Ühtekuuluvustunne on aare, mille lihvimisest ei tohiks väsida

Esmaasukad jõudsid USA territooriumile (vähemalt) 15 000 aastat tagasi. Saabusid Aasiast Alaska kaudu.

Eurooplased hakkasid laevadel saabuma 16. sajandil, mil indiaanlased olid hõivanud maailmajao.
Indiaanlastel polnud sel ajal isegi hobuseid. Kodustatud oli vaid kolm looma – koer, laama, kolmas ei tule meelde.

4. juulil 1776. aastal võttis (Suurbritannia vastuseisule vaatamata) II Kontinentaalkongress vastu Thomas Jeffersoni koostatud Iseseisvusdeklaratsiooni, millega kuulutati Põhja-Ameerika kolooniad iseseisvaks, loodi Ameerika Ühendriigid.

4. juuli on suurpäev USAs. Tegemist on riikliku pühaga, mida tähistatakse pereringis, samas pakub kaubandus tavalisest suuremaid allahindlusi.

Osalesin USA väikelinna iseseisvuspäeva üritusel, mille keskmes oli ilutulestik.
Tunne oli üllas. Ürituse eelarvet ei tea, kuid erialainimesena pakun, et see võis maksta 100 000 – 150 000 USD. Riigi peale võidi õhku lennutada Eesti aastane riigieelarve.

Tulevärgist üllam oli aga meeleolu, mis valitses.

Vaatamata kirevale kogukonnale õhkus patriotismi, südant paitas ühtekuuluvustunne. Kodumaad armastatakse, imetletakse. Kodanikud on seadusekuulekad ja lojaalsed. Austatavad rahvuslippu ja muud riiklikku sümboolikat.

Ookeanitagune loodusekuningas eristub sõbralikkusega ja viisakasega. Alkoholitarbimist ega suitsetamist avalikes kohtades ei harrasta.
Meelemürkide mõju pole märgata. Inimsuhted põhinevad aususel ja mõistetavusel. Poliitikaga ei pingutata üle.
Tegemist on eluterve elukeskkonnaga, mille mõju on hoomatav.

Analoogsed „laulupeod“ on USAs tavalised. Emotsionaalsus peegeldub siinsete inimeste silmist erinevalt – vesistamisele eelistatakse naeru.
Hea, et üritus toimus hämaruses, vastasel juhul oleksin sattunud raskustesse pisarate põhjendamisega. Mind poleks mõistetud.

Loomaarstina mõtlesin üritusel ka loomariigist. Mõtlesin hirmudest ja valudest, mida ühtede naudingud teistele põhjustavad.

Ürituse lõppedes sattusin vestlema nägusa loomaarstiga, keda kimbutas sarnane mõte. Ilutulestike järgsetel päevadel pidavat kliinikutes külastajate arv oluliselt kasvama. Vaatamata abinõudele polevat harvad juhused, kus loomad hirmust akendest välja sööstavad, osadel seiskub ka süda.

Pidupäev järgsel hommikusel jalutuskäigul märkasin väliste vigastusteta hukkunud lindu. Poole aastase jalutuskäigu jooksul pole varem märganud. Oletan, et tegemist on rõõmuhõisete vibratsiooni ohvriga.

Loomakliiniku info (ootan saada lähipäevil) võimaldab laiapõhjalisemaid üldistusi teha, kuid selles, et looma- ja linnuriigi esindajad inimkonna rõõmuhõisetesse antipaatiat tunnevad, ei tohiks kahtlusi tekkida.

Vaatamata kaasnevatele probleemidele on sellised üritused väärt, sest ühtekuuluvustunne on aare, mille lihvimisest ei tohiks väsida.

Maksukoormus on kaugel optimumist

Statistika andmetel oli 2009. aastal Eesti maksukoormus 36 protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT). EL (27 riigi) keskmine näitaja oli 40 protsenti, Rootsis 46,9, Lätis 26 ja Leedus 29 protsenti.
Maksukoormust hinnatakse riigi ja omavalitsuste maksulaekumiste ja SKT jagatisega. Ühtsele metoodikale vaatamata pole tulemid võrreldavad, sest algarvudes valitseb segadus.

Pilk maksudele
Eestis annab suurimat maksutulu sotsiaalmaks. 2010. aastal moodustas see 30 protsenti riigitulust ja 42 protsenti maksutulust. Määraks on 33 protsenti. Tegemist on kõrgeima reitinguga maailmas.

Suuruselt teine laekumine on käibemaksul, mis moodustas riigitulust 22 protsenti, maksutulust 31 protsenti. Määraks on 21 protsenti. EL kontekstis mahub määr keskmiste hulka. 12 riigil on Eestist kõrgem käibemaks. Erandite praktiseerimine tõstab Eesti positsiooni.

EL riikides rakendatakse madalamaid makse toiduainetele. Keskmine käibemaks ei ületa kümmet protsenti, Soomes on see 13, Saksamaal 7, Eestis 20 protsenti. Kõrgem käibemaks on põhjuseks, miks hinnad toorme kallinedes Eestis kiiremini tõusevad.
Leibkondade uuringud näitavad, et 26 protsenti kõigist kulutustest läheb Eestis toiduainetele ( aastal 2010). See tõstab maksumäära kolme protsendipunkti ehk 15 protsendi võrra.

Eesti käibemaks on EL kõrgemaid.

Aktsiiside osa riigitulust oli 12 protsenti, moodustades maksutulust 16 protsenti. Aktsiisiga maksustatavate kaupade (kütus, vedelgaas, tubakas, alkohol, pakend) hinnatasemed ei anna punastamiseks põhjust. Juba mõned aasad tagasi keelasin finantsdirektorina autodel välismaale sõites Eestis tankimise.
Uuringute andmetel kulutatakse alkoholile 5,8 protsenti eelarvetest. Isegi igapäevased veinitarbijad itaallased, hispaanlased ja kreeklased kulutavad vähem (0,7, 0,8, 09 protsenti). Liviko tulust moodustab aktsiis üle 51protsendi (2010). Riigile tasuti 663,7 miljonit krooni.

Tulumaksu määrad pole Euroliidus võrreldavad.

Tulumaksulaekumine moodustas seitse protsenti riigitulust ja kümme protsenti maksutulust. Elanike ja ettevõtete panused jagunesid pooleks. Määraks on 21 protsenti.
Majandusühenduses domineerib progresseeruv tulumaks, mistõttu maksumäärad pole võrreldavad. Võrdlust raskendab ka erinevus maksuvabades piirides ja mahaarvamistes.
Soomes jääb maksustamine vahemikku 10,5 - 33,5 protsenti. 1700 eurolt tasutakse18,5 protsenti (Eures Eesti).
Saksamaal kõigub üksikisiku tulumaks 14-45 protsendi vahemikus. Maksuvaba on 8004 eurot aastas. Eesti mediaanpalgalt ei tuleks tulumaksu tasuda.
Ka Kreekas poleks vaja tulumaksu maksta, sest üksikisikutele kehtib 12000 euro suurune tulumaksuvabastus, füüsilise isiku kuni 10500-eurose sissetuleku määraks on null protsenti (Eures Eesti).

Klassikalise maksustamise kõrval praktiseerivad ühiskonnad ka varjatud maksustamist, mille teenistusse kaasatakse trahvid, riigilõivud, kindlustused, dividenditulule soodne hinnapoliitika, omaosalus sotsiaalsetes tagatistes ja palju muud.
EL 580 mln kroonisest suhkrutrahvist paigutub osa (40 protsenti) maksustamise alla. Trahvidel on ennetuslik ja regulatsiooni toimimist soodustav eesmärk. Moosikeedulembesuse karistamine seda eesmärki ei täida.

Trahvirahaga kassa täitmine pole haruldane ka Eestis, laekumised on kavandatud koguni eelarvetes. Parkimise korraldamine on üks näide sellisest maksustamisest.
Riigilõivud on samuti maksuvankri ette rakendatud.

Tariifid peaksid olema kulupõhised, on aga kõrgemad. Avaliku teenuse kuluarvetele lisatakse maks.

Töötuskindlustusmaks (töövõtjale 2,8 protsenti, tööandjale 1,4 protsenti) võimaldab riigil finantspositsiooni parandada. Tegemist on tulusa projektiga.

Riigi või omavalitsuste osalusega ettevõtete dividenditulu sõltub hinnapoliitikast. Eesti Energia maksis riigile 2009. aastal 1,36 mld krooni dividenditulu.

Sisemajanduse kogutoodang
Kogutoodangul on kvantitatiivse mõõte kõrval ka kvalitatiivne mõõde, mille arvestamata jätmine ei anna ülevaadet jõukusest. Valdkondade panused on erinevad.
Tööstussektori roll jõukuse loomisel on väga oluline. Tegemist on rikkuse allikaga. Tööstussektori panus SKT-sse on Soomes Eestiga võrreldes kaks korda suurem.
SKT kasv avalikus halduses, tervishoius, riigikaitses ja muudes riigieelarvest rahastatavates valdkondades ei tee jõukamaks.

Ka liigne välisinvesteeringutesse panustamine pole parim lahendus. Kohaliku kapitali võimendus on suurem. Kasum, mis Eestist välja viiakse, ei tee ühiskonnaliikmeid jõukamaks – mõned saavad tööd, riik mõnevõrra maksusid, kuid selle piskuga piirdutaksegi.

Riikide lõikes on kogutoodangutes kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed erinevused. Absoluutarvuna pole need võrreldavad. Võrreldavad pole ka selle baasil tuletatud maksukoormused.

Näitajate tuletamisel on oluline tugineda võrreldavatele näitajatele. Seni kasutaud indikaatori järgi kuulume maksukoormuse poolest EL keskmiste hulka, tegelikult oleme aga esirinnas. Seda kinnitavad põhimaksude (sotsiaalmaks, käibemaks, tulumaks) tasemed, varjatud maksustamine aktiivsus.

Maksuahel Eestis on väga jõuline. Algab see väljamakstavalt töötasudelt 70 protsendilise kontributsiooniga, järgnevad tarbimismaksud (sh vältimatud), maamaks. Kaasa aitab varjatud maksustamine (riigilõivud, trahvid, dividenditulu riigile ja omavalitsustele, haigusrahad, omaosalus tervishoius jmt).

Maksukoormus on kaugel optimumist. Sellest ka ebasoovitavad tendentsid, konkurentsivõimetu majanduskeskkond. Maksukoormus Eestis vajaks langetamist, haldusstruktuur võimalustega kooskõlla viimist. Siis on põhjust ka põhjamaa tiigri tiitlit kasutada.

Ühiskond on ülereguleeritud

Eesti on koos Kongo ja Namiibiaga 20 riigi hulgas, kus äri tegemine on muutunud viimase viie aasta jooksul keerulisemaks. Sellise ehmatava järeldusega lajatab viimane Maailmapanga konkurentsivõime edetabel Doing Business 2011.
Piinlikult palju on näiteid seadusemuudatustest, mis on tehtud erakonna toetajate või erakonna enda kitsastes huvides. Õiguskorras tehtavad muudatused on sageli olnud adressaatide suhtes meelevaldsed.
Eesti on maailmameister Euroopa Liidu õiguse ülevõtmises. Kes veel nii ülipüüdlikult ja kohati Eesti rahvuslikke huve eirates Euroopa Liidu õigust üle võtab?
Seaduste loomisel võimust võtnud rehepaplus ja ärategemine on sundinud presidenti kasutusele võtma väljendi «paheline õigusloome».
http://www.postimees.ee/475756/allar-joks-hea-oigusloome-retsept/?t=404#l

Kakskümmend aastat on riikluse taastamisest möödas, kuid seaduseveskid jahvatavat edasi. Isegi “möldrite” arvuline komplekteeritus pole vähenenud. Erinevalt varasemast pühendutakse nüüd parandustele.

Minu mäletamist mööda jõustus üksnes 1. jaanuaril 600 uut seadusesätet.

Seadusi muudetakse kergekäeliselt, sageli põhjendamatult. Inimesed ei jõua kohaneda veel muudetud seadusegagi, kui seda jälle muudetakse.

Seadusetekstid on keerulised. Need kirjutatakse tavainimesele mõistetamatus keeles.
Paistab, et seadusi kirjutatakse advokaatidele, kes neist elatuvad, mitte elanikele. Eeldab ju seaduste järgimine nende tundmist, nendes orienteerumist.

Paistab, et seadusloomest on saanud eesmärk omaette. Valitsus, 101 valitut ja riigilaekast elatuvad erakonnad esitavad võidu eelnõusid, tõestamaks sellega oma eksistentsi vajalikkust ja rahastamist ühiskonnas.

Seaduste muutmistele ja parandamistele tuleks piir panna, neid ei tohiks lubada kergekäeliselt teha.

Mis kasu on seadusest, mida ei tunta, mida ei järgita või mis tekitavad kaose?

Reeglid kinnistuvad tavade ja harjumustega, mitte Riigi Teatajas avaldamisega.
Tunnistan, et endise ettevõtjana olen muutunud allergiliseks käskude, keeldude, lõivude, sanktsioonide ja teiste riiklikele juhiste muutmise suhtes.

Ühiskond on ülereguleeritud – seadusesätteid ja määrusi on palju, need on raskesti hoomatavad, muutuvad sageli. Seadustega “mängimist” soosib heakskiidu saamise lihtsus. Koalitsioonis olek tähendab automaatselt rohelist tuld otsustamispuldis.

Arutelusid ühiskonnas ei toimu. Elanikkonda hoitakse infosulus, nende seisukohtadega manipuleeritakse, otsuseid langetatakse kitsas ringis.

Iga muudatusega kaasneb (suurem või väiksem) kaos. Varasem seadusehaav jõuab vaevu armistuda, kui seaduseparandusega tekitatakse uus. See on ka põhjus, miks klassikaline (majandustegevusel põhinev) ettevõtlus on taandarengus, miks kasvab töötus, vähenevad laekumised riigieelarvesse.

Mängu ajal reegleid ei muudeta. Vastasel juhul kaob mänguilu, väheneb kindlustunne ja entusiasm. Ühiskond lämbub reeglite keerukusest.

Eelnõusid kirjutavad küll professionaalid vormistamises, kuid eluvõõrad nende toimimises. Sellised ühiskonnareeglid ei taga soovitud tulemusi – tekitavad segadust, pärsivad soovitud arenguid. Mõistetamatu ja ebastabiilne seaduskeskkond soosib negatiivseid tendentse.

Seadusloomele oleks viimane aeg senisest madalam käik sisse panna või veelgi parem, mõneks ajaks käsipidur peale tõmmata. Kaaluda võiks ühiskonnas toimivate reeglitele komplektse, poliitikutest sõltumatu auditeerimise algatamist. Ehk aitaks selline tegevus taastada usalduse riigi vastu, tekitada kindlustunde kodanikes ja investorites.

Jonathan Swift on öelnud: “Seadused on nagu ämblikuvõrgud, mis püüavad pisikesi kärbseid, aga lasevad herilastel ja vaablastel end lahti rebida.”

Imestaksin kui pettusel toimiv rahamaailm kokku ei variseks

Peaminister Andrus Ansip rääkis eilsel valitsuse pressikonverentsil Eesti Päevalehe küsimustele vastates, et pooldab Kreeka võlgade sasipuntra lahendustena neid teid, mis ei saadaks rahvusvahelistele finantsturgudele täiendavaid halbu signaale.
http://www.epl.ee/artikkel/599604

Pisiriigina võiksime pühenduda isiklikule turvalisusele ja stabiilsusele, mis võimaldaks raskematel aegadel paremini toime tulla. Eesti panus suuremate riikide abistamises on tühine, kaotus aga tohutu.

Ootus, et raskematel aegadel ulatatakse abikäsi, sarnaneb Teise Maailmasõja eelse ajaga, mil abi ei tulnud kusagilt. Oma kasukas on ihule lähemal. Teisi võiks abistada alles siis, kui omad lapsed toidetud ja kasitud.

Meil see nii ei ole.

Kõik on kõigile võlgu. Suur osa eluasemetest ja sõiduvahenditest on soetatud laenuraha eest. Laenuraha eest võetakse ette koguni puhkusereise. Ettevõtted on vastastikku kohustustes. Jõukus paistab olevat vaid paberitel.

Rahal puudub (kaupade näol) kate. Tulevikutehingud on virtuaalsed. Rahatähti trükitakse juurde. Varem või hiljem kukub pettusel püsiv kaardimajakene kokku.

Hea oleks, kui rahaturu kriisi põhjustajaks peetaks Kreekat – oleks vähemalt keda süüdistada, säiliks usaldus raha ja harrastatava elustiili (tuleviku arvel elamine) vastu. Võimaldaks see ka väiksemate valudega uut püramiidi ehitama hakata.

Loen praegu Studs Terkeli ajaloolist raamatut (Hard Times), milles erineva sotsiaalse taustaga inimesed pajatavad kolmekümnendatel aastatel USAs toimunust kaosest (majanduskriis).

Kohutav!

Stsenaarium paistab korduvat.

Imestaksin väga, kui pettusel toimiv rahamaailm kokku ei variseks. See pole usutav!

Usaldus ja ideoloogia

Eesti vajaks praeguste erakondade kõrvale hädasti uut poliitilist jõudu.
Uutel erakondadel oleks aga jumet vaid siis, kui seisukohtade pealesurumise ja isiklike ambitsioonide realiseerimise asemel pühendutaks ühtsusele, ühisseisukohtade esindamisele.

Eestis tegutsevatel erakondadel puudub (elanike) usaldus, selgusetus valitseb maailmavaatelistes lähenemistes.

Kui usaldus on üheti mõistetav (jutt ja teod samastuvad, isiklik ego ei varjuta ühishuvisid, suhe materiaalsusesse ja vaimsusesse, empaatiavõime, ohverdusvalmidus jmt) ja mõõdetav suurus, siis ideoloogia on umbmäärane.

Uuringuandmetel on erakondade usaldus madal. Erinevatel andmetel kõigub see 18 – 26% vahel. Hiljutised 8. klassi õpilaste küsitlused näitasid, et erakondi usaldab vaid 23% õpilastest.

Maailmavaadet hinnata on keerulisem. Tegemist pole üheselt määratleva mõõtega. Võrdleksin (erakondade) ideoloogiaid sobimatutest kildudest kokku pandud puzzlega, millele lisatakse meelepärane kleebis (parem, vasak, kesk).

Võtame näiteks SDE ja IRL. Väide, et SDE on sotsiaalsem puudub alus. IRL soovib maamaksu kaotada, SDE selle aga kinnisvaramaksuga asendada. Tegemist on vaid ühe näite, selliseid on aga sadu kui mitte tuhandeid.

Programmid ei võimalda paigutust poliitilisel maastikul määratleda, sest need pole kirjutatud teostamiseks (lähenemised on vastuolulised), vaid toetajaskonna meelitamiseks.

Ideoloogiat hinnata pole võimalik. Vaatamata sellele räägime parempoolsetest (RE,IRL), vasakpoolsetest (SDE) ja tsentristidest(KE)

Võiksime poolsuse määrangul konkreetsemad olla.

Miks mitte tugineda demokraatlikele väärtustele? Ühel poolusel (nt vasak) võiks seista ühisseisukohtadele tuginemine, teisel iseotsustamine.
Midagi poleks ju lahti, kui kõik Eesti tegutsevad erakonnad paigutuvad parempoolseteks. Valitseks vähemalt selgus.

Hinnangud on alati subjektiivsed, sõltuvad taustsüsteemist, ootustest.
Eestis langetab otsuseid väike grupp inimesi, kes paneb ka paika esinduskoja isikkoosseisu, korraldab ühiskonnas toimivate mängureeglite kehtestamise.

Diktatuur (Vikipeedia):
Diktatuur on autokraatlik valitsemisvorm, milles juhil ehk diktaatoril on piiramatu võim otsuste tegemisel.
Diktatuuris puudub valitsuse vahetamise demokraatlik võimalus ning valitseja(te)l sageli puudub vastutus oma tegude moraalsetele ja eetilistele tagajärgede eest. Valitsus kasutab oma ideoloogia peale surumisel aktiivselt erinevaid propagandavahendeid.
Konstitutsioonilise demokraatia kõrval on diktatuur tänapäeval kõige levinum valitsusvorm. Süsteemi defineerimine diktatuurina on komplitseeritud, sest üldjuhul on puudus usaldatavatest andmetest. On süsteeme, milles on elemente nii diktatuurist kui ka demokraatiast

Eesti on diktatuuririik.

Mitmete Aafrika, Ladina-Ameerika ja Aasia riikide taustal võib eristada küll üksikud demokraatia tunnuseid (sõnavabadus, kodumaalt lahkumise vabadus, tagasihoidlikum korruptsioon jne), kuid sellega ka piirdume. Traditsiooniliste demokraatiriikidega võrreldes oleme puhtas diktatuuris (otsuseid langetab kildkond, võimude lahusus ei toimi, aruandluse ja valimise süsteemid vildakad).

Diktatuur ammendab jõudu umbmäärasusest ideoloogiates.

Eelistused tuleb paika saada. Koostamist vajaks tegevusplaan, kokkuleppele jõuda tulemuslikkuse mõõdikutes. Taustsüsteemi muutuse tingimustes tuleb rõhuasetusi muuta. Dogmad viivad stagnatsiooni.

Eesti vajaks uudse lähenemisega erakondi. Vastasel juhul rahvusriigi kestmine pole mõeldav.

Võimuladviku isiklike ambitsioonide tingimuses tõmbame rahvusriigile kriipsu peale

Riigikogulase Postimehes avaldatud sõnavõtt, on märgiks, et nutikamad marjamaale sattunutest mõistvad, et revolutsiooniline situatsioon (alamad ei suuda, valitsejad ei saa) on Eestisse jõudmas.
Aivar Riisalu:
Saage aru, see on ebanormaalne olukord. Ja me oleme õnnelikud. Me oleme õnnelikud sellepärast, et see loll valija ei saa aru, et me täiesti juhuslikult paneme talle nööri kaela.
Ja ütlen teile ausalt ja otse, et siin riigis ei ole võimalik varsti siis enam rikas ka olla, sest vaesed ei jõua enam rikastele raha kokku vedada. Huvitav, kas siis hakkab mõtlemine nagu teistmoodi tööle või? Isegi selles nn edukate erakondade toetajate hulgas. Käisin kooli kokkutulekul möödunud nädalavahetusel. Vend seisis vaevu püsti, pesumasinat nägid ta riided ma ei tea mitu kuud tagasi: mina hääletan Reformierakonna poolt, sest nemad lubavad mulle ilusat elu. See on meie tänane seis.
Selline genotsiid ei saa lõputult kesta. Ükskord peab see väike rahvas vabaks saama. Peab vabaks saama ja saama aru, et grupid mängivad temaga, mängivad nii, nagu ise tahavad. Kuus venda otsustavad ära, kes Eestit järgmised 15 aastat presidendina juhib. Lõpetage ära! Tulge mõistusele!
http://www.postimees.ee/469998/riisalu-riigikogus-siin-riigis-ei-ole-voimalik-varsti-enam-rikas-ka-olla/

Otsuste langetamisesse tuleks hakata kaasama rahvaalgatuslikke ühendusi. Erakondade tagatoad devalveerivad viimasedki demokraatia riismed.
Ühiskond on arengufaasis, kus põhiseadus ei toimi, süveneb diktatuur. Suurimal ressursil (inimestel) puudub rakendus.

Heaolu veereb alla mäge. Paljud on sunnitud kodumaalt lahkuma, mujal rakendust leidma.

Emapalgaga uhkustamine ja laste sünnitamisele panustamine sellises keskkonnas on absurd. Teeme investeeringuid, tulemus on (oodatule) vastupidine – elanike reaaltulud vähenevad, arvuline koosseis lahjeneb.

Võimuladvik paistab kodanikega teises rütmis hingavat. Aplodeerijad ostetakse sisse, kaasatakse lausvalega.

Eesti makromajanduslikud näitajad on väga kesised. Valitud uhkeldavad olematust võrdlusbaasist tuletatud majanduskasvuga. Edukust näitab Rootsi (I kv SKT 6,4%), Soome (I kv SKT 5,5%), Saksamaa (I kv SKT 5,2 %) ja teiste demokraatlike ühiskondade stabiilne majanduskasv, mitte Eestile omane tõmblemine. Punastada tuleks!

Protsendiline majanduskasv (näitab perioodilist tendentsi, mitte tulemust) on eksitav. Hinnangu andmisel tuleb tugineda kvantitatiivsetele ja kvalitatiivsetele näitajatele, mitte võrdlusbaasist sõltuvale tuletisele.

Eestlastest on tehtud kerjusrahvas, kelle sissetulekuid mõõdetakse naabrist 4 korda, sotsiaalseid tagatisi koguni 7 korda väiksemaga numbriga. Hinnatasemete poolest on ühiskonnad võrreldavad (mõnedes gruppides ühtlustumas).

Eestlaste mediaan netotulu on kõigest 465 eurot (I kv 2011). Enamuse (töötud, puuetega inimesed, pensionärid, lapsed) tulubaas on veelgi kesisem.

Poliitilised väärtushinnangud Eestis on kummalised, valetamisest ja petmisest on saanud tava.

Olukorraga ei tasuks leppida. Raskustele vaatamata poleks mõtet küüru selga tõmmata. Hullemaks ei saa minna – edukamad riigid tõttavad appi.

Võimuladviku isiklike ambitsioonide (ja kaasmaalaste manipuleerimise) tingimuses tõmbame rahvusriigile kriipsu peale. Ühtsuses kestame igavesti.

Jutt ja teod ei tohiks nii palju erineda

Tõhus riik ja erasektor ning ettevõtluseks soodus majanduskeskkond muudavad Eesti põhjamaiselt jõukaks, kinnitas Reformierakonna esimees Andrus Ansip erakonna üldkogul.
Ansip märkis, et liberaalses ideoloogias ellu viidud poliitikad on teinud Eesti majandusest läinud kümnendi ühe maailma kiiremini kasvava majanduse ning prognoosid näitavad selle jätkumist. "On vaid üks tingimus – jätkuma peab reformierakondlik majanduspoliitika. Siis liigume sihikindlalt oma eesmärgi suunas, lähemale põhjamaisele heaoluriigile,“ ütles Ansip.
http://www.ap3.ee/article/2011/6/12/ansip-madalad-maksud-mojuvad-nagu-red-bull


Tõhus riik ja erasektor ning ettevõtluseks soodus majanduskeskkond muudavad Eesti põhjamaiselt jõukaks.

Eesti haldusstruktuur pole efektiivne – teeme mõttetuid kulutusi, tulemus on kesine. 12 ministeeriumist, 25 ametist, loendamatust arvust ametkonnast ja allasutusest, kulukast ning tegelikult isegi rahva mandaadita riigikogust koos oma erisoodustuse mehhanismiga, suurearvulisest ja mittevajalikust kohalike omavalitsuste võrgustikust koosnevast avalikust sektorist on saanud oht meie riiklikule jätkusuutlikkusele.

Eesti on liiga väike, et suurriikidele sarnaseid süsteeme üleval pidada.
Konstruktiivseid arutelusid haldusstruktuuri muudatuste üle aga ei toimu.

Erasektor (monopolistid väljaarvatud) ägab koormuse all, pealisehituse raskus murendab. Rohkearvuline ja ebaefektiivselt toimiv ametnike ja „esindajate“ võrgustik on liiga raske kandam õblukesele erasektorile.

Majanduskeskkond Eestis on allapoole arvestust. Tulu teenivad küll monopoolsed ja riigihangetest toituvad ettevõtted, kuid mitte rahvuslik kapital.

Pisiriigina võiksime atraktiivsed olla, oleme aga põikpäised ja paindumatud.

Varjatud maksustamisega teeme teistele silmad pähe, agarad oleme seadusepõllu kündmisega. Maksukoormuse oleme kasvatanud teistest kõrgemaks. Isegi riiklikud monopoolsed ettevõtted (nt Eesti Energia AS) oleme maksuvankri ette rakendatud, rääkimata siis riigilõivudest, kõrgest omaosalusest tervishoius või muudest varjatud maksustamise nõksudest.

Elame riigis, kus töökohti mõõdetakse 500,000 ringis. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame üksikuid tunde. Sellise riigi haldamine ei saa keeruline olla.

Väitel, et Eesti riik ja erasektor on tõhus, majanduskeskkond aga soodne, puudub alus. Seda ei kinnita makromajanduslikud näitajad.