USA välisvõlg Eestiga võrreldes on tühine

Maailmapanga (IMF) raportist võib lugeda, et käesoleva aasta 1. aprilli seisuga oli Ameerika Ühendriikide kogu välisvõlg, kuhu kuuluvad lisaks riigisektori võlale ka erasektori võlad, pisut suurem kui 17 eurotsooni kuuluva riigi võlad.
USA välisvõlg on täpselt 14 825 308 000 000 dollarit. Eurotsooni välisvõlg on 14 474 498 000 000 dollarit, seisab IMF rapordis
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/graafik/delfi-graafik-usa-kogu-valisvolg-uletab-pisut-kogu-eurotsooni-riikide-oma.d?id=49819225

Kodanike maksejõuetuse korral lähevad kohustused riigile.

Elanike ja ettevõtete kõrgete kohustuste tingimustes pole põhjust tagasihoidliku riigivõlaga keksida. See näitab (riigi) hoolimatust.

USA välisvõlg on Eestist madalam (USA 101%, Eesti 136% SKTst). Vaatamata sellele USA välisvõlga kritiseeritakse.

USAsse migreerutakse, Eestist põgenetakse.

Kohustusi tuleb vaadata tervikkontekstis (riigivõlg +elanike ja ettevõtete kohustused), vähem oluline pole võrdlusbaas (SKT).

Rahuloluks pole põhjust. Kodanikele tünga tegemisega kaugele ei jõua.

Hinnatõusu põhjuste vaagimisel tuleks arvestada eripärasid

Toiduainete hinnad kasvavad maailmaturu hindade ja Aasia nõudluse toel ning tavainimesel ei olegi ennast võimalik selle eest kuidagi kaitsta, leiab arengufondi majandusekspert Heido Vitsur.
http://www.epl.ee/artikkel/600853

Lohutuse otsimise asemel tuleks lahendusi pakkuda.

EL riikides rakendatakse toiduainetele madalamaid makse. Keskmine käibemaks ei ületa kümmet protsenti, Soomes on see 13, Saksamaal 7, Eestis 20 protsenti. Kõrgem käibemaks on põhjuseks, miks hinnad toorme kallinedes Eestis kiiremini tõusevad.

Leibkondade uuringud näitavad, et 26 protsenti kõigist kulutustest läheb Eestis toiduainetele ( aastal 2010). See tõstab maksumäära kolme protsendipunkti ehk 15 protsendi võrra.

Eesti käibemaks on EL kõrgemaid.

Toiduainete hinnatõusust pole pääsu, kuid see ei tohiks globaalsest turust kiiremini toimuda. Riikliku fiskaalpoliitikaga annaks (kontrolli alt väljunud) hinnatõusu ohjata.

Heido Vitsuri sarnaseid arvamuslugusid on leheveerud täis. Kohaliku analüütikuna võinuks probleemile Eesti eripärast lähtuvalt läheneda. Globaalsest vaatevinklist lähenemine lahendusi ei paku, lohutuse otsimine on aga eestlaste vaesuse juures kohatu.

Hinnad Eestis kerkivad teistest kiiremini, meie aga süüvime teiste turgude hinnatõusu põhjustesse.

Paljud ettevõtted on kassapõhiselt kahjumis. Kasumit teenivad peamiselt monopoolsed, riigieelarvest toituvad (hanked, toetused) ja välisosalusega (siirdehinnad) ettevõtted.

On üsna loomulik, et sellistes tingimustes kasutatakse hinnatõusu õlekõrrena. (Ühikulist) müügimahtude kasvu sellega ei kaasne, kulutused kasvavad samas tempos.

Maksukeskkond Eestis pole konkurentsivõimeline. Seda teadvustamata jäämegi luulusid jutustama, patuoinaid aga piiri tagant otsima.

Riik on kaaperdatud

Tuleb loobuda mõttemudelist, et Eesti kohalikke asju saame otsustada, ent Euroopa Liit on midagi NLi aegse Moskva sarnast, kirjutab riigikogu liige Kaja Kallas ¬(Reformierakond).
http://www.postimees.ee/498410/kaja-kallas-euroopa-kasulaudu-kirjutame-me-ise/?t=942#l

Tagajärgedele pühendumisega muudatusi esile ei kutsu. Poliitilise kultuurituse viljad jäävad ka edaspidi potsatama.

Uuringuandmetel on usaldus erakondadele madal. Erinevatel andmetel kõigub see 18 – 26% vahel. 8. klassi õpilaste küsitlused näitasid 23% usaldust.

Vaatamata sellele kuulub võim neile.

Ühisnimetaja leidmine väikestes kogukondades pole keeruline. Selleks tuleb teadvustada, et valitud pole kõige targemad, kompetentsemad, paremad.

Ühiskonnas langetud otsused peaksid põhinema huvigruppide ühisnimetajal, mitte väikese grupi dogmadel.

Probleemid ühiskonnas algavad võimude lahususe (NB! tegemist on demokraatia alustalaga) eiramisest, elanike riiklikul tasemel esindatamatusest.

Valimissüsteem ei võimalda esindatust demokraatlikult komplekteerida. Saadikuks saamine sõltub valimisnimekirjas olevast positsioonist ja PR-st, need aga võimuladvikust.

Ühiskonnakorraldus on kaugel demokraatiast. „Demokraatia“ toimib küll paberitel, kuid tegelik elu rajaneb diktaadil.

Otsuste ja ühiskondliku kokkuleppe vahele peaks võrdusmärk mahtuma.
Kehtiva süsteemi tingimustes pole see võimalik, sest otsustajatele meeldib iseotsustamine, mis võimaldab tähtsana tunda, tagab mõnusa äraelamise.

Poliitika Eestis on monopoliseeritud, riik kaaperdatud.

Erakondade nimekirjad koosnevad küll kümnetest tuhandetest, kuid kaasarääkijate osa on tühine. Tunnistavad seda ka mitmed kunagised võtmeisikud, EER liikmena tunnistan ka mina.

Erakondade liikmeskondade passiivsus on taotluslik. Võtmeisikutel on piisavalt ressursse, et esinduskoda taltsastest komplekteerida, ennast aga valitsusse sokutada.

Poliitiline kultuuritus, mida Eestis viljeletakse, tuleneb erakondade rahastamisest ja seaduskeskkonnast (valimis- ja erakonnaseadus).
Finantsiline sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas – võimaldab praktiseerida nn tagatubadele rajatud demokraatiat. Valimisseadus (võimuladvikule) lojaalseid otsustusnuppude juurde sokutada.

Poliitikas tuleks muuta rõhuasetusi. Vastasel korral pole rahvusriigil tulevikku. Abstraktsete valimisloosungite asemel tuleb esindada kodanikke.
Selleks tuleb teha korrektsioone seadustes. Seda saavad teha vaid need, kelle huvisid need teenivad.

Õnnemardikas

Maailmas pidavat 2000 liiki helenduvaid putukaid olema. Eestis nimetatakse neid jaanimardikateks, helenduvat (emast) indiviidi jaaniussiks.

Jaanimardikatega on seotud mitmed uskumused.
Valgust kiirgava isendi leidjat pidavat ootama suur õnn, tapjat tulekahju.
Jaanimardika järgi on ennustatud ilma, sõltuvalt paikkonnast on loomake kuulutanud nii vihma kui ka päikesepaistet.

Põhja-Ameerikas helenduvad ka isased. Lendavad mõlemad.

Lennates veavad mardikad tagakeha järgi. Jääb mulje justkui „laterna“ kandmisega nähakse vaeva. Helendumisega polda aga kitsid. Sellest ka nimi: „lighting bug“.

Vilkumine pidavat hõlbustama paarilise leidmisel. Tegemist on suhtlusvahendiga, millega vastastikku signaale edastatakse.
http://www.backyardnature.net/lightbug.htm

Ka inimese võiks selline suhtlusvahend atribuutikas olla, võimaldaks see mõttetuid arusaamatusi vältida:-)))

Põhja-Ameerika ööd on suviti kottpimedad, mistõttu mardikate vilkumine ei jää märkamatuks. Õnne otsimisele pole aega vaja kulutada, see on käe ja jala ulatuses. Täna hiilis üks õnnetoojatest koguni tuppa. Suhtlesime, tegin mälestuseks pildi.

Naudin enne uinumist aknast vilkumist imetlemist. Õu oleks justkui ehtes. Vaateväljas helenduvad kümneid (kui mitte sajad) õnnemardikad korraga.

Vanadel aegadel oli Õpetaja maasool

Jakob Westholmi gümnaasiumi õpetaja:
Me oleme osa Euroopast ja väidetavalt oleme seal alati olnud, kuid võrreldes teiste maade kolleegidega pole meil õigust võrdsele kohtlemisele sama eriala esindajate seas. Kaugel sellest. Eesti õpetaja on võrreldes oma Euroopa kolleegidega mitte ainult alamakstud, vaid ka ületöötanud.
http://www.epl.ee/artikkel/600609

Vanadel aegadel peeti Õpetajat maasoolaks, kellele läks korda kogukonnaliikmete käekäik. Praegused õpetajad (nii nagu arstidki) seisvad vaid enda heaolu eest, teiste mured ei lähe neile korda.

Palkade üle kurta ajal, mil suurel osal ühiskonnaliikmetest puudub sissetulek, enamusel on see häbiväärselt madal (I kv palgasaajate mediaan neto kuusissetulek jäi alla 465 euro), on kahetsusväärne.

Paljud on toimetulekuraskustes, meie aga heietame arutelusid suhteliselt heal järjel oleva grupi palkade üle.

Laristamise asemel võiksime vahendeid efektiivsusesse investeerida, arutelusid tulemi üle pidada. Ebavõrdsus ei saa kasvada. Õpetajad võiksid selliste arutelude esirinnas olla.

Paika tuleks panna sotsiaalsete huvigruppide sissetulekute tasemete protsendilised näitajad. Absoluutarvudest rääkimine vastandab, tekitab pingeid ja vaenu.

Kõik panustavad palju, teenivad aga vähe.

Absoluutarvudes on eestlased (peale poliitilise eliidi muidugi) alamakstud.

Hariduskulud ja ravikulud Eestis on kõrged. 13,4% riigieelarvest (üle 5% SKTst) kulutame tervishoiule. Hariduskuludeks kulutame 11,6%. Kahele valdkonnale 25%.

Kodanikud siplevad raskustes, valitud suplevad külluses

Juku-Kalle Raid:
Minu mõningad riigikogu kolleegid ilmselt – kui nende vilavsilmset juttu uskuda – muud ei teegi kui kohtuvad. Rannas, restoranis, maal ja rongis. Andestust, mitte rongis. Kuluhüvitise eest liisitud auto võimaldab liikuda kiiresti koos suure hulga valijatega tagaistmel ühest maailma otsast teise.
Niisiis on see tavapärane suvine puhkus, mitte rabelemine poliit- või jumal teab mis põllul veel, nii et rakud pihus, maika higist märg ja pea rasvane. Aga küllap meie tublid saadikud just nii teevadki, võtavad valijatel kartulid üles, käivad poes ja plekivad kinni ostukorvi kahekümneprotsendise kallinemise, määrivad haigel ja poologaral vanaemal kampriõliga valutavat selga ja lubavad Toompeal igati elu edendada.http://www.epl.ee/artikkel/600494

Eestis viljeletav poliitiline kultuur on ühtsust lagundav, see põhineb valel ja isiklikul kasuahnusel.
Mainitud lähenemine on teinud (paljudest) eestlastest kerjused. Sotsiaalsed tagatised ühiskonnas on lahjad (2008. aastal 15% SKTst, EL keskmine 25%), sissetulekud naeruväärsed (I kv mediaan netokuupalk jäi alla 465.- euro), paljud toimetulekuraskustes.

Ajal, mil kodanikud siplevad (toimetuleku)raskustes, suplevad valitud külluses, tarbides kahe käega (esindatud nõukogudes) teiste poolt loodud hüvesid.

Pilt on võigas.

Otsustusprotsess vajaks jalgadelt pea peale pööramist – seisukohtade kujundamine võiks alata alt, mitte ülalt. Arvamus, et valitud (või erakonnad) orienteeruvad lahendites paremini, on taunimist väärt.

Ühiskonnas langetatavad otsused peaksid rajanema huvigruppide ühisnimetajal, mitte hierarhilise eliidi dogmadel. Vastasel korral jäävadki „valitud“ ilusate ilmadega valijatega „kohtuma“, muul ajal hobidega tegelema ja maailmas kolama.

Riigikogu on tarbetu ja kulukas institutsioon ühiskonnas, mis tegeleb vaid iseendaga ja valitsuskabineti tahte seadustamisega. Tegemist peaks olema elanike esindusega, on aga valitsuste käepikendus.

Demokraatia alustalaks on võimude lahusus, Eestis see ei toimi.

Edukad ollakse üheskoos

Väikesed huvigrupid muutuvad nõudmiste esitamisel aina agressiivsemaks. Neil paistab olevat sooja ega külma enamuse arvamusest.

Eile ilmus mõttevälgatus lapsõpetaja sulest, täna arstide ja õpetajate PR.

Kurta (arstide ja õpetajate) palkade väiksuse üle ajal, mil suurel osal ühiskonnaliikmetest puudub sissetulek, enamusel on see häbiväärselt madal (I kv palgasaajate mediaan neto kuusissetulek jäi alla 465 euro), on kahetsusväärne.

Piinlik...

Suur osa elanikkonnast on toimetulekuraskustes, meie aga heietame arutelusid arstide ja õpetajate palkade tõstmisest.

Laristamise asemel võiksime ühiskonnavahendeid efektiivsusesse investeerida.

Pühenduda tuleks toimetulekuraskustes inimeste (töötud, puuetega inimesed, lapsed, vanurid, põdurad) elujärje (sh sotsiaalsed tagatised) parandamisele, alles seejärel paremal järjel olijate mugavuste parandamisega tegelema hakata.

On ameteid (arst, õpetaja, sotsiaaltöötaja, riigitöötaja), millesse panustamisel ei saa prioriteediks seada isiklikke hüvesid. Kogukonna huvid peaksid seisma kõrgemal.
Nõrgemate eest peaks keegi ju seisma.

Hariduskulud ja ravikulud on kõrged. 13,4% riigieelarvest (üle 5% SKTst) kulutame tervishoiule. Hariduskuludeks kulutame 11,6%. Kahele valdkonnale kulutame 25% vahenditest.

Haigused tekkivad mittetäisväärtuslikust toitumisest ja ebatervest elukeskkonnast. Ravimite väljakirjutamisel ja kamaluga neelamisel puudub mõte. Efektiivsem on vahendeid üldise elujärje parandamisesse suunata, medikamentoosses ravis järgi anda.

Hariduskulusid, mille tulem avaldub (paljuski) teiste ühiskondade edukuses, pole samuti otstarbekas kasvatada. Enne tuleb Eestist teha paik, kus on kõigil hea elada, alles siis kulusid kasvatada. Vastasel juhul kaasneb kasu asemel kahju.

Edukad ollakse üheskoos. Üksikute edu on üürike, see seab kaikad kodaratesse ühtsele edule. Ebavõrdsus ja ebaõiglus riivavad inimeste eneseväärikust, õhutavad vastandumist ja vaenu.