Uppuja päästmine...

Hommikul aknast välja vaadates peatus pilk basseini trepiastemest tuge otsival pisikesel olevusel. Tegemist oli hiirest suurema, suurest rotist aga pisema hädalisega.

Poleks ma teda märganud oleks ta arvatavasti õnnistuste maale lahkunud.

Maskeraadile kohasele välimusele (veest peenikeseks ligunenud saba, pehmuse kaotanud kasukas) ja levinud ujumisstiili (koerastiili) harrastamisele vaatamata polnud mul (isegi distantsilt) maski taha peitunud olevuse tuvastamisega raskusi.

Neid on ümbruses palju, olen õppinud neid tundma.

Igal olevusel on voorusi, on aga ka puudusi.

Tänase päevakangelase suurimaks puuduseks pean seda, et erinevalt suuremast hõimukaaslasest ei pea nad maasikate serveerimisel kinni viisakusreeglitest. Kui oravad usaldavad valiku tegemisel nägemismeelt, siis väiksem veli toetub vaid maitsmismeelele.

See on ka põhjuseks, miks peenrasse tekib üha uusi näksituid mammusid.

Kui vöötorav (Tamias) oma suhtumist maasikatesse muudaks, poleks tal minu silmis puudusi. Tema punastamata silma vaatamisega ja silma tegemisega olen harjunud.

Naaber teatas mõni aeg peale eelnevate mõtete kirja panekut seda, et leidis oma basseini puhastamise ajal sellest uppunud vöötorava. Ma väga loodan, et tegemist polnud isendiga, kelle hommikul surmasuust päästsin. Neid loomakesi näeb silkamas kümneid.

Erinevalt tavalistest oravatest (hallid ja mustad) eelistavad viimased tugevamat pinnast.

Mainitud oravate elupaigaks on Põhja-Ameerika. Päästetud vöötorav elab aga Rye-Brook`is http://en.wikipedia.org/wiki/Rye_Brook,_New_York, selle hooaja maasikaid on maitsnud juba nädala jagu.

Kohe-kohe peaksid taeva all ka esimesed tomatid, kurgid ja piprad (jalapeno) valmima.

Keda huvitab aga vöötorava tegelik väljanägemine, siis seda näeb siit:
http://en.wikipedia.org/wiki/Chipmunk

Eestile ei sobi maa- ega kinnisvaramaks

Mõistetamatu, miks isegi sotsiaaldemokraadid (eesotsas Eiki Nestoriga) nii innukalt kinnisvaramaksu propageerivad. Paljudel ühiskonna liikmetel on ju suuri raskusi toimetulekuga.

Maksud (maamaks, kinnisvaramaks), mida tuleb tasuda olenemata sissetuleku olemasolust või selle suurusest, Eestile ei sobi. Ärgem unustagem, et oleme sotsiaalkindlustuse osas Euroopa Liidu punased laternad, põhjanaabritest seitse korda (palkades neli korda) äpumad.
Kui ELi keskmine sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse koguproduktist moodustas 26,9 protsenti, siis Eestis oli see vaid 12,4 protsenti (2006, Eurostat).

Ühiskonnas, kus paljudel puudub sissetulek või see ei taga väiksuse (mediaannetopalk I kvartalis oli alla 465 EUR) tõttu korralikku toimetulekut, ei tohi maksustada omamist. Maksustatakse tulusid, valikutest sõltuvaid kulutusi.

Maa ja kinnisvara ei kajasta omaniku varakust ega maksevõimet. Mida suuremaid kulutusi valdusesse tehakse, seda suuremaks kasvab maks, vaatamata isegi sellele, et kulutuste tegemisel tasutakse makse (tulumaks, sotsmaks, käibemaks, aktsiise jne).

Kinnisvara ei näita varakust. Tegemist pole enamasti aktivaga, millel on lisaväärtust taotlev eesmärk. Maa ja kinnisvara soetamine ja aredustegevus kasvatab kohustusi (seatakse hüpoteek), millest vabanemine nõuab lisavahendeid, kestab aastakümneid.

Maksustamisel tuleks järgida õigluse printsiipi — maksud peavad olema kõigile üheselt mõistetavad, maksja poolt kontrollitavad. Seetõttu vist lepitaksegi hõlpsamini selliste maksudega, mida tuleb tasuda sissetulekutelt (sotsiaalmaks, tulumaks) ja väljaminekutelt (käibemaks, aktsiis), vara maksusid aga trotsitakse.

Ühiskonnakorraldus võiks olla reguleeritud selliselt, et igal inimesel oleks võimalus luua sobilikus kohas kodu, selles siis ka surmani elada.

Eluaseme alust maad ei tohiks vähemalt Eestis maksustada.

See, et osades riikides seda praktiseeritakse, ei ole põhjendus selle rakendamiseks meil. Teistes riikides on demokraatia traditsioonid palju pikemaajalisemad, elukeskkond stabiilsem ja turvalisem.

Kellele Eestis kirjutatakse aruandeid?

Levinud on arvamus, et just osalusdemokraatia sai antiikkreeklaste jaoks saatuslikuks. Rahvas otsustas targalt, kus võiks uue turu avada, kuid näiteks välispoliitilise strateegiaga või maksude küsimustega ei saanud nad nii hästi hakkama,“ rääkis riigikogu liige Andrei Korobeinik.
http://www.ap3.ee/Default.aspx?PublicationId=1a118dd9-87d4-439e-bd1c-f81639b64d0d

Igale seisukohale leidub näiteid, mida ei tasuks aga lõpliku tõena esitleda.
Protsesse tuleb vaadata kindlas ajas ja ruumis. Taustsüsteem on oluline.

Eestis domineerib seisukoht, et elanikke ei saa otsustusprotsessidesse kaasata, sest ühiskonnas toimuvatele protsessidele lähenetakse emotsionaalselt. Soovitakse maksude kaotamist, toetuste kasvatamist.

Nii see muidugi ei ole. Soovitakse vaid teistsugust lähenemist, kulutuste põhjendatust.

Mõni nädal tagasi toimus minu kodukohas (USA) maksude tõstmise (tegemist kinnisvaramaksuga, millest ca 60% läheb haridusele) osas rahvahääletus. Küsiti 0,7 protsendise kinnisvara maksutõstmiseks rahvalt luba.

Uskuge või mitte, kuid valdav osa inimestest pooldas maksu tõstmist.

Seda tehti mitte seetõttu, et inimestel on raha üleliia, vaid kodanikuühiskonda panustamise soovist. Lisasummad investeeritakse lastesse.

Kodanikuühiskondade eelarvetes valitseb selgus, kirjetes konkreetsus, kodanikel pole kahtlustki, et summasid sihipäraselt ei kasutata. Maksumaksjad on kursis vahendite kulutamisega, mõistavad toimuvat.

Eestis on asi kuidagi segane.

Eesti omavalitsuse volikoguliikmena, revisjonikomisjoni esimehena, majandusarvestuse ja rahanduse magistrina puudub minul vallas toimuvast selge ülevaade. Konsolideeritud aruanne ja kirjed ei võimaldagi selget pilti saada. Riigis toimuvaga on sama lugu. Mõistetamatu - kellele Eestis aruandeid kirjutatakse.

Kodanikuühiskondades pole sellised trikitamised kombeks.

Ravimifirmad moosivad ravimite väljakirjutajaid

Delfi:
Ravimifirmad suurendasid mullu otsetoetusi meedikutele .
Ravimiameti koondandmed 2010. aasta kohta esitatud reklaamiaruannetest näitavad, et otsetoetused arstidele ja farmatseutidele üritustel osalemiseks suurenesid pisut mullu, samuti pandi rohkem turundusraha retseptiravimite reklaamürituste alla.
http://majandus.delfi.ee/news/uudised/ravimifirmad-suurendasid-mullu-otsetoetusi-meedikutele.d?id=47216907

Lisaks deklareeritud kulutustele teevad ravimifirmad ka deklareerimata kulutusi.

Need ei ole aga tühised.

Kirjutas sellest hiljuti ka Eesti Ekspress. Kaitsepolitsei avastatud juhuses tasus Semetron AS arsti 60 000 kroonise kuluarve. http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/krimi/tartu-ulikooli-arst-jai-vahele-60-000-kroonise-voltsarvega.d?id=47074350

Eristume ravimite lembuse poolest.

Ravimifirmade „moosimine“ (reisid arstidele, kinkekaardid jne) kannab vilju. Vastasel juhul kulutused ei kasvaks.

Ravimite väljakirjutamine on mõlemale poole mugav – ei nõua erilist annet, võimaldab kirja saada linnukese („ravimine“ toimub, patsient rahuneb), teenida tulu.

Põhjus jääb aga sellise lähenemisega kõrvaldamata, kulg muutub krooniliseks (ravimist sõltuvaks, finantsiliselt kulukaks), patsient ravimi väljakirjutajast sõltuvaks.

Tervishoiu valdkonnas toimuva laristamise asemel võiksime vahendeid tarmukamalt kulutada.

Haigusi saab ennetada, krooniliseks vormiks muutumist piirata.

Ravi mõju tervisele on tagasihoidlik (erinevatel hinnangutel 10-20%), efektiivsem oleks kemikaalide manustamise asemel ressurss suunata tervisliku eluviisi harrastamisesse (tasakaalustatud toitumine, elukeskkonna parandamine, maksukoormuse alandamine jmt).

Inimressursil puudub Eestis rakendus

Tallinna pensionäride ühendus arutas oma aastakoosolekul pensionäride üha halvenevat majanduslikku olukorda. Pärast euro saabumist on toimunud ülikiire hinnatõus, mis on mõjunud rängalt eakate rahakotile.
http://www.epl.ee/artikkel/598987

Marek Mägi (kommentaar):
Lugupeetud eakad! Ma usun, et Teie olete oma panuse andnud, kuid kahjuks Teie panus ei ole olnud piisav! Pensioni maksavad Teile Teie lapsed, mitte riik ega Ansip. Te saategi praegu väärika pensioni, just täpselt nii palju kui Te tööd ja vaeva nägite! Kui Teie, tänased pensionärid, jätsite lapsed tegemata, siis olete Te elanud ette nooruses, keskendunud igaviku mõttes teisejärgulistele asjadele, selle asemel, et vaevata ennast suure hulga lastega. Eilsetes lastes on tänane majandusjõud ja väärikuse allikas. Kui töötegijaid ei jätku, siis ei jätku ka pensioni. Olgu Teie tänane viletsus tänastele noortele õpetuseks, sest need ei viitsi enam üldse lastega jännata, parem võtavad koera ja lähevad reisima. Ka see on Teie, tänaste pensionäride, tegemata kasvatustöö.

Inimeste teeneid ei hinnata riigikorra järgi. ENSV aegades elanutest puudusi otsida, praegustes aga voorusi näha on totrus. Pole kahtlust, et praegune ühiskonnakorraldus on suuremas diktatuuris, kui see mõnikümmend aastat tagasi oli. Koore sisemajandustoodangust riisuvad endiselt välismaalased ja võimuladvik. Mille poolest praegune töötav põlvkond varasemast parem on: suur osa on töötuid, toodetav lisaväärtus on kasin, paljud panustavad teiste ühiskondade heaolusse.

Kommentaarile lisaksin, et Eestis pole mitte töökäte, vaid töökohtade puudus. Vähe pole neid tööealisi eestlasi, kes panustavad teiste ühiskondade vanurite pensioni teenimisse.

Arvestada tuleks ka sellega, et paljudel vanema põlvkonna järeltulijatel puudub sissetulek, paljudel ei taga see (väiksuse tõttu) toimetulekut (I kvartali mediaan netopalk Eestis jäi alla 465 euro). Vanureid selles süüdistada ei saa, tegemist on ühiskonnakorralduslike vigade viljadega.

Inimressursil puudub Eestis rakendus. Rohkearvulisem järelkasv (sellistes tingimustes) pensione ei kasvataks, see teeks meid vaesemaks.

Laste sündimusse panustamise asemel võiksime pühenduda ühiskonnakorralduse muutmisele. Välismaal töötamise asemel kodumaa hüvangusse panustamiseks tuleb luua sotsiaalselt turvalisem elukeskkond.

Lisada tahaksin veel seda, et sotsiaalsete gruppide sissetulekuid tuleks vaadata kõikide kontekstis, pensionärid paigutuksid sellises pildis keskimikute hulka. See muidugi ei tähenda, et probleemi ei tuleks teadvustada.

Vanurite mõtisklustest kirjutan siin:
http://eveges.blogspot.com/2009/12/raske-on-leppida-sellega-et-abivajajaid.html

Maksudega trikitamised pole kodanikuühiskondades kombeks

EPL:
Maksude langetamise või maksudest vabastamisega läheb tavaliselt nii, et ühe käega riik annab, aga teisega võtab selle raha vähemalt osaliselt mingis teises vormis või kelleltki teiselt tagasi.http://www.epl.ee/artikkel/598925

Senise maksustamisesse suhtumise korral jätkub isegi üksikute maksude (hetkel maamaksu) langetamise tingimustes ühiskonnaliikmete maksukoormuse kasv.

Maksustamisele ei saa lihtsustatult läheneda – võrdusmärk maksustamise ja eelarve maksutulu vahele ei sobi, see moonutab toimuvaid protsesse, soosib trikitamisi. Apsakad maksupoliitikas on aga väga valusad.

Protsesside juhitamatus (inimressursile väljundi puudumine, madalad sissetulekud, inflatsioon, tasakaalustamatu ja kaootiline majanduskasv jmt) tekitab kaose.

Madala maksukoormuse müüt soosib trikitamisi. Trikitamiste parim näide on tulumaksu langetamise varjus teiste maksude tõstmine. Juba töötuskindlustusmaks oli tuntav obrok, mida tulumaksu langetamise eest nõuti. Maksutulu ühelt laekumise realt teisele võimaldab maksukoormust madalamana näidata.

Eestis harrastatav poliitiline kultuur põhineb pettusel. Puhas pole sellest ka maksupoliitika - varjatud maksustamisest on saanud tava. Pensionäride tulumaksusoodustusest ilma jätmine (avalduste esitamise trikk) on selge trikitamine. Trikitamine on ka teiste kraesse haigusrahade maksmine sokutamine, elanike raviosaluse kasvatamine.

Maksustamisele tuleb läheneda teisiti – loobuda selle lihtsustatud käsitlemisest, arvestada enamate näitajatega. Maksukoormust ei tasu võrdsustada riigi- ja KOV maksulaekumiste ja kogutoodangu jagatisega, tegemist on palju avarama mõistega.

Unustada ei tasu ka hädiseid sotsiaalseid tagatisi (maksude tagastatav osa), mille kesisuse poolest eristume majandusühenduses, põhjanaabritest oleme koguni 7 korda äpumad (vahe palkades 4 kordne).
Töötute arvus tuleks hakata orienteeruma, registreeritud töötutele pühendumine ülevaadet ei anna.
I kvartali eestlaste mediaan netosissetulek jäi alla 467 euro. Maksukoormuse trikitamisele sellises keskkonnas tuleb kriips peale tõmmata.

Maksud (maamaks, kinnisvaramaks), mida tasutakse olenemata sissetuleku olemasolust või suurusest, Eestile ei sobi, sest ühiskonnas toimiv sotsiaalkindlustuse süsteem ei kannata seda välja. Liiga suur on toimetulekuraskustes vaevleva elanikkonna osakaal.

Sotsiaaldemokraat Eiki Nestor ei väsi kinnisvaramaksu propageerimisest, adumata seejuures seda, et paljud ühiskonnaliikmed on väga suurtes raskustes.

Eestis domineerib seisukoht, et elanikke ei saa otsustusprotsessidesse kaasata, sest ühiskonnas toimuvatele protsessidele lähenetakse emotsionaalselt. Soovitakse maksude kaotamist, toetuste kasvatamist.
Nii see ei ole. Soovitakse teistsugust lähenemist, kulutuste põhjendatust.

Mõni nädal tagasi toimus minu kodukohas (USA) maksude tõstmise (tegemist kinnisvaramaksuga, millest ca 60% läheb haridusele) osas rahvahääletus. Küsiti 0,7 protsendise maksutõstmiseks luba.

Vaheinfoks niipalju, et elamu (ühepereelamu) eest, milles elan, tasutakse 15-16 tuhat dollarit maksu (aastas), mis moodustab siinsete elanike mediaan sissetulekust (pere kohta) ca 15%. Tegemist on aga kõrgema maksuga paigaga.
Juhin tähelepanu sellele, et tulemusele lähenetakse mediaannäitajaga, mitte meile traditsioonilise aritmeetilise keskmisega.

Kodanikuühiskondade maksumaksjad on kursis eelarveliste vahendite kulutamisega, peavad kulutusi põhjendatuks, mõistavad toimuvat.

Viimase väite kohta lisaksin, et ühe Eesti omavalitsuse volikoguliikmena, revisjonikomisjoni esimehena, majandusarvestuse ja rahanduse magistrina puudub minul ülevaade vallas toimuvast. Konsolideeritud aruanne ja kirjed ei võimaldagi selget pilti saada. Mõistetamatu - kellele neid aruandeid kirjutatakse.

Vaatamata sellele, et pole käepärast mainitud hääletamise tulemusi, tean, et valdav osa elanikest pooldas maksutõusu. Seda tehti mitte seetõttu, et inimestel on raha üleliia, vaid soovist panustada kodanikuühiskonda. Kogutavad summad investeeritakse lastesse. Eelarvetes valitseb selgus, kirjetes konkreetsus, pole kahtlustki, et summasid sihipäraselt kulutatakse.

Trikitamised pole kodanikuühiskondades kombeks.

Innukus kinnisvaramaksu propageerimisel

Eiki Nestor:
Probleem pole selles, et inimesed ei saa hakkama oma maaga, vaid probleem on selles, et neil on keeruline selle maamaksu juures üleval pidada oma maja. Sotsid on alati pakkunud välja, et maamaks võiks areneda kinnisvaramaksuks ehk maksustamisel ei hinnataks maatüki asukohta nagu täna, vaid ka seda, mis seal maatükil asub.http://www.epl.ee/artikkel/598907

Mõistetamatu, millise innukusega sotsiaaldemokraat Eiki Nestori kinnisvaramaksu propageerib, adumata seejuures isegi seda, et paljud ühiskonnaliikmed on väga suurtes raskustes.

Maksud (maamaks, kinnisvaramaks), mida tuleb tasuda olenemata sissetuleku olemasolust või selle suurusest, Eestile ei sobi, sest ühiskonnas toimiv sotsiaalkindlustuse süsteem ei kannata seda välja. Liiga suur on toimetulekuraskustes vaevleva elanikkonna osakaal.

Ärgem unustagem, et oleme sotsiaalkindlustuse osas punased laternad majandusühenduses, põhjanaabritest 7 korda (palkades 4 korda) äpumad.

Ühiskonnas, kus paljudel puudub sissetulek või see ei taga väiksuse (mediaan netopalk I kv 2001 oli ca 465 EUR) tõttu toimetulekut, ei tohi maksustada omamist. Maksustatakse tulusid, valikutest sõltuvaid kulutusi.

Maa ja kinnisvara ei kajasta omaniku varakust ega maksevõimet. Mida suuremaid kulutusi valdusesse tehakse, seda suuremaks kasvab maks, vaatamata isegi sellele, et kulutuste tegemisel tasutakse makse (tulumaks, sotsmaks, käibemaks, aktsiise jne).

Eluaseme alune maa ei näita varakust. Tegemist pole aktivaga, millel on lisaväärtust taotlev eesmärk. Maa ja kinnisvara soetamine ja aredustegevus kasvatab kohustusi (seatakse hüpoteek), millest vabanemine nõuab lisavahendeid, kestab aastakümneid.

Maksustamisel tuleks järgida õigluse printsiipi - maksud peavad olema kõigile üheselt mõistetavad, maksja poolt kontrollitavad. Arvatavasti seetõttu lepitaksegi hõlpsamini maksudega, mida tasutakse sissetulekutelt (sotsiaalmaks, tulumaks) ja väljaminekutelt (käibemaks, aktsiis), vara maksusid trotsitakse.