Veel hiljuti domineeris ühiskonna eelistustes palkade ja pensionide tõstmine. Pangalaenud ja inflatsioon olid tava. Soov tarbida kujundas väärtushinnanguid.
Nüüdseks on eelistuste pingerida segi löödud. Võtmesõnadeks on saanud eksistents, töötus, eksport.
Kui keegi olekski nii kiireid muutusi ette näinud, oleks teda peetud hulluks, paremal juhul võhikuks. Ühiskondade jõukus sõltub ettevõtluse võimekusest. Majanduskeskkond määrab konkurentsivõime, tulemuslikkuse.
Pakkumise osas muutusi pole toimunud. Turud on kaupadest endiselt lookas. Kättesaamatud asjad eksisteerivad vaid muinasjuttudes. Muutunud on turustamisvõtted. Ostja nõudmisi järgimata jääb kaup müümata.
Ületarbimisel toiminud majanduskasv on võtnud õige suuna, tarbimisbuumi vaibumine teinud korrektuure eelistustes. Aastaga on Eesti eksport langenud pea kolmandiku võrra. Tarbimise langus välisturgudel sellest kordades vähem. Suur ebaproportsionaalsus viitab konkurentsivõime langusele. Meie pakutu atraktiivsus on kadunud.
Müügikasvude iseenesliku taastumise ootusel puudub põhjendus. Ekspordimahud võivad küll kasvada, kuid omapoolse kaasabita jäävad nende oodatud suurused soovunelmaks. Eesti kaupade ekspordi konkurentsivõime languse põhjused ei peitu maailmamajanduses, vaid meie enda majanduskeskkonnas.
Konkurentsivõimet kujundavad kaubavaliku kõrval ka kogused ja hinnatasemed.
Partiide kasvatamine avardaks edasimüüjate valikut, tõstaks usaldusväärsust.
Väiksuse tõttu on ka Eesti ekspordimahud väikesed. Kuu eksporti mõõdetakse vaid sadades miljonites eurodes.
Mahtude kasvatamine on aeganõudev, pealegi väga kulukas. Uute töökohtade ja ettevõtete loomise ponnistused ekspordimahtusid oluliselt ei kasvata. Hinnatasemed teevad väljundi raskesti realiseeritavaks.
Müügiprobleemid ei seisne niivõrd kesises valikus, kuivõrd kõrgetes hindades. Eesti ettevõtete maksukoormus kasumist oli viimastel andmetel 49,1%. Paigutume 180 riigi seas 131. kohale (Paying Taxes 2010). Tegelik olukord (makse tõsteti) on veelgi hullem. Tulemus kajastub kõrgetes omahindades, väikestes müügikäivetes. Edukuseta eksporditurgudel on võimatu tagada materiaalset heaolu, luua turvalist elukeskkonda.
Nimetatud põhjusel panustataksegi selle turgutamiseks lisameetmetesse. Eestis kasutatakse selleks abiprojekte, mis seisnevad üksikute ettevõtete sihtotstarbelises toetamises, laenude ja tehingute käendamises.
Erinevate valdkondade (teenindus, kaubandus, tootmine) ettevõtete finantsprognooside ja analüüsidega tegelemine on süvendanud minus veendumust, et Eesti riiklikud toetused ei tugevda ettevõtete konkurentsivõimet, vaid nõrgendavad seda. Millele tuginen, kui väidan riigi- ja struktuurifondide esindajatele vastupidist?
Esiteks. Ettevõtjatega manipuleeritakse. Legaalselt pakutavaid ressursse ihaldavad kõik. Isegi saamiseks tingimuste seadmine ei vähenda kiusatust. Sihtotstarbeliste toetustega muudetakse prioriteete, tehakse muudatusi planeeritud tegevuses.
Teiseks. Konkurentsi moonutamine. Üksikute toetamine halvab teiste konkurentsivõimet. Toon näite. Aastaid tagasi eraldati struktuurifondist toetus puusöetootmisega tegelevale ettevõttele. Näiliselt oli toetamine põhjendatud – loodi töökohti, pandi alus lisaväärtuse tootmisele. Varju jäi aga tulemuse teine külg – tendentsid sektoris. Üksiku ettevõtte toetamine halvas teiste arengut. Toetus võimaldas pakkuda madalama hinnaga toodangut, halvates sellega teiste samas valdkonnas tegutsevate ettevõtete arengu. Soovitud tendentse (töökohtade loomine, lisaväärtuse kasv) ühiskonnas toetusele ei järgnenud.
Kolmandaks. Toetuste vähene efektiivsus. Hõlpsalt saadud vahendeid kasutatakse ebaotstarbekalt. Öeldu kehtib nii struktuurifondide haldamise kui ka kasutamise kohta. Abiraha administreerimine on kulukas. Abiprojektide kuludele eelneb (maksude) kogumiskulu. Administreerimiseks kasutatavat intellektuaalset kapitali oleks otstarbekam kasutada lisaväärtuse tootmisel.
Ebaefektiivsuse jada jätkub kasutaja poolel. Ettevõtluskeskkond oleks elujõulisem, kui seda ühekordsete meetmetega ei häiritaks. Stabiilsusega ja selgusega reeglites saadakse parem tulemus. Üksikutele ettevõtetele eeliste pakkumise asemel tuleks pühenduda võrdsete võimaluste loomisele. Toetada võib küll sektorit, kuid mitte mingil juhul üksikuid ettevõtteid.
Riigikogus arutatakse monopolide ohjeldamise eelnõu. Tegemist on majanduskeskkonda ja konkurentsi turgutava katalüsaatoriga. Eelnõu soovitud kujul jõustumine on aga kahtlane, sest peaosalise ressursid võimaldavad seadusandja meelsust muuta. Monopoolsete ja riigihangetel toimivate äriühingute tiivad vajaksid hädasti kärpimist. Ausse tuleks tõsta innukas aktivatesse investeerimine, sunniviisilises lisaväärtuse ümberjagamises mõnevõrra järele anda.
Keti tugevus sõltub nõrgimast lülist. Ettevõtluse nõrgimaks lüliks paistab olevat kõrgetest omahindadest tingitud konkurentsivõime langus. Põhjuste teadvustamine loob eeldused õigete otsuste langetamiseks. Välisturgudelt imede ootamise asemel oleks tarmukam tendentsidesse teadlikult jõnks sisse teha. Siis oleks ka praegustel ootustel – soovitud kiirusel ekspordivoogude kasv, elujärje paranemine – suurem tõenäosus realiseeruda. Viimase viie hulka langemisega ei tohiks leppida.
Tuesday, March 16, 2010
Friday, March 5, 2010
Ühiskondade maksukoormusi on raske võrrelda
Tööandjate keskliidu hinnangul võib Eesti maksukoormus jõuda viimase aja maksutõusude jätkudes kiiresti Euroopa Liidu keskmisele tasemele.
Maksukoormust võrrelda teiste ühiskondadega on keeruline, sest Eestis on suur varjatud ja peidetud maksude osa.
Riigieelarve ei kajasta tegelikku maksukoormust.
Meil on suhteliselt kopsakaid riigilõivud. Maksudeks võib pidada ka töötuskindlustust, haiguspäevadeks makstavaid summasid ja muid kohustuslikke kulusid.
Eesti reaalmaksukoormus on EL kõrgemaid, sellest ka suuremad probleemid majanduskeskkonnas ja tööturul.
Maksukoormust võrrelda teiste ühiskondadega on keeruline, sest Eestis on suur varjatud ja peidetud maksude osa.
Riigieelarve ei kajasta tegelikku maksukoormust.
Meil on suhteliselt kopsakaid riigilõivud. Maksudeks võib pidada ka töötuskindlustust, haiguspäevadeks makstavaid summasid ja muid kohustuslikke kulusid.
Eesti reaalmaksukoormus on EL kõrgemaid, sellest ka suuremad probleemid majanduskeskkonnas ja tööturul.
Thursday, March 4, 2010
Euroopa majanduskasv toppab, Eestis kiireim kasv.
ÄP kirjutab:
Kolmanda kvartaliga võrreldes kasvas nii euroala kui ELI 27 liikmesriigi SKP neljandas kvartalis esialgsel hinnangul 0,1%, teatas täna Euroopa statistikaamet Eurostat. 2008. aasta neljanda kvartaliga võrreldes kahanes SKP euroalal 2,1% ja ELis tervikuna keskmiselt 2,3%.
Kõige kiiremat kasvu eelnenud kvartaliga võrreldes näitasid Eesti ja Slovakkia, vastavalt 2,6% ja 2%. Aasta baasil on aga Eesti koos Läti ja Leeduga ELis suurima majanduslanguse läbi teinud riikide esikolmikus.
http://www.ap3.ee/article/2010/03/04/Euroopa_majanduskasv_toppab_Eestis_kiireim_kasv
SKP muutus ei anna ülevaadet.
Oluline on teada, mille arvelt see toimub. Kasv võib olenevalt valdkonnast isegi ebasoovitav olla.
Lühiajaliselt üldistuste tegemine ei ole samuti õige. Eriti veel, kui ei arvestata baasmõjusid.
Eufooria pimestab ja hajutab probleemidele pühendumist.
Võrrelda ühiskondi, kus muutusi mõõdetakse erinevates suurusjärkudes (kahekohalise või ühekohalise arvuga), ei saa. Eelistan 1 protsendilisele langusele 0,5 protsendilist langust, kui kogeda 15 protsendilise languse järel 1 protsendilist tõusu.
Kolmanda kvartaliga võrreldes kasvas nii euroala kui ELI 27 liikmesriigi SKP neljandas kvartalis esialgsel hinnangul 0,1%, teatas täna Euroopa statistikaamet Eurostat. 2008. aasta neljanda kvartaliga võrreldes kahanes SKP euroalal 2,1% ja ELis tervikuna keskmiselt 2,3%.
Kõige kiiremat kasvu eelnenud kvartaliga võrreldes näitasid Eesti ja Slovakkia, vastavalt 2,6% ja 2%. Aasta baasil on aga Eesti koos Läti ja Leeduga ELis suurima majanduslanguse läbi teinud riikide esikolmikus.
http://www.ap3.ee/article/2010/03/04/Euroopa_majanduskasv_toppab_Eestis_kiireim_kasv
SKP muutus ei anna ülevaadet.
Oluline on teada, mille arvelt see toimub. Kasv võib olenevalt valdkonnast isegi ebasoovitav olla.
Lühiajaliselt üldistuste tegemine ei ole samuti õige. Eriti veel, kui ei arvestata baasmõjusid.
Eufooria pimestab ja hajutab probleemidele pühendumist.
Võrrelda ühiskondi, kus muutusi mõõdetakse erinevates suurusjärkudes (kahekohalise või ühekohalise arvuga), ei saa. Eelistan 1 protsendilisele langusele 0,5 protsendilist langust, kui kogeda 15 protsendilise languse järel 1 protsendilist tõusu.
Elanike säästud kasvamise asemel vähenevad.
Suurim vale pidavat olema statistika.
Paraku aga just sellele toetutakse ühiskonnale oluliste seisukohtade kujundamisel, otsuste tegemisel.
Võtame näiteks aasta jaemüügilanguse (mullusest kümnendiku võrra vähem), mida põhjustas majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi andmetel inimeste säästmise eelistus.
Seisukoha kujundamisel toetuti hoiuste mahu kasvule.
Samas ei kinnita statistika, et tegu on inimestega, kes ühelt hoiuselt raha ümber vormistavad. Pigem liiguvad hoiustele koondamishüvitised.
Tööturg on kriisis. Sellistes tingimustes elanikkonna säästude suurenemine ei ole võimalik, vaatamata isegi statistilistele tendentsidele, mis võimaldavad väita vastupidist.
Elanike säästud vähenevad. Kinnitab seda sissetulekuta inimeste kasv, tendentsid ehtekulla käivetes.
Kuigi viimase kolme kuu (statistiline) eraisikute hoiuste maht kasvas, vähenes uutesse hoiustesse paigutajamise arv. Eelmise aastaaga võrreldes vähenes maht nelja miljardi krooni võrra.
Elanike säästude kasvamise arvamuse põhjustas mitmeid kordi samade säästude hoiusele paigutamine. Vaatamata samale mahule tekitab lühiajalistele hoiustele paigutamine näiliselt suurema hoiuste mahu (käibe).
Hoiustele makstavate intresside langus ei soosi enam lühiajalisi deposiite. Tulemus avaldub drastilises hoiustajate languses. Tendentsid on aga endised - säästud vähenevad endises tempos.
Paraku aga just sellele toetutakse ühiskonnale oluliste seisukohtade kujundamisel, otsuste tegemisel.
Võtame näiteks aasta jaemüügilanguse (mullusest kümnendiku võrra vähem), mida põhjustas majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi andmetel inimeste säästmise eelistus.
Seisukoha kujundamisel toetuti hoiuste mahu kasvule.
Samas ei kinnita statistika, et tegu on inimestega, kes ühelt hoiuselt raha ümber vormistavad. Pigem liiguvad hoiustele koondamishüvitised.
Tööturg on kriisis. Sellistes tingimustes elanikkonna säästude suurenemine ei ole võimalik, vaatamata isegi statistilistele tendentsidele, mis võimaldavad väita vastupidist.
Elanike säästud vähenevad. Kinnitab seda sissetulekuta inimeste kasv, tendentsid ehtekulla käivetes.
Kuigi viimase kolme kuu (statistiline) eraisikute hoiuste maht kasvas, vähenes uutesse hoiustesse paigutajamise arv. Eelmise aastaaga võrreldes vähenes maht nelja miljardi krooni võrra.
Elanike säästude kasvamise arvamuse põhjustas mitmeid kordi samade säästude hoiusele paigutamine. Vaatamata samale mahule tekitab lühiajalistele hoiustele paigutamine näiliselt suurema hoiuste mahu (käibe).
Hoiustele makstavate intresside langus ei soosi enam lühiajalisi deposiite. Tulemus avaldub drastilises hoiustajate languses. Tendentsid on aga endised - säästud vähenevad endises tempos.
Sunday, February 28, 2010
Majanduslangusega 210.kohal
ÄP kirjutab:
http://www.ap3.ee/article/2010/02/27/CIA_Eesti_majanduse_taielik_fiasko
Kuigi Eesti tipp-poliitikud armastavad kõneleda sellest, et Eesti on majanduskriisiga hästi toime tulnud ning eeskujuks paljudele riikidele, toovad CIA andmed ilukõnede pidajad maa peale tagasi.
Kuigi peaminister Andrus Ansip on kordavalt väitnud, et Eesti on paljudele riikidele heaks eeskujuks sellega, kuidas majanduskriisiga toime tulla, on CIA hinnang Eesti makronäitajatele kainestav. Teisisõnu, CIA faktiraamatu järgi langes Eesti majandus eelmisel aastal kokku 13,7%. CIA analüüsis 215 maailma riiki ning nende seas saavutasime peaaegu 14%-lise majanduslangusega 210. koha.
Elanikel puudub riiklikul tasandil esindatus.
Riigikogulastest kujuneb valituks osutumise järel hästi kindlustatud sotsiaalne grupp. Võõrandumine ei võta palju aega – peagi ei orienteeruta enam ühiskonnas toimuvates protsessides, muututakse enesekeskseks, tundmatuks muutuvad argised mured.
Paljud ühiskonnas on väga suurtes raskustes. Iga demokraatlik riik ulataks sellistes tingimustes abikäe. Eestis toimitakse vastupidi – nõutakse suuremat kontributsiooni, vähendatakse toetusi.
Riigikogu on teinud viletsat tööd.
Tööd hinnatakse tulemuste järgi, mitte kulutatud ajaga. Ühiskonnas toimuvatele tendentsidele hinde „ühe“ panemisega pakuksime üle.
Kui otsustajatel puudub selles peaosa, siis kes on peakangelane?
Kui protsessid kulgevad iseenesest, siis pole otsustuskoda vaja.
Majanduskeskkonna konkurentsivõimega pannakse alus riiklikule võimekusele. Väärtushinnanguid muutmata, soovitud arenguid takistavate tegurite kõrvaldamiseta, konkurentsivõimet tõsta on raske. See nõuab palju aega ja vaeva.
Tööturu kriisile pandi alus 2007. aastal riigieelarve 25 protsendilise kasvatamisega. Ülepaisutatud valitsemiskulude kasvust tingitud palgapressing surus ettevõtluse põlvili. Maksukoormuse kasvatamisega pandi selili paiskav obadus. Tulemus avaldub ühiskonnas toimuvas - töötute arv kasvab, elanikkond vaesustub, riigitulud vähenevad.
Kulusid ei tohi tõsta lisaväärtuse kasvust kiiremini. Seda reeglit aga eirati.
Maksukoormuse kasvatamise ponnistusi majanduslanguse tingimustes võrdsustub SMS laenu efektiga – täna lahendatakse probleem, homme sattutakse suurematesse raskustesse.
Kui varasematel aastatel tõusis maksukoormus mõõdukalt (seda tehti langetamise varjus), siis viimastel aastatel ületati sellega igasugused mõõdukuse piirid.
Kahekohalise majanduslanguse tingimustes ühe maksu tõstmisega langetatakse teist maksulaekumist. Pikemas perspektiivis (6 ja enam kuud) maksulaekumine aga hoopiski väheneb. Liidetavate suurendamine ei taga oodatus kasvu. Kehtib ühendatud anumate reegel.
Lisaväärtuse ja elanike jõukuse suurenemine tagab kasvu.
Aeg oleks tunnistada, et esindajatekoja otsused ülepaisutatud riigieelarve kinnitamisel ja maksude tõstmisel on kriisi tööturul põhjustanud.
Paljudest on tehtud sõna otseses mõttes kerjused. Otsustajad aga naudivad endiselt ühiskonnas loodavaid hüvesid.
Taasiseseisvumise alguses ühist kartulikoorte söömist ei võtnud keegi tõsiselt, kuid see liitis rahva, pani aluse edule. Praegused esindajad paistavad tegema kõik, et vastuolud ühiskonnas süveneksid, riiklus laguneks.
Emotsionaalne kapital vajaks ühise vankri ette rakendamist. Sellel on intellektuaalsusest vägevam jõud.
Töökohtade tekkimise eelduseks on edukas majandustegevus. Majanduskeskkonda kujundab seaduskeskkond.
Ettevõtluses võetakse aga riske (ollakse käendaja isikliku varaga).
Ebastabiilne seaduskeskkond, kõrge maksukoormus ei soosi riskide võtmist. Peresid, kes on kaotanud kõik aastatega loodu, on ühiskonnas kuradima palju.
http://www.ap3.ee/article/2010/02/27/CIA_Eesti_majanduse_taielik_fiasko
Kuigi Eesti tipp-poliitikud armastavad kõneleda sellest, et Eesti on majanduskriisiga hästi toime tulnud ning eeskujuks paljudele riikidele, toovad CIA andmed ilukõnede pidajad maa peale tagasi.
Kuigi peaminister Andrus Ansip on kordavalt väitnud, et Eesti on paljudele riikidele heaks eeskujuks sellega, kuidas majanduskriisiga toime tulla, on CIA hinnang Eesti makronäitajatele kainestav. Teisisõnu, CIA faktiraamatu järgi langes Eesti majandus eelmisel aastal kokku 13,7%. CIA analüüsis 215 maailma riiki ning nende seas saavutasime peaaegu 14%-lise majanduslangusega 210. koha.
Elanikel puudub riiklikul tasandil esindatus.
Riigikogulastest kujuneb valituks osutumise järel hästi kindlustatud sotsiaalne grupp. Võõrandumine ei võta palju aega – peagi ei orienteeruta enam ühiskonnas toimuvates protsessides, muututakse enesekeskseks, tundmatuks muutuvad argised mured.
Paljud ühiskonnas on väga suurtes raskustes. Iga demokraatlik riik ulataks sellistes tingimustes abikäe. Eestis toimitakse vastupidi – nõutakse suuremat kontributsiooni, vähendatakse toetusi.
Riigikogu on teinud viletsat tööd.
Tööd hinnatakse tulemuste järgi, mitte kulutatud ajaga. Ühiskonnas toimuvatele tendentsidele hinde „ühe“ panemisega pakuksime üle.
Kui otsustajatel puudub selles peaosa, siis kes on peakangelane?
Kui protsessid kulgevad iseenesest, siis pole otsustuskoda vaja.
Majanduskeskkonna konkurentsivõimega pannakse alus riiklikule võimekusele. Väärtushinnanguid muutmata, soovitud arenguid takistavate tegurite kõrvaldamiseta, konkurentsivõimet tõsta on raske. See nõuab palju aega ja vaeva.
Tööturu kriisile pandi alus 2007. aastal riigieelarve 25 protsendilise kasvatamisega. Ülepaisutatud valitsemiskulude kasvust tingitud palgapressing surus ettevõtluse põlvili. Maksukoormuse kasvatamisega pandi selili paiskav obadus. Tulemus avaldub ühiskonnas toimuvas - töötute arv kasvab, elanikkond vaesustub, riigitulud vähenevad.
Kulusid ei tohi tõsta lisaväärtuse kasvust kiiremini. Seda reeglit aga eirati.
Maksukoormuse kasvatamise ponnistusi majanduslanguse tingimustes võrdsustub SMS laenu efektiga – täna lahendatakse probleem, homme sattutakse suurematesse raskustesse.
Kui varasematel aastatel tõusis maksukoormus mõõdukalt (seda tehti langetamise varjus), siis viimastel aastatel ületati sellega igasugused mõõdukuse piirid.
Kahekohalise majanduslanguse tingimustes ühe maksu tõstmisega langetatakse teist maksulaekumist. Pikemas perspektiivis (6 ja enam kuud) maksulaekumine aga hoopiski väheneb. Liidetavate suurendamine ei taga oodatus kasvu. Kehtib ühendatud anumate reegel.
Lisaväärtuse ja elanike jõukuse suurenemine tagab kasvu.
Aeg oleks tunnistada, et esindajatekoja otsused ülepaisutatud riigieelarve kinnitamisel ja maksude tõstmisel on kriisi tööturul põhjustanud.
Paljudest on tehtud sõna otseses mõttes kerjused. Otsustajad aga naudivad endiselt ühiskonnas loodavaid hüvesid.
Taasiseseisvumise alguses ühist kartulikoorte söömist ei võtnud keegi tõsiselt, kuid see liitis rahva, pani aluse edule. Praegused esindajad paistavad tegema kõik, et vastuolud ühiskonnas süveneksid, riiklus laguneks.
Emotsionaalne kapital vajaks ühise vankri ette rakendamist. Sellel on intellektuaalsusest vägevam jõud.
Töökohtade tekkimise eelduseks on edukas majandustegevus. Majanduskeskkonda kujundab seaduskeskkond.
Ettevõtluses võetakse aga riske (ollakse käendaja isikliku varaga).
Ebastabiilne seaduskeskkond, kõrge maksukoormus ei soosi riskide võtmist. Peresid, kes on kaotanud kõik aastatega loodu, on ühiskonnas kuradima palju.
Wednesday, February 24, 2010
Riigi võimekuse määrab olukord tööturul
Maksutulu moodustab riigieelarvest 73%. Põhiseaduses kirjas olev põhimõte, et kõrgema võimukandja on rahvas paistab paika pidavat - riik toimib suuresti elanike kontributsioonil. Pool maksutulust laekub töötasudelt.
Riigi võimekuse määrab olukord tööturul. Mida enam luuakse töökohti ja kõrgemad on töötasud, seda jõukam on ühiskond. Eesti riigieelarve kohanemisvõimet majanduskriisiga on kiidetud. Tulubaasi vähenemise tingimustes tuldi toime maksude tõstmisega.
Majandusteoreetilised põhitõed paistavad olevat ebaolulised. Kahekohalise majanduslanguse tingimustes maksude tõstmine riigitulusid ei suurenda. See vähendab neid. Võrdlusbaasi puudumine (puudub endine maksukeskkond) ei võimalda öeldut faktidega ilustada. Demagoogial on ülemvõim.
Kriisi tingimustes annab küll parandada üksikuid maksulaekumisi, kuid kogutulu kasvatada ei õnnestu. Seda võimaldab vaid lisaväärtuse ja elanike jõukuse kasv.
Ühendatud anumate reegel kehtib ka rahanduses. Aasta alguses kehtima hakanud kõrgemate maksumäärade viljad potsatavad juba maha – taotluslike maksude suurema laekumise kõrval väheneb tööjõumaksude laekumine.
14. veebruariks laekus sotsiaalmaksu 1,89 miljardit krooni, mida on 19 protsenti vähem kui eelmise aasta veebruaris. Kuna sotsiaalmaks tuleb ettevõtetel tasuda hiljemalt iga kuu 10. kuupäevaks, siis peaks veebruari sotsiaalmaks olema tasutud.
Sotsmaksu vähenemine toob kaasa füüsilise isiku tulumaksu laekumise vähenemise. Kasutatakse ju mõlema tuletamisel sama alust. Nimetatud maksud moodustavad olulisema osa riigi maksutulust, omavalitsuste tulubaasist. Tegemist on strateegilise tuluallikaga.
Aasta alguses tõstetud maksumäärad andsid vaibumismärke näitavale töötusele uut hoogu. Esimese kahe nädalaga registreeriti 5503 uut töötut. Tendents jätkub.
12.-18. veebruarini lisandus 2518 uut töötut, kasvatades (registreeritud) töötute arvu 94 129 inimeseni.
Tegelikku töötute arvu ei oska keegi öelda. On arvatud, et töötute tegelik arv võib olla koguni 150 000. Segaduse töötute loendamisel tingib registri pidamise kord. Need, kes ei nõustu regulaarselt tööturuametis järjekorras seismisega, kustutatakse nimekirjast. Vaatamata isegi sellele, kui tööd pole leitud.
Tööturuameti külastamine on aga sissetulekuta inimesele kulukas (transpordikulu), sageli vaevanõudev (maapiirkondadest linna tulek) ja alandav (tuntakse end luuserina).
Jaanuarikuu maksulaekumine riigieelarvesse oli hea. Töötute arv aga kasvas. Tegemist on muudatuste järelmõjuga. Maksulaekumise selline tendents ei ole jätkusuutlik. Riigitulud ei kasva majanduslanguse, töötuse kasvu ja elanike sissetulekute vähenemise tingimustes. Suurema tulu eelduseks on toetavad aktsioonid külvipinnal, mitte saagi ümberjagamisel.
Eesti väiksust arvestades võiksime võimekuselt olla esirinnas. Hoiame aga punast laternat, tegemistes oleme paindumatud ja jäigad. Elame riigis, kus on alla 600,000 palgasaaja. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame vaid tunde. Sellise riigi haldamine ei ole keeruline. Teeme selle ise selliseks. Imetleme ühiskonnas loodud hierarhilist struktuuri, mis õõnestab riiklust. Ebaõnnestumistes otsime põhjusi mujalt.
Riigieelarve vahendeid kulutame glamuurile. Nägusate esindushoonetele tehtavad kulutused vajaksid vähendamist, sõiduvahendite kasutamine piiramist. Reisimiskulud, valitute kaaskonna (loendamatu arv nõunikke ja abilisi) ülalpidamiskulud ja muud elanike heaolule ebaolulised kulutused kärpimist. Suurriikliku mentaliteediga ei saa väike kogukond edule loota. Riigi haldusstruktuur vajaks auditeerimist, efektiivsemaks muutmist.
Ekstreemsetes olukordades tegutsetakse teisiti. Kasutatakse radikaalsemaid meetmeid.
Samamoodi tuleks läheneda ka töötuse kasvule piiri panemisel. Töökohtade tekkimise eelduseks on suhtumise muutmine. “Vahendusel”, toetustel, riigihangetel või monopoli rolli nautivate ettevõtete osa ühiskonnas ei ole vaja üle tähtsustada. Need ei ole strateegiliselt olulised.
Ettevõtlus rajaneb mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel. 2000. aastal moodustasid 70 % äriühingutest mikroettevõtted. Suurettevõtete osa oli alla 1 %. Suhtumine ettevõtjasse vajaks muutmist. Ettevõtjaks olemine ei ole privilegeeritud seisus. Sotsiaalset vastutust ja ühiskonna ülereguleeritusest tulenevat pressingut ei suuda igaüks taluda. Vaatamata vastutuskoormale puudub ettevõtjatel reaalne võimalus otsustusprotsessidesse sekkumiseks. Seda võimaldab vaid kontributsioon erakondadele. Väikestel ettevõtetel selline võimekus aga puudub.
Ühiskonda vaevleb töökohtade defitsiitsuse käes. Kahjumiga tegutsemine ei innusta looma töökohti, võtma riske. Keskkonda muutmata, ekspertidest praktikuid otsustamistesse kaasamata jäämegi labürinti seiklema.
Endise ettevõtjana valdab mind tänini hirm Töölepinguseaduse ja inspekteerivate ametnike ees. Terminid "kindlustama", "andma", "tagama", "tutvustama", teavitama" ja "austama" on võetud justkui militaarsest leksikonist, mille täitmisest möödahiilimine isegi kriisi olukorras paistab võimatu olevat. Kui oleks minu võimuses, siis peidaksin eelpool nimetatud seaduse lauasahtlisse. Lepingupartneritel võimaldaksin aga paindlikumalt kokkuleppeid sõlmida. Töötasustamise alused, töö- ja puhkusegraafik, maksustamise miinimumnõuded, kohustuslikud kulutused arstlikule läbivaatustele, litsentside ja lubade hankimisele ning muud töökohtade teket takistavad piirangud külmutaksin olukorra stabiliseerumiseni.
Ühiskonnas puuduvad rahalised vahendid töötute abistamiseks. Neid saaks abistada töökohtade teket takistava regulatsiooni muutmisega, riigi valitsemiskulude optimeerimisega. Eelistused ühiskonnas vajavad revideerimist, muudatused tegemist. Piiskinfektsioon ei ole argument hingamise seiskamiseks.
Riigi võimekuse määrab olukord tööturul. Mida enam luuakse töökohti ja kõrgemad on töötasud, seda jõukam on ühiskond. Eesti riigieelarve kohanemisvõimet majanduskriisiga on kiidetud. Tulubaasi vähenemise tingimustes tuldi toime maksude tõstmisega.
Majandusteoreetilised põhitõed paistavad olevat ebaolulised. Kahekohalise majanduslanguse tingimustes maksude tõstmine riigitulusid ei suurenda. See vähendab neid. Võrdlusbaasi puudumine (puudub endine maksukeskkond) ei võimalda öeldut faktidega ilustada. Demagoogial on ülemvõim.
Kriisi tingimustes annab küll parandada üksikuid maksulaekumisi, kuid kogutulu kasvatada ei õnnestu. Seda võimaldab vaid lisaväärtuse ja elanike jõukuse kasv.
Ühendatud anumate reegel kehtib ka rahanduses. Aasta alguses kehtima hakanud kõrgemate maksumäärade viljad potsatavad juba maha – taotluslike maksude suurema laekumise kõrval väheneb tööjõumaksude laekumine.
14. veebruariks laekus sotsiaalmaksu 1,89 miljardit krooni, mida on 19 protsenti vähem kui eelmise aasta veebruaris. Kuna sotsiaalmaks tuleb ettevõtetel tasuda hiljemalt iga kuu 10. kuupäevaks, siis peaks veebruari sotsiaalmaks olema tasutud.
Sotsmaksu vähenemine toob kaasa füüsilise isiku tulumaksu laekumise vähenemise. Kasutatakse ju mõlema tuletamisel sama alust. Nimetatud maksud moodustavad olulisema osa riigi maksutulust, omavalitsuste tulubaasist. Tegemist on strateegilise tuluallikaga.
Aasta alguses tõstetud maksumäärad andsid vaibumismärke näitavale töötusele uut hoogu. Esimese kahe nädalaga registreeriti 5503 uut töötut. Tendents jätkub.
12.-18. veebruarini lisandus 2518 uut töötut, kasvatades (registreeritud) töötute arvu 94 129 inimeseni.
Tegelikku töötute arvu ei oska keegi öelda. On arvatud, et töötute tegelik arv võib olla koguni 150 000. Segaduse töötute loendamisel tingib registri pidamise kord. Need, kes ei nõustu regulaarselt tööturuametis järjekorras seismisega, kustutatakse nimekirjast. Vaatamata isegi sellele, kui tööd pole leitud.
Tööturuameti külastamine on aga sissetulekuta inimesele kulukas (transpordikulu), sageli vaevanõudev (maapiirkondadest linna tulek) ja alandav (tuntakse end luuserina).
Jaanuarikuu maksulaekumine riigieelarvesse oli hea. Töötute arv aga kasvas. Tegemist on muudatuste järelmõjuga. Maksulaekumise selline tendents ei ole jätkusuutlik. Riigitulud ei kasva majanduslanguse, töötuse kasvu ja elanike sissetulekute vähenemise tingimustes. Suurema tulu eelduseks on toetavad aktsioonid külvipinnal, mitte saagi ümberjagamisel.
Eesti väiksust arvestades võiksime võimekuselt olla esirinnas. Hoiame aga punast laternat, tegemistes oleme paindumatud ja jäigad. Elame riigis, kus on alla 600,000 palgasaaja. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame vaid tunde. Sellise riigi haldamine ei ole keeruline. Teeme selle ise selliseks. Imetleme ühiskonnas loodud hierarhilist struktuuri, mis õõnestab riiklust. Ebaõnnestumistes otsime põhjusi mujalt.
Riigieelarve vahendeid kulutame glamuurile. Nägusate esindushoonetele tehtavad kulutused vajaksid vähendamist, sõiduvahendite kasutamine piiramist. Reisimiskulud, valitute kaaskonna (loendamatu arv nõunikke ja abilisi) ülalpidamiskulud ja muud elanike heaolule ebaolulised kulutused kärpimist. Suurriikliku mentaliteediga ei saa väike kogukond edule loota. Riigi haldusstruktuur vajaks auditeerimist, efektiivsemaks muutmist.
Ekstreemsetes olukordades tegutsetakse teisiti. Kasutatakse radikaalsemaid meetmeid.
Samamoodi tuleks läheneda ka töötuse kasvule piiri panemisel. Töökohtade tekkimise eelduseks on suhtumise muutmine. “Vahendusel”, toetustel, riigihangetel või monopoli rolli nautivate ettevõtete osa ühiskonnas ei ole vaja üle tähtsustada. Need ei ole strateegiliselt olulised.
Ettevõtlus rajaneb mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel. 2000. aastal moodustasid 70 % äriühingutest mikroettevõtted. Suurettevõtete osa oli alla 1 %. Suhtumine ettevõtjasse vajaks muutmist. Ettevõtjaks olemine ei ole privilegeeritud seisus. Sotsiaalset vastutust ja ühiskonna ülereguleeritusest tulenevat pressingut ei suuda igaüks taluda. Vaatamata vastutuskoormale puudub ettevõtjatel reaalne võimalus otsustusprotsessidesse sekkumiseks. Seda võimaldab vaid kontributsioon erakondadele. Väikestel ettevõtetel selline võimekus aga puudub.
Ühiskonda vaevleb töökohtade defitsiitsuse käes. Kahjumiga tegutsemine ei innusta looma töökohti, võtma riske. Keskkonda muutmata, ekspertidest praktikuid otsustamistesse kaasamata jäämegi labürinti seiklema.
Endise ettevõtjana valdab mind tänini hirm Töölepinguseaduse ja inspekteerivate ametnike ees. Terminid "kindlustama", "andma", "tagama", "tutvustama", teavitama" ja "austama" on võetud justkui militaarsest leksikonist, mille täitmisest möödahiilimine isegi kriisi olukorras paistab võimatu olevat. Kui oleks minu võimuses, siis peidaksin eelpool nimetatud seaduse lauasahtlisse. Lepingupartneritel võimaldaksin aga paindlikumalt kokkuleppeid sõlmida. Töötasustamise alused, töö- ja puhkusegraafik, maksustamise miinimumnõuded, kohustuslikud kulutused arstlikule läbivaatustele, litsentside ja lubade hankimisele ning muud töökohtade teket takistavad piirangud külmutaksin olukorra stabiliseerumiseni.
Ühiskonnas puuduvad rahalised vahendid töötute abistamiseks. Neid saaks abistada töökohtade teket takistava regulatsiooni muutmisega, riigi valitsemiskulude optimeerimisega. Eelistused ühiskonnas vajavad revideerimist, muudatused tegemist. Piiskinfektsioon ei ole argument hingamise seiskamiseks.
Friday, February 19, 2010
Maksutõusu mõju annab tunda
Töötukassa andmetel lisandus 12.-18. veebruarini 2518 uut registreeritud töötut, kasvatades registreeritud töötute arvu 94 129 inimeseni.
Kui suur on tegelik töötute arv pole teada.
Aasta alguses kehtima hakanud kõrgemad maksumäärad teevad oma töö – taotluslike maksude parema laekumise kõrval väheneb tööjõumaksude laekumine.
Ühendatud anumate reegel kehtib ka rahanduses.
Tegemist on aga olulisema riigituluga.
14. veebruariks oli laekunud jooksva kuu eest sotsiaalmaksu 1,89 miljardit krooni, mida on ligi 19 protsenti vähem kui eelmise aasta veebruaris kokku.
Kuna sotsiaalmaks tuleb ettevõtetel tasuda hiljemalt iga kuu 10. kuupäevaks, siis teoreetiliselt peaks kogu veebruari sotsiaalmaks olema tasutud.
Maksukoormuse kasvule (majanduslanguse tingimustes) järgneb maksulaekumiste vähenemine.
Suurema saagi eelduseks on toetavad aktsioonid külvipinnal, mitte saagi ümberjagamine.
Eesti väiksust arvestades võiksime olla teiste riikidega võrreldes esirinnas.
Oleme aga punased laternad, tegemistes paindumatud ja jäigad.
Elame riigis, kus on alla 600,000 palgasaajat. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame vaid tunde.
Sellise riigi haldamine ei ole üldsegi keeruline. Oleme selle ise keerukaks teinud.
Oleme üles ehitanud hierarhilise struktuuri, mis õõnestab riiklust.
Süüdlasi ebaõnnestumiste korral otsime aga mujalt.
Kui meie „külavanemad“ (ministrite institutsioone ja teisi eskorte võib ju kujunduslikult teiste riikidega võrreldes nii nimetada) on ümbritsetud glamuuriga, naudivad uhkete sõiduvahendite pehmeid istmeid, omavad rohkearvulist kaaskonda ja kasutavad teisi suurriikide atribuutikas olevaid vahendeid, siis pole ka väiksel kogukonnal midagi head loota.
Riigi haldusstruktuur vajaks auditeerimist, efektiivsemaks muutmist.
Kui suur on tegelik töötute arv pole teada.
Aasta alguses kehtima hakanud kõrgemad maksumäärad teevad oma töö – taotluslike maksude parema laekumise kõrval väheneb tööjõumaksude laekumine.
Ühendatud anumate reegel kehtib ka rahanduses.
Tegemist on aga olulisema riigituluga.
14. veebruariks oli laekunud jooksva kuu eest sotsiaalmaksu 1,89 miljardit krooni, mida on ligi 19 protsenti vähem kui eelmise aasta veebruaris kokku.
Kuna sotsiaalmaks tuleb ettevõtetel tasuda hiljemalt iga kuu 10. kuupäevaks, siis teoreetiliselt peaks kogu veebruari sotsiaalmaks olema tasutud.
Maksukoormuse kasvule (majanduslanguse tingimustes) järgneb maksulaekumiste vähenemine.
Suurema saagi eelduseks on toetavad aktsioonid külvipinnal, mitte saagi ümberjagamine.
Eesti väiksust arvestades võiksime olla teiste riikidega võrreldes esirinnas.
Oleme aga punased laternad, tegemistes paindumatud ja jäigad.
Elame riigis, kus on alla 600,000 palgasaajat. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame vaid tunde.
Sellise riigi haldamine ei ole üldsegi keeruline. Oleme selle ise keerukaks teinud.
Oleme üles ehitanud hierarhilise struktuuri, mis õõnestab riiklust.
Süüdlasi ebaõnnestumiste korral otsime aga mujalt.
Kui meie „külavanemad“ (ministrite institutsioone ja teisi eskorte võib ju kujunduslikult teiste riikidega võrreldes nii nimetada) on ümbritsetud glamuuriga, naudivad uhkete sõiduvahendite pehmeid istmeid, omavad rohkearvulist kaaskonda ja kasutavad teisi suurriikide atribuutikas olevaid vahendeid, siis pole ka väiksel kogukonnal midagi head loota.
Riigi haldusstruktuur vajaks auditeerimist, efektiivsemaks muutmist.
Subscribe to:
Posts (Atom)
