Elektrihinnatõus samastub maksukoormuse kasvuga

Elektrihinna tõusu ei tohiks käsitleda maksukoormuse kasvuna, kuna on loomulik, et riik võtab Eesti Energiast dividende, leiab endine rahandusminister Aivar Sõerd. „See, et omanik dividende võtab, on täiesti loomulik. Eesti Energiast ei võeta kunagi välja ka kogu kasumit, vaid mõistlik osa," lisas ta.
http://www.ap3.ee/article/2011/7/30/soerd-eesti-energiast-dividende-votta-on-loomulik

Kulusid saab jaotada erinevat.

Erinevalt annab kajastada projektide kasumeid.

Eesti Energia maksis 2009. aastal riigile dividenditulu 1,36 mld krooni. 2007/2008. majandusaasta puhaskasum oli 0,61 mld krooni, 2008/2009. aastal 1,36 mld krooni.

EE 2009/2010 konsolideeritud majandusaasta aruandes on kirjas ettepanek: maksta aktsionärile dividendidena 1,71 mld krooni.

Olenemata arvestusperioodist (2007/2008 või 2008/2009) maksti 2009. aastal müügikäibest riigile 13- 15%.

Olen Aivar Sõerdist erineval seisukohal – dividendikulu ei kvalifitseeru „mõistliku osa“ alla. Elektri omahind ja kasumimarginaal on Eestis põhjendamatult kõrged, riigile makstav dividenditulu varjatud maksustamisega samastatav.

Eestis harrastatav poliitiline kultuur põhineb pettusel. Puhas pole sellest ka maksupoliitika - varjatud maksustamisest on saanud tava.

Eesti välisvõlg on hirmuäratav

Eesti välisvõlg on hirmuäratav. USA, Kreeka jt riikide võlakohustuste muretsemise, Norra terrorirünnaku lahkamise asemel oleks tarmukam enda tegemistes puudusi märgata, nendega tegeleda.

Riigivõlga tuleks käsitleda koguvõlana, mitte vaid valitsuse võlana. Elanikud maksejõuetuse korral lähevad võlad valitsustele.

Eestlaste välisvõlg on ameeriklastest oluliselt suurem. Eesti valitsuse tagasihoidlik laenukoormus näitab võimuladviku suhtumist kodanikesse, millega uhkustada pole põhjust.

USA võlakatus elaniku kohta (311 853 000) on 45 836 dollarit. 2009. aasta uuringute järgi oli leibkonna keskmine sissetulek 49 777 dollarit.

Aastapalk on samas suurusjärgus.

Sisemajanduse kogutoodang on võlaga võrreldav.

Eesti koguvõlg on ulatub 136% sisemajanduse kogutoodangust. See kasvab. Tegemist on USAst suurema näitajaga.

Kui lugeda Eesti kogu välisvõlaks 19,7 miljardit eurot ja elanike arvuks 1,34 miljonit ( tegemist on üle paisutatud näitajaga, tegelikkuses elab vähem inimesi), siis oleks võlg elaniku kohta 14 701 eurot.

SKT oli 2010. aastal 14, 5 miljardit eurot, statistiline bruto töötasu (blufitud näitaja, pole tegemist mediaaniga) 792 eurot kuus.

USA probleemide lahendamine on lihtne, kulutuste kärpimise võimalusi piisavalt. Demokraatia toimib. Üksnes sõjaliste kulutuste vähenemisega annab palju ära teha. Võlakoormuse vähendamine pole vajalik, tuleb vaid piirata kasvu.

Probleemide lahendamine Eestis on palju valulisem. Kohati tundub, et ükski kivi ei saa siin samale kohale jääda. Vaatamata sellele, et võimuladvikule sellised muudatused ei meeldi, on need väga vajalikud.

Avalikus sektoris peaksid palgad madalamad olema

2010. aastal oli keskmine brutopalk avalikus sektoris 821 eurot, erasektoris 780 eurot. Avalikus sektoris teeniti üle 5% kõrgemat töötasu.

Töötajate arv vähenes erasektoris aastaga 7,7 protsenti, avalikus sektoris vaid 1,9 protsenti.

Üritasin statistikaametist juba 2007. aastal saada infot avaliku sektori ja erasektori tööjõukulututuste tendentside kohta, kuid tulemusteta. Väideti, et tegemist on tundliku infoga, seda ei koguta ega väljastata.

Rusikareegli järgi peaksid palgad avalikus sektoris (erasektoriga võrreldes) madalamad olema. Riike, kus praktiseeritakse vastupidist lähenemist ei tohiks palju olla.

Eesti probleemid on USA omadest oluliselt tõsisemad

Rahandusminister Jürgen Ligi kommenteeris täna valituse pressibriifingul, et Ameerika Ühendriigid on võlakriisi lahendusest kaugemal kui Euroopa ja dollari olukord on fundamentaalselt kehvem kui eurol. "Kreekaga vähemalt keegi tegeleb, USAs on praegu patiseis," lisas Ligi.http://www.raamatupidaja.ee/?PublicationId=6f7875dd-72ad-49d5-8090-abf04451d20d

Arutelud USAs on tulised. Põhimõttelistes küsimustes (laenulae tõstmine, kulutuste vähendamine) on aga üksmeel olemas.

Suurem osa riigivõlast koosneb sisevõlast (sotsiaalreserv, föderaalreserv, võlakirjaomanikud).

Kogu USA välisvõlg (sisemajanduse kogutoodangu kohta) on Eesti omast palju madalam.

Olukorraga Eestis, kus kodanike ja ettevõtete võlad kasvavad, riigi oma on aga kontrolli all, pole põhjust keskida. See näitab vaid võimulolijate ülbet suhtumist kodanikesse.

Mul pole kahtlust, et USAs riigikulutusi piiratakse. See on aga peamine.

Võlalimiidi tõstmine ei jää olemata. Loodetavast nihkub see peagi vanasse sängi tagasi.

Laenumull paisub uuesti

Majanduskasv on kvaliteetne ja jätkusuutlik vaid siis, kui see saavutatakse aktiva tootlusega.

Tarbimisse ja ettevõtluse säilitamisesse suunatud laenurahast tulenev õnn on üürike. Nii nagu on seda maksurahade kulutamisest saadav rahulolu.

Mõlemate ponnistustega kaasneb vaesestumine.

Laenuraha on mõttekas kaasata vaid tulu võimenduseks, mis väljendub tootlikkuse kasvus, omahinna alandamises, kvaliteedi tõstmises.

Juunis väljastati Eestis ettevõtetele 583 miljoni euro eest laene ja liisinguid.

Tegemist on kahe aasta kõrgeima näitajaga.

Eelmise aasta juuniga võrreldes kasvatasid ettevõtted laenukäivet 67% (171 miljoni euroni). Eraisikutel oli sama näitaja 27% (62 miljonit eurot).

Tark pidavat õppima teiste vigadest, loll enda omadest. Mõni ei õpi millestki.

Eesti kogu välisvõlg kasvab. Kasvab vaatamata sellele, et võlg on praegugi suur. Välisvõlg (sisemajanduse kogutoodangu võrdlusbaasil) ületab isegi USA näitaja.

Samal teemal:
USA välisvõlg Eestiga võrreldes on tühine
http://eveges.blogspot.com/2011/07/usa-valisvolg-eestiga-vorreldes-on.html

Fiskaalpoliitika ei soosi reaalsissetulekute kasvu

Metsas liikudes tuleb orienteeruda taime ja loomariigis, olla kodus loodusnähtustes.
Analoogne lähenemine kehtib kõikide toimingute kohta.

Arutelud ei ole tulemuslikud, kui tuginetakse erinevatele leksikonidele. Tulemus on viljakas, vaid siis, kui selgus valitseb terminites, paigas on eelistused, ootused ja (tulemuslikkuse) mõõdikud.

Räägime üksteisest mööda, laskume mõttetutesse vaidlustesse, ... pettume. Tuleneb see sellest, et läheneme probleemidele väheolulisest, sihtide seadmisele ja tulemuslikkuse mõõdistamisele ei panusta.

Suuga ehitame suuri linnu, käega ei meisterda kärbsepesagi. Protsessid kulgevad isevoolu.

Puudustele tähelepanu juhtimine pole vingumine, vaid paremuse poole liikumine. Elukeskkond koosneb pisidetailidest, mis teevad selle mõnusaks ja turvaliseks või ebameeldivaks. Eesti elukeskkonda saab ja tuleb paremaks muuta.

Meelemürkide liigtarbimine, ebaterved eluaastad, varased surmad, mujale elama asumine ja muud ebasoovitavad tendentsid on ebaterve elukeskkonnast tulenev tagajärg, mitte paratamatus.

Erakondade võimuladvikud pole maailmanaba. Lähenemisi ja väärtushinnanguid muutmata jäämegi arengumaaks, millest isegi lasetaialapsed unistavad põgeneda.

Probleemide lahendamine eeldab nende reastamist. Otsustajad eelistavad voorustest rääkimist. Selline lähenemine tekitab kaose (protsessid juhitamatud), õhutab vastandumist ja vaenu.

Võtame arstide ja õpetajate palkade arutelud, mille tasemeid tuleks võrrelda kohalikus kontekstis, mitte otsida etalone mujalt. Statistiline töötasu, mida teenib vähemus, on eksitav. See on vajalik poliitikute ja ametnike kõrgete palkade põhjendamiseks, edusammude raporteerimiseks.

Eestis makstavate töötasude USA, Soome, Rootsi või mõne muu riigi kontekstis võrdlemine on kummaline. Kommentaarides leidub koguni neid, kes unistavad USAs heale spetsialistile makstavast töötasust (nt parimatele arstidele 250 000 dollariga aastas). Teadvustamata seejuures seda, et sellised brutopalgad on võrreldamatud, need ei taandu neto- ja reaalpalgale.

Eestis tasub sotsmaksu palkadelt tööandja, mujal ka töövõtja. Mujal praktiseeritakse progresseeruvat tulumaksu. Vaatamata ühtsetele brutotasudele oleksid erinevused netotasudes olulised.
250 000 USD brutotasult jääks Eestis enam kätte.

USAs teenivad mainitut summat vähesed, eestlastel poleks sellele lootustki. Sulitempe (erapraksis põhitöö kõrvalt, pististe võtmised jmt) USAs ei aktsepteerita, tulemuslikkus on kontrolli all.

Olen kursis arstieetikaga USAs (ka Eestis). Tean palju teenitakse, palju pingutatakse, investeeritakse. Tean ka seda, et Eestis on arste, kelle sissetulekud ületavad mainitud summasid.

Arstide ja õpetajate „kehvad“ töötingimused ega "madalad" palgad meie probleemide esikümnesse ei kuulu. Küll kuulub sinna elukeskkond. Seda teadvustamata jäävadki arstid, õpetajad ja teised maksurahadest elatuvad küüntega kivisesse pinnasesse auku kraapima, mida murendab vaid ühiste huvide eest seismine. Kõikide ühiskonnaliikmete elujärje paranemiseta pole lootustki, et teenindajate soovid täituvad. See pole võimalik!

Eesti probleemiks nr üks on riigi fiskaalpoliitika, mis ei soosi reaalsissetulekute kasvu (keskmine neto kuupalk I kv alla 465.- euro, kesised sotsiaalsed tagatised).
Seda teadvustamata jäävad vastuolud ühiskonnas kasvama, võimekamad aga kodumaalt lahkuma.

Tunnen piinlikkust Eesti vabariigi presidendi isiku pärast

President Toomas Hendrik Ilvese esimest ametiaega ei jää meenutama ühtegi suuremat suhtekorralduslikku ebaõnnestumist, kuid teatav vägikaikavedu ajakirjandusega on olnud omane kogu valitsemisperioodile, leidis suhtekorraldaja Ivo Rull.
http://www.epl.ee/artikkel/600974

Suhtekorraldajad teenivad huvigruppide kiitmise eest. Erand pole ka Ivo Rull.

Meenuvad roheliste erakonna kiitmised, mis järsku muutusid laimuks. Katalüsaatoriks oli tulubaas.

Kodanikuna tunnen piinlikkust Eesti vabariigi presidendi suhtumise pärast. Eelkõige seetõttu, et ajal, mil paljud kodanikud on toimetulekuraskustes, naudib tema pere küllust. Isegi isikliku kodukolde on suutnud tulutoova vankri ette rakendada.

Erakondade võtmeisikud ja suhtekorraldajad kiitku sellist lähenemist, kuid kodanikena peaksime sellele vastu seisma.

Tunnen piinlikkust Eesti võimuladviku propageeritavate väärtushinnangute pärast.