ületunnid jäetakse arvestamata (seadusest tulenevalt ei saagi neid näidata). Keskmine töötasu on statistilisest näitajast madalam. Seda kinnitavad ka tuludeklaratsioonides esitatud numbrid.

Vahet tuleks teha ka keskmise ja aritmeetilise keskmise vahel. Statistika kajastab (aritmeetiline keskmine) abstraktset näitajat, mida keskmisena ei saa võtta. Mediaanist on see 27% kõrgem. 2011. aasta I kv statistiline töötasu oli 703 eurot, mediaan (keskmine töötasu) 553 eurot (maksudeta 467).

Õpetajate töötasu on kogukonna keskmisest oluliselt kõrgem. Kõrgemad on need ka soomlaste ja paljude teiste riikide õpetajate palkadest.
Rahandusministeeriumi andmetel ületasid (2009. aasta andmetel) Eestis õpetajatele makstavad töötasud koguni põhjanaabrite oma. Seda muidugi juhul, kui võrdlusbaasiks kasutada eestlaste sissetulekuid. Soomlaste sissetulekutega ei tasu võrrelda, sest maksutulu laekub meie inimeste töötasudelt, mitte nende omadelt. Kujutage ette, mis juhtuks, kui tõstaksime vaid riigieelarvest makstavaid töötasusid, ülejäänute omad jääksid aga samale tasemele. Riik kukuks kokku.

Eesti probleem ei seisne õpetajate palkades, vaid üldistes madalates sissetulekutes (sh sotsiaalsed tagatised). Võrdsematest võrdsete kandam riivab küll silma, kuid selle nautijate arv pole ületamatu. Eripensionärid on koormaks, kuid see on teine teema.

Eestlaste sissetulekud on kesised (I kv keskmine neto sissetulek alla 467 euro), sotsiaalsed tagatised põhjendamatult madalad (2008. aastal 15% SKTst, EL keskmine 25%). Teiste ühiskondade abistamise ja (võimuladviku) laristamise asemel tuleks ühisressursse suunata kogukonna heaolu kasvatamisse.

Jutu järgi elavad Eestis demokraadid. Ühiskonnakorralduses aga domineerib diktaat.
Demokraatia toimib, kui kogukonnas langetatavad otsused vastavad enamuse tahtele. Kui need ei vasta, siis pole ka demokraatiat. Eestis puudub ülevaade enamuse seisukohtadest, rääkimata siis nende järgimisest. Ühiskonnas langetab otsuseid tühine seltskond, kellele teiste seisukohad korda ei lähe. Riik on diktatuuris.

Kodanikuühiskonna eelduseks on vabadus (sõltumatus), eestimaalaste (sh pereliikmete, lähedaste) sissetulekud seda aga ei võimalda – sõltutakse võimuladviku (riikliku või omavalitsuse) tujudest, olenemata sellest, kas peetakse õpetaja, arsti või mõnd muud ametit, ollakse kodanikuühenduse esindaja või ettevõtjast töövõtja. Leppimatust diktaadiga ei tohi näidata. Halva mängu juures tuleb teha head nägu. Vastasel juhul kaotatakse seegi pisku.

Demokraatiat ei tasuks võrdsustada päitsete pähepanemisega. Demokraatia tunnuseks on ühine heaolu ja õitseng, teiste arvel elamisel pole selles kohta. Tagatubade poliitiline monopoolsus tuleks ajaloo prügikasti visata, otsuste langetamisse kaasata kodanikualgatuslikke ühendusi. Võimuladviku isiklike ambitsioonide (ja kaasmaalastega manipuleerimise) tingimustes tõmbame rahvusriigile kriipsu peale.

Õpetajate palgasoovipuul ei saa viljad valmida. Keskkond ei soosi seda. Isiklike huvide kõrval tuleb seista ka üldise hea käekäigu eest.

Vastutus elukorralduse eest lasub endal

Facebookis toimus arutelu teemal:
Mis te arvate, mis juhtuks, kui kõik inimesed võtaksid vastutuse oma elu eest enda kanda?
Esitajaks Paul Nurme.

Kirjutasin kommentaari, kuid arutelusse sokutada ei õnnestunud.

Mõtted said kirja, teistega jagada ei õnnestunud. Arutelukeskkond ei võtnud neid lihtsalt vastu. Otsustasin blogisse jäädvustada. Kahju kustutada.

Kommentaar sai selline:

Kes siis selle eest praegu vastutab?:-)))

Sotsiaalse turvalisusega ühiskondades vastutus jaguneb – osa vastutusest lasub ühiskonnal, osa endal. Eestis see nii ei ole. Vastutus on ühepoolne.

Iga samm Eestis on maksustatud, isegi lapsele joodetavalt piimalt kogutakse obrokit. Materiaalne vastutus lasub vaid enesel ja lähedastel.

Vaimse (moraalse, eetilise jne) vastutuse üle võib spekuleerida. Tegemist on tunnetusliku küsimusega.

Mina väidan, et nii nagu materiaalne nii ka moraalne vastutus lasub meie ühiskonnas iseendal (ja lähedastel).

Poliitikud räägivad umbmäärasest poliitilise vastutusest. Mina seda ei mõista, sest see piirdub tundega. Kaotus peaks olema aga mõõdetav (positsiooni kaotus jmt), rahakotile tuntav. Poliitiline vastutus on sõnakõlks. Aru antakse parteibossile, mitte üldsusele.

Minu vastutuse interpretatsioon võib küsimuse esitaja omast erineda, kuid ma ei nõustu väitega justkui ühiskond kannaks kodanike elude eest vastutus. Selline lähenemine toimib ehk globaalses (rahvusvahelises) mastaabis või teistes ühiskondades, kuid mitte meie kogukonnas.

Erandeid esineb alati, kuid seisukohtade esitamine eeldab üldistamist. Tegin seda ka mina. Erinevalt heaolu ühiskondadest toimivad Eestis protsessid teisiti, vastutus elu ja elukorralduse eest lasub igaühel endal.