Eugen Veges

Rahulolematusel on põhjused

2012-02-14T02:43:00.003+02:00

Rahulolematusest tulenevate seisukohtade virisemiseks nimetamine pole õige. Pole vahet, kas seda teha isikulises või umbisikulises vormis, tegemist on lugupidamatusega, võimu tasandil aga ülbusega. Jagatud mure on pool muret, mistõttu eestlaste kurtmisesse tuleks tolerantsemalt suhtuda.

Kurtmistel on põhjused. Seda ei tehta kellegi tuju rikkumiseks, vaid pingest vabanemiseks.
Eestlastel läheb varasemast halvemini. Seda tuleb mõista. Negatiivsete tendentsidega leppimatus on inimlik. Eriti veel, kui need pole enda põhjustatud.
Võimukutsarid aga ei väsi soovunelmate esitlemisest. Hädakisa jääb paljudele ainsaks eneseväljenduse vahendiks.

11. veebruaril avaldas ACTA (võltsimisvastane kaubandusleping) vastu meelt üle 2000 inimese. Tegemist oli viimaste aastate suurima protestiaktsiooniga. Pahameelt ei põhjustanud mitte niivõrd seaduse tekst, kuivõrd üldsusega mittearvestamine.

Demokraatiaga rahulolematuid on palju, nende arv paistab kasvavat. Seda kinnitab ka üritusel osalenute rohkus. Otsustajatel tuleb hakata ülejäänutega samas taktis hingama, vastasel korral muutuvad protestiaktsioonid traditsiooniks. Muredest peavad saama ühismured, rõõmudest ühisrõõmud.

Tendentsid Eestis on kaugel normaalsest.

Kodude sundmüük ületab aastatetaguse kümnekordselt. 2006. aastal oli kohtutäituritel müügis 198 hüpoteegiga tagatud nõuet, 2009. aastast juba 2200–2300. Kolm aastat olid reaalpalgad langustrendis.

Puudub kindlustunne, et edaspidi läheb teisiti. Kasinad sotsiaalsed tagatised pigem vähenevad kui kasvavad. Tervishoiu omaosalus (ca 25%, ravimite puhul isegi 43%) on kõrge. Hambaarstiuks on paljudele suletud. Loetelu võiks ju jätkata, kuid see teeks kirjutise pikaks. Olukorra teadvustamiseks piisab vaid emigreerujate tulvale pilgu viskamisest.
Arvuline näitaja sellel küll puudub, kuid kõik teavad kedagi, kes on kodumaa tolmu jalgelt pühkinud või on seda kohe tegemas. Elukeskkonna kvaliteet ja emigreerumine on korrelatsioonis – mida ebainimlikum on elukeskkond, seda enam põgenetakse.

Emigreerujate kasv vihjab sellele, et Eestis on langetatud valesid otsuseid.
Rahulolematuse kasv on paratamatu. Vigade kinnimätsimine statistiliste kleebistega teeb olukorra hullemaks.

Valitsuse tegevus jätab aga mulje, et riiklik statistika on vajalik vaid musta valgeks ja valge mustaks rääkimiseks, mitte olukorra teadvustamiseks ja protsesside juhtimiseks. Kui arvepidamine võimaldab viie jõukama riigi hulka jõudmise sihte seada, siis on see kasutu.

Kahekohalise majanduslanguse järel pöördus see lõpuks kasvule. Ordeniihaldajatest puudust ei paista olevat, languse korral vastutuse võtjat ei leidunudki. Arvepidamine võimaldab sulgeda silmad selle ees, et teiste madalamad kasvud on stabiilsemad ja jätkusuutlikumad. Varju jäävad erinevused kategooriates – protsendiline kasv madalamalt tasemelt pole võrreldav kõrgemalt saavutatuga.

Eesti ettevõtlus on kümnendi jooksul rahvusvahelistunud. Kasumlikumad ettevõtted on läinud välisomandusse, kasvanud on välismaalastele kuuluv osa sisemajanduse kogutoodangust. Välismaalaste teenitud kasum, advokaatide (väsimatu seadusepõllul kündmise tulemus), monopolide (vee, kütte, prügi jne firmade), sümptomitele orienteeritud tervishoiu (ravimifirmade nuumamine), avaliku halduse, riigikaitse ja muude analoogsetest valdkondadest tulev majanduskasv ei tee kogukonda jõukamaks. Pigem teeb see vaesemaks.
Toetustest (ümberjagatav raha) ja riigihangetest toituv ettevõtlus on haige. Orjatööl põhinevad välisinvesteeringud alandav.

Majanduskasvul on kvantitatiivse mõõte (statistiline näitaja) kõrval ka kvalitatiivne mõõde. Tegemist pole vähem olulise näitajaga. Sisemajanduse kogutoodangu (SKT) nominaalse kasvu ja kogukonna jõukuse kasvu vahele võrdusmärk ei sobi. Seos võib ka pöördvõrdeline olla.

Sarnaselt SKTga annab olukorrast moonutatud kuvandi ka arvestuslik keskmine töötasu. Üksnes osalise tööajaga (selle osa 11%) täistööajale teisaldamine kasvatab tulemit ülespoole. Inflatsiooni mõju mittearvestamine moonutab seda samuti. Kui kulutused kasvavad sissetulekust kiiremini, siis olenemata nominaalkasvust (reaal)palk väheneb. Keskmine töötasu paistab vajalik olevat vaid riigikogulaste palkade suurendamiseks.

Võimu kaugenemisest rahvast on räägitud aastaid. Midagi ei muutu. Pooluste lähenemist takistavad ebaadekvaatsed indikaatorid. Kui peaminister saatjaskonnaga näeb elukeskkonda ühtemoodi, ülejäänud aga teistmoodi, siis vastandumine on paratamatu.

Mulle meeldiks, kui tunnistaksime, et ebaõnnestumisi on meil õnnestumistest enam. Meeldiks see sellepärast, et enesekriitika paneb paremuse poole pürgima, innukamalt väljapääsu otsima.

Ansip ja Savisaar on tagajärg

2012-02-12T14:19:00.003+02:00

Keskerakonna esimehe mustamise loosungitega oleme harjunud. Seda on teinud kõik, kellele ruupor antakse.

Savisaare kõrvale on tõusnud teine kirutav staar – rahulolematuselaine reformierakonna esimehe ja peaministri isikuga võtab tormi mõõte.

11. veebruari ACTA vastast (Tallinnas ja Tartus) rahvarohket protesti võib nimetada ka Andrus Ansipi vastaseks väljaastumiseks. ACTAst on Eestis olulisemaid probleeme. Väljaastumine ei tulenenud niivõrd mainitud seadusesättest, kuivõrd sellest, kuidas peaminister üldsusega suhtleb, kodanike seisukohtadega arvestab, nende huvide eest seisab.

Savisaar ja Ansip toimivad sümbioosis. Omavaheline vastandumine võimaldab üldsuse emotsioonidel mängida, võimuks olulist häälesaaki koguda.

Mainitud autokraatide suunas sõrme vibutamisel puudub aga mõte, pihtide vahele tuleks valimisseadus haarata. Probleemid Eestis ei tulene isikutest, vaid keskkonnast (seaduskeskkonnast kujundatud väärtushinnangutest).

Kõigis meis on peidus mõrtsuka, petise ja varga alge, mis ekstreemsetes tingimustes avalduvad. Autokraatisuse avaldumiseks pole ekstreemset keskkonda vaja, piisab soosivast seaduskeskkonnast.

Meie ebaõnnestumistes (kellegi jaoks ka õnnestumistes) pole süüdi Ansip ega Savisaar, vaid väärtushinnangud, mida aastakümnete jooksul oleme seadustesse vorpinud ja kultuurikeskkonda külvanud.

Savisaar ja Ansip ihaldavad aupaistet ja võimu, ihaldavad isiklikku materiaalset heaolu. Seda ihaldavad aga kõik poliitikud. Patuoinaste tagasiastumine annab vaid hetkeks tunda, peagi on uued kloonid valmis.

Ansip ja Savisaar on tagajärg, mitte põhjus. Põhjus peitub valimisseaduses ja erakondade rahastamises, mida muutmata savisaartest ja ansipitest ei vabane.

Ühiskonnakorralduses tuleks demokraatlikud põhimõtted taas ausse tõsta. Valitud peavad esindama riiki ja tavakodanikke, mitte iseennast ja suvalisi grupeeringuid (nt erakondi). Valitsemine (sh riigieelarve) ei tohiks eesmärgiks jääda, see peab vahendi staatusesse taanduma. Võimude lahusus (ministrid alluvad riigikoguliikmetele, mitte vastupidi) tuleb toimima saada.

Omavalitsusi ei eksisteeri

2012-02-10T14:53:00.004+02:00

EPL, Taavi Aas kirjutab:
Millega tegelevad Eestis maavalitsused? Planeerimistegevuse, ühiskondliku transpordi ja ka näiteks gümnaasiumihariduse korraldamisega. Sisuliselt on nad taandunud valitsuse korrespondendipunktideks maakondades. Väheste säilinud ülesannete hulgas loetletakse veel registreerimisi, korraldamisi, nõustamisi ja jagamisi. Groteskse, kuid maavalitsuste funktsioonidele iseloomuliku üksiknähtusena nimetab näiteks Tartu Maavalitsus oma kodulehel ka aineolümpiaadide korraldamist ja laulupeo ettevalmistustöid. Ükski nimetatud funktsioonidest ei jääks ka maavalitsusteta korraldamata.
http://www.epl.ee/news/online/taavi-aas-maavalitsused-on-muutunud-kasutuks.d?id=63901421

Olgem ausad, ega neist omavalitsustestki palju kasu pole. Arvamus, et omavalitsused tegelevad justkui haridusega, teede korrashoiuga, sotsiaalhooldega, ehitusega ja muu sarnase tegevusega, on eksitav. Mainituga tegelevad muud üksused (erasektor), omavalitsused vaid otsustavad, kellelt mainitud tööd tellitakse, kelle arveid makstakse.

Palju ei eksigi, kui väita, et omavalitsusi ei eksisteeri. Eksisteerivad rahvasaadikute täitevkomiteede rudimendid, mis tegelevad iseendaga. Võimuladvikud naudivad sellist segadust, meisterdavad jokkidest üha võimsamat kaitsemüüri.

Eesti vajaks hädasti haldusstruktuuri reformimist. Ülemnõukogu ja rahvasaadikute täitevkomiteede rudimentide funktsionäärid ja keskvalitsuse võimuladvik hoiavad oma privileegidest aga kümne küünega kinni. Seltsimeeste võimu- ja kasuahnus ei võimalda ka ülejäänute elujärge parandada.

Soomes kavandatakse 336 omavalitsusest alles jätta vaid 66-70 (vähenemine 80%). Meie ei saa isegi mõnekordse vähendamisega hakkama.

Siseministeeriumi andmetel oli 2009. aastal Eestis 227 omavalitsust.

Poliitiline eliit lollitab ja mõnitab kogu rahvast

2012-02-09T15:34:00.003+02:00

EPL, Ramo Pener
Õpetaja on viimased 15 aastat olnud erinevate poliitiliste parteide ning neid juhtivate plutokraatide ja politikaanide manipuleerimise ning lollitamise objektiks.
http://www.epl.ee/news/online/opetaja-streik-lollitamise-vastu.d?id=63895375

Õpetajate kavandatavast streigist räägitakse palju.

Kodanikeühenduste protsessidesse sekkumise tulemuslikkuse määrab aga (ühiskonnaliikmete) ühtne arusaam, kõikidele mõistetav eesmärgistatust, viimast toetav strateegia ja taktika.

Tahame me seda tunnistada või ei taha, kuid õpetajate streik ei saa tulemuslik olla, kuna tegemist on enesekeskse ponnistusega, mida teised ei mõista. Paljud näevad selles edvistamist, mis toob ülejäänutele pigem kahju kui kasu.

Õpetajad peaksid mõistma, et poliitiline eliit lollitab ja mõnitab kogu rahvast, mitte üksnes neid. Kuniks seda ei mõisteta, elukeskkond paremuse poole ei arene. Isiklike huvide eest seismisega ühiskonnakorraldust inimlikumaks ei muuda. Poliitilise eliidi ülbus ja egoism murdub vaid ühise tegutsemise ees.

Õpetajaid on palju, neile ei käiks (ühiste eesmärkide nimel) rahva liitmine üle jõu.

Neid pole aga ka nii palju, et kogukonna asjad vussi ajanutel otsustusnuppude juurde uks sulgeda. Valimisseadus viib rahva mõnitajad niikuinii pukki tagasi. Otsustajad on selles kindlad.

Toidu raiskamisest pole põhjust rääkida

2012-02-06T03:18:00.003+02:00

Euroopa Liidu 27 liikmesriigis visatakse aastas prügikasti ligikaudu 89 miljonit tonni kasutuskõlblikku toitu. See on üüratu toidukogus - keskmiselt 179 kg iga inimese kohta. Euroopa Komisjoni andmetel visatakse söögikõlblikku toitu kõige enam ära koduses majapidamises (42%), ent omapoolse panuse annavad ka tootmisettevõtted (39%), toitlustusasutused (14%) ning kauplused (5%).
http://majandus.delfi.ee/news/tarbija/andrija-lilleoja-vahem-raisatud-toitu.d?id=63873212

Eesti kontekstis toidu raiskamisest pole põhjust rääkida. Rääkida saab toidupuudusest. Peavarjuta ja koduta inimeste hulgas korraldatud küsitlused näitavad, et üksnes Tallinnas toimetab 1500 kodutut. Tõenäoliselt on neid enamgi. Tühja kõhu käes ei vaevle aga üksnes kodutud, toidu puuduse all kannatavad ka teistes sotsiaalsete gruppide esindajad.

Toiduabi (makaronitooted, jahud, tangained) koguste kasvud kinnitavad, et eestlaste toidulaud on kesine.

Euroopa Liidu toiduabi on üks meetmetest, mis kaasmaalastele kõhutäidet tarnib. Eelmisel aastal jagati (PRIA andmetel) eestimaalastele 600 tonni makarone, 325 tonni pudruhelbeid, 300 tonni nisujahu, 85 tonni mannat ja 55 tonni riisi. Loetletut jagati neile, kel oli õigus toimetulekutoetusele - paljulapselised ja üksikvanemaga pered, puudega inimesed, raskustes vanurid, töötud jne.

Euroopa Liidu programmi kõrval saabub toiduabi ka muid kanaleid pidi. Helsingi Sanomat andmetel toimetavad Eestisse abipakke isegi soomlastest tavakodanikud.

Uuringud kinnitavad, et Eestis pole vähe leibkondi, kus lapsed tühja kõhuga magama lähevad. Toitu ära viskamine eestlaste hulgas pole tava, tegemist on äärmusega.

Sissetulekutega võrreldes on toiduainete hinnad Eestis väga kallid. Paljudel on probleeme nende ostmisega. Sellistes tingimustes toidu raiskamisest rääkimine on kohatu.

Erandeid leidub alati. Toidu ära viskamine Eestis pole tava, vaid erand. Selle üle arutlustel puudub ühiskondlik vajadus. Kui keegi tõestab vastupidist, siis poleks Eesti elu-olu pärast vaja muretseda.

Väide, et ühiskondlikud asutused käitlevad toiduaineid ebaperemehelikult, ei pea samuti paika. Päris kadudeta pole võimalik majandada. Kui tonn väikese seltskonna kohta on palju, siis kogukonna kohta pole tegemist olulise kogusega.

Toidu raiskamisest restoranides pole põhjust rääkida. Midagi pole parata, kui mõned kliendid pole suutelised tellitud portsu lõpuni sööma. Taaskasutusse seda ei pane.

Toidu „raiskamine“ jaemüügis on paratamatus. Kauplused on sunnitud säilitusaja ületanud kaubad prügiurni toimetama. Selline on järelvalveorganite ettekirjutus. Keegi ei viskaks raha prügikasti. Turumajandusreeglid ei lubaks seda.

Olen seisukohal, et puudustkannatavate inimeste realiseerimisaja ületanud ja kaubandusliku välimuse kaotanud toiduainetele juurdepääsu keelustamine on vale. Parim enne ei tee (õige säilitamise juures) toiduaineid söögikõlbmatuks. Reeglite kehtestajate arvates kaalub aga tühi kõht haigestumiseriski üles. Kauplused peavad seda järgima, vastasel korral järgnevad sanktsioonid, halvimal juhul tuleb tegevusloast loobuda.

Politoloogid söövad samuti leiba

2012-02-05T01:40:00.012+02:00

Politoloog Rein Toomla arvutas Postimehe palvel rahvusvaheliselt kasutatava metoodika abil välja, kas sotsiaaldemokraatide värske manifest projekt on nende mulluse valimisprogrammiga võrreldes parem- või vasakpoolsem.
«SDE manifesti projekti praegune sõnastus viitab sellele, et erakond hakkab aastataguse valimisplatvormiga võrreldes liikuma veidi vasakule,» rääkis Toomla.
«Kui 10-pallisel skaalal, kus skaala keskpunkt asub 5,5 kohal, oli erakonna arusaamade kohaks aastapäevad tagasi 5,2, siis selles dokumendis asutakse positsioonil 4,8,» tõi ta välja.
http://www.postimees.ee/727774/toomla-manifest-nihutab-sotsid-senisest-vasakpoolsemaks/?t=742#l

Erakondade tegevused ei põhine ideoloogial, vaid isiklikel ambitsioonidel. Seda kinnitavad nii valimislubadused kui ka erakondade programmid.

Erakondade programmid ei võimalda nende paigutust poliitilisel maastikul määratleda, kuna need pole kirjutatud teostamiseks (lähenemised on vastuolulised), vaid toetajaskonna meelitamiseks. Pole neis paigas ei eelistused (nt kas olulisem on valitsuskuludeks tehtav maksutõstmine või elanike sotsiaalne turvalisus) ega (tulemuslikkuse) mõõdikud.

Politoloogid soovivad teenida leiba, mis on ka mõistetav. Seetõttu on mõistetavad ka nende lähenemised. Kui nad räägiksid nii nagu asjad tegelikkuses on, siis jääksid nad leivata - nende sõnumeid ei avaldataks, nad ise tehtaks (propagandamasina poolt) naerualusteks. Kelle käes on võim, selle käes on ka raha. Erakondade poolusteks jagamine ja spekuleerimine toob aga leiva lauale.

Finatstehingumaksul puudub põhjendus

2012-02-04T00:52:00.003+02:00

Euroopa Komisjoni maksundusvolinik: "Parem finants-tehingumaks kui muude maksude tõstmine."
Finantstehingumaks ei kahjusta Euroopa majanduskasvu ega konkurentsivõimet. Samuti ei vähene maksu tõttu töökohtade arv. Maksuga seotud kulu on väike võrreldes hiiglasliku toetusega, mida finantssektor viimastel aastatel on saanud.
http://www.epl.ee/news/arvamus/kas-ule-euroopaline-finantstehingumaks-on-vajalik-ja-kasulik.d?id=63866872

Seaduslikel toimingutel võiks (enamuse seisukohalt vaadates) ühiskonnakorraldusele positiivne mõju olla. Maksude tõstmistele või uute kehtestamistele ei tohiks piisata lisaraha vajadusest.

Bürokraatiat on palju uuritud, sellest on kirjutatud. Bürokraatia piiramisel saavutatud kokkuhoiul on mitmekordne võimendus. Bürokraatiale on omane enesetootlus. Mida enam ressursse anda, seda kiiremini vohab. Tegemist on inimparasiitluse jubeda vormiga.

Euroopa ühenduse bürokraatia on jõuline ja kulukaks. Valitsemine võiks olla vahend, tegemist on aga eesmärgiga.

Teisiti pole see ka Eestis. Ministeeriumide, ametkondade, ametite, sihtasutuste, omavalitsuste ja teiste erinevate esinduste arvu poolest ei jää me alla isegi suurriikidele. Teiste matkimisega kaasnevad mõttetud kulutused.

Valitsussektori käsutuses on põhjendamatult suured ressursid. DASA on jaburus. Sama võib öelda eripensionite, esinduste (esindatakse iseennast, mängitakse demokraatiat), erakondade, nõukoguliikmete kulutuste kohta. Loetelu pole lõplik, kuid selle jätkamine läheks pikaks.

Nii maksumäärade tõstmised või uute kehtestamised, kui ka elanikele tehtavate sotsiaalsete tagatiste vähendamised, on väetiseks bürokraatiapõllule. Maksude tõstmistele võiks eelistada ressursside efektiivsemat kasutamist.

Maksuraha kasvatamisel on lühiajaline mõju – bürokraatia kohaneb uue suutäiega, muutub veelgi näljasemaks.

Rahvaloendus on üks näide ühisvahendite ebaefektiivsest kasutamisest

2012-02-03T01:35:00.007+02:00

Eesti rahvaloendus maksab 18,9 miljonit eurot, Lätil 7,9 ja Leedul 8,7 miljonit. Seega kolmest riigist väikseima Eesti rahvaloendus maksab rohkem kui Läti ja Leedu loendus kokku.
Kui aga arvesse võtta kolme riigi elanikkonda, tuleb Eesti loenduse kulu ühe elaniku kohta võrreldes Läti-Leeduga veelgi muljetavaldavam. Arvestades, et Eestis on 1,3 miljonit elanikku, maksab ühe Eesti elaniku ülelugemine 14,5 eurot, samas kui Läti (u 2 miljonit elanikku) ja Leedu ( u 3 miljonit) elanikud said loetud vastavalt 4,1 ja 2,6 euroga.
http://www.ohtuleht.ee/462776

Esialgsetel andmetel osales e-loendusel 815 467 inimeste. Suurem osa (62% arvestuslikust rahvaarvust) loendatavatest loendas ennast ise.

Huvitav oleks teada, millele rahvaloendusele eraldatud 18,9 miljonit eurot kulutatakse? Tegemist on siiski üüratu summaga.

Kui nüüd ühiskonnas toimivaid väärtushinnanguid arvestada, siis polegi rahvaloendusele eraldatud vahendite ebaefektiivne kasutamine üllatav. Kõik laristavad. Naaberriigid on rahvaarvult kui ka pindalalt Eestist suuremad, presidendiprouale teeme Baltimaade kõrgemaid kulutusi. Laristamisega paistavad silma riigikogulased, erakonnad ja paljud teised ühiskassast finantseeritavate institutsioonide esindajad.

Rahvaloendusele kulutatavast pea 20 miljonist eurost on ikkagi kahju. Selle eest oleks saanud midagi ühiskonnale kasulikku korda saata.

Rahvaloendusele heldelt eraldatud summade rohkus kinnitab, et Eesti probleemiks ei ole finantsvahendite puudus, vaid nende ebaefektiivne kasutamine.

Rahvaloenduse juurde tagasi tulles tuleb mainida, et vaatamata suurtele kulutustele, pole saadav tulem adekvaatne. E-loendus ei võimalda eestimaalaste arvu selgitada, kuna paljud pole huvitatud mujal elamist kajastama. Põhjuseid on erinevaid. Üks neist on näiteks see, et välismaal elavatele eestlastele ei maksta pensioni. Seadustest tulenevalt on vanaduspensioni saamise õigus vaid:
- Eesti alalisel elanikul;
- tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel.

Hinna ja kvaliteedi suhe pole oluline üksnes vabaturul kaubeldavatele kaupadele, vaid ka riiklikele tegemistele. Rahvaloendusel pole hinna ja kvaliteedi suhe paigas - hind on kõrge, kvaliteet madal.

Eestlaste eluaseme omamise võimekus kinnitab majanduskasvu nõrkust

2012-02-02T02:54:00.005+02:00

Kui aastal 2006 läks kohtutäiturite kontrolli all müüki ja enampakkumistele 198 hüpoteegiga tagatud nõuet, siis alates 2009. aastast on see näitaja püsinud 2200-2300 juures. Sundmüüki jõudnud kinnisvara hulk on seega kolme aastaga enam kui kümnekordistunud.
http://majandus.delfi.ee/news/kinnisvara/kohtutaiturid-aasta-jooksul-laheb-haamri-alla-2300-kodu.d?id=63857914

Eestis loendati 2010. aastal 653,6 tuhat eluaset (2009. aastal 629,2 tuhat). Seega võib väita, et 2009. aastast on igal aastal 0,35 protsenti eestlaste eluasemetest kohtutäiturite kaudu sundmüüki pandud. Kogu sundmüüki minevate eluasemete arv (koos kohtutäituriteta müügiga) on teadmata, kuid see peaks kordades kõrgem olema.

Majanduskasvu üle pole põhjust uhkustada. Kahekohalise languse järel pole tegemist suure kasvuga.

Inimeste eluaseme omamise võimekus kinnitab majanduskasvu nõrkust. Majanduskasv toetab eluaseme omamise võimekust. Paljud eestlased peavad aga kodudest loobuma.

Sisemajanduse kogutoodangu kasvu korral võimuladvik kiidab ennast taevani. Languse korral vastutust ei võeta – süüdlaseks tembeldatakse pangad ja maailmamajandus. Lühiajalise edu korral pigistatakse silm kinni selle ees, et teiste majanduskasv on küll madalam, kuid stabiilsem ja jätkusuutlikum, meie korvame aga varasemat kaotust. Kahekohalise SKT kukkumise tasategemiseks kulub praeguse tempo juures aastaid.

Arvestada tuleks ka sellega, et riikide võrdlusbaasid on erinevates kaalukategooriates. Madalamalt taseme juures saavutatud kasvu ei tasu võrrelda kõrgemalt tasemelt saavutatuga.

Võiksime tunnistada, et Eestil on ebaõnnestumisi õnnestumistest enam. Seda tegemata pole lootustki, et elukeskkond hakkaks paremaks muutuma. Enesekriitika paneb pürgima, rahulolu uinutab.

Eesti valitsus on olnud saamatu. Riik tagab kodanikele Eurotsooni kesisemaid sotsiaalseid tagatisi, (reaal)sissetulekute poolest jääme teistele kordades alla. Ühiskonnas vohav ebaõiglus paneb kaasmaalasi kodumaalt põgenema. Emapalgast ei piisa elukeskkonna eelistamiseks, sellest ei piisa eestluse järjepidevuse tagamiseks. Turvaline elukeskkond eeldab enamat.

Ilmastikuolud on kummalised

2012-02-01T23:02:00.003+02:00

Ilmastikuolud on kummalised – kui Euroopas teeb külmalaine elu põrguks, siis põhjaameeriklased naudivad sooje ilmu.

New Yorgis päikese võtmine pole veebruaris kombeks, kuid mina otsustasin 1. veebruari tööpäeva lõunast lõpetada ja päevitama minna.

Lamamistoolil lesides nautisin lindude ühendkoori esinemist. Ega mäletagi enam, kas tegemist oli vanade lugudega või õnnestus uut repertuaari kuulda. Arvan, et looduse võltsus pani neid pesitsemiskaaslast otsima.

Infoks niipalju, et termomeetrinäit varjus oli 17,5 C. Päikese käes näitas anduriga termomeeter 28 C.

Päevitamisel meenutasin möödunud suve.

Maksusüsteem peaks põhinema ühiskondlikul kokkuleppel

2012-01-31T01:56:00.008+02:00

Selle asemel, et hakata välisfirmadel Eestist kasumi laenude näol väljavõtmist seadusega piirama, tuleks taaskehtestada ettevõtte tulumaks, ütles Sankt-Peterburgi panga järelevalvenõukogu esimees Indrek Neivelt. “Palju mõistlikum on panna tagasi ettevõtte tulumaks,” ütles Neivelt veendunult. Ta lisas, et on seda nii palju põhjendanud, et ei taha hakata üle kordama.
http://www.ap3.ee/article/2012/1/30/indrek-neivelt-tuleb-kehtestada-ettevotte-tulumaks

Indrek Neivelt ei väsi soleerimast. Olen temast teistsugusel arvamusel. Maksusüsteem peaks alluma ühiskondlikule kokkuleppele, kellegi tahe ei tohiks peale jääda. Kahju, et Eestis on teisiti.

Ettevõtete tulumaksuga maksustamisega võiks nõustuda vaid siis, kui maksustamine toimuks kassa (praktiliselt võimatu), mitte tekkepõhiselt. Tekkepõhise maksustamise korral tasutakse maksu arvestuslikult tulult, seda ka siis, kui rahavood on negatiivsed. Sellistes tingimustes sagenevad juhtumid, kus arvestuslikult kasumlikud ettevõtted osutuvad maksejõuetuks.

Ettevõtlus Eestis kiratseb – pankrotistumiste arv on kõrge, käibevara pole piisavalt. Tegutsemiskeskkonda naudivad vaid monopoolsed ja välisosalusega ettevõtted. Ettevõtlus toimib toetustel ja riigihangetel.

Uute maksude (ettevõtte tulumaks seda ju on) kehtestamisest olulisem on maksukoormuse langetamine.

Statistilise indikaatori järgi kuulub Eesti keskmise maksukoormusega riikide hulka, tegelikkuses see aga nii ei ole. Maksuahel on Eestis teistest riikidest jõulisem. Algab see 70- protsendise kontributsiooniga väljamakstavatelt töötasudelt, järgnevad tarbimismaksud (sealhulgas vältimatud, näiteks elektriaktsiis, käibemaks eluasemekuludelt), maamaks, varjatud maksustamine (riigilõivud, trahvid, riigi ja omavalitsuste dividenditulu, omaosalus tervishoius jmt).

Eesti haldusstruktuur on kopsakas ja nõuab ohtralt maksuraha. Maksumaksjaid loetakse meil vaid sadades tuhandetes, riigi läbimiseks piirist piirini kulub paar tundi, seejuures matkime aga suurriiklikke struktuure. Isegi president on olemas. 12 ministeeriumi, 24 ametit, loendamatu arv ametkondi, allasutusi, sihtasutusi, mittetulundusühinguid, riigikogu koos kohalike omavalitsuste võrgustikuga jne on raske kandam õblukesele erasektorile.

Soovid ja võimalused pole tasakaalus, see aga halvendab ettevõtluskeskkonda, kahandades omakorda riigi haldusvõimekust. Tagajärjeks on elanike kesised sissetulekud ja kõrge maksukoormus.

Tunnen siirast rõõmu, et Indrek Neivelt peaminister pole, vastasel korral läheks Eestil veelgi täbaramini. Vähem oluline sellest, mida teha, pole see, kuidas teha. Pisiriigis (piiratud ressursiga) tuleks otsuseid ühiselt langetada. See liidab, innustab (ühiselt) pingutama. Riigikassa kasvatamisele pühendumine pole õige.

Väikemehe põhjustatud valehäire

2012-01-30T01:10:00.002+02:00

Kohkumus oli suur kui 25. jaanuaril kella nelja paiku kaks politseiautot maja ette kihutasid, peale mõningast maja ümber ja hoovis hiilimist politseinikud uksele koputasid. Isegi naabrid olid mainitud tegevust uudistama tulnud.

Häirevalmiduse põhjustaja - 1 aasta ja 10 kuu vanune kangelane - oli samal ajal hõivatud igapäevaste tegemistega, kuniks selle katkestas hoovipoolsest klaasuksest vaatav politseiniku pilk.

Peagi selgus ka kummaliste külaliste saabumise põhjus: päevakangelane oli mänguhoos valinud telefoninuppudelt üheksa, seejärel ridamisi ühtesid toksinud (palju enam kui häire andmiseks vaja olnuks).

Ookeanitaguses väikelinnas politsei tiimide välja saatmiseks sellest piisas. Enne välja sõitu üritati muidugi häire andnud telefoninumbrile helistada, kuid kuna see suunas automaatvastuvõtjale, siis tuli ohukoldesse kihutada ja kõige hullemaks valmis olla.

Politseinike rõõm oli suur, kui selgus, et tegemist oli valehäirega. Sooviti edu ja lahkuti.

Loo moraal - hoidke telefonid lastele kättesaamatutes kohtades:-)

Eesti võiks ebaõigluse poolest Guinnessi rekorditeraamatusse kanda

2012-01-29T01:18:00.001+02:00

Eesti ja Läti presidendi abikaasade hüvede võrdlusest selgub, et Evelin Ilves ei jää Läti riigipea abikaasa Dace Seisuma ees häbisse. Erinevalt Eesti presidendiprouast ei ole proua Seisuma käsutuses ametiautot, ihukaitsjaid ega isiklikku sekretäri.
Samuti ei või ta erinevalt Evelin Ilvesest kiidelda kopsaka, igakuise esindustasuga, mis on Eestis vabariigi presidendi ametihüve seaduse järgi 30% riigipea ametipalgast.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/evelin-ilves-seljatab-huvede-rohkusega-lati-esiproua.d?id=63840942

Eesti võiks ebaõigluse poolest Guinnessi rekorditeraamatusse kanda.

Vaata ükskõik kust otsast tahes, vastu vaatab ebaõiglus. President lüpsab ühiskassat nii kuis jaksab, riigikogulased pole teistsugused – hoiavad palkasid (tavainimestega võrreldes) maailma kõrgeimana, valitute eripensionid on laes.

Loetelu võiks ju jätkata, kuid see läheks pikaks. Mis neist DASAdest, erakondade rahastamistest ja muudest mõttetutest riigikulutustest kodanike vaesuse juures ikka rääkida. Tekitab vaid uusi solvumishaavu, süda hakkab veelgi enam puperdama.

Riigikogu on viiendaks rattaks vankri all

2012-01-28T15:58:00.003+02:00

Riigikoguliikmetega diskuteerimine on aja raiskamine ja mõttetu tegevus. Nad pole nii rumalad, et mitte teada, kelle käes on otsustusvõim (täitevvõimu käes).

Unustada ei tasuks ka nende hõivatust: ilma mööda reisimine, ettevõtetelt osaluse nurumine, tutvusringkonna laiendamine, on aeganõudvad ponnistused.

Imetlen Saksamaa seadusandlikku võimu, kelle korraldusi ja juhiseid sealne täitevvõim pedantse täpsusega täidab.

Eestis toimivad asjad totaalselt teisiti – Ansip ja veel mõni on A ja O, keda riigikoguliikmed sooja koha eest kummardavad. Seda tuleb teha, vastasel korral pole lootustki järgmises koosseisus kohale lossis.

Kummaline vastuolu (ebademokraatlik seadusandliku võimu allumine täitevvõimule) ei tulene üldsegi inimestest nagu esmapilgul võiks arvata, vaid seaduskeskkonnast (valimisseadus, erakonnaseadus), mis soosib diktaati ühiskonnakorralduses.

Eksivad need, kes arvavad, et sarnane korralagedus valitseb ka demokraatlikes riikides. Nii see pole.

Võrdleksin Eest vabariigi Riigikogu koosseise viienda rattaga vankri all, mis jookseb küll kaasa, kuid millest on pigem kahju (kaasnevad kulutused, tekitab liigset müra), kui kasu.

Eesti kõrge koht ajakirjanduse vabaduses on üllatav

2012-01-27T01:50:00.000+02:00

Eesti on kerkinud maailma pressivabaduse indeksis kolmandale kohale, jäädes maha vaid seda edetabelit juba teist aastat juhtinud Soomest ning Norrast.
Vaba ajakirjandus on demokraatliku ühiskonna tunnus ning seda ei vaidlusta keegi. Siiski võib polemiseerida, et ega vaba ajakirjandus ei tähenda ka vabanemist kvaliteedist ning hambutumaks muutumist?
http://www.epl.ee/news/online/mida-vaba-ajakirjandusega-peale-hakata.d?id=63830360

Meedia on võimas jõud. Minu jaoks ei seostu ajakirjandusvabadus vaid sellega, kui ajakirjanik võib kirjutada kõike, mida sülg suhu toob. Kui üldsuse seisukohtadel puudub meediavõimendus, siis pole tegemist vabadusega, vaid kammitsaga.

Eestis on ajakirjandus ruuporina kasutatav vaid valitutele. Isegi arvamusrubriigid on nende päralt. Ajakirjandus avaldab ühtede ja samade seisukohti.

Põhjus ei peitu seisukohtade nappuses, vaid ajakirjanduslikus selektsioonis.

Aastate taguse informatsiooni järgi saadeti üksnes Postimehele mõnikümmend arvamuslugu päevas, millest enamusega isegi ei tutvutud. Tsenseerimine (a la teema või isik ei huvita lugejaid) on Eesti meedias tava.

Minu jaoks on Eesti kõrge koht ajakirjanduse vabaduses üllatav. Tegemist peab olema metoodilise veaga või tähtsusetu pisiriigi tegemistesse süüvimatuse tulemiga.

Lastetoetuste ebaolulisusest rääkimine on eestluse üle irvitamine

2012-01-26T12:44:00.003+02:00

Peaminister Andrus Ansip leiab, et kui peretoetusi üleüldiselt suurendada, pole see efektiivne, see olla koguni maksumaksja raha raiskamine. Laste vaesuse vastu aitab Ansipi meelest tööpuudusega võitlemine.
http://ohtuleht.ee/461699

Ookeani taga ei usuta, kui räägin, et Eesti võimuladvik nõuab laste piimalt ja mähkmetelt 20 protsendist käibemaksu. Sama suurt maksu kogutakse ka riietelt ja teistelt esmatarbekaupadelt.

70 protsendine kontributsioon (palgamaksja + palga saaja) töötasudelt on samuti võigas.

Sotsiaalsed tagatised on olematud.

Need on ka peamised põhjused, miks kodumaal olemine sarnaneb paljudele põrguga, millest põgenetakse.

Emapalgaga pole põhjust küll uhkustada, tegemist on sulaselge laristamisega.

Mainitud suhtumine on omane üksnes Maarjamaa võimuladvikule, kes eristub ebademokraatliku ja egoistliku lähenemise poolest.

Lastetoetuste ebaolulisusest rääkimine sellistes tingimustes on eestluse üle irvitamine. Pudrumägedes elamine teeb külmaks, kalgiks, teeb ogaraks.

Riigikogu palgata jätmine on totrus

2012-01-25T13:49:00.003+02:00

Delfi:
Arengufondi ekspert Heido Vitsur ütles Delfi Majandusele, et riigikogulaste tasud peavad olema vastavalt tehtud tööle, kui Riigikogu teeb head ja riiki edasiviivat tööd, siis väärib ta ka korralikku palka, kui aga on kummitempel, siis palka ka pole tarvis maksta.
http://majandus.delfi.ee/news/uudised/heido-vitsur-kui-riigikogu-on-kummitempel-siis-palka-pole-vaja-maksta.d?id=63820740

Riigikogu palgata jätmine on totrus.

Muuta tuleks valimissüsteemi ja erakonna rahastamist selliseks, et demokraatia võrsed pääseksid päikese kätte.

Kui seda aga ei õnnestu (ei soovita) kuidagi teha, siis oleks mõttekam riigikogu tegevus lõpetada. Demokraatia mängimisel pole mõtet. Kummitempel läheb ka ilma asjapulkadele palga maksmata ühiskonnaliikmetele kulukaks.

DASAd, erakondade rahastamised, nõukoguliikmetele tehtavad kulutused, kuluhüvitised, kulukad projektid ja muu taoline lämmatab kogukonda.

Langetagu otsuseid ühiskonnas vaid valitsusliikmed, nii nagu teevad seda praegu. 101 ülalpidamisel (korraldusel otsustusnuppudele vajutamisel) ja nende kapriisidega arvestamisel puudub aga igasugune mõte.

Probleemid ei tulene isikutest

2012-01-23T13:29:00.004+02:00

PM kirjutab:
Nagu aasate eest, nii ei oska Savisaar nüüdki õigel ajal võimust lahti lasta ja jääb võimalusest ilma, mida loobumine pakub, kirjutab kolumnist Kalle Muuli.

Kuna tegemist on tasulise looga, siis edasi ma lugema ei hakanud. Esimene lause paneb paika ülejäänus öeldava. Mulle meeldiks, kui isikulise arutelu asemel toimuks arutelu põhimõtete üle. Oluline pole kui üldsegi see, miks Savisaar tagasi ei astu, vaid see, miks üldsus ei saa autokraate tagasi kutsuda.

Põhimõttelistele lähenemistele isikuomaduste lahkamise eelistamine paneb mind käsi laiutama. Probleemid ei tulene ju niivõrd isikutest, kuivõrd keskkonnast (antud kontekstis seaduskeskkond).

Kõigis meis peitub mõrtsuka, petise ja varga alge, mille ekstreemsed tingimused avaksid. Autokraatisuse avanemiseks pole isegi ekstreemset keskkonda vaja, piisab soosivast seaduskeskkonnast.

Meie ebaõnnestumistes pole süüdi Savisaar ega Ansip, vaid väärtushinnangud, mida poliitiline eliit on aastakümnete jooksul kultuurikeskkonda külvanud ja seaduskeskkonda vorpinud. Savisaar ja Ansip ihaldavad au, kuulsust, isiklikku materiaalset heaolu, kuid kes seda ei ihaldaks. Lähenemine pole põhjus, vaid tagajärg. Põhjus peitub valimisseaduses ja erakondade rahastamises, mida muutmata savisaartest ja ansipitest vabaneda pole võimalik. Ühtedest vabanemisel tekivad kohe uued, kes elu taas põrguks muudavad.

Isikuomaduste lahkamine pole konstruktiivne tegevus. See õhutab vaid viha ja vaenu, soosib vastanduvate grupeeringute teket, hajutab tähelepanu tegelikelt probleemidelt.

Demokraatlikud põhimõtted ühiskonnakorralduses vajaksid ausse tõstmist. Riigi tasandil tuleb esindada elanikkonda, mitte grupeeringuid (sh erakonda). Riigivõlast olulisemaks tuleb pidada koguvõlga (ühine võlakoormus). Valitsemine (sh riigieelarve) pole eesmärk, vaid vahend. Demokraatia alustalaks on võimude lahusus (ministrid alluvad riigikoguliikmetele, mitte vastupidi), valitsuse ülemvõim on omane diktatuurile.

Arutelud ühiskonnas võiksid konstruktiivsemaks muutuda, üksteise puudustele vihjamine negatiivseid tendentse ei murra.

Edu sellises kontekstis näha on kummaline

2012-01-19T06:22:00.004+02:00

Urmas Paet:
On palju asju, mida me peame Eestis täiesti loomulikuks, kuid millest suur osa maailma elanikest saab vaid unistada. Neist olulisemateks pean ma kõikvõimalikke vabadusi: sõna- ja mõttevabadust ning sellest tulenevat hirmutundmise mittevajalikkust. Eesti liigitub maailmas vabade riikide hulka, kus on tagatud nii inimeste poliitilised õigused kui ka kodanikuvabadused, sealhulgas ajakirjandusvabadus.
http://www.epl.ee/news/arvamus/urmas-paet-eesti-headusest-arvude-keeles.d?id=63795588

Eesti on läbikukkuja. Seda teadvustamata pole lootustki, et asjad paremuse poole hakkavad liikuma.

Eesti edu rajaneb teisejärgulistel tegemistel. Põhimõttelistes asjades oleme läbikukkujad. Poliitiline kultuur ei erine palju Venemaa omast: valetamine ja varastamine võimukoridorides on pigem tava kui haruldus.

Jutu järgi elavad Eestis küll demokraadid, kuid ühiskonnakorralduses domineerib diktaat. Demokraatia toimib, kui kogukonnas langetatavad otsused vastavad enamuse tahtele. Kui need ei vasta, siis pole ka demokraatiat. Eestis puudub enamuse seisukohtadest ülevaade, rääkimata siis nende järgimisest. Otsuseid langetab tühine seltskond, kellele teiste seisukohad ei lähe korda.

Demokraatia tunnuseks on ka võimude lahusus. Eestis see ei toimi. Isegi rahvaesindajad paneb paika täitevvõim.

Demokraatia ei võrdsustu üksnes sõnavabadusega. Pealegi pole see väärtust, kui meedia võimendab vaid kitsa ringi seisukohti.

Aastakümneid tagasi olime valmis kartulikoori sööma, nüüd ei lähe need kellelegi alla. Ajame taga isiklikke huvisid. Edu tagatakse ühistegemisega, ühise otsustamisega. Paljud tunnevad ennast aga tõrjutuna. Diktaat ja ebaõiglus tekitab käegaloomist, teeb kurjaks ja soosib ühisvahendite laristamist.

Riik pole õhukene, võimuladvik serveerib seda sellisena. Teeme mõttetuid kulutusi. DASA on jaburus. Analoogseid kulutusi tehakse eripensionitele, esindustele (esindatakse iseennast, mängitakse demokraatiat), erakondadele, nõukoguliikmetele. Loetelu võiks jätkata, kuid see läheks pikaks.

Uuringute andmetel heidavad paljud Eestimaa lapsed tühja kõhuga magama. Pole ju ka ime, kuna paljude vanemad on töötud või omavad kesist sissetulekut, mis ei võimalda tagada inimlikku elukeskkonda. Eestimaa on rahvast tühjaks jooksmas, meelemürkidest ogaraks minemas, otsustajad uhkustavad statistilise võltsusega. Edu sellises kontekstis näha on kummaline.

Õpetajate palganõudmine ei soosi muudatusi

2012-01-18T10:17:00.003+02:00

Ühiskond vajab hädasti muudatusi. Neid pole oodata, kui intellektuaalne eliit ei orienteeru toimuvas. Huvigruppidele pühendumise asemel tuleks põhimõttelistele muudatustele pühenduda.

Mulle on mõistetamatud õpetajate palganõudmised. Vanadel aegadel peeti Õpetajat maasoolaks, kellele läks korda teiste kogukonnaliikmete käekäik. Praegused õpetajad (nii nagu arstidki) seisvad vaid enda heaolu eest, teiste mured ei lähe neile korda.

Eesti probleem ei seisne õpetajate ega üksikute valdkondade palgatasemetes, vaid üldistes madalates sissetulekutes (sh sotsiaalsed tagatised). Teiste arvel heaolu parandamine pole eetiline, see viib ühiskonnakorralduse veelgi suuremasse kaosesse.

Uuringute andmetel heidavad paljud Eestimaa lapsed tühja kõhuga magama. Pole ju ka ime, kuna paljude vanemad on töötud või omavad kesist sissetulekut, mis ei võimalda tagada inimlikku elukeskkonda. Eestimaa on rahvast tühjaks jooksmas, meelemürkidest ogaraks minemas, otsustajad uhkustavad statistilise võltskusega.

Kaost parandaks üksnes põhjuste kallale asumine, õpetajad pühenduvad aga tagajärgedele. Eesti ühiskonnakorralduses domineerib diktaat. Kildkonna võim soosib ühisvahendite laristamist. Riik pole õhukene, võimuladvik üritab seda sellisena üldsusele serveerida. Mõttetute kulutuste tegemine tuleks lõpetada. DASA on jaburus. Analoogseid kulutusi tehakse eripensionitele, esindustele (esindatakse iseennast, mängitakse demokraatiat), erakondadele, nõukoguliikmetele. Loetelu võiks jätkata, kuid see läheks pikaks.

Kodanikuühiskonna eelduseks on inimeste vabadus (sõltumatus), Eestimaalaste (sh pereliikmete, lähedaste) eksistentsiaalsed sissetulekud seda aga ei võimalda – sõltutakse võimuladviku (riikliku või omavalitsuse) tujudest, olenemata siis sellest, kas peetakse õpetaja, arsti või ametniku ametit, ollakse kodanikuühenduse esindaja või ettevõtjast töövõtja. Leppimatust diktaadile ei juleta näidata. Halva mängu juures tehakse hea nägu. Vastasel juhul kaotatakse seegi pisku.

Muudatusi tuleks teha põhimõttelistes lähenemistes. Olulisem sellest, mida otsustada, on see, kuidas seda teha. Ühisotsustamine liidab, paneb pingutama. Kildkonna diktaat ja ebaõiglus tekitab käegaloomist, teeb kurjaks.

Probleemid algavad väärtushinnangutest

2012-01-14T09:50:00.003+02:00

Eestis võib üldsus arvata mida tahes, kuid kohtuotsuseta (JOKK) ei juhtu midagi. Kohtukulud ja aeg, mis selleni jõudmiseks kulub, sobivad Guinnessi rekorditeraamatusse.

Arusaamatu, miks nimetatakse riigikogu ja omavalitsusi esindusteks, kui valimisseadus ja erakondade rahastamine annab arvamustega manipuleerimisohjad väikesele seltskonnale, kellest tehakse staarid (meedia tõstab esile, seisukohad domineerivad), suurte rahade (ühiskassaks nimetatavad summad) liigutajad, üldsuse arvamusega manipuleerijad.

Probleemid algavad väärtushinnangutest. Kui need pole paigas, siis pole ka probleeme. Eestil lähebki seetõttu (võimuladviku arvates) hästi.

Kui midagi pidevalt korrutada, siis muutub see ka tõeks. Eestist on saanud demokraatlik riik.

Jutu järgi elavad Eestis demokraadid. Ühiskonnakorralduses domineerib aga diktaat.
Demokraatiast on saanud sõnakõlks, mida annab igasse konteksti sobitada.

Demokraatia toimib, kui kogukonnas langetatavad otsused vastavad enamuse tahtele. Kui need ei vasta, siis pole ka demokraatiat.

Eestis puudub enamuse seisukohtadest ülevaade, rääkimata siis järgimisest. Ühiskonnas langetab otsuseid tühine seltskond, kellele teiste seisukohad ei lähe korda.

Demokraatia tunnuseks on võimude lahusus, mis Eestis ei toimi. Isegi rahvaesindajad paneb paika täitevvõim.

Propagandamasin on meie „demokraatia“ võimuladviku vormi valanud, mistõttu poliitiline kultuur Eestis ei erinegi enam Venemaa omast: valetamine ja varastamine võimukoridorides on pigem tava kui haruldus. Valimissüsteem ja erakondade rahastamine (sh DASA) soosib seda.

Laenamine pole lahendus

2012-01-12T08:24:00.005+02:00

Eesti Päevalehe tänane juhtkiri soovitab riigil laenu võtta, läheneb probleemidele lühiajalisest, mitte pikaajalisest perspektiivist.

Elu eesmärk avaldub õnnelikus järeltulevas põlves, mitte hetkelises rahulolus.

Niipalju kui on inimesi on ka arvamusi. Seetõttu tuleks riigile olulisi tegemisi tuleks üheskoos kavandada.

Kodanike maksustamine ja riigi laenukoormuse kasvatamine (kaasnevad finantskulutused) võiksid ühiskondliku kokkuleppe kompetentsi kuuluda.

Mina arvan, et laenu võtmise asemel tuleks lõpetada suurriikide matkimine, soovid ja võimalused ühiskonnas tasakaalu viia.

Seekordne rahanduskriis ei seostu niivõrd pankade, kuivõrd fiskaalpoliitika viljadega.

Valitsemisest on tehtud eesmärk. Ressursse laristatakse kergekäeliselt, palju kulutatakse bürokraatiale. Kogukond ei jõua kogu parasiitide armeed toita. Vabaturumajandust ei eksisteeri. Üksikutele makstavad toetused ja riigihangetega ning altkäemaksudega sahkerdamised on turu solkinud.

Suurimat rahalist ressurssi liigutavad valitsused. Ligi poole ametliku kogutoodangu kulutamise üle otsustab võimuladvik. Tegelik osa (nende endiga seotud ettevõtlus, pistised, parteide rahastamised jmt) võib isegi suurem olla. Sellest hädad algavadki.

Maksuraha kogumine ja laenuraha kaasamine (keskvalitsuse laenude kõrval tuleb arvestada ka omavalitsuste, elanike ja erasektori laenudega) ületab mõõdukuse piire. Mida innukamalt seda teha, seda kehvemini pikemas perspektiivis läheb (üksikutel läheb teiste arvel muidugi hästi). Laenuraha on mõttekas kaasata vaid siis kui see investeerida tulevasi kulutusi vähendavatesse ja tulusid kasvatavatesse aktivatesse. Laenud (mida võtavad riigid) kasvatavad vaid kulutusi.

Valitsuse käsutuses olevaid ressursse pole mõttekas laenurahaga kasvatada. Võõrast raha (maksuraha ja riigile võetud laenud valitsejatele seda on) kulutatakse kergekäeliselt. Sellest jääb väheks.

12 ministeeriumit, 24 ametit, loendamatu arv ametkondi, erinevaid esindusi, omavalitsusi, sihtasutusi, MTÜsid ja muid institutsioone on pisiriigile liig, mis liig. Riik pole üldsegi õhukene. Teeme vaid mõttetuid kulutusi, mille tulem avaldub kesistes sissetulekutes (sh sotsiaalsed tagatised) ja kõrges (reaalses) maksukoormuses. Ebaõnnestumiste kurjajuur peitub fiskaalpoliitikas, mitte maailmamajanduses ega panganduses.

Tervishoius teenitav tuleb kergelt kätte

2012-01-11T09:38:00.004+02:00

Sotsiaalministeeriumi ja Haigekassa tellitud uuring „Elanike hinnangud tervisele ja arstiabile 2011“ näitab, et 72% küsitletutest peab arstiabi heaks.
Lisaks valimi subjektiivsusele sõltuvad sellised hinnangud võrdlusbaasist, mis eestlastel on tagasihoidlik. Paremat ei osata tahta, seetõttu lepitaksegi piskuga.

USAs elamiskogemustele tuginedes väidan, et suurriigi arstid ei tegele „jamaga“, millega meie meedikud, ei aja isiklikku rahakotti ühisomandiga segi.

Õde vestleb patsiendiga, fikseerib info (paneb arvutisse), alles seejärel asub arst probleeme lahendama. Lähtutakse seisukohast, et anamnees on pool diagnoosist. Tegevused on kulutuste ja efektiivsuse järgi paika pandud. Raviarst on alati kõne ulatuses - isegi siis, kui istub vetsus või on lastega väljas söömas. Meil lülitavad valgekitlid mõne tunnise tööpäeva järel moblad välja, sõnumitele ja kirjadele ei vasta.

Viiendik Eesti arstidest grupeerub perearstide alla, kellel puuduvad erialalised teadmised. Ülikooli lõpetamine matsi ei riku. Ülikool ei tee kellestki ka spetsialisti. Spetsialistiks kujunetakse töö käigus. Eesti perearsti tegelevad köhaga, kurgupõletikuga, kordussretseptide väljastamisega, saatelehtede ja haiguslehtede kirjutamisega ning muu tühja tähtjaga. Haiglates ei praktiseerita. Ma ei usu neid, kes väidavad, et perearstina tegutsemine annab diagnoosi panekuks vajalikke kogemusi. Valeravimised, süvenevad haigused ja muud probleemid tervishoius tulenevad perearstindusest, mitte inimeste teadmusest või laiskusest.

USAs kogetu annab võrdlusbaasi, mis võimaldab Eesti tervishoiusüsteemile hävitava hinnangu anda. Hinnang ei tulene pisipuudustest, vaid põhimõttelistest lähenemistest.

Eesti tervishoiu finantseerimine vajaks muutmist selliseks, mis paneks valdkonna efektiivsemalt tegutsema. Laristamist tuleks piirata. Vahendeid saab ka tarmukamalt kasutada.

13,4% riigieelarvest (üle 5% SKTst) kulub tervishoiule. Hariduskulud moodustavad 11,6%. Ravikindlustusele suunatavad summad kasvavad. Haigekassa kulutab 18% riigi maksutulust. Kulutuste kasvule vaatamata positiivseid tendentse pole märgata. Asi läheb hullemaks (ravijärjekorrad pikenevad jne).

Haigestumisi tuleks hakata ennetama, krooniliste vormide juurde tekitamine ei näita efektiivsust, vaid saamatust. Medikamentoosne ravi pole piisav (erinevatel hinnangutel efektiivsus 10-20%), pühenduda tuleks profülaktikale (sh teadlikkuse kasvatamine).
13% maksu vähendamine (nt 10%le) koos omavastutuse tõstmisega (nt 3%) tooks selgust ravikulutuste vajadusse, piiraks praegust (valdkonnas toimuvat) laristamist. Tervishoius teenitav tuleb asjaosalistele kergelt kätte. Sellest ka ebaefektiivsus ja asjaosaliste vähene motiveeritus.

On olemas vale, häbematu vale ja statistika

2012-01-10T16:02:00.004+02:00

Detsembris jätkus registreeritud töötute arvu kasv, kuid võrreldes novembriga oli kasv väiksem. Aasta lõpus oli töötuna arvel 47 405 inimest ehk 7,3 protsenti 16-aastasest kuni pensioniealisest tööjõust.
Võrreldes 2010. aasta lõpuga on registreeritud töötute arv vähenenud 27 protsendi võrra ja registreeritud töötuse määr on langenud 10,1 protsendilt 7,3 protsendile. http://www.epl.ee/news/online/2011-aasta-lopus-oli-eestis-registreeritud-tootus-73.d?id=63756174

Statistilistel andmetel ei tasu lasta eksitada. Metoodilised võtted või võrreldamatu võrdlusbaasi kasutamine viivad valedele järeldustele. Oluline on eristada tegelikkust valest.

Tendentsid ühiskonnas ei kajastu statistilistes näitajates, vaid tegelikkuses.
Olukord riigis on ikka päris hull, kui kasvab nõudlus abipakikeste järel, kui paljud hülgavad kodumaa.

Kujutan juba ette, kuidas väitele reageerivad heal järjel olevad rahvasaadikud, kelle töötasu kasvas üksnes sellele aastal 246 euro võrra, kasvasid ka kuluhüvitised. Sissetulek ei sõltu ju tegelikkusest, vaid statistilisest näitajast.

On olemas ütlemine, et on olemas vale, häbematu vale ja statistika.

Statistiline töötus võetakse töötukassa registrist. Registreeritud töötus langeb ka siis, kui töötud muutuvad passiivsemaks või kui registreeritud lõpetavad ametiasutuse külastamise.

Isegi statistiline (keskmine) töötasu ei vasta tegelikkusele – viimane on madalam. Statistilise näitaja tuletamisel teisaldatakse osaline tööaeg täisajaks. Osalise tööajaga (see võidakse näidata ka miinimumtöötasu nõuda eiramise soovist) töötajate arv on aga üle 10%. Seadusest tulenevalt ei arvestata ka ületunde tegelikus mahus.

Muudatuste eelduseks on probleemide teadvustamine. Võimuladvik näeb aga vaid „edusamme“. Lähenemist soosib meie valimisseadus (tagab esindatuse) ja erakondade rahastamine (liikmeskonna arvamus pole oluline).

Rahvaloenduse läbiviimiseks kulutame 17-18 mln eurot, kuid tulemusega pole midagi peale hakata, kuna me ei saa teada, palju eestlasi elab kodumaal, palju mujal. Selline juba on meie statistika, mille eesmärgiks on tegelikkuse moonutamine, valitutele hea elujärje kindlustamine.

Poliitilise kultuurituse juured

2012-01-09T07:03:00.004+02:00

PM:
Kommenteerides muutusi erakondade liikmeskonnas, märkis politoloog Martin Mölder, et inimeste erakondadega liitumise põhjuseid pole tegelikult eriti uuritud.
«Võib ainult spekuleerida, et väga suurt rolli mängivad erakondade endi liikmevärbamise kampaaniad ning liikmete arvu üritatakse tõsta muuhulgas seetõttu, et esitada seda kui märki oma tugevusest ja populaarsusest,» rääkis Mölder.
«Selles mõttes on niivõrd suurtel liikmeskondadel ennekõike sümboolne väärtus ning erakonnad saaksid samamoodi ilma nendeta hakkama, kuna liikmemakse sealt ei tule ja valdav enamik sellest liikmete hulgast on mitteaktiivne.»
Tema sõnul on poliitiliselt aktiivne alla viiendiku parteilastest, mida tõendab kas või see, et kohalikel valimistel kandideeris erakondade nimekirjades ligi 9000 kandidaati, kui parteidel oli samal ajal 54 000 liiget.
http://www.postimees.ee/695414/politoloog-palju-liikmeid-naitab-partei-tugevust/

Poliitiline kultuur Eestis ei erine palju Venemaa omast: valetamine ja varastamine võimukoridorides on pigem tava kui haruldus.

Miks tuleb üldse eelistada otsustusprotsessides erakondi teistele kodanikualgatuslikele ühendustele? Usaldamatus parteide vastu (usaldus alla 20%) seab kahtluse alla isegi nende otstarbekuse.

Erakondade asjaajamine ei põhine ideoloogial, vaid isiklikel ambitsioonidel ja teistele ära tegemisel. Programmid võimaldavad hämada - eelistused pole neis paigas, puuduvad tegevuskavad ja tulemuslikkuse mõõdikud.

Erakondade nimekirjad koosnevad küll kümnetest tuhandetest, kuid kaasarääkijate osa on suhteliselt madal. Küsitlused kinnitavad, et erakonnas toimuvaga on kursis alla 10% parteilastest, kaasarääkijaid kordades vähem.

Parteilastest lihtliikmete passiivsus on taotluslik - otsustajad ei pea pingutama, samas on nende käsutuses piisavalt ressursse, et ennast võimule sokutada.

Valimisseadus ja erakondade rahastamine soosib poliitilist kultuuritust.

Viiendikuga toiduainete maksustamine on häbiväärne

2012-01-08T11:03:00.006+02:00

Toiduainete hinnad Eestis peavad teistest kõrgemad olema, kuna neile kohaldatakse teistest turgudest kõrgemat maksustamist. Tööjõukulu on meil küll odavam, kuid selle osa omahinnas pole kõrge.

Üldine käibemaksumäär Eestis on 20 protsenti. Euroopa Liidu kontekstis mahub see küll keskmiste hulka (12 riigil on see kõrgem), kuid liikmesriikides rakendatakse toiduainetele erandeid. Keskmine käibemaks ELs ei ületa toiduainetele 10 protsenti. Soomes on see küll 13, kuid Saksamaal vaid 7.

Teistest kõrgem käibemaks on ka põhjuseks, miks toorme kallinemisel hinnad Eestis kiiremini tõusevad.

Uuringutulemuste järgi läheb toiduainete ostmiseks 26 protsenti Eesti elanike kuludest. Üksnes sellele tuginemine tõstab keskmist maksumäära kolm protsendipunkti, mis teeb Eesti kõrgeima käibemaksuga riigiks.

1/5 osaga toiduainete (ka hügieenivahendite) maksustamine on häbiväärne. Valitsejad, kes maksustavad piima, leiva, hügieenivahendite ja muude esmatarbevahendite tarbimist 20 protsendiga, ei hooli kodanikest. Neil pole sooja ega külma eetilistest ega rahvuslikest väärtustest.

Lastelt (sh imikud), vanuritelt, puuetega inimestelt, töötutelelt elu eksistentsiks vajalikelt vahenditelt teistest kordades kõrgema obroki kasseerimine on võigas. Eriti võigas on see kesise sotsiaalkindlustuse ja poliitilise eliidi sissetulekute tõusu taustal. Riigikogulase palk tõusis selle aasta 246 euro võrra. Tõusid kuluhüvitised (moodustavad 30% töötasust).

Maksumäärade langetamisel riigi maksutulu mitte ei lange, vaid kasvab. Piiratud ressurssidega tingimuses ühe maksumäära tõstmisel üksiku maksu laekumine võib küll (mitte samas järgus, kuna tarbimine väheneb) kasvada, kuid selle tulemusel väheneb teiste maksulaekumiste kasvupotentsiaal. Maksumäärade muutmist ja laekumist ei saa paigutada aritmeetilisesse tehtesse.

Inflatsioonilises keskkonnas maksulaekumine kasvab nii või naa. Me ei saagi teada, milline oleks tulem, kui makse poleks kergitatud. Hinnatõusuga kaasneb tarbimise vähenemine. Selles pole kahtlust. Eestlase pidavat uuringute andmetel eriti hinnatundlikud olema. See on ka mõistetav, kuna sissetulekud (sh sotsiaalsed tagatised) on teistest kordades kasinamad.

Eesti suurimaks probleemiks on ebastabiilne ja nõrk sisetarbimine, mis ei soosi klassikalist ettevõtlust (põhineb põhivaral ja töökohtadel). Kasumlikud on meil monopolistid, toetustest ja riigihangetest elatuvad ettevõtted.

Ekspordi kasvust pole põhjust rõõmu tunda, kuna see ei soosi maksutulu laekumise kasvu – 47% maksutulust tuleb ju sisetarbimisest (käibemaks 31%, aktsiisid 16%), mis ekspordilt jäävad need laekumata.

Maksukoormus Eestis vajaks vähendamist, maksudest elatuv riigiaparaat ja haldusstruktuur koomale tõmbamist. Kohalikule turule orienteeritud keskmise ja väikse suurusega
ettevõtlus vajab kobedamat pinnast. Eesti fiskaalpoliitika ei soosi eestlaste elujärje paranemist. Maksukoormus on meil kaugel optimumist, elukeskkond allapoole igasugust arvestust. Viimast kinnitab kasvõi meelemürkide (narkootilised ained, ravimid, alkohol jmt) sõltuvuses olijate arvu ja kodumaalt lahkujate kasv.
Maksukoormusest krjutan siin: www.eveges.blogspot.com/2011/09/nailiselt-madalate-maksudega-eesti.html

Astmelises tulumaksus tonti otsida pole põhjust

2012-01-05T09:02:00.006+02:00

Astmelise tulumaksu üle pole ühiskonnas laiapõhjalisi arutelusid toimunud. Aeg-ajalt kostab üksikuid emotsionaalseid repliike, kuid tõsist debatti pole märgata.

Vaesema elanikkonna maksukoormuse vähendamiseks praktiseeritakse astmelist maksustamist. Eestis soovivad astmelist (progresseeruvat) tulumaksu Keskerakond ja Sotsiaaldemokraadid. Reformierakond on kategooriliselt vastu. Nime poolest reformarid (tegelikkuses stagnandid) näevad selles tonti.

Kui Eesti oleks demokraatlik riik (kus valitseb enamuse seisukohtade ülimuslikkus), siis asenduks praegune tulumaksu süsteem astmelisega, mis kergendaks toimetulekuraskustes olevate leibkondade olukorda.

Mina eelistaksin kolme-nelja astmega tulumaksu. Neli oleks parem, kuid siis muutub süsteem raskemini hoomatavaks, haldamine keerulisemaks. Eesti kesiste sotsiaalsete tagatiste tingimustes oleks astmeline tulumaks õiglane.

Astmeline tulumaks oleks mõeldav muidugi vaid siis, kui sellega ei kaasne üldist maksukoormuse kasvu.

Sissetulekud aga kasvavad. Progresseeruva süsteemi korral on maksukoormuse protsendiline kasv paratamatu. Seda aitaks vältida vaid määrade (maksuvaba miinimum, astmete määrad) perioodiline korrigeerimine. Viimane pole Eestis poliitilise kultuurituse tingimustes mõeldav, sest riiki valitsevad inimesed, kes toimivad oma reeglite järgi – teevad seda, mida süda ihaldab. Usaldus valitsejate vastu puudub.

Tulumaksu osa maksulaekumises on tühine. See moodustab seitse protsenti riigitulust, 10 protsenti maksutulust. Elanike ja ettevõtete panused jagunevad pooleks.
Tulumaksu määr on 21 protsenti, mis ei sisalda maksuvaba piiri, progressiooni ja erandite (maksuvabastused, tagastused) mõju. Euroopa Liidus domineerib progresseeruv tulumaks. Soomes jääb maksustamine 10,5–33,5 protsendi vahemikku. 1700-euroselt kuupalgalt tasutakse 18,5 protsenti. Saksamaal kõigub tulumaks 14 ja 45 protsendi vahel. 8004 eurot aastas on maksuvaba. Eesti mediaanpalgalt ei tuleks Saksamaal üldse tulumaksu tasuda.

Progresseeruva tulumaksu kogumine ja haldamine on praegusest keerukam ja kulukam, kuid õiglasem. Selle rakendamine oleks põhjendatud vaid siis, kui see ei too kaasa (ka pikemas perspektiivis) üldist maksukoormuse kasvu, mille mõju sisetarbimisele ja ettevõtluskeskkonnale on pärssiv.

Tonti pole astmelises tulumaksus põhjust otsida. Kui see kusagil peitub, siis toimetulekuraskustes leibkondade arvus.

Valitsemisest on tehtud eesmärk

2012-01-04T09:56:00.004+02:00

Fiskaalpoliitika mängib olulist rolli majanduse stabiilsuse tagamisel. Ja seda mitte üksnes Eestis, vaid kõikjal. Praegune rahanduskriis pole pankade ega ettevõtete, vaid valitsuste ponnistuste viljad.

Valitsemisest on tehtud eesmärk. Ressursse laristatakse kergekäeliselt, kulutatakse bürokraatia ülalpidamiseks.

Ühiskonnad ei jõua ülal pidada parasiite, kellest pole ressursside loomisel kasu. Palju on asjamehi, kes koguni takistavad nende loomist. Vabaturumajandust ei eksisteeri. Selle hävitasid üksikutele makstavad toetused, riigihangetega ja altkäemaksudega sahkerdamised.
Toetustest: http://www.eveges.blogspot.com/2010/08/riik-loob-toetustega-raha-laiaks.html

Suurimat rahalist ressurssi liigutavad valitsused. Pool ametlikust kogutoodangus liigutavad nemad. Tegelik osa (nende endiga seotud ettevõtlus, pistised, parteide rahastamised jmt) võib isegi suurem olla. Sellest hädad algavadki.

Maksuraha kogumine ületab mõõdukuse piire. Mõned kümned aastad tagasi ei tuntudki maksuliike, mida inimestelt praegu kogutakse.

Mida enam maksuraha koguda, seda kehvemini inimkonnal tervikuna (mõnel läheb vaieldamatult hästi) läheb. Eesti kontekstis tähendab see rahvusriigi hävingut. Eestlaste reaalmaksukoormus on niigi maailma kõrgemaid.
Maksudest: http://www.linnaleht.ee/?page=99&id=2473

Raha peab tootma raha. Maksuraha seda ei tee. Isegi selle aktivatesse investeerimine on mittemaksulisest rahast vähem efektiivsem, kuna selle kogumine ja haldamine on kulukas ja võõrast raha (maksuraha seda ju on) kulutatakse kergekäeliselt.

Maksude kasvatamisega hävitame seemet, mida idanema panna. Eesti maksukeskkonda naudivad monopoolsed, välisosalusega ja ekspordile orienteeritud ettevõtted. Viimastelt jäävad riigile laekumata tarbimismaksud, mis moodustavad 47% maksutulust.

Klassikaline ettevõtlus, mis põhineb põhivaral ja töökohtadel, Eestis kiratseb. Inimesed lahkuvad kodumaalt.

Valitsussektori institutsioonide esindajate pinkide nühkimine toob teatud asjameestele toidu lauale, kuid see pole põhjendus nende vohamisele. Ühiskonnale oleks odavam inimesed koju lasta, tasu aga niisama maksta. 12 ministeeriumi, 24 ametit, loendamatu arv ametkondi, esindusi, omavalitsusi, sihtasutusi, MTÜsid ja muid institutsioone on ühele pisiriigile liig, mis liig. Sellise kaadervärgi ülalpidamine ei soosi toimivat majanduskeskkonda.

Eesti hiilgab elektrienergia maksustamisega

2012-01-04T02:18:00.003+02:00

Euroopa riikides on elektrienergia maksustamine väga erinev. Mittetagastatavad maksud (siin ei ole arvestatud käibemaksu) äritarbijale kõiguvad riigiti suuresti. Kõige suurem oli 2010. aastal mittetagastatavate maksude osatähtsus äritarbija elektrienergia hinnas Saksamaal ja Itaalias (kummaski 23%), järgnesid Holland (18%) ja neljandana Eesti (17%). Enamikus Euroopa riikides on maksude osatähtsus äritarbija hinnas alla 5%.
Eesti kodutarbija hinnas on sarnaselt äritarbijale maksude osa võrdluses teiste Euroopa riikidega üks suuremaid.
http://www.ap3.ee/article/2012/1/3/eestis-elektri-hinna-kasv-eli-kiireim

Eesti hiilgab elektrienergia maksustamise poolest. Otsese maksustamisega oleme Euroopas esirinnas. Kaudsega (varjatud) teeme teistele pikalt silmad pähe.

Riigi ja omavalitsuste osalusega ettevõtted majandavad meil konkurentsivabas keskkonnas. Suurema dividenditulu saamiseks kergitatakse hindu. Eesti Energia maksis 2009. aastal riigile 1,36 miljardit krooni dividenditulu. Samas suurusjärgus dividendide maksmise kurssi on hoitud ka järgnevatel aastatel.

Mõistetamatu – kuidas saab ühe pisiriigi valitsus oma toitjale (rahvale) nii häbematult tünga teha.

Suurriikide matkimine pole põhjendatud

2012-01-03T10:35:00.005+02:00

Delfi kirjutab, et riigilt palka saavad inimesed peavad palgatõusu saamiseks oma CVd puhtaks kloppima ja erasektorisse minema, sest palgafondi maht avalikus sektoris on kavas külmutada aasta 2016. lõpuni.

Tulekahi on mõttekas lõpuni kustutada, vastasel korral tekkivad sütest uued leegid. Aeg oleks pisiriigile taskukohasemale haldusstruktuuri loomisele mõelda.

Suurriikide struktuuride matkimine on viinud tavakodanikud täbarasse olukorda. Kesistest sissetulekutest (sh sotsiaalne turvalisus) ja kõrgest reaalsest maksukoormusest tulenevalt on paljud toimetulekuraskustes.

Pole siis imestada, et isegi koolijütsid unistavad kodumaa tolmu jalgadelt pühkimisest.

Valitsemissektori koomale tõmbamisel jääks rohkem seemet, mida (viljakamale pinnasele) külvata, kasvaks suurem saak, mida lõigata.

Oponendid võivad küsida, kui suur oleks kokkuhoid, kui haldusstruktuuri mainitud kujul koomale tõmmata. Selliselt ei saa aga küsimuse püstitusele läheneda. Tulem ei sõltu üksnes üksuste arvust vaid ka sisenditest.

Pealegi ei koosne kulud üksnes otsestest kulutustest, vaid ka kaudsetest. Palgakulu on osa kulutustest. Tegemist pole suurima kuluga.

Eesti riigi kulutuste kokkuviimine pole lihtne. Aruandlus on segane, palju on salastatust. DASA on üks näidetest, kuidas ministeeriumi arvelt rahad erakondadele võivad liikuda. Loendamatust arvust nõunikest (kes pole kursis isegi oma tööülesannetega) kuuleme iga päev. Tegemata kulu on tulu, saamata jäänud tulu on kulu.

Ühiskonnakorraldusele ei tuleks läheneda niivõrd rahalisest (sellega hämatakse), kuivõrd põhimõttelisest aspektist.

Kui millestki on puudu, siis tuleb millestki loobuda. Kui peame riigi olulisemaks ülesandeks kodanikele parema elukeskkonna loomise, siis pole (suhteliselt) võimast valitsussektorit vaja. Maalil või Juhanil pole vahet, kas Eestis on 12 ministeeriumi või 6, kas on 24 ametit või 12.

Ma teadvustan väga hästi, et paljudele toob valitsussektori institutsioonide pinkide nühkimine toidu lauale, kuid see pole põhjendus nende vohamisele. Ühiskonnale oleks odavam inimesed koju lasta ja tasu aga niisama maksta.

Ministeeriumides tehakse paljuski mõttetut tööd. Igasugused arengukavad, seadusemuudatused, aruandlused ei tee ühiskonnaliikmeid õnnelikumaks.

Selleks et müüa peab turul leiduma vaba raha

2012-01-02T14:45:00.004+02:00

Tehnoloogiaettevõtja ja riskikapitalist Allan Martinson kirjutas Facebookis kõigile oma sõpradele uusaastasooviks, et nad looksid oma firma või osaleksid osanikuna mõnes ettevõtmises.
http://www.ohtuleht.ee/458401

Firmat on mõttekas luua vaid siis, kui toodangule või teenusele leidub piisavalt tarbijaid. Eesti turule orienteeritud ettevõtted (välja arvatud monopoolsed ettevõtted ja riigihangete „võitjad“) kiratsevad, kuna sisetarbimine on kasin. Eestlaste sissetulekud (sh sotsiaalsed tagatised) ei toeta kohaliku ettevõtluse teket. Ekspordile orienteerumine eeldab arengustaadiumis koduturul tegutsemist.

Selleks et midagi müüa peab turul leiduma vaba raha. Martinson arvab vist vastupidi – müümisega tekitatakse lisaraha. Mainitud lähenemine toimib üksiku firma tasandil, kuid mitte massilise firmade tekkimise tingimustes.

Suuremaid summasid liiguvad poliitikud. Igaühe ärieetika ei luba nendega saladiile sõlmida. Pealegi viiks see rahanduse veelgi suuremasse kaosesse. Niigi on kõik kõigile võlgu, katet aga pole.

Firmade loomise asemel tuleks olemasolevate ressursside (sh inimressurss) efektiivsemale kasutamisele pühenduda. Bürokraatiatõrjeta pole ettevõtete loomisest kasu – vähkkasvaja pistab ka kõige treenitumad lihased nahka.

Vabadus seostub valikuvõimalustega

2012-01-01T11:31:00.003+02:00

Presidendi uusaastakõne:
Hea Eesti rahvas.
Täna õhtul ja praegusel tunnil – kui üks aasta murdub teiseks, kui miski kaob ja miski on tulemas – on vägagi paslik tõdeda: nüüd, oma uue vabaduse kahekümnendal aastal, oleme tõesti saanud täiskasvanuks. Eelkõige suhtes sellega, mis meid ümbritseb.
Saagem nüüd ka täiskasvanute maailma osaks. Tasakaalukalt ja arukalt. Enda väärtust ja saavutusi lugupidamisega hinnates. Mõistkem, et meie vabadus, see valgemast valge laev, mida ootasime noodsamad 700 ja pärast veel 50 aastat, on ka vabadus minna, vabalt minna, kuhu tahes.
http://arvamus.postimees.ee/687444/ilves-tuleb-hoida-kinni-sellest-mis-on-oige-ja-pusiv/

Vabadus seostub valikuvõimalustega.

Suuremal osal eestlastest puuduvad selleks vajalikud finantsvahendid. Isegi kodumaalt põgenemiseks tuleb krõbisevat omada.

Poliitiline eliit on eestlaste valikud ärastatud - diktaat (öeldakse, mida tuleb teha) on ahistav, kodanike vabadusi piirav.

Väikerahvana võiksime ühiselt otsuseid langetada, üksteise vastu enam lugupidamist näidata.

Käskude, keeldudega ja hinnangute pealesurumisega kaugele ei jõua.

Oluline pole niivõrd see, mida me otsustame, vaid see kuidas seda teeme. Võiksime koos otsustada, koos ka vastutada.

See kui väike seltskond otsustab ja keegi ei vastuta, süvendab segadust, triivib arenguid kaosesse. Usk, lootus ja armastus on jõud, mis murrab ebaõnnestumiste ka kõige jõulisema lüli. Poliitiline kultuuritus, mida Eestis praktiseeritakse, õhutab vastandumist ja vaenu.

Head Uut Aastat!

Poliitikute iseotsustamist ei saa põhjendada kodanike rumalusega

2011-12-28T12:15:00.006+02:00

Poliitikud põhjendavad iseotsustamise harrastamist kodanike rumalusega.

Tuleb nõustuda, et rahvas ei saa paljustki aru. See ei tulene aga rumalusest, vaid esitatava informatsiooniga manipuleerimisest, tõe varjamisest.

Võtame näiteks töötuse, mida üldsusele serveeritakse töötukassas registreeritute arvuga. Tegemist on tegelikkuse moonutamisega. Keskmise statistilise töötasuga on sama lugu – mediaanpalk on aritmeetilisest 28% madalam, osaline tööaeg teisaldatakse täistööajale. Majanduskasvu kajastatakse lühiajalises kontekstis, mis tekitab (teatud hetkedel) põhjendamatut rahulolu tunnet.

Eestis domineerib seisukoht, et elanikke ei saa otsustusprotsessidesse kaasata ka veel seetõttu, et ühiskonnas toimuvatele protsessidele lähenetakse emotsionaalselt. Soovitakse näiteks maksude kaotamist, toetuste kasvatamist.

Nii see muidugi ei ole. Soovitakse teistsugust lähenemist, kulutuste põhjendatust.
Jälgisin mõni aeg tagasi USA toimunud maksu tõstmise rahvahääletust. Elanikelt küsiti 0,7 protsendi kinnisvaramaksu tõstmiseks nõusolekut. Vaheinfoks niipalju, et piirkonnas, millest räägin, tasutakse keskmise suurusega (meie mõistes suure) ühepereelamult 15-16 tuhat dollarit maksu aastas, mis moodustab mediaan sissetulekust (pere kohta) ca 15%.
Kodanikuühiskondade maksumaksjad on kursis eelarveliste vahendite kulutamisega, peavad kulutusi põhjendatuks, mõistavad toimuvat.

Ühe Eesti omavalitsuse volikoguliikmena, revisjonikomisjoni esimehena, majandusarvestuse ja rahanduse magistrina puudub minul selgus vallas toimuvast. Konsolideeritud aruanne ja kirjed ei võimaldagi selget pilti saada. Mulle on mõistetamatu, kellele Eestis aruandeid kirjutatakse.

Tagasi USAs toimunud rahvahääletuse juurde tulles lisan, et nii üllatav kui see ka ei ole, kuid valdav osa elanikest pooldas maksutõusu. Seda tehti mitte seetõttu, et inimestel on raha üleliia, vaid soovist panustada kodanikuühiskonda. Kogutavad summad investeeritakse lastesse. Eelarvetes valitseb selgus, kirjetes konkreetsus, pole kahtlustki, et summasid sihipäraselt kulutatakse.

Meie poliitikutele omaseid trikitamisi demokraatlikes kodanikuühiskondades ei harrastata.
Kui kedagi Eestis „rumalaks“ tembeldada, siis oleksid need edevad ja kasuahned poliitikud, kes informatsiooni omades valesid otsuseid langetavad.

Sooviksin, et algav aasta tooks muudatusi poliitilisse kultuuri

2011-12-26T13:27:00.007+02:00

Kurb, et peame elama riigis, kus poliitikute rahva lollitamisest on saanud tava. Elame eetika- ja moraalikaoses. Tundub, et väärtushinnangutekaose keerise laastamistööd polegi võimalik peatada.

Lahendust pakuks ehk vaid see, kui kõik korraga (valest ja võltskusest läbi imbunud) kodumaa tolmu jalgadelt pühiksime. Seda ei annaks vähemalt statistiliste arvudega olematuks teha, lahkujaid aga vingujateks ega vaenlasteks tembeldada.

Poliitiline kultuuritus, mida Eestis viljeletakse, on teinud elukeskkonna Maarjamaal põrguks, milles meelemürkideta närvisüsteem tõrgub töötamast. Arvatavasti seetõttu tarbitaksegi Eestis teistest enam mürke. Narkootikumide ja Narkomaania Seirekeskuse (EMCDDA) 2011. aasta aruande kohaselt oli Eestis 1000 elaniku kohta 15 süstivat narkomaani. Euroopas oli neid kõigest 1 ja 5. Eristume ka kõrge alkoholi ja uimastavate ravimite tarbimise poolest. Uuringute andmetel kulutavad eestlased alkoholile 5,8 protsenti eelarvest. Igapäevased veinitarbijad, nagu itaallased, hispaanlased ja kreeklased, kulutavad palju vähem (0,7–0,9 protsenti).

Stressirohkes elukeskkonnas tasutakse Euroopa kõrgemat omaosalust tervishoius (ca 25%), tasutakse kõrgeimat obrokit (reaalne maksukoormus) võimuladvikule. Vastu saadakse vähemväärtuslikku sotsiaalset tagatist (kui muidugi arvestamata jätta põhjendamatult kõrget emapalka ja eripensione). Palga erinevus soomlastega on 4 kordne, sotsiaalsed tagatised on 7 korda lahjemad. Suhe räägib paljustki.

Elukeskkond pisiriigis ei võimalda rääkida edusammudest. Elukeskkond on haige. Poliitiline eliit on eraldunud seadustõketega, levitab ebaadekvaatset informatsiooni. JOKK võimaldab mugavalt toimetada, teiste arvelt kukrut täita.
Asi polekski hull, kui eliidi kaitsemüüri annaks läbi närida. See pole aga võimalik, kuna kodanikud on sõltuvusahelais. Eestis on vähe leibkondi, kelle sissetulek ei sõltuks poliitikute tujudest.

Suurimaid summasid ühiskonnas (üksnes riigieelarve moodustab ca 40% SKPst) liiguvad poliitikud. Riigi ja omavalitsuste eelarvetest toitujate suhteline arv on tohutu. Suuri summasid liigutatakse ka eelarveväliselt. Tuttavatelt ettevõtjatelt olen kuulnud, et omavalitsuste tegelaste „moosimisele“ tehakse suuri kulutusi. Võib oletada, milliseid tehakse kõrgema tärnide kandjaile.

Eestlaste ühiskassast tehtavad kulutused sõltuvad väikesearvulise seltskonna tahtest, mis ei süvenda usku helgemasse tulevikku. Lähenemine on ju ühtsust lagundav.

Olen kuulnud ütlust, et kodanikud väärivad enda „esindajaid“. Eestlaste poliitilise eliidi näol pole tegemist esindajatega, vaid poliitiliste aferistidega, kes teistele külma teevad. Ütlus kehtib demokraatliku ühiskonnakorraldusega riikide kohta, Eesti nende hulka ei kuulu. Demokraatia tähendab enamuse seisukohtade ülimuslikkust, eestlastel tuleb kummardada vaid väikese seltskonna tahet.

Ühtekuuluvusvajadus pole omane üksnes loomadele, see on omane ka inimestele. Kogukond on haige, kui väärastushinnangutes valitseb segadus, kui ühiselureeglites domineerib ebaõiglus või väikese seltskonna isiklik kasuahnus.

Valitud (või erakonnad) ei orienteeru lahendites teistest paremini. Ühiskonnas langetatavad otsused peaksid põhinema huvigruppide ühisnimetajal, mitte hierarhilise eliidi dogmadel.

Sooviksin väga, et algav aasta tooks poliitilisse kultuuri uusi tuuli (esindatakse teisi, mitte iseennast). Vastasel korral on eestlased kogukonnana väljasuremisele määratud.

Manipulatsioon arvamustega

2011-12-21T07:31:00.004+02:00

PM kirjutab:
Tallinna Ülikooli poliitikateadlase Tõnis Saartsi väitel ei annaks Kaarel Tarandi idee panna erakondade liikmed rohkem liikmemaksu maksma soovitud tulemust ehk ei aktiveeriks neid piisavalt.
«Liikmemaksud olid parteide rahastamise peamine allikas umbes pool sajandit tagasi, kui kulutused valimiskampaaniatele olid võrreldes tänasega tühised ning parteidesse kuulumise määr üsna kõrge,» meenutas Saarts.
Tänapäeval on liikmemaksude osakaal erakondade rahakotis järjest vähenenud ning seda ka Lääne-Euroopa demokraatiates - liikmemaksude asemele on tulnud riigieelarveline rahastamine.
http://www.postimees.ee/673398/saarts-tarand-eksib-liikmemaks-ei-aktiveeri-parteilast/?t=372#l

Tõnis Saarts eksib, kui arvab, et Kaarel Tarand eksib.

Ma ei väida muidugi seda, et Kaarel Tarandil on õigus, kuid arvan, et kaalukauss kaldub seekord tema poolele.

Inimeste arvamustega Eestis manipuleeritakse. Seda teevad kõik, kelle võimuses on meediakanaleid mõjutada.

Iga seisukoha tõestamiseks leiab piisavalt näiteid ja tõestusi. Neid leidub ka ümberlükkamiseks.

Mulle on arusaamatu, miks eelistame vaimset vägivalda, mida meedia harrastab. Kohati jääb mulje, et Eestis on kõik müüdav ja ostetav. Isegi au ja uhkus.

Üritame põgeneda enese eest – kes teeb seda mujale elama asumisega, kes meelemürkidega. Põgeneme vastutuse eest.

Jõuluaeg murrab pimeduse

2011-12-18T14:02:00.002+02:00

Jõuluaeg murrab pimeduse ülemvõimu, mis avab tee päevavalguse kasvule. Pimeduse ülemvõimul vohav masendustunne hakkab taanduma lootusrikkuse ja rõõmsameelsuse ees.

Paljud tunnevad rõõmu Jeesuse sünnipäevast.
Jõuludest leiab igaüks midagi meeldivat. See on aeg, mis toob paljudele tagasi argipäevade muredesse kadunud hingerahu. Laste silmadesse toovad need pühad palju rõõmu ja sära. Tundub, et positiivsete emotsioonide poolest ei suuda ületada jõulusid ükski teine aeg.

Need on pühad, mil inimeste mõtetesse tekkib palju heatahtlikke soove, mis ei ole seostatavad ainult materiaalsusega.
Hingerahu on vast parim kingitus, mida sellel ajal soovitakse. Jõuludest sobilikumat hetke sõjakirve mahamatmiseks ja lepituse otsimiseks - olgu tegemist siis tülis oleva lähedaste sugulastega, endiste sõpradega või vihavimma kandvate naabritega - on raske leida.
Andestamine ja andestuse saamine käivad aga käsikäes. Andestades kellelegi, tuleks oodata ka teise andestamist. Tülidel ei ole ainusüüdlast, mistõttu peasüüdlase väljaselgitamisel ei ole mõtet.

Jõulud on minevikku pöördumise aeg
Vaimujõud võimaldab pöörduda siis tagasi nooruspõlve maile, milles on jälle kohta lahkunud vanematel, suureks sirgunud pisipõnnidel ja teistel lähedastel.
Paljudele noortele on see unistamise aeg, mis viib neid hetkeks tuleviku maale, kus omandatakse unelmate amet, leitakse endale ideaalne elukaaslane, nauditakse tulevast tööalast edu. Unistustes emmatakse ja mängitakse tulevaste rõõmust kilkavate põngerjatega.
Jõulude aeg on soovide aeg. Öeldakse, et kui midagi väga, väga soovitakse, siis seda ka saavutatakse. Jõulusoovidel on aga eriline võime. Uskugem nendesse soovidesse, sest jõulusoovid on heatahtlikud. Need on head nii iseendale kui ka teistele.

Jõulupühad on erilised
Teist sellist aega, mis muudaks kõiki paremaks, vist ei olegi. Vaatamata väljas valitsevale külmale, on inimeste südamed soojad. Andmise rõõmul on sel ajal eriline väärtus. Jõulutunnel ja muud annetustele orienteeritud üritused purustavad igal aastal üha uusi rekordeid, mille kaudu viiakse jõulusoovid tundmatute abivajajateni.

Eestlased pidavat olema kitsid oma tunnete avaldamisel. Ilukirjandusest võib tuua mitmeid näiteid tegelastest, kes ei julgenudki kogu eluea jooksul reeta kaaslasele oma tundeid. Jõulud on selliste saladuste avaldamise aeg. Kui seda ei tehta jõulude ajal, siis võib see jääda ka muul ajal tegemata. Tunnistage lähedastele seda, et te neist hoolite. Öelge neile seda, mida tunnete, sest jõulud on selleks sobilikum aeg. Jõulutunded on erilised, neid ei tasuks ainult endale hoida.

Rahulikku Adventi!

Seltsimeeste võimu- ja kasuahnus ei võimalda eestlaste elujärge parandada

2011-12-14T10:54:00.004+02:00

Nii palju kui on inimesi on ka arvamusi. Tõeline Tõde tugineb ühisnimetajal, selles me ei orienteeru. Mis veelgi kurioossem – meid see ei huvitagi.

Minu silmis Eestis omavalitsusi ei eksisteeri. Eksisteerivad kunagiste rahvasaadikute täitevkomiteede rudimendid, mis tegelevad iseendaga.
Seisukoht ei tulene üksnes kuuldust, vaid ka enda kogemustest. Olen nimelt keskmise suurusega omavalitsuse volikoguliige, täidan revisjonikomisjoni esimehe kohustusi.

Ühisotsuste eesmärgiks ei ole väikese grupi seisukohtadele ülemvõimu andmine, vaid ühisnimetajal põhinevate seisukohtade selgitamine ja ellu viimine. Eestis domineerib üksikute seisukohtade ülimuslikkus, „ühisseisukohtade“ vorm ei pea vett.

Eesti võimuladvikud naudivad enda jokkidest meisterdatud ülemvõimu.

Ülemnõukogu ja rahvasaadikute täitevkomiteed reorganiseeriti demokraatia viljelemiseks. See aga põhineb enamuse seisukohtade ülemuslikkusel. Kõik muu (valimised, võimude lahusus jmt) selle juures on teisejärguline, mis peaks tegema toimuva mõistetavamaks.

Nii nagu keskvõimgi, harrastavad ka Eesti omavalitsused diktaati. Kogukonnaliikmetele jagatakse käske ja keelde, nende eest otsustatakse. Riigikogu ja omavalitsused peaksid esindama ühishuvisid, panustatakse aga isiklikule ambitsioonikusele. Elanike huvide eest seismine on kirjas vaid deklaratiivsetel loosungitel ja on hoomatav nimetuses (oma valitsus, riigi kogu), tegelik elu on teistsugune.

Võtame näiteks parlamendierakondade riigieelarvest (demokraatia arendamise sihtasutuste põhjendusel) 800 000 euro näppamise ponnistuse. Erakondadele eraldatavad summad on niigi üüratud. Lisaks kõrgepalgalistele töökohtadele ja eelpool mainitud summale eraldatakse neile 5 412 678 eurot, mis moodustab 0,1% riigieelarve kogutulust. Kaudsed kulutused (ametikohad funktsionääridele; sihtasutuste, MTÜde jmt kaudu liikuvad summad) erakondadele on veelgi suuremad.

Poliitilised väärtushinnangud on teinud eestlastest (sõna otsese mõttes) kerjused, kelle sissetulekud (sh sotsiaalsed tagatised) on teistest eurotsooni riikidest kordades kesisemad, reaalne maksukoormus aga kõrgeim. Diktaadikepikest ei vibuta meil üksnes keskvõim, seda teevad ka pisimarssalid omavalitsustes.

Eesti vajaks hädasti kogu haldusstruktuuri reformimist. Ülemnõukogu ja rahvasaadikute täitevkomiteede rudimentide funktsionäärid hoiavad privileegidest aga kümne küünega kinni. Seltsimeeste võimu- ja kasuahnus ei võimalda eestlaste elujärge parandada.

Valesid seisukohti ei eksisteeri

2011-12-10T13:50:00.003+02:00

Valesid seisukohti ei eksisteeri. Arusaamatused tulenevad eelistustest. Isiklike seisukohtade pealesurumisega raiskame aega, külvame vaenu ja viha.

Vaidlused muna ja kana üle on kestnud sajandeid, kõigile vastuvõetav vastus on ikka leidmata.

Mulle väga sümpatiseeriks, kui vaidlus selle üle, mis on olulisem, kas see, mida otsustatakse või kuidas seda tehakse, ei paigutuks samasse rubriiki. Nii palju kui on inimesi, on ka seisukohti. Ühes küsimuses ühisseisukohale jõudmine pole keeruline, kümnes ja enamas aga võimatu.

Keegi ei tea, mis on õige. Mis aga veelgi hullem, me ei saa seda ka kunagi teada (aeg ja ruum on muutuvad faktorid), kuna võrdlusbaas puudub.

Arutelud põhinevad spekulatsioonidel, isegi siis, kui tuginetakse faktidele.

Ühisotsuste eesmärgiks ei saa olla väikese grupi seisukohtadele ülemvõimu andmine, vaid ühisnimetajal põhinevate seisukohtade realiseerimine.

Riigikogulaste eetikakoodeks

2011-12-08T12:10:00.004+02:00

Õhtuleht kirjutab:
Tänases Eesti Ekspressi artiklis "Ärimees: "Maksin Raudsele ja Stelmachile üle 600 000 krooni"" ilmunud informatsioon viitab Riigiprokuratuuri teatel võimalikule kuriteole ning selle kontrollimiseks alustati kriminaalmenetlust. Uurimist hakkab läbi viima Kaitsepolitseiamet.
Karistusseadustiku paragrahvi 298 järgi süüdimõistmise korral võib kohus karistuseks määrata rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse.
Tänane Eesti Ekspress kirjeldas ja avaldas dokumente, kuidas Indrek Raudne ja Nikolai Stelmach võtsid kopsaka vaheltkasu Tallinna Sadama soodsa müügi eest ettevõtja Vladimir Kleinerile.
http://www.ohtuleht.ee/455280

Asi polekski nii hull, kui selline käitumine oleks erand.

Mõned päevad tagasi avaldati uudis sotsiaalministeeriumi ametnike MTÜ varjus toimunud sahkerdamisest. Selline tegevus pole haruldus. Tean ka enda kogemusest analoogseid juhtumeid.

Nüüd räägitakse riigikogulaste eetikakoodeksist. Tekib tunne, et sinna on kogunenud Eestimaa suurimad sulid.

Valimisseadus võimaldab sulidest koosnevaid koosseise komplekteerida.

Erakondadele tuleb maksta toetust, vastasel korral hakkavad varastama. Varastama hakkavad nad ka siis, kui ei maksta kuluhüvitisi ega võimaldata kolmekuist hästi tasustatud puhkust.

Mul tekkib küsimus: kas peale tööaja ja pastakate ongi Eestis enam midagi varastada?

Eesti reiting on põhjendamatult kõrge

2011-12-07T03:26:00.000+02:00

AA- pole küll kõrgeim reiting, kuid Eesti kohta ikkagi põhjendamatult kõrge. Arvatavasti kuulume reitingu langetatavate riikide ringi. Hoiatus on igatahes liikvele lastud. Enesekriitika asemel asume kaitsesse, justkui sellest oleks kasu.

Äriuudised kirjutavad:
Rahandusminister Jürgen Ligi sõnul ei nõustu ta S&P poolse hinnanguga ning leiab, et Euroopa mured laiendatakse liiga automaatselt ka Eestile.
«Eesti riskina on S&P õigusega välja toodud väliskeskkonna, ent mõneti on meid tavapäraselt alahinnatud, nagu ikka ja jälle juhtub. Ühelt pool toetavad nad populistlikku lähenemist, mille järgi eurotsooni näidatakse kõigi probleemide allikana ja tarbetult negatiivsemana kui Euroopa Liitu ning muid majanduskeskusi maailmas.
Samuti laiendatakse Euroopa mured liiga automaatselt Eestile, märkamata meie rahanduse väga erinevat olukorda - eelarvetasakaalu, pea olematut laenukoormust, mittesõltuvust võlakirjaturust ning väga tugevaid panku, mille reitinguid just äsja ka tõsteti, » kommenteeris S&P otsust Ligi.
http://www.e24.ee/659318/jurgen-ligi-eestit-on-alahinnatud/?t=652#l

Raske on nõustuda rahandusministri seisukohaga. Eesti võimekust pole alahinnatud, vaid ülehinnatud.

Eesti kasina palgaga maksumaksja peab üleval 12 ministeeriumi, 24 ametit, loendamatut arvu ametkondi, allasutusi, sihtasutusi, mittetulundusühinguid, riigikogu koos kohalike omavalitsustega – see on liiga raske kandam õblukesele erasektorile.

Maksukoormus vajaks vähendamist, maksudest elatuv riigiaparaat ja haldusstruktuur koomale tõmbamist. Kobestada tuleks pinnast kohalikule turule orienteeritud keskmisele ja väikse suurusega ettevõtlusele.

Eesti fiskaalpoliitika seda ei soosi.

Eestlaste sissetulekud ja sotsiaalsed tagatised on eurotsooni madalamad, maksukoormus aga kõrgeim. Rahandusminister eksib, kui ta arvab, et selline süsteem on jätkusuutlik. SKT kasv on hetkel küll teistest kõrgem, kuid see tuleneb madalast võrdlusbaasist, mitte kõrgest nominaalsest tulemist. Kahekohalise majanduslanguse järel ühekohaline kasv pole mingi kasv, vaid langus.

Valuutad põhinevad usaldusel

2011-12-06T07:36:00.005+02:00

Valuutad põhinevad paljuski usaldusel. Suurematel valuutadel puudub tagatis, vajadusel saab seda paberkandjal juurde trükkida.

Tunnistan, et minul puudub Euroopa ühenduses harrastava demokraatia vastu usaldus, kuna tegemist paistab olevat diktaadil toimiva ühendusega.

USA ühiskonnakorralduse osas olen teistsugusel arvamusel. Tegemist on demokraatiat viljeleva ühiskonnakorraldusega. Vaatamata isegi dollarite printimise lembusele usaldan USA ühiskonnakorraldust. Mitmed makromajanduslikud näitajad (nt tarbijahinnaindeks, töötus) kinnitavad, et erinevalt Euroopa Liidust on suurriik õigel teel.
Dollarite trükkimisest kirjutasin kunagi järgnevat: http://eveges.blogspot.com/2010/11/usa-prioriteediks-on-elanike-kaekaik.html

SKT kasvust on tehtud eesmärki omaette. Vähem oluline pole valdkondade ja sektorite tasakaalustatus. Abstraktset SKTd ei kummarda üksnes poliitikud, seda teevad ka paljud analüütikud.

PMI on indikaator, mis viitab SKT kvaliteedile. Purchasing Managers’ Index (PMI) välistab avaliku sektori, kajastab üksnes erasektoris toimuvat, mille mõju ühiskondade heaolule ei tasuks alahinnata. Avaliku sektori „edusammude“ üle võib küll eufooriasse sattuda, kuid see pole põhjendatud – tegemist on siiski rahanduskriisi peakangelasega.

Markit's Eurozone Composite Purchasing Managers Index kajastab euroala tulemit, see on aga (kolmandat kuud) languses. Näitaja võimaldab prognoosida eurotsoonile IV kvartalis juba 0,6% majanduslangust (C. Williamson). Tegemist on kuu tagusest Reutersi küsitletud 30 majandusteadlase hinnangust pessimistlikuma tulemiga.

Eurovanker teeb üha suuremat kolinat.
Markiti peaanalüütik ootab (IV kv) Itaalialt (PMI 44,8) 1%, Prantsusmaalt (PMI 49,8) ja Hispaanialt (PMI 38,2) ca 0,5% majanduslangust. Saksamaa (PMI 48,4) langus on seekord veel tagasihoidlikum, kuid uute tellimuste vähenemine kinnitab, et suurem langus koputab juba uksele.

Kui 50 väiksem PMI näitab langust ja sellest kõrgem tõusu, siis novembris oli see eurotsoonis 47.

Arvestades seda, et valuutad on omavahel seotud, tuginedes globaalsetele poliitilistele ja majanduslikele arengutele, eelistan pikemaajaliste (rahaliste) säästude hoiustamist Ameerika dollaris. See tundub halvimatest parim valik olevat. Tegemist on ikkagi demokraatia kantsi valuutaga.

Unistus soojast vannist

2011-12-05T10:40:00.002+02:00

Linnaleht: Aeg, mil vannikümblus pole enam taskukohane
http://www.linnaleht.ee/?page=99&id=2786

Demokraatia on valitsemisvorm, mille tunnusteks on kodanikkonna osalemine poliitikas ja võimude lahusus. Eesti demokraatia on sellest kaugel. Otsuste langetamisel ei lähtuta niivõrd elanike huvidest, kuivõrd kamraadlusest ja isiklikust ambitsioonikusest.
Nendel põhjusel ei täida ka seadustega paika pandud eelnõude lugemised otsustusprotsessis oma eesmärki. Arutelude asemel toimuvad vaidlused, mille tulemused on ette teada: võimukoalitsioonid kiidavad enda projekte, opositsioonide pärusmaaks jääb halvustamine. Mainitud lähenemine on üleüldine, kehtib nii keskvõimu kui ka kohalike omavalitsuste kohta.

Üleriigilised juhtumid
Vaatamata üldsuse tajutavale vastuseisule läks Eesti Euroopa päästefondis osalemise otsuse langetamine sujuvalt. Teisiti ei kulge kodanikuvaenuliku riigieelarve vastuvõtmine. Sõjaliste kulutuste kasvatamine tingimustes, kus paljudele pole isegi hambaravi taskukohane, on põhjendamatu. Toimetulekuraskustes olevate inimeste saatusele tankide eelistamine on võigas. Aga selline lähenemine pole omane üksnes keskvõimule, vaid ka omavalitsustele.

Tallinna juhtum
Võtame näiteks Tallinna Televisiooni ümber toimuva. Poliitilise kähmluse asemel võiks pühenduda üldsuse arvamuse väljaselgitamisele. Ühist raha kasutatakse sihipäraselt vaid siis, kui kasutamise otsus põhineb ühiskondlikul kokkuleppel. Lasteaedade rahastamine, õpetajate töötasud, Tallinna Televisiooni loomine ja paljud teised üldsusele tähtsad otsused ei tohiks sündida kinniste uste taga väikse seltskonna tahtel. Sellel puudub igasugune seos esindamisega või demokraatiaga – igatahes pole tegemist esindusdemokraatiaga. Diktaadil põhinev otsustamine tekitab vastandumise ning see ei mõju edasistele arengutele sugugi positiivselt.

Kohila juhtum
Et mitte üldsõnaliseks jääda, tooksin diktaadil põhineva otsustamise näite ka 7000 elanikuga Raplamaalt Kohila vallast, kus kohaliku poliitilise eliidi tahtel hakatakse ellu viima ebaefektiivset, enamikule inimestest kahjulikku veevärgi ja kanalisatsioonisüsteemi laiendamise ja uuendamise projekti. Esmapilgul võib ambitsioonikusel põhinev tegevus isegi üllana tunduda, kuid süüvimine viitab tarbija rahakotile laastavale ponnistusele.
Teenust pakkuva äriühingu Kohila Maja OÜ kodulehel on kirjas, et projekti maksumus on 180 599 488 krooni ja omafinantseering 20,95 protsenti. Investeering ületab vee- ja kanalisatsiooniteenusest mullu laekunu 34,5-kordselt. Tegemist on valla kolme aasta maksulaekumisest (sealhulgas sotsiaalmaks) suurema summaga.
Investeeringute üheks argumendiks peaks olema hinna ja kvaliteedi suhe, tulevaste kulutuste optimeerimine. Aga juba praegu maksavad Kohila elanikud vee ja kanalisatsiooni eest tallinlastest 46 protsenti kõrgemat hinda. Näiteks tualeti kasutamine neelab olenevalt loputuskastist 20–40 kroonisenti kord, duši all käimine on veel kulukam. Vanniskäik on isegi keskmise sissetulekuga inimesele luksus.
Konkurentsiamet leiab, et Tallinna veeteenuse hind on põhjendatust 36 protsenti kallim, mistõttu see peab langema. Kohila hindadel on vaid kasvuruum. Mitterikkad ehk enamik kohalikest elanikest pole rahul ning kavandavad vee- ja kanalisatsiooniteenuste tarbimise piiramist – vanniskäigu asemel enda pesemine niriseva kraani all, tualeti loputamine kartulikeeduveega jne.

Kulude kasv vajab ühist ohjeldamist
Hindade ja maksude tõstmised on tagajärjed, millel on ühine põhjus – püsikulude kasv. Samas aga vähendab kitsastel aegadel iga hinna- või maksutõus tarbimist ning halvendab elukvaliteeti.
Olen veendunud, et püsikulude kasv vajaks päitseid, mis innustaks meie ühist raha otstarbekamalt kasutama, soosiks ühiskonnaliikmete ühtsust ja tekitaks ühtekuuluvustunnet. Ma kahtlen väga, kas kaitseväe kulutuste kasvatamine, Tallinna Televisiooni ülalpidamine, Eesti Energia investeeringud Jordaaniasse ja USA-sse, Kohila veetrassi ehitamine ja paljud teised auahned, kuid samas kulukad projektid neid eesmärke täidavad. Pigem töötavad neile vastu.
Eelarvepoliitikaga annab nihutada mägesid, kuid annab ka palju untsu keerata. Sooviksin väga, et väiksearvulise kogukonnana suudaksime olla senisest ühtsemad ja edumeelsemad.

Peaminister pole UFO, vaid südametu inimene

2011-11-26T09:58:00.003+02:00

Tallinnas on umbes viissada kodutut, kes ööbivad tänaval, kuurides või tühjaks jäänud majades, kaks korda rohkem on aga neid, kes on leidnud peavarju varjupaikades või majutusüksustes, selgus Tallinna sotsiaaltöö keskuse korraldatud loendusel.
Tallina kodutute tegelikku arvu senini ei teatud, kuid loendatud 1500 inimese andmeid hakatakse nüüd analüüsima, vahendab ERR Uudised saadet "Aktuaalne kaamera".
http://www.ohtuleht.ee/453553

Tallinna elanike arv oli 1.11.2011 seisuga 414940.

Kodutute täpne arv pole küll teada, kuid loendada suudeti neist 1500. Tallinlastest on üle 0,4% (sh imikud ja lapsed) kodutud. Meie kliimas kodutu olla võib olla jube.

Ei taha isegi mõelda nende arvust, kellel puudub sissetulek või kelle suuõõnest hambaravi kättesaamatusest hambad sõna otseses mõttes suust välja mädanevad.

Sellistes tingimustes valitsusjuhi Eesti edusammudest rääkimine on kummaline. See paneb käsi laiutama. Jõukamate ühiskondade (Kreeka jt) abistamine või kaitsekulutuste kasvatamine teeb aga lausa sõnatuks. Oma inimeste saatustele teiste ühiskondade või tankide eelistamine on võigas.

Kodanikeühenduste erakondadest ees küürutamine on kummaline

2011-11-25T09:05:00.003+02:00

Poliitika on Eestis monopoliseeritud. Põhilise osa otsustest langetab väikesearvuline „tüüri juures“ olev seltskond, keda teiste soovid ja arvamused suurt ei huvitagi.

Jutu järgi elavad Eestis demokraadid. Ühiskonnakorralduses aga domineerib järjest rohkem diktaat. Kui okupatsiooniajal olid ülimuslikud poliitbüroo seisukohad, siis iseseisvas Eestis oleme jõudnud ajajärku, kus otsuseid langetatakse üksikisikute tasemel ja vaid nende soovide ning vajaduste kohaselt. Isegi töötukassa vahendeid saab võimuladvik oma nägemuse järgi kasutada, rääkimata siis riigieelarves olevatest vahenditest.

Rääkimata sellest, et pole harjumuseks kuulata rahva tahet, on ka erakondades kaasarääkijate osa tühine. Parteide liikmeskonnad võivad küll ulatuda kümnetesse tuhandetesse, kuid sisuliselt on see butafooria - erakondade suunised pole ammu enam saadikutele täitmiseks. Tegemist on seadustatud jokk-fenomeniga, mille valitud on endale ise kujundanud.
Esindajate niisugune sõltumatus nende taga olevast parteist, rääkimata neid valinud rahvast, on aga halvim, mida ühele väikeriigile soovida.

Eesti on maailmakaardil väga väike riik. Oleme elanike poolest võrreldavad tänavaga mõnes suurlinnas. Arusaamatuks jääb, miks peitume esindusdemokraatia maski taha, lepime kellegi tõe kuulutamisega. Eriti veel, kui teame, et elanikud erakondi ei usalda. Uuringute andmetel usaldab neid vaid viiendik inimestest (erinevate küsitluste põhjal kõigub usaldus 18 – 26% vahel).

Oma tahte väljendamisel on rahvas aga kidakeelne. See eeldaks vabadust, kuid seda eestimaalaste sissetulekud enamasti ei võimalda – sõltutakse võimuladviku (riikliku või omavalitsuse) tujudest, olenemata sellest, kas peetakse õpetaja, arsti või muud ametit, ollakse kodanikuühenduse esindaja või ettevõtjast töövõtja. Oma leppimatust diktaadiga pole soovitav näidata. Kes näitab, põrkub ringkaitsele, teenib ära halvakspanu ja halvimal juhul kättemaksu. Halva mängu juures on parem teha head nägu. Vastasel juhul kaotatakse seegi pisku.

Võimuladviku soov suurendada ühiskonnas passiivsust ja omaenese sõltumatust on taotluslik. Abiks on erakondade rahastamiskord ja seaduskeskkond, täpsemalt valimis- ja erakonnaseadused. Finantsiline sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas – võimaldab praktiseerida nn tagatubadele rajatud demokraatiat. Valimisseadus loob olukorra, kus on lihtne sokutada (eliidile) lojaalseid asjapulki otsustusnuppude juurde. Meie esinduskoda on täidetud taltsaste tegelastega, keda tegelikult juhivad strateegilised isikud valitsusest.

Ühiskonnas langetatud otsused peaksid põhinema huvigruppide ühisnimetajal, mitte väikese grupi dogmadel. Ühisnimetaja leidmine väikestes kogukondades poleks ju keeruline. Selleks tuleks esindusdemokraatia viljelemisel vaid teadvustada, et need kes valitud pole ilmtingimata kõige targemad, kompetentsemad ega paremad. Ja et esindatakse siiski inimesi, mitte umbmääraseid valimislubadusi ega parteiprogrammilisi seisukohti.

Paljud meie probleemid ei tulenegi niivõrd madalatest töötasudest ega kesistest sotsiaalsetest tagatistes, vaid meie viljeldavast ebademokraatlikust riigi juhtimisstiilist ja väärtushinnangutest. Raha vähesuse rõhutamise asemel oleks tarvis puhastada vaimupõld umbrohust: meie riigi kodanikud vajavad empaatiat, austust ja siirust.

Statistiliste näitajatega manipuleerimine (töötute arv, töötasud jmt), valetamine (butafoorse demokraatia viljelemine, viie jõukama hulka jõudmine, majandusedu mõistega manipuleerimine jne), ja isegi varastamine (ka riigikogulaste kuluhüvitised, tasud nõukogudest ja ebaproportsionaalselt kõrge töötasu on kodanike tagant varastamine), teevad elukeskkonna Eestis paljudele vastuvõetamatuks. Suitsupääsukese ja rukkilille kõrvale on tekkimas uued rahvustunnused – pettumus, käegalöömine ja viha.

Kuidas edasi? Üks toimuv lahendus oleks tõsta ausse kodanike, sh rahvaalgatuslike ühenduste seisukohad. Kodanikeühenduste erakondadest ees küürutamine on kummaline.

Monopoolsed ettevõtted lämmatavad Eestimaad

2011-11-17T20:07:00.002+02:00

Demokraatia on valitsemisvorm, mille tunnuseks on kodanikkonna osalemine poliitikas ja võimude lahusus. Tunnen siiralt kahju, et demokraatia on devalveerunud. Otsuste langetamisel ei lähtuta elanike huvides, vaid kamraadlusest ja isiklikust ambitsioonikusest.
Igaüht puudutavates küsimustes tuleks otsuste langetamisel tugineda kõikide seisukohtade ühisnimetajale. See ei aga ei toimi riiklikul tasandil, miks peaks see siis toimima siis valdade tasandil.
Kohilas toimuv veeprojekt puudutab kõiki vallaelanikke, mistõttu selle mahu ja mõttekuse kohta tuleks elanike arvamust küsida. Seda aga ei tehta. Grupp seltsimehi langetab otsuseid isekeskis.
Investeeringute üheks argumendiks on hinna ja kvaliteedi suhe, tulevaste kulutuste optimeerimine. Kohila kulukas veeprojekt teeb vee aga mõttetult kalliks. Juba täna makstakse nimetatud teenuse (vee ja kanalisatsiooni) eest tallinlastest 46% enam. Liitri eest käiakse välja ligi 5 eesti krooni senti. WC korra eest laotakse letti kümneid sente (olenevalt loputuskastist 20-40 senti). Suur kulu on pesuveele. Vanniskäimine on luksus. Joogivee osa (see, millele kvaliteedi lihvimisel tuginetakse) tarbimises on tühine.
Konkurentsiamet leiab, et Tallinna vesi peab odavnema. Kohila vee hinnal on vaid kasvuruumi. Veeprojekti kaasatavad finantsvahendid teevad selle omahinna veelgi kallimaks. Edasistest hinnatõusudest pole pääsu, veetarbimine väheneb, see avaldab omakorda survet uutele hinnatõusudele.
Olen hämmingus, et vallavolikogu kasvatas äriühingu toetamiseks laenukoormust maksimumini. Äriühingu ja omavalitsuse rahade ühte taskusse pistmine on mulle mõistetamatu. Pere varade sidumisest äriga tuleks hoiduda, kuna äririskid on suured. Valla vahendid on aga ühispere vahendid.
Uurisin täna ühelt vanaproualt (keda kohtasin tänaval) arvamust veehinnast Kohilas. Vastus oli järgnev:
Nemad (pensionärist abikaasaga) tarbivad vaid ühisveeteenust, kanalisatsioonile eelistavad isiklikku kogumiskaevu. Kanalisatsiooni osa veehinnast (vesi + kanalisatsioon) moodustab ca 2/3. Vanniskäik on neile (nii nagu paljudele teistelegi) luksus, mistõttu pestakse jooksva vee all. Eelnevalt suletakse väljavoolu toru. Kahe inimese pesemisest tekkiv heitvesi hoitakse hommikuni vannis, misjärel see järgmisel päeval aiamaale toimetatakse. Kokkuhoid milline – settekaevu tühjendamise arvelt hoitakse kokku, loodust ei reosta.
Vee hinna edasine tõstmine vähendab tarbimist veelgi. Tarbimise vähendamine tõstab ühiku (liiter) kulutusi, kuna püsikulu on konstantne suurus.
Kohilas pole vee puudust. Kohati on seda isegi liiast. Pole harvad juhused, kus seda tuleb pumbamajast pinnasesse lasta joosta.
Inimestele võiks vee tarbimine soodsamaks muuta. Priiskav veeprojekt, mida Kohila harrastab, teeb selle aga keeruliseks.
Kaevetööde ajal eemaldatakse liiva-kruusa segune mass, mis toimetatakse minema. Asemele tuuakse teise fraktsiooniga, kuid analoogne materjal. Terve mõistus kasutaks endist materjali, kuid järgitakse kavandatut. Otstarbekas pole rajada ka trasse eluasemeteni, kus pole liitumisest huvitatuid. Liitumistasu on aga kopsakas, mistõttu huvilisi ei pruugigi palju olla.
Hinnasurve vee ja kanalisatsiooniteenuse hindade Kohilas jääb ka tulevikus suureks. Seda muidugi juhul, kui valla eelarvest teenust ei doteerita. Veehind on Kohilas Eestimaa kõrgemaid. Vaatamata vee küllusele jääb see kõrgeimaks ka tulevikus. Põhjuseid pole vaja aga kaugelt otsida – need peituvad omavalitsuse otsustes ja võimuladviku esindajate rahalembuses, kes äriühingu nõukogus istumise eest igalt veearvelt 2% oma taskusse pistavad.

Kodanikel ei jää muud üle, kui võimuladviku oodi kuulata ja kulmu kortsutada

2011-11-16T07:59:00.005+02:00

Täna toimub riigikogus 2012. aasta riigieelarve teine lugemine. Võimuladviku esindajad kiidavad ühendkoorina eelarveprojekti kvaliteeti. Opositsioon viitab lombakusele. Mõttetutel vaidlustel ei tulegi lõppu, kuna eesmärkides puuduvad eelistused, paigas pole tulemuslikkuse mõõdikud. Peaminister jääb ka edaspidi oma otsuseid ülistama, need aga keda need puudutavad neid kiruma.

Prognoosidel tuginetakse indikaatoritele. Turgude käitumise indikaatoritest on olulisemad ettevõtete majandustulemused ja fiskaalpoliitika. Oluline on arvestada, et majandustulemusi ja paljude lemmikuks saanud abstraktset sisemajanduse kogutoodangut (tegemist pole klassikalise majanduse kasvuga, see sisaldab ka maksuraha kulutamist) ei saa ühte patta panna.

Turgude võimsamaks juhthoovaks on fiskaalpoliitika, kuna suur osa ressurssidest kuulub ümberjagamisele. Eestis jagatakse ümber kusagil 40% . Väide, et turud ei allu juhtimisele ei pea paika. Mõjutamine toimub ka alateadlikult. Arvamus, et rahamaailma on kaosesse tüürinud pangandus pole samuti adekvaatne. Selleni on viinud poliitiliste eliitide suhtumine maksustamisesse ja ühisvarasse.

Ka paljud hädad Eestis saavad alguse riigi eelarvepoliitikast. Olgu selleks siis elanike kasinas sissetulekud, proportsionaalselt kõrged jaehinnad või siis sotsiaalsete gruppide kihistumine.
Selle asemel, et valitsemiskulude laristamisele piir panna istub käputäis nupukais kinniste uste taga ja nuputab, kuidas kodanike taskust veelgi suuremat obrokit välja meelitada. Maksumaksja võlakoormus kasvab.
Eestlaste välisvõlg kasvas eelmisel aastal 136 protsendini sisemajanduse kogutoodangust. Elaniku kohta tuleb seda 14701 EUR. See oleks veelgi suurem, kui elanike arv tegelikkusega vastavusse viia. Tulem on saadud 1,34 mln inimese vahel jaotamise teel.
USA välisvõlg oli 45836 USD ehk ca 32800 EUR elaniku kohta, mis on keskmise elaniku kuupalgaga samas suurusjärgus. Kritiseerime suurriiki, omal on elaniku kohta pea kaks korda suurem võlakoormus. Demograafiline struktuur töötab samuti Eesti kahjuks.

Eesti riigi ja kodanike laenukohustuste vahekord näitab, kuidas valitsus suhtub kodanikesse – maksudega kasvatatakse elanike väljaminekuid, riigi laenukohustused veeretatakse samuti nende kanda.

Mul puudub ülevaade elanike võlakoormuse jaotusest. Ma ei tea, milline osa on läinud eluasemele, milline hariduse omandamisele, raviteenuse ostmisele, milline lihtsalt tarbimisele. See aga polegi oluline. Oluline on see, et inimeste laenukoormus on väga suur, valitsusel aga väike. Paljud ühiskonnaliikmed on toimetulekuraskustes. Teistest suuremaid kulutusi tehakse toiduainetele, raviteenusele (omavastutus suurimaid ELs, vist 24%), riigilõivudele. Eestlaste reaalne maksukoormus on teistest kõrgem, välisfirmad naudivad aga siinset maksukeskkonda.
Maksustamisest siit: http://eveges.blogspot.com/2011/09/nailiselt-madalate-maksudega-eesti.html

Riigi rahanduspoliitika tugineb eelarvele, see aga ei soosi eestlaste elujärje paranemist. Seaduskeskkond ei võimalda lähenemistes ka korrektsioone teha. Ühisreeglid Eestis ei tugine ühiskondlikul kokkuleppel, vaid väikese seltskonna diktaadil. Kodanikena ei jää meil muud üle, kui vaid võimuladviku iseendale kirjutatud oodi kuulata ja kulmu kortsutada.

Eesti oleme Meie, mitte nemad

2011-11-11T11:52:00.004+02:00

Eestit pole keeruline mugavaks elupaigaks muuta. Selleks pole vaja isegi lisaraha, piisab suhtumise muutmisest – riik oleme Meie, mitte poliitiline eliit.

Võimuesindajad kiidavad Eesti riigi rahandust, imetlevad seda ka teised valitsused. Nad ei tule isegi selle peale, et riik oleme Meie, mitte nemad.

Hinnangud on subjektiivsed. Poliitiline eliit imetleb Eesti riigi käekäiku, lähtub seejuures vaid oma huvidest. Kiitmisel ka põhjust – kodanikud on õnnestunud võimu teenistusse rakendada. Valimisseaduse ja erakonnaseaduse taustal sarnaneb Eestis iga kodanikualgatus piniseva sääsega elevandi saba ümber. Tegemist on (vähemalt demokraatia ühiskondades) imega, millest iga diktatuurikepikest ihaldav grupp võib vaid unistada.

Abstraktsel Eestil puuduvad võlad, raskusi ei tunta eelarveridade kokku klapitamisega. Kodanikud ägavad samal ajal võlakoorma all – laenukohustused on kõrged, kulupool seljatab jõuga tulupoole.

Ajal, mil paljud kodanikud on toimetulekuraskustes jätkab võimuladvik oodi kirjutamist. Tegemist on käegalöömisele suunatud unelauluga.

Meenuvad kunagised Venemaa okupatsiooniajad. Avalikes kohtades räägiti siis üht, omaseltsis teist. Kunagised ajad on jõudnud tagasi – võimuladvik (koos hästi toidetud kaaskonnaga) joriseb ühte, ülejäänud hoopiski teist viit.

Eestis toimuvale tuleks objektiivne (ühisseisukohast lähtuv) hinnang anda. Koos võiksime analüüsida saavutatut, kavandada edasisi tegemisi.

Ma ei tea, mida mõtleb väikesearvulise kogukonna enamus, kuid arutelud, mida olen jälginud, milles olen osalenud, kinnitavad, et midagi on ühistegemistes väga valesti.

Migratsioonivoogude järgi võib Eesti elukeskkonda võrrelda põrgutulega, mille eest põgenetakse. Põrgutuld meenutavad reaalsissetulekud, mille kraadideks on esmatarbekaupade põhjendamatult kõrged hinnad ja teistest ühiskondadest häbiväärselt madalad sissetulekud (töötasud, sotsiaalsed tagatised). Ainsad, kes põrgutuld distantsilt saavad vaadata on poliitiline eliit (koos kaaskonnaga), monopolistidest ettevõtjad ja väliskontsernid, kellele on maksumaksjate ponnistuste arvelt loodud maksuparadiis. Ülejäänuid see kõrvetab.

Kui ühte asja lõpmatuseni korrutada, siis pidavat (meeleelundite survel) see ka reaalsuseks muutma. Võin vaid oletada, et Eesti „edulugu“ tõsisena võitjate arv polegi tühine. Kuna tegemist pole aga suletud süsteemiga, siis ammutavad paljud infot ka mujalt (ei piirdu eliidi pressiteadeannetega), siis võin oletada, et poliitpsühhoosile allumatute on kordades suurem. Demokraatlikes elukeskkondades ühiskonnaliikmete meelsuse teadvustamine pole keeruline. Diktaadi tingimustes on see aga võimatu.

Eesti poliitiliselt eliidilt tuleks mingil teel (enese tegemistele) oodi kirjutamise õigus konfiskeerida. Vastasel korral oodatud muudatusi pole loota, kuna nende eelduseks on enesekriitika ja puuduste teadvustamine. Voorustele pühendumine hoiab stagnatsioonis, see aga ei võimalda allakäigutrepil suunda vahetada.

Valimissüsteem lämmatab ühtsuse

2011-11-07T08:09:00.003+02:00

Ühtekuuluvustunne on aare, mille lihvimisest ei tohiks väsida. Vastandumise asemel võiksime panustada ühtsusesse.

Ühiselureeglid Eestis põhinevad diktaadil, mis on voolinud vihast ja vaenust rahvustunnuse. Vaatamata väikesearvulisele kooslusele pole ühtsuse saavutamine sellises elukeskkonnas võimalik. Võrrelge inimeste pilke kodumaal ja mujal. Üksnes sellele mõtlemine ajab kananaha ihule.

Uskumatu – kuidas saab haritul rahval olla nii juhm ja rumal võimuladvik. Veelgi uskumatum on aga see, et need juhmid on võimelised ka teisi juhmusega nakatama. Võtame kasvõi USAs sirgunud presidendi, kes oskab juba valetada nii, et suu ei suitse. Ta ei punasta isegi Ärma talu finantsskeemidest, puhkuse ajal „töötamisest“, töökohustuste (Põhiseaduse täitmise järelvalve) mittetäitmisest rääkides. Tegemist oleks justkui peaministri klooniga.

Valimissüsteem ja erakondade rahastamine lämmatavad kõik ühtsusele suunatud ponnistused. Antsipid on tagajärg, mitte põhjus.

Andrus Ansipit ei saa isevalitsemises süüdistada

2011-11-05T09:20:00.006+02:00

Politoloog Agu Uudelepp ütles täna oma kommentaaris, et kuningriiklaste ammune unistus on täitunud, kuna Eestil on lõpuks isevalitseja, kes võib rahumeeli nentida: "Riik, see olen mina!"
http://www.ohtuleht.ee/450649

Mul on tunne, et rahulolematus paeministri isiku suhtes võtab peagi tormi mõõtmed. Ma ei imestaks, kui isegi tema lähedased kamraadid talle selja pööravad. See aga ei muuda ühiskonnakorraldust kodanikukesksemaks. Kui siis vaid korraks – isikukultuse surve uuega kohanemise ajaks vaibub, siis aga ajab selja taas sirgu.

Minu arvates puudub Andrus Ansipi isevalitsemises süüdistamisel põhjendus. Kui kaaskond koosneb isiklikule ambitsioonidele ja kasuahnusele orienteeritud pärdikutest ja keskkond seda nõuab, siis hakkaks igaüks isevalitsejaks, uskudes seejuures seda, et mõttevõimeta ullikeste keskkonnas ongi see parim.

Seaduskeskkonda kodanikekesksemaks kohendamata pole vahet, kes tippu mehkeldatakse – igal juhul tehakse temast isevalitseja.

Võiksime lõpetada detailsete teemade üle arutlused, pühenduda vaid ühele: valimissüsteemi muutmisele. Pole põhjust arutlustega ennast üles keerata.

Selliste teemade nagu euroühenduse abipaketid, huvigruppide töötasud, riigieelarve, majanduskeskkond, haldusreform jmt aruteludel puudub mõte. Tulem avaldub vaid omavahelistes süljepursetes.

Selleks, et arutelud kannaksid vilju tuleb muuta otsustusprotsessi, mis peaks toimima ühtpidi (alt üles), toimib aga teistpidi (ülevalt alla). Otsustusjõgi tuleb õigetpidi voolama panna.

Otsustusjõe sängi kohendamiseks tuleb teha parandusi valimissüsteemis - kärpida poliitilise monopoli tiibu, kasvatada need kodanikuühendustele. Seda suudame vaid üheskoos. Selleks tuleb huvigrupiidel koonduda ühe lipu alla. Valimissüsteemi muutmise lipu alla koondumine ei tohiks aga küll üle jõu käia.

Põllumajandustoetusi tuleks vähendada

2011-11-04T18:48:00.004+02:00

„Toetuste“ harrastamine on üheks põhjuseks, miks EL (sh Eesti) konkurentsivõime langeb. Turumajanduse reeglite eiramisega pissitakse vastu tuult. Põis saab tühjaks, kuid eritis lendab vales suunas.

Toetused meenutavad mulle okupatsiooniaega, mil varustaja positsioon oli oluline. Tegemist oli sahkerdamis- ja pugemisoskust nõudva ametiga. Toetuste saamisel on vajalikud samad isikuomadused.

Ühe ettevõtte või ürituse toetamisega lämmatame teisi. Probleem ei väljendu üksnes riikide vahelistes tegemistes, vaid see laieneb ka kohalikule tasandile.

EL toetused pole kingitus, tegemist on meie endi taskust tulevate summadega. Arvamus, et EL on igiliikur, kust kõik toetusi saavad on ekslik – kõik maksvad peale.

Ma nõustun sellega, et ilmastikueeldused Eestis on kesised, nõustun ka sellega, et teistele ühendusliikmetele eraldatakse proportsionaalselt kõrgeid põllumajandustoetusi, kuid ma ei nõustu sellega, et selle asemel, et nõuda teistele eraldatavate toetuste langetamist pühendume nende kasvatamisele.

Kodanikud vajavad empaatiat, ausust ja siirust

2011-11-03T06:49:00.002+02:00

EPL:
Mis tunne on olla eestlane ja kes on üldse eestlane? Olen hakanud sellele mõtlema viimasel ajal teravalt silmatorkavate võrdluste pärast.
Meie koolides on nii, Soomes naa, meie õpetajate palk on selline, Soomes elu selline, Soomes elab üksik-ema rahulolevalt sotsiaalabist, aga kes ei teaks, kuidas elavad Eestis üksikemad. See näib ju lausa mõnitamisena. Ja nii kasvab vimm, sest kusagil mujal on elu helge, aga näe meile siin Eestis tehakse pidevalt liiga…
http://www.epl.ee/news/arvamus/vordlus-soomega-tekitab-enesehaletsust.d?id=60950145

Eesti probleemid ei alga madalatest töötasudest ega sotsiaalsetest toetustest. Tegemist pole põhjustega, vaid tagajärjega.

Probleemid saavad alguse ebademokraatlikkust riigi juhtimisest, ebavõrdsusest ja väärastunud väärtushinnangutest, mida kogukonna tegemistes viljeletakse.

Väärtushinnangud, mis põhinevad statistiliste näitajatega manipuleerimisel (töötute arv, töötasud jmt), valetamisel (demokraatia viljelemine, viie jõukama hulka jõudmine, majandusedu jne) ja varastamisel (isegi riigikogulaste kuluhüvitised, tasud nõukogudest ja ebaproportsionaalselt kõrge töötasu on kodanike tagant varastamine), teevad elukeskkonna Eestis põrguks.

Raha puuduse rõhutamise asemel võiksime vaimupõllu umbrohust puhastada: kodanikud vajavad empaatiat, ausust ja siirust.

Teaduslik info pole lõplik tõde

2011-11-02T07:57:00.002+02:00

EPL:
Hüdrobioloog Kai Künnis-Beres väitis laupäevases Eesti Päevalehes („Teadlane: ravimijäägid ohustavad Läänemerd”, EPL 29.10), et hormonaalsetest rasestumisvastastest tablettidest pärit naissuguhormoonid jõuavad inimese organismist edasi kanalisatsiooni ning sealt edasi veekogudesse, ohustades elusolendeid.
http://www.epl.ee/news/arvamus/beebipille-ei-pea-kartma.d?id=60879919

Nagu arvata võis sellise väitega arstkond ei nõustu.
Igat seisukohta annab põhjendada. Kui muud ei aita, siis saab tugineda mõnele uuringule.

Üksikuid uurimistulemusi ei tasuks aga kullana võtta. Muutuvad moed ja kombed, muutuvad uurimistulemused.

Meenub lapsepõlve aeg, mil lasteaias sunniti kalamaksaõli neelama. Jube protseduur oli. Kümmekond aastat hiljem tunnistati toode (vist rasvasuse tõttu) organismile kahjulikuks. Peagi tõestati, et tegemist on ikka kasuliku tootega.

Iga ühend suurtes kogustes on mürk, optimaalses aga kasulik.

Ühendi leidumise looduskeskkonnas määrab ruum. See, kui katsetamistulemused mõnes piirkonnas näitavad üht, ei tähenda, et tulemit saab laiendada üleüldiseks.

Lisaks ruumile mõjutab tulemit aeg. Täna võime saada ühe tulemi, homme juba teise.
Näidake mulle suure tulubaasiga ravimifirmade tõsiseltvõetavaid oponente. Pole neid meie peaministril (kõigist saavad savisaarlased), pole neid oligarhidel:-)))

Arstide kommentaarid ravimite kohta pole tõsiseltvõetavad. Nende ravimifirmade lõa otsas olemine ja isiklik kasuahnus pole saladus.

Haldusreformile saab läheneda teisiti

2011-11-01T11:36:00.004+02:00

Kas keegi oskab defineerida mõistet „kvaliteetne avalik teenus“, mille taha nii agaralt soovide ja võimaluste tasakaalu viimise eiramisel poetakse.

Haldusreformist pole pääsu – ülevõimete elamine ja ressursside tuulde loopimine pole jätkusuutlik.

Haldusreformi ei tuleks aga taandada üksnes omavalitsuste pärusmaale. Reformida (efektiivsemaks ja taskukohasemaks muutmine) tuleks kogu haldusstruktuur.

Oleks minu teha, siis jagaksin esimese sammuna strukturaalsete üksuste arvu (sh isikkoosseisu) kahega. Edasi vaataks, kas sellest piisab või tuleb tehtut korrata. 12 ministeeriumi asemel jätaksin 6, 24 ameti asemel 12 jne.

Reformile tuleb saada kõrgema võimukandja (rahvas) heakskiit, mistõttu ettepanek tuleks panna rahvahääletusele.

Haldusreformile saab läheneda teisiti – teenus sõltub võimalustest, mitte soovidest.

Mida liita, kaotada või juurde tekitada on tehniline küsimus, mis sõltub ühiskondlikust kokkuleppest. Olulisem on rahaline efekt, mis võimaldab eestlaste elujärge parandada.

Elujärg ei põhine umbmäärasel avalikul teenusel, vaid sellel, kui palju kaupade ja teenuste konverteerimiseks krõbisevat taskus on. Kodumaalt põgenetakse mitte omavalitsuste või ministeeriumide vähesuse pärast, vaid seetõttu, et eluga ei saada hakkama.

Tervishoiuteenus on sama mäda kui riik

2011-10-31T13:27:00.003+02:00

EPL kirjutab:
Meditsiiniturism: spetsiaalseid kampaaniaid Eesti haiglad ja kliinikud välismaal ei tee, ent piiri tagant tulevate patsi¬entide hulk suureneb nendetagi. http://www.epl.ee/news/eesti/eesti-raviasutused-seostuvad-soomlastele-odava-hinna-ja-venelastele-kvaliteediga.d?id=60751077

Eesti elanike panus raviteenuse rahastamisesse on 13% töötasult. Tegemist on suure kontributsiooniga. Kõrge maksustamise kõrval eristub Eesti ka elanike suure ravikulutuste omaosaluse poolest (24%).

Riigi seisukohalt pole tervishoiuga nurisemiseks põhjust - kulutused on tuludega tasakaalus, süsteem toimib. Statistilised kulutused tervishoiule on küll heaoluühiskondadest mõnevõrra madalamad, kuid häbenemiseks pole põhjust. Eriti veel kui arvestada varjatult liikuvaid summasid.

Meenub soliidse härramehe aastatagune pihtimus, millest selgus, et vaatamata tervisekindlustusele tasus ta vastuvõtul 1000.- krooni. Ravimite pikaajalise tarbimise asemel suunati ta seetõttu operatsioonile. Südamerike viis härrasmehe manala teele, täpsustamata jäigi, kas tegemist oli ühekordse või korduva kontributsiooniga.

Teise näite tooksin lähedasema inimese kogemustest, kelle sisekõrvad on vastuvõtlikud põletikele. Ebameeldivuste (pikad järjekorrad, ükskõiksus) vältimiseks eelistab tema eravisiite. 500.- krooni tagab parema teenuse.

13,4% riigieelarvest (üle 5% SKTst) kulub tervishoiule. Hariduskuludeks eraldatakse 11,6%. Ravikindlustusele suunatavad summad on kasvanud. Haigekassa eelarve võrdub 18% riigi maksutuluga. Vaatamata kulude kasvule, positiivseid tendentse pole märgata.

Eesti riigis on diktatuurile omaselt info salastatud

2011-10-30T08:09:00.003+02:00

Eesti riigis on diktatuurile omaselt palju infot salastatud. Salastamine ei toimu niivõrd otseselt, kuivõrd kaudselt. Minu järelepärimistele (statistikaametis) vastatakse sageli, et sellises vormis andmeid ei koguta. Konfidentsiaalselt lisatakse, et tegemist on tundliku valdkonnaga.

Enne eelmist masu kirjutasin artiklit palkade tendentsidest, mille kasvuveduriks oli avalik sektor, mis pani palgad tootlikkusest kiiremini kasvama. Kasvas muidugi ka maksutulu, kuid selline tendents pole jätkusuutlik. Optimism pimestas - riigieelarve kulusid kasvatati 2008. aastal koguni 26%. Selline mudel pidi kokku varisema. Masu ajal langetati (NB! muud võimalust polnud) erasektoris hinnanguliselt palkasid 20%, avalikus sektoris vaid 1-2%.

Oluline oleks võrrelda palkade tendentse era- ja avalikus sektoris. Inimese kohta võrdlusele tuleks eelistaga kogusummasid, sest tasakaal sektorites on väga oluline. Seda teha pole võimalik, kuna sellise selektsiooniga andmeid ei koguta (või kui kogutakse, siis seda ei avaldata). Isegi ametiala pearühma "seadusandjad, kõrgemad ametnikud ja juhid“ sisse on arvatud mõlema sektori töötajad.

Võin vaid oletada, et isegi õpetajate palkasid kajastatakse astmepalga järgi (mitte kogu teenitud sissetuleku järgi). Õpetajad ise võivad seda arvestavad koguni neto (maksuvaba) vääringus.

Eesti palgad pole teistes ühiskondades makstavatega võrreldavad. Seda ei saa teha maksusüsteemide erinevuste tõttu. Meie palgad ei sisalda sotsmaksu, teistel on see palgaosa. Progresseeruval maksusüsteemil on oma mõju.

Statistiliste nõksudega tuletatud abstraktne töötasu on poliitilisele eliidile meeltmööda, sest see võimaldab valutult (sõpruskonnaga) isiklikke taskuid täita, valede otsuste tagajärgi üldsuse eest peita.

Varjata on aga palju. Olgu selleks kasvõi Henn Põlluaasa FB postitatud sarnased seigad:
Sven Valdek kirjutas FB-s.
"Olin Nõmme keskuse poes, valmistoodete leti taga ja ootasin oma järjekorda. minu eest oli umbes 75-80 aastane mutike. Kui järjekord temani jõudis siis küsis ta ühele sooduspakkumises olevale keeduvorstile osutades - kui palju maksab 300 grammi seda toodet. Müüja vastas: " Umbes 1,20 euri". "See on liiga kallis minu jaoks...": vastas mutike. See äratas minu tähelepanu. Järgmisena võttis mutike ühe sooduspakkumises oleva grillkanakintsu ja arutles omaette, et kui ta selle kõrvale riisi keedab, siis peaks kõhu täis saama küll. kui ma olin omad tellimused kätte saanud ja letist eemaldunud, asusin mutikest jälitama. leidnud sobiva momendi, küsisin: "Kas teil on rahaga väga kitsas?" Ta vaatas mulle otsa ja ütles:"Mul on pensionipäevani jäänud umbes 10 päeva ja 20 eurot." Selle peale võtsin ma rahakotist 10-eurose ja ulatasin temale. Ja teate mis? Ta keeldus! Ta vaatas mulle otse silma ja ütles järgmised sõnad:" Ma pole elus laenanud ega kerjanud! Kogu oma elu olen ma tööd teinud. Ma tänan, et teil jätkub kaastunnet minu jaoks, kuid ma ei saa seda vastu võtta! Ma tänan!" Ta läks kassasse ja maksis arve metallrahas. Ma vaatasin talle järele ja tundsin uhkust. Uhkust selle üle, millised vanaemad meie maal on. Õhtul ma nutsin patja, mina - 42 aastane mees, selle üle, kuidas meie riik neid mõnitab. Solidaarsus Kreekaga? Itaaliaga? MINGE P….E, ORAVAD!!!"
Lugesin seda ja mul on häbi! Häbi oma riigi ja poliitikute pärast. Krt!

Feminism

2011-10-27T08:36:00.002+03:00

Mulle jäävad mõistetamatuks lähenemised, mis seavad eesmärgiks sooliste eelistuste taganõudmise või seksuaalsete orientatsioonide eest võitlemise. Seetõttu jäävad mulle arusaamatuks ka feministide seisukohad, europarlamendi liikme Marianne Mikko selleteemalised väljaütlemised tekitavad lausa trotsi.

Ühte värvi ei saa eelistada teisele. Ühes kontekstis (sõltub ajast ja ruumist) langeb eelistus ühele, teises teisele. Sarnaselt tuleks läheneda ka soolistele erisustele.

Tunnistan - minul pole midagi selle vastu, et pean naistest kümmekond aastat varem pilvele kolima. Kadedust ei tunne ma ka teiste naistele langenud vooruste pärast. Vastupidi – tunnen sellest rõõmu.

Abstraktse soolise võrdõiguslikkuse tagaajamine tuleneb minu arvates üliegoismist ja vastandumise soovist. Oletan, et soolise vastandumise õhutajad on partnerites (ehk ka vanemates) pettunud üliambitsioonikad inimesed.

Eestis pole naised allasurutud. Matemaatiliselt tuletatud (meestest) madalamad sissetulekud tulenevad objektiivsetest põhjustest, mitte sihipärasest tegevusest. Objektiivsetest põhjustest tuleneb ka see, et töötute hulgas on rohkem mehi.

Väike rikas eesti

2011-10-24T10:47:00.003+03:00

EPL:
Kuu aega oli Saksamaa pealinn minu koduks ja see ei olnud sugugi esimene ega viimane kord, kus poes käies endamisi pead vangutasin. Sest ma ei saa aru, kuidas saavad poed Berliinis nii palju odavamad olla kui Tallinnas, muust Eestist rääkimata.
Õigemini ei saa ma aru, kuidas saab Eestis esmatarbekaup nii palju kallim olla.
http://www.epl.ee/news/arvamus/vaike-rikas-eesti.d?id=60363362

Kõrgemad hinnad Eestis on põhjendatud.

Liikmesriikides rakendatakse madalamaid käibemaksumäärasid. Keskmine käibemaks toiduainetele ei ületa 10 protsenti. Kui Saksamaal on see 7 protsenti, siis Eestis 20 protsenti.

Kõrgem käibemaks on ka põhjuseks, miks toorme kallinemisel hinnad Eestis kiiremini tõusevad.

Oma osa kaupade hindade kujunemises on ka mõningatel teistel nüanssidel.
Eestis müüdavate kaupade marginaalid on teistest turgudest kõrgemad. Paljudel toodetel on ka soetamishind kõrgem. Koostasin kunagi USA kaubamärgi turustamiseks Eestis äriplaani. Tarnija (hulgi)hinnad osutusid sealsetest jaehindadest kõrgemaks. Odavam oli tooted osta USA poest:-))).
Põhjendus on lihtne: Wal Mart kaubanduskett tellib sadu (kui mitte tuhandeid) konteinereid ühte toodet, Eestis tuleb isegi ühe konteineri turustamisega pingutada. Transpordikuludest ma ei räägi (kui õigesti mäletan, siis antud toote puhul moodustas see ca 15% hinnast).

Marginaalid ja omahinnad on toote spetsiifilised, käibemaksu protsent aga konstantne suurus. Meie võimuses on muuta vaid marginaale ja maksumäärasid.

Ma kahtlen, et esmatarbekaupade edasimüüjad teenivad suuri kasumeid. Aastate tagused tulemused näitasid, et hulgibaaside kasumid jäid alla 3%. See kinnitab, et mänguruum marginaalide langetamisel on väike. Jaemüügi ettevõtete marginaalid on suhteliselt kõrged (toiduainetel oli see aastaid tagasi üle 25%), kuid arvestada tuleb, et tegemist pole kasumiga, vaid juurdehindlusega. Jaemüügis on suur surve palgatõusule, palgad sektoris on kasinad. Juurdehindluse vähendamine sellistes tingimustes on ebareaalne.

Maksu alandamine on ainuke reaalne võimalus, mis hindu allapoole tooks, innustaks sisetarbimist. Tulemit tunnetaksime kõik - ettevõtete tulubaas muutuks kopsakamaks, töötasud ja riigi maksulaekumine võtaks trendi ülespoole.

Eesti maksupoliitikat on raske mõista. Piiratud ressurssidega keskkonnas maksumäärade tõstmine ei suurenda, vaid vähendab maksulaekumise potentsiaali.

Poliitikud tuginevad maksumäärade kõrgel hoidmisel uuringutele, mis näitavad, et maksumäärade langetamisel hinnad samas taktis ei lange. Uuringud on aga läbi viidud keskkondades, kus toimetulekuraskustes inimeste arv on olematu.

Tootjad ja tarnijad on huvitatud müügitulu kasvatamisest. Selleks on kaks võimalust: suurendada müügikoguseid või suurendada marginaale. Mida enam müüa, seda odavamaks tootehind kujuneb, kuna kasumiläve ületamisel muutuvad üldkulud olematuks.

Tootjad on huvitatud käivete kasvatamisest, seetõttu kehtestatakse hinnalaed edasimüüjatele.

Konkurents ei võimalda esmatarbekaupadelt liigset kasumit teenida.
Probleem Eestis ei seisne mitte selles, et ettevõtted teenivad suurt tulu (välja arvatud muidugi monopoolsed ettevõtted), vaid selles, et käibed ja töötasud on madalad.

Kui ka hinnad maksumäära langetamisega samas taktis lange, siis pole midagi hullu. Oluline pole see, kui palju mingi toode maksab, vaid see, kui palju me oleme võimelised seda ostma. Inflatsioonisurve mõju tuleb samuti arvestada.

Miks on Eestis nii madalad palgad?

2011-10-23T09:13:00.003+03:00

Juba teist aastat rõõmustame Eesti majanduskasvu üle, meie ekspordimahud panevad paljusid ahhetama, kuid reaalpalgad muudkui langevad.
Tänavuse aasta esimese seitsme kuuga kasvas eksport võrdluses aasta varasemaga poole võrra. Ka mullu oli ekspordi kasv jõuline – 24 protsenti. Sisetarbimisele ei taha aga kuidagi kõrgem käik sisse minna. Selle aasta kaheksa kuuga, jaanuarist augustini, kasvas jaemüük püsihindades aasta varasemaga võrreldes kõigest kolm protsenti. Ja sedagi võib lugeda soomlaste teeneks. Soome kaubandusliidu andmeil ostsid soomlased mullu Eestist kaupu ja teenuseid 390 miljoni euro eest – see aga moodustab meie jaekaubandusest enam kui kümnendiku. Eurole üleminek kasvatas välismaalaste oste veelgi. Tekib küsimus, kuhu ekspordist teenitav tulu kaob. Miks palgad ja müügimahud koduturul ei kasva?

Raha lihtsalt ei jagu
Eelmisel aastal kulutati Eestis töötasudele üle 41 protsendi sisemajanduse kogutoodangust (SKT). Enamat maksta pole ka võimalik, sest tuleb investeerida, tasuda jooksvaid arveid (elekter, side, töövahendid, laenuintressid jne), teha erakorralisi kulutusi.
Nii uskumatu kui see ka ei tundu, kuid isegi kui maksaksime kogu riigi SKT täismahus töötasudena välja, jääksime palkades põhjanaabritele alla. Meie inimeste keskmine töötasu kasvaks siis vaid 1855 eurole kuus (sisaldab tulumaksu).
Soome statistikaameti andmetel teenisid põhjanaabrid aga eelmise aasta oktoobris erasektoris 3255-eurost kuupalka. Klienditeenindajate töötasu oli keskmiselt 2588 eurot, ehitajatel 2653 eurot.
Ka pensione ei saa maksmata jätta. See aga alandab ülal kirjeldatud spekulatiivset teoreetilist palgavõimekust Eestis 1691 eurole töötaja kohta kuus. See on sama mis Luksemburgis makstav miinimumpalk.
SKT-st peab aga leidma vahendeid ka tervishoiule, haridusele, riigikaitsele ja teistele valdkondadele. Tuleb investeerida. Järele jääbki pisku, mida Eestis inimestele makstakse. Statistikaameti andmetel oli keskmine palk tänavu teises kvartalis 857 eurot. Tegelikkuses veelgi väiksem.

Elame peost suhu
SKT kasvas teises kvartalis aastatagusega võrreldes 8,4 protsenti. Töökohtade arv 6,3 protsenti. Selline tendents ei soosi palkade kasvu. Vaja oleks tulu ja kulu saldo kasvu. Et tulud oleksid suuremad kui kulud. Paljud Eesti ettevõtted aga ei majanda kasumlikult. Krediidiinfo andmetel kuulutati mullu välja 1029 äriühingu maksejõuetus. Tegemist oli kümnendi halvima tulemusega. Raskustesse sattunud ettevõtted kergitavad hindu, et rohkem raha sisse tuleks. Kuna seda teevad ka kõik teised, siis liiguvad kulutused sama rada ja tulemus kiratseb ikka. Müügitulu kasvuga kaasneb kulutuste suurenemine.
Elanike reaalsissetulekute kasvuks peaks majanduskasv olema jõulisem, hindade kasv aga järele andma. Maailmaturul langevad mitmed toormehinnad, müügihinnad Eestis aga kasvavad, mis ei soosi reaaltulu kasvu.
Väikse ja keskmise suurusega traditsioonilisele ettevõtlusele (mis põhineb investeeringutel põhivarasse ja töökohtade stabiilsusel) oleks vaja luua soodsam pinnas. Selleta jääbki Eesti elanike elujärg kiratsema.

Ebasõbralik keskkond
Et mitte üldsõnaliseks jääda, meenutan aastatetaguseid tootmisettevõtetes tegutsemise aegu, mil hoomasin ametnike ettevõtjavaenulikkust. Nad ei paistnud väsivat näpunäidete andmisest, direktiivide ja paragrahvide järgimisel pedantsuse demonstreerimisest. Mulle meenuvad kohustuslikud formaalsed töötajate tervisekontrollid, kus nägemise kontrollimise ja pulsi mõõtmise eest tuli maksta 500 krooni inimese kohta. Kulutusi tuli teha loengutele ja koolitustele, mida maksuraha eest palga saajad siis asjalikult toimetasid.
Häiris aruandlus (statistika, jäätmekäitlus, õhusaaste, riskianalüüsid jmt), mis nõudis kallist tööaega ja tundus mõttetuna.
Meenuvad ühe pahatahtliku ametniku ponnistused, mille “tulemusena” tal õnnestus peatada meie kaupade turustamine Eestis aastaks. Tegemist oli Rootsis, Soomes, USA-s, Jaapanis ja teistel turgudel tunnustatud toodetega. Nende toodetega oli võidetud klientide tunnustus ja usaldus, saadud auhindu. Müügiloa taastamisele kulus aasta ja see läks ka üksjagu maksma. Üksnes Brüsselist tulnud otsus suutis lõpuks murda ringkaitsesse asunud kohaliku ametkonna meelsuse. Müük Eestis ei taastunudki.
Analoogseid näiteid võib tuua iga ettevõtja.

Vale lähenemine
Kui rahuldume vaid suurettevõtete eksporditulemustega, saeme sellega oksa, millel ise istume.
Jõudsalt kasvav eksport ei kajastu kodanike rahakotis. Madalate palkadega rahvalt ei laeku ühiskassasse tarbimismakse (käibemaks, aktsiis), just need aga moodustavad poole (mullu 47 protsenti) riigi maksutulust. Siin tegutsevatelt välisosalusega ettevõtetelt ei laeku makse kasumilt. Nauditakse vaid siinset maksukeskkonda, mis koduturul toimetajaid lämmatab.
Eesti kasina palgaga maksumaksja peab aga üleval 12 ministeeriumi, 24 ametit, loendamatut arvu ametkondi, allasutusi, sihtasutusi, mittetulundusühinguid, riigikogu koos kohalike omavalitsustega – see kõik on õblukesele erasektorile liiga raske kandam.
Maksukoormust tuleks vähendada, maksudest elatuvat riigiaparaati ja haldusstruktuure koomale tõmmata. Vaja oleks kobestada pinnas kohalikule turule orienteeritud keskmise ja väikse suurusega ettevõtetele. Praegune Eesti fiskaalpoliitika seda ei soosi. Keegi ei keela aga edaspidi tegemast paremaid otsuseid.
http://www.linnaleht.ee/frontpage/tln_ek/2011-10-21-b.pdf

Parasiitidest tuleks vabaneda kohe

2011-10-20T16:15:00.004+03:00

Kreeka või mõne teise riigi probleemidesse süvenemise asemel võiksime tegeleda oma probleemidega.

Viimastel päevadel on hoiatatud, et kui me sotsiaalseid toetusi ei vähendata, siis kukub ühiskonna finantsvõimekus kokku. Sotsiaalsed toetused on aga (teistega võrreldes) allapoole igasugust arvestust. Kui põhjanaabritele jääme palgas alla 4 kordselt, siis sotsiaalsete tagatiste poolest oleme 7 korda kesisemad.

Iga aritmeetikas orienteeruv inimene teadvustab, et midagi on väga nihu.

Eesti eksport õitseb, sisetarbimine aga kiratseb. Sisetarbimine kiratseb kesistest sisetulekutest. See aga ei koosne üksnes palkadest, vaid ka sotsiaalsetest toetustest.

Eestlaste sissetulekute kasvu eelduseks on ühisvahendite efektiivsem kasutamine.

Eripensionid, riigikogulaste ja teiste ametnike ülalpidamiseks tehtavad kulutused lämmatavad pahaloomulise kasvajana kogukonda.

Tarmukam oleks muudatustega aga kohe alustada, parasiidid emakehast koheselt maha raputada.

Kas riigikogus langetatakse otsuseid erakondade kasuks?

2011-10-19T06:46:00.006+03:00

Saates “Vabariigi kodanikud” (ETV) osalenud leidsid, et seaduste tegemisel Eestis seatakse partei huvid rahva huvidest kõrgemale. “Hea seadus on see, mis on avalikes huvides,” kommenteeris endine õiguskantsler Allar Jõks.
Asi polekski nii hull, kui riigikogus langetataks otsuseid erakondlikest huvidest lähtuvalt. Erakondlik asjaajamine ei põhine aga ideoloogial, vaid isiklikel ambitsioonidel ja teistele ärategemisel. Programmid võimaldavad hämada – eelistused pole neis paigas, puuduvad tegevusplaanid, tulemuslikkuse mõõdikud. Üksikutele seisukohtadele pühendumise korral töötatakse (enamasti) teistele põhimõtetele vastu.

Vaatamata sellele, et suuremate erakondade nimekirjad koosnevad kümnetest tuhandetest, on kaasarääkijate osa neis suhteliselt kesine. Küsitlused kinnitavad, et erakonnas toimuvaga on kursis alla 10% parteilastest, kaasarääkijate osa on veelgi väiksem. Parteilastest lihtliikmete passiivsus on taotluslik – otsustajad ei pea pingutama, neil on piisavalt ressursse võimu tagamiseks.

Mainitud poliitilist kultuuritust tingib erakondade rahastamine ja soosiv seaduskeskkond (valimis- ja erakonnaseadus). Sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas, garanteeritud esindatus – võimaldab praktiseerida (tagatubadel toimivat) butafoorset demokraatiat.
Otsustusahel kujundab vastutajate ringi ja poolused. Kui Eesti valimissüsteem soosiks esindusdemokraatiat, poleks riigikogus vormistatud otsuste taga pinged nii särtsuvad.

Riigikogu koosseisud komplekteeritakse valitsusliikmetele lojaalsetest inimestest. See teeb meie Toompeal tegutsevast esinduskojast valitsuse käepikenduse, millel kahjuks puudub side kodanikega.

Valitsusliikme staatus hierarhiatrepil on kõrgem riigikogu liikme omast erakonnas, mistõttu tulebki mängu võtta väikesed kavalused: saavutamaks paremat paigutust valimisnimekirjas, tuleb näidata lojaalsust täitevvõimule. Nii ongi välja kujunenud olukord, kus just valimisreeglistik ise soosib võimude lahususe printsiibi eiramist ja see omakorda saadikute jahedat suhtumist valijatesse.

Eesti valimissüsteem vajaks hädasti muutmist. Olenemata positsioonist või rahalisest võimekusest võiks kõikidel olla võimalik kandideerida, valituks osutumine ei tohiks aga sõltuda nimekirjalisest eelistusest ega poliitilise eliidi tahtest. Vastasel korral pole ühiskonnas toimuvatel aruteludel mõtet – ladvikusse jõudnud väikesearvuline seltskond jääb ka edaspidi teiste nimel oma visioone realiseerima, ülejäänud aga käsi rusikas kulmu kortsutama.
Vähem oluline sellest, mida otsustatakse, pole viis, kuidas seda tehakse. Riigikogus langetatavad otsused võiksid ka Eestis alluda enamuse tahtele. Sellist lähenemist ei saa nimetada populismiks, küsimus on demokraatia põhitõe toimimises.

Võimuladvikul tuleks nägu rahva poole pöörata

2011-10-07T08:07:00.003+03:00

Tähekombinatsiooni EFSF on hakatud üha sagedamini kasutama. Vaatamata sellele ei tea paljud, mida see tähendab. Vähe pole ka neid, kes pole sellest lühendist kuulnudki.
EFSF-ile ehk Euroopa Finantsstabiilsuse Fondile (The European Financial Stability Facility) panid aluse 16 eurotsooni liikmesriiki 2010. aastal. Fondi kuuluvad riigid, kus on ühisrahana käibel euro. Eesti liitus eurotsooniga tänavu 1. jaanuaril. Euroopa Liidu 27 riigist kuulub sellesse seega nüüd 17 riiki. Rootsi, Taani ja Suurbritannia ei ihalda eurot, vaid soovivad jääda truuks traditsioonilisele rahvusvaluutale.

Kaalukas otsus
On saanud ilmseks, et kõik riigid pole osanud ühildada oma soove ja võimalusi. Üle võimete elavate riikide hulgas on Iirimaa, Portugal, Kreeka ja Hispaania. Mainitud on ka Itaaliat ning mõnesid teisi riike.
EFSF-i loomine tulenes vajadusest abistada makseraskustes riike. Rahaturgudel on kombeks küsida sellistelt riikidelt tavaintressist märksa kõrgemat intressi, see aga süvendab hädas olevate riikide makseraskusi veelgi. EFSF-i tagatis võimaldab kaasata odavamat laenuraha ja hoida nõnda kassavoogusid vajadustele vastavalt siiski toimivana. Päästefondi tegevusel on aga arusaadavalt sügavamat mõtet vaid siis, kui sellega kaasnevad riikides ka strukturaalsed muudatused, mis võimaldavad kulutusi koomale tõmmata. Tulubaasi suurendamine praeguses keskkonnas pole tulemuslik.
EFSF-i laenude kogumahuks kavandati 440 miljardit eurot. Eestile võib selles osalemine koos intressikuluga maksma minna 2,5 miljardit eurot – see moodustab, kui numbreid uurida, üle poole tuleva aasta kavandatavast maksutulust.

Rahvale arusaamatu
29. septembril kinnitas riigikogu 59 poolthäälega riigieelarve seaduse ning riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse, mis andis üle võimete elavate riikide laenude käendusele meie riigi poolt legaalsuse.
Otsus polnud üllatav. Riigikogus vastu võetavad otsused on üldiselt prognoositavad, kuna valitsuse eelnõudele põleb seal alati roheline tuli.
Pole mõtet diskuteerida teemal, kas kesiste sissetulekute ja kehvade sotsiaalsete tagatistega eestlased peaksid jõukamatele vendadele abikäe ulatama või mitte. Võiksime mõtiskleda selle üle, mida tunnevad otsusest kuuldes kehval elujärjel olevad kaasmaalased. Asi on aga tegelikult veel hullem. Kohati tundub, et olenemata sellest, mida riigi tasandil ka ei otsustataks, moodustub pettunute osa ikkagi rahvast enamuse. Mulluse inimarengu aruandega koos räägiti ühiskonnas süvenevast pettumusest. Diktaadil põhinev otsustusahel tekitab inimestes nördimust, süvendab vimma ja trotsi.

Mäng kinnises kastis
Otsustusahel kujundab vastutajate ringi ja poolused. Kui Eesti valimissüsteem soosiks esindusdemokraatiat, poleks riigikogus vormistatud otsuste taga pinged nii särtsuvad.
Riigikogu koosseisud komplekteeruvad valitsusliikmetele lojaalsetest inimestest. See teeb meie Toompeal tegutsevast esinduskojast valitsuse käepikenduse, millel kahjuks puudub side kodanikega. Valitsusliikme staatus hierarhiatrepil on kõrgem riigikoguliikme omast erakonnas, mistõttu tulebki mängu võtta väiksed kavalused: saavutamaks paremat paigutust valimisnimekirjas, tuleb näidata lojaalsust täitevvõimule. Nii ongi välja kujunenud olukord, kus just valimisreeglistik ise soosib võimude lahususe printsiibi eiramist ja see omakorda saadikute jahedat suhtumist valijatesse.
Eesti valimissüsteem vajaks hädasti muutmist. Olenemata positsioonist või rahalisest võimekusest võiks kõikidel olla võimalik kandideerida, valituks osutumine ei tohiks aga sõltuda nimekirjalisest eelistusest ega poliitilise eliidi tahtest. Vastasel korral pole ühiskonnas toimuvatel aruteludel mõtet – ladvikusse jõudnud väiksearvuline seltskond jääb ka edaspidi teiste nimel oma nägemusi realiseerima, ülejäänud aga käsi rusikas kulmu kortsutama.
Vähem oluline sellest, mida otsustatakse, pole viis, kuidas seda tehakse. Riigikogus langetatavad otsused võiksid ka Eestis alluda enamuse tahtele. Seda, mis toimub, pole õige isegi populismiks nimetada, küsimus on demokraatia põhitõdede toimimises.
http://www.linnaleht.ee/?page=99&id=2537

Euroopa Liit pole heategevusselts

2011-10-06T05:28:00.003+03:00

ÄP kirjutab:
Kes kui palju on saanud? ELi 27 liikmesriigist 10 on netomaksjad ja 17 netosaajad. Suurim „ühiskassasse“ sissemaksja on Saksamaa, kellele järgnevad Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia - neljakesi maksavad nad kinni umbes 80% „peolauast“. Pole siiski põhjust arvata, et nad seda omakasupüüdmatult teevad - Euroopa Liidu rahade abil kosuvad uute liikmesriikide majandused on ühtlasi tänuväärne turg Lääne-Euroopa firmadele.
Konkurentsitult suurim saaja on Poola, kes suudab ära kulutada enamiku sellest, mida Saksamaa ühiskassasse sisse maksab. Kõik uued liikmesriigid on tänaseni saajate hulgas, aga mitte ainult nemad - kogusummalt on Poola järel suuruselt teiseks saajaks Kreeka ning isegi jõukad Belgia ja Luksemburg saavad ELilt rohkem raha kui Eesti. Võrrelduna SKPga, on ELi fondidest kõige edukamalt osanud toetust küsida Balti riigid. 2009. aastal moodustasid „eurorahad“ ligi 6% Leedu SKPst ja üle 4% Eesti SKPst - enamikes ülejäänud uutes liikmesriikides jäi see toetusmäär 1-2% kanti.
http://www.ap3.ee/opinion/2011/9/26/kas-sellist-euroopa-liitu-me-tahtsimegi

Brüssel toetab kõiki. Toetuse eest aga makstakse.

Kuluarvestus on (nagu iga teine) valdkond, milles tuleb orienteeruda.

Ma ei suhtu tõsiselt neisse, kes väidavad, et Eesti saab keskuselt enam, kui sinna panustab. Igiliikureid ei eksisteeri.

Rahal on erinev väärtus. Väärtus haihtub, kui selle saamiseks seatakse tingimusi.
Eesti soetab Euroopa rahade (CO2 kvoodi müük) eest elektriautosid, mille ostuväärtust (tegemist on kasutamata jätmiseks väljapääsu võimalusega) ei saa 1:1 rahasse taandada. Suur osa ministeeriumide kulutustest on seotud liitu kuulumisega. Loetelu võiks jätkata...

Eesti kulutused EL kuulumisele ületavad tulusid. Öeldu kehtib muidugi siis, kui raha väärtust ja omaosalust õiglaselt hinnata.

Euroopa Liit pole heategevusselts. Vaatamata sellele, et paberil saab tõestada vastupidist, maksavad ühenduse arved kinni liikmeseriikide maksumaksjad - nende hulgas ka meie. Bürokraatia ülalpidamiskulud pole väikesed.

Valimissüsteem teeb lombakaks

2011-10-01T07:50:00.004+03:00

Riigikogus vastuvõetavad otsused on ette teada. Valimissüsteem süütab rohelise tule vaid valitsuse esitatud eelnõudele.

Mõned päevad tagasi kinnitati sarnasel viisil (59 poolthäälega) riigieelarve seaduse ning riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse, mis loob võimalused Euroopa Liidu liikmesriikidele (ja juriidilistele isikutele) riigigarantii andmise. Vaatamata üüratule summale (ligi 2 miljardit eurot) sujus otsuse langetamine plaanipäraselt.

Tehelikult pole see, kas kesiste sissetulekutega ja sotsiaalsete tagatistega eestlased jõukamatele vendadele abikäe ulatavad või mitte üldsegi esmajärguline küsimus. Olulisem on, kuidas kaasmaalased ennast seejuures tunnevad.

Kohati tundub, et olenemata sellest, mida võimuladvik ka ei otsustaks, moodustab pettunute ring enamuse. Diktaadil põhinev otsustusahel põhjustab pettumust, süvendab trotsi ja vimma.
Ühisnimetajal põhinev otsustamine liidaks, teeks kogukonna homogeensemaks.

Otsustusahel määrab vastutajate ringi, tekitab poolused. Üheskoos otsustamisel vastutus jaguneks, kõik panustaksid tulemi õnnestumisesse.

Kui (Eestis toimiv) valimissüsteem soosiks esindusdemokraatiat, poleks pinged nii särtsuvad.

Paraku see ei toimi.

Riigikogu koosneb (suuresti) valitsuse esindajatest, valitsusliikmetele lojaalsetest inimestest. Valimissüsteem on teinud sellest valitsuse käepikenduse, millel puudub side kodanikega. Tegemist on tarbetu ja kulukas institutsiooniga, mis tegeleb vaid iseendaga ja valitsuskabineti tahte seadustamisega.

Valimissüsteemi kohandamata pole arutelud tulemuslikud – tühine grupp jääbki oma nägemuse järgi otsuseid langetama, ülejäänud aga peast karvu kitkuma ja meelemürkidest (rahustid, unerohud, alkohol jt meelemürgid) lohutust otsima.

Suurim väljaränne toimub Eestist

2011-09-30T09:55:00.003+03:00

Eesti jookseb rahvast kiiremini tühjaks kui ükski teine riik Euroopas, kuhu tuleb mujalt inimesi asemele. Meil aga lahkub 3,3 inimest tuhande elaniku kohta.
http://majandus.delfi.ee/news/uudised/delfi-graafik-euroopa-suurim-valjaranne-toimub-eestist.d?id=58792358

Ülevaate saamiseks arvudest ei piisa. Muutusi hinnatakse perioodis (ajas), mistõttu arve tuleb vaadata ajas. Antud infos ajaühik puudub. Võin vaid oletada, et tegemist on aastaga.

Hinnangu kujundamiseks tuleks süüvida ka algarvudesse.

Huvitav oleks teada, kuidas tulemini jõuti, milliseid algarve kasutati. Statistiline elanike arv Eestis on 1,34 miljonit. Paljud kaasmaalased elavad piiri taga (väljaränne registreerimata), mis teeb arvu ebausutavaks. Isegi tuleva aasta internetikeskkonnas toimuv rahvaloendus ei pruugi tuua selgust sellesse.
Olen kuulnud, et piiri taga elades taotletakse emapalka või muid hüvesid. Minu teada ei maksta välismaal elavatele eestlastele pensioni. Inimesed pole huvitatud piiri taga elamist deklareerima.

Rände saldo tuletamisel tuleks tugineda adekvaatsetele algarvudele. Need aga puuduvad. Kui sisserände suurus on enam-vähem teada, siis elanike ja väljarändajate arvud on tundmatud. Esimene neist (elanike arv) on statistilisest näitajast väiksem, teine (väljaränne) suurem.

Tehe selliste arvudega moonutab tulemit - näitab seda väiksemana.

Viimaste aasate rändesaldo peab olema kolme koma kolmest väljarändajast tuhande elaniku kohta oluliselt suurem. Kuid isegi mainitud arv võimaldab võimuladviku tegemistele puuduliku hinde panna.

Ühiselureeglid põhinevad võlaorjusel

2011-09-27T11:15:00.003+03:00

Rahanduskriisi tekkes süüdistatakse pankasid. Tegelik põhjustaja istub aga üle võimete elamise rüüs, nõuab (pankadelt) üha uusi laenusummasid. Isegi reeglid on kehtestatud selliselt, et poleks võimalik olematute ressursside liigutamisest keelduda, annaks võlgasid kasvatada.

Eurooplastele meeldib USA suunas sõrme vibutada, sokutada ühiskonnakorralduste garderoobi kuuluv patuoina kasukas nende õlgadele. Rünnak pidavat parim kaitse olema. Seda tõestavad ka mõne kuude tagused USA kõrges laenukoormuses süüdistamised. Täna oleme fakti ees, et Euroopas pole olukord parem, pigem on see halvem.

Arvamusel, et ameeriklased nagu eestlasedki on pankade orjad, puudub alus. See tuleneb rikutuse astmest. Ameeriklased pole pankade orjad. Tarbimisharjumusest kummardatakse raha, kuid mitte pankasid.

USAs on pangateenused tühised (pangakaartide eest hooldustasu ei võeta, intressid madalad, sularahaga tehinguid ei maksustata, käendusi ei praktiseerita jmt). Laenu võtmisel ei tule hüpoteeki ihu ja karvadega tagada, piisab soetatud varast. Masu ajal ei tulnud paljud laenu administreerimisega toime. Elu läks aga edasi, piisas laenu eest soetatud vara tagastamisest. Vaatamata jääkväärtusele vabanetakse kohustusest.

Kuidas toimitakse Eestis?

Puudu olev summa kasseeritakse muu vara (teine eluase, sõiduvahend jne) müügist laekuvatest summadest. Kui sellest ei piisa kasseeritakse käendajatelt. Kui ka neil pole piisavalt ressursse, siis tuleb olla võlaorjuses (maksta jääki, viivist ja intressi).

Ameeriklased on tarbimislembuse orjad, seda soosivad aga ühiskonnas kehtivad reeglid. Nad saavad seda endale lubada, puudub pangaorjusesse langemise oht.

Ühiselureeglid ja pankade strateegiad Eestis põhinevad elanike „orjastamisel“ (pensionifondid, laenutingimused, teenustasud jmt), nende vahendite omastamisel. Pankadele sarnast lähenemist harrastab ka riik, mille otsustustüüride juures on enesele poliitilise monopoolsuse taganud võimuladvik.

Probleemid rahamaailmas ei tulene pankade lähenemistest, vaid üldistest aktsepteeritud põhimõtetest (ressursside võimendusmehhanism, arvestuspõhimõtted jmt). Olematute ressursside (tulevikutehingud, raha trükkimises jmt) liigutamises või pensionifondide kahandamises panku süüdistada pole põhjust. Toimitakse ju seaduskeskkonnas, milles võimalused interpretatsiooniks puuduvad.

Vägivaldsus ressursside ümberjagamisel ei saa jätkuda

2011-09-26T10:43:00.003+03:00

Eestist võib sel nädala saada riik, kes tagab hädas olevatele Euroopa maadele antavaid laene, ja kui nemad laene tagasi ei maksa, peame seda tegema meie koos teiste euroala liikmesmaadega – seda juhul, kui ühineme Euroopa Finantsstabiilsuse Fondiga (EFSF). Ühinemisotsus tuleb riigikogus esimesele lugemisele homme. Eesti Päevaleht annab ülevaate otsuse põhjendustest, ohtudest ja taustast.
http://www.epl.ee/news/eesti/25-miljardit-eurot-38-riigieelarvest.d?id=58506558

Alkoholimürgistuse (pohmell) puhul pidavat leevendust tooma lisakoguse alkoholi manustamine.

Ka rahanduse kollapsile toob leevendust lisalaenuraha kaasamine.

Probleeme aga probleemide juurde tekitamisega ei lahendata, need lükatakse edasi. Võin vaid oletada, milline enesetunne valitseb lisakoguse alkoholi toime lõpus. Mihkel Raud on seda raamatus „Musta pori näkku“ detailselt kirjeldanud.

Rahamaailmas ei kulge asjad teisiti. Euroopa Finantsstabiilsuse Fond, mille tagamises ka Eesti ligi kolmandiku aasta riigieelarve mahus osaleb, probleemile lahendust ei too. See lükatakse edasi. Riikidele kaasnevad lisakulutused loovad soodsama pinnase probleemi eskaleerumisele.

Kui erasektoris teenitakse laenurahaga kasumit, siis riikidele kaasnevad sellega vaid lisakulutused, mille administreerimine ei pruugi kõikidele taskukohane olla. Probleeme rahamaailmas ei ole mõttekas lahendada nende juurde tekitamisega, vaid kõrvaldamisega.

Aastakümneid kasvavas trendis olnud vägivaldsus ressursside ümberjagamisel ja ebaefektiivsus lõpptulemuse saavutamisel ei saa lõpmatuseni kesta – (rahamaailma) püramiidi tipust pole võimalik edasi liikuda. Kukkumine on aga valus.

Majandusühenduse päästaks valitsemiskulutuste vähendamine, detsentraliseerimine. Muud sammud on kosmeetilise väärtusega. Haldusstruktuure võimalustega kohandamata oodatud muudatusi ei toimu.

Näiliselt madalate maksudega Eesti

2011-09-23T07:59:00.004+03:00

Eesti haldusstruktuur on kopsakas ja nõuab ohtralt maksuraha. Elanikele pole see aga taskukohane. Maksumaksjaid loetakse meil vaid sadades tuhandetes, riigi läbimiseks piirist piirini kulub paar tundi, seejuures matkime aga suurriiklikke struktuure. Isegi president on olemas.
12 ministeeriumi, 24 ametit, loendamatu arv ametkondi, allasutusi, sihtasutusi, mittetulundusühinguid, riigikogu koos kohalike omavalitsuste võrgustikuga jne on raske kandam õblukesele erasektorile. Soovid ja võimalused pole tasakaalus, see aga halvendab ettevõtluskeskkonda, kahandades omakorda riigi haldusvõimekust. Tagajärjeks on elanike kesised sissetulekud ja kõrge maksukoormus.
Eesti 467-eurone mediaannetopalk (2011. aasta esimene kvartal) ja madalad sotsiaalsed tagatised (2008. aastal 15 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, Euroopa Liidu keskmine 25 protsenti) on häbiväärsed.
Riigi rahanduspoliitika aga ei soosigi elujärje paranemist. Seda teadvustamata jääme käsi laiutama ja ebaõnnestumise põhjuseid piiri tagant otsima.

Ametlikud maksud
Eesti vajab ostuvõimelisemat elanikkonda. Selleks on aga vaja soodsamat maksu- ja seaduskeskkonda. Pisiriigina võiksime olla atraktiivsed, oleme aga põikpäised ja paindumatud ning edasiviivate sammude asemel trikitame maksude ja sotsiaaltagatistega. Isegi monopoolsed ettevõtted, nagu Eesti Energia, oleme rakendanud maksuvankri ette. Lisaks töötukassa reservid, riigilõivud, kõrge omaosalus tervishoius, pensionäride ilmajätmine tulumaksusoodustusest ja muud sellised ponnistused.
Kuuleme poliitikuid tihti rääkimas, kui madalad on meil maksud. Statistilised andmed näitavad, et 2009. aastal oli maksukoormus Eestis 36 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. 27 liikmesriigi keskmine oli 40 protsenti. Rootsis 46,9, Lätis 26 ja Leedus 29 protsenti.
Need on ametlikud maksud. Ühiskonna maksukoormuse adekvaatseks hindamiseks tuleb aga asja vaadata laiemalt. Maarjamaa paistab silma varjatud maksustamise poolest.

Varjatud maksud
Parkimiskorraldus oma tasude ja trahvidega on üks näide kaudsest maksustamisest. Maksustamine käib ka riigilõivudega – nende tariifid peaksid olema kulupõhised, on aga kõrgemad. Riigilõivude kaudu koguvad maksu notarid, kohtud, autoregister ja teised asutused.
Riigi finantspositsiooni parandab ka töötuskindlustus. Eelmisel aastal oli töötukassal 3,4 miljardit krooni reserve. Riigieelarve kontekstis on tegemist üüratu summaga, ligi neli protsenti eelarvest. Tulumaksu vähendamisega vaid trikitati – samal ajal tõsteti teist (mis aga maksuna ei kajastu, kuna tegemist on kindlustusega).
Riigi ja omavalitsuste osalusega ettevõtted majandavad sageli konkurentsivabas keskkonnas. Suurema dividenditulu saamiseks kergitatakse hindu. Eesti Energia maksis 2009. aastal riigile 1,36 miljardit krooni dividenditulu. Seegi on kaudne maks. Sarnase lähenemisega on Tallinna Vesi jne. Kuna valida pole, tuleb inimestel neid “makse” maksta.

Teeme trikke
Statistilise indikaatori järgi kuulub Eesti keskmise maksukoormusega riikide hulka, tegelikkuses see aga nii ei ole.
Maksuahel on Eestis teistest riikidest jõulisem. Algab see 70- protsendise kontributsiooniga väljamakstavatelt töötasudelt, järgnevad tarbimismaksud (sealhulgas vältimatud, näiteks elektriaktsiis, käibemaks eluasemekuludelt), maamaks, varjatud maksustamine (riigilõivud, trahvid, riigi ja omavalitsuste dividenditulu, omaosalus tervishoius jmt).
Müüt madalast maksukoormusest aitab aga pilti hägustada ning soosib maksude ja sotsiaalsete tagatistega trikitamisi, olles tegelikult tõstnud Eesti üheks kõrgeima reaalse maksukoormusega riigiks kogu Euroopas.
Riigieelarve ja omavalitsuste üksikute tuluridade ning sisemajanduse kogutoodangu jagatis ei anna maksukoormusest täit ülevaadet. Selles ei kajastu varjatud ja näilised maksud, ei kajastu elanikele tagastatava osa (sotsiaalsed tagatised) mõju saldole.
Maksustamise üle otsustajad peaksid teadma, et meie elanike vaesuse taseme juures ei sõltu maksutulu enam niivõrd maksumääradest, kuivõrd sissetulekutest. Eestlaste reaaltulud on vähenenud juba üle kahe ja poole aasta, maksutulu aga kasvab inflatsiooni tempos. Riigitulu kasv ei allu korrutamistehtele, milles ühe muutuja suurendamisel samavõrra ka tulem kasvab. See võib jääda samaks, aga võib ka väheneda.
Eesti maksukoormus vajaks langetamist, maksurahast elatuvat haldusstruktuuri tuleks koomale tõmmata. Maksupoliitikaga annaks mägesid nihutada, aga annab ka asjad untsu keerata.

Pilk eestimaistele maksudele*
SOTSIAALMAKS: Eestis annab suurimat maksutulu sotsiaalmaks. Mullu moodustas see riigitulust 30 ja maksutulust 42 protsenti. Tegemist on kõrgeima reitinguga maailmas. Sotsiaalmaksu määr on meil 33 protsenti.
* KÄIBEMAKS: Suuruselt teine on käibemaks, mis moodustas riigitulust 22 ja maksutulust 31 protsenti. Selle määr on 20 protsenti. Euroopa Liidu kontekstis mahub see keskmiste hulka. 12 riigil on käibemaks kõrgem. Erandite arvestamine tõstaks aga Eesti positsiooni. Liikmesriikides rakendatakse erandeid toiduainetele, mille keskmine käibemaks ei ületa 10 protsenti. Soomes on see küll 13, kuid Saksamaal vaid 7, Eestis seevastu 20. Teistest kõrgem käibemaks on ka põhjuseks, miks toorme kallinemise korral hinnad Eestis kiiremini tõusevad.
Uuringutulemuste järgi läheb toiduainete ostmiseks 26 protsenti Eesti elanike kuludest. Üksnes selle arvestamine tõstaks keskmist maksumäära kolm protsendipunkti, mis teeks Eesti kõrgeima käibemaksuga riigiks liidus.
* AKTSIISID: Aktsiiside osa riigitulust oli 12, maksutulust 16 protsenti. Aktsiisiga maksustatavate kaupade (kütus, vedelgaas, tubakas, alkohol, pakendid) hinnatasemed on meil ülikõrged. Pole siis ime, kui firmad keelavad oma veoautode tankimise Eestis, sest isegi Rootsist on seda odavam teha.
Uuringute andmetel kulutavad eestlased alkoholile 5,8 protsenti eelarvest. Igapäevased veinitarbijad, nagu itaallased, hispaanlased ja kreeklased, kulutavad palju vähem (0,7–0,9 protsenti). Liviko käibest moodustab aktsiis üle 51 protsendi. Riigile maksti möödunud aastal 663,7 miljonit krooni.
* TULUMAKS: Tulumaksu laekumine moodustas riigitulust 7 ja maksutulust 10 protsenti. Elanike ja ettevõtete panused jagunesid siin pooleks. Tulumaksu määr on 21 protsenti, mis ei sisalda maksuvaba piiri, progressiooni ja erandite (maksuvabastused, tagastused) mõju.
Euroopa Liidus domineerib progresseeruv tulumaks. Soomes jääb maksustamine 10,5–33,5 protsendi vahemikku. 1700-euroselt kuupalgalt tasutakse 18,5 protsenti. Saksamaal kõigub tulumaks 14–45 protsendi vahel. 8004 eurot aastas on maksuvaba. Eesti mediaanpalgalt ei tuleks Saksamaal tulumaksu üldse tasuda.
http://www.linnaleht.ee/?page=99&id=2473

Alkoholi kättesaadavuse piiramisega pühendutakse tagajärgedele

2011-09-22T14:11:00.003+03:00

Rahandusminister Jürgen Ligi selgitas, et alkoholiaktsiisi tõstmine pole pelgalt maksutulude suurendamise eesmärgil, vaid ka selleks, et piirata alkoholi kättesaadavust.
http://www.e24.ee/573094/ligi-mote-on-piirata-alkoholi-kattesaadavust/

Alkoholi kättesaadavuse piiramisega pühendume tagajärgedele.

Tarmukam oleks panustada põhjustele – luua elukeskkond, kus soovitakse elada reaalsuses, mitte moonutatud maailmas. Seda muidugi siis, kui eesmärgiks pole taskute tühjendamine.

Aktsiisi tõstmine meie elukeskkonnas paigutub konteksti, milles võimuladvik teeb kõik selleks, et meelemürkide tarbimiseta poleks võimalik elada.
Tulu kasvab!

Võitlus tagajärgedega ei anna tulemusi.

Põhjanaabrid tarbivad suurtes koguses meelemürke.
Austraalias pole suudetud murda aborigeenide alkoholilembust.

Pahet ei tunta aga traditsioonilistes kultuurikeskkondades (India, Hiina jt). Inimesed naudivad üksteise seltskonda (sünnipäevad, pulmad jmt) alkoholi tarbimata.

Miks siis ikkagi otsitakse reaalsusest põgenemise võimalusi?

Arvan, et see tuleneb (võimaluse puudumisel midagi muuta) käegalöömisest, mida tingivad ebaõiglaselt toimivad ühiselureeglid, kus demokraatia eksisteerib vaid loosungitel, eliidile on lubatud see, mis teistele keelatud.

Valitute missiooniks peaks olema kogukonna eksistentsiks vajalike võimaluste loomine. Panustatakse aga enese heaolu tagamisse, ülejäänute käekäik ei lähe neile korda.

Riigikoguliikmete sissetulekute kasv tingimustes, kus ülejäänute reaalsissetulekud (NB! üle kahe ja poole aasta juba) kahanevad on võigas. Vähem võigas pole see, kuidas otsustusnuppude juurde pääsetakse, milliseid väärtushinnanguid propageeritakse.

Sooliste eelistuste taganõudmine on kummaline

2011-09-21T07:30:00.003+03:00

Riigikogu kiitis täna 77 poolthäälega heaks otsuse, mis kohustab valitsust astuma samme sügava soolise palgalõhe vähendamiseks.
http://www.epl.ee/news/online/riigikogu-kohustas-valitsust-meeste-ja-naiste-palgalohet-vahendama.d?id=58125250

Sooliste eelistuste taganõudmine on kummaline.

Arvasin, et sugupooled täiendavad üksteist, vastandumise peale pole tulnudki. Tegemist on ju pooltega, palju üks või teine teenib pole oluline – oluline on palju ühiselt teenitakse.

Mind jätavad külmaks homoseksuaalide avaldused. Külmaks jätavad ka feministide ponnistused.
Sooliste orientatsioonide propagandamasin on mõttetu, õhutab vaenu.

Rahandusinimesena kinnitan, et maksumaksja kulul naiste töötasude mehhaaniline tõstmine pole võimalik. Rahulduda tuleks meeste töötasude langetamisega.

Nõustun nendega, kes väidavad, et sooline ebavõrdsus on pseudoprobleem.

Mõistan ka Marianne Mikkot. Poliitmolli juures püsimiseks tuleb eristuda, üksmeele asemel panustada gruppide vahelise vaenu ja viha õhutamisele. Vastasel korral arvatakse, et oled muiduleivasööja.

Loodusseaduste järgi elatakse järeltuleva põlve nimel. Emad ja vanaemad peavad teatud eluperioodidel järeltulevasse põlve isadest ja vanaisadest teistmoodi panustama. Kõike ei saa rahale taandada. Isegi erakondade tagatubade ühine otsus ei võimalda loodusseadustesse muudatusi teha.

Põhiseadus toimib valikuliselt

2011-09-19T16:11:00.003+03:00

Postimees kirjutab:
Riik on otsustanud edasi lükata kõrgemate riigiametnike palgatõusu. Küll aga on palgatõusu loota riigikogu saadikutel, sest põhiseadus keelab neil oma palku muuta.
http://www.postimees.ee/568448/korgemate-riigiamentike-palgatous-lukkub-edasi

Rahvasaadikute ümber toimuv innustas Riigikogule saatma järgneva sisuga sõnumi:

Lp. Rahvasaadikud,

Ühiskond on arengufaasis, kus põhiseadus toimib valikuliselt, süveneb diktatuur.

EV Põhiseaduse § 1 järgi peaks kõrgeimaks võimukandjaks olema rahvas, on aga võimuladvik. Järgime riigikogulaste sissetulekuid tagavaid reegleid, unarusse jätame paragrahv ühe.

Rahvas pole nõus riigikogulaste suurte sissetulekute, nende kuluhüvitistega. Pole nõus nende logelemisega ja teiste kulul elamisega.

Paragrahvide konfliktis peaks peale jääma esimene – see, mis tagab rahva arvamusele ülemvõimu.

Mõelge selle üle. Tehke järeldused.

Parimate soovidega,

Eugen Veges

Eesti on suuremas kriisis kui Kreeka

2011-09-18T08:22:00.005+03:00

Jürgen Ligi: riigikogu ei tohi eurotsooni kriisi ükskõikselt suhtuda. Minister ütles, et riikidelt oodatakse tungivalt lepingu kiiret ratifitseerimist, kuid Eesti parlamendis käib venitamine, kuigi EFSF on küsimuseks olnud juba poolteist aastat ja majanduskriis viis aastat.
http://www.e24.ee/567890/ligi-riigikogu-ei-tohi-eurotsooni-kriisi-ukskoikselt-suhtuda/

Eesti on suuremas kriisis kui Kreeka, Iiri või mõni muu ühiskond.
Maksumaksjaid on sadades tuhandetes, riigi läbimiseks kulutame üksikuid tunde, matkime aga suurriiklikke struktuure. 12 ministeeriumit, 24 ametit, loendamatu arv ametkondi, allasutusi, sihtasutusi, MTÜ-sid ja omavalitsuste võrgustik on raske kandam õblukesele easektorile. Isegi president on meil olemas.

Soovide ja võimaluste tasakaalustamatus halvendab ettevõtluskeskkonda, kahandab haldusvõimekust. Tulemus kajastub elanike kesistes sissetulekutes, kõrges maksukoormuses.
Eestlaste sissetulekud (I kv mediaan netosissetulek alla 467 euro) ja sotsiaalsed tagatised (2008. aastal 15% SKTst, EL keskmine 25%) on häbiväärselt madalad.

Eesti ühiskonnakorraldus on kriisis – lubamatult palju on toimetulekuraskuses inimesi, ebaõiglusest ja ressursside (sh inimressurss) laristamisest on saanud tava.

Ühiskond on arengufaasis, kus põhiseadus ei toimi, süveneb diktatuur. Suurimal ressursil (inimestel) puudub rakendus.

Riigi fiskaalpoliitika ei soosi elujärje paranemist. Seda teadvustamata jäämegi käsi laiutama, teisi halvustama, põhjuseid piiri tagant otsima.

Pisiriigina võiksime atraktiivsed olla, oleme aga põikpäised ja paindumatud, trikitame maksustamisega ja sotsiaalsete tagatistega.

Jutu järgi elavad Eestis demokraadid, ühiskonnakorralduses domineerib aga diktaat.

Riigieelarve juurde tulles lisaksin, et eelarve tasakaalust olulisem on rahva ühtsus. Riigi tagasihoidlik laenukoormus näitab võimuladviku suhtumist kodanikesse, kelle laenukoormus on selle võrra suurem.

Eesti ühiskonnakorraldus on väärtushinnangute poolt tekitatud kollapsi äärel. Säästmine ja teenimine selle kõrval on nohu.

Julge pealehakkamine valest otsast

2011-09-16T17:45:00.003+03:00

Üle oma võimete elavate riikide nimistu pikeneb. Mainitud on Iirimaad, Portugali, Kreekat, Hispaaniat. Mõnda aega tagasi lisandus Itaalia.

Eestlaste sissetulekud, sealhulgas sotsiaalsed tagatised, on Euroopa Liidu madalamad, vaatamata sellele abistame teisi. Panustame päästefondi EFSF 13,8 protsenti sisemajanduse kogutoodangust (garantiikohustus1,995 miljardit eurot). Jõukamate panused on tagasihoidlikumad.

Riikide elukeskkonnad on erinevad. Parimaks näiteks on abivajajast Kreeka, kus miinimumpalk on 873 eurot (Eestis 278 eurot) ja pension ületab eestlastele makstavat kuuekordselt, ning kus ka sotsiaaltagatisteks kulutatakse kolm korda enam. On päris selge, et mõned riigid hoiduvad teadlikult soovide ja võimaluste tasakaalu järgimisest.

Ka majanduskasvu nõrkus, inflatsioon, agoonia tööturul ja muud hälbed tulenevad sellest lähenemisest. Neid tendentse saaks ohjeldada. Seda tuleb teha põhjuste kõrvaldamisega. Meie aga pühendume tagajärgedele, kuigi see pole tulemuslik.

Jätkusuutlik majanduskasv, hindade stabiilsus ja tööturu aktiviseerumine jäävad vaid unistuseks, kui haldusstruktuure ei kohandata tegelikele võimalustele. Tuleviku arvel elamine (laenamine) eskaleerib kaost.

Euroopa endised liidrid Mat ti Vanhanen, Gerhard Schröder, Tony Blair, Jacques Delors jt soovitavad eelarvedefitsiidi vähendamiseks emiteerida uusi võlakirju, kasvatada veelgi 440 miljardi eurost abifondi. Seejuures pakutakse päästerõngaks probleemi ennast.

Erasektoris rakendatakse laenuraha kasumi teenimise vankri ette, riikidele kaasnevad sellega aga vaid lisakulutused. Majandusühenduse päästaks valitsemiskulutuste vähendamine, detsentraliseerimine.

Muud sammud on vaid kosmeetilise väärtusega.

Säästmisega päädivad strukturaalsed muudatused võimaldavad (kasinaks jäänud) ressursse kasvatada. Sest tegemata kulu on tulu. Tuluga teenitakse lisatulu. Kuluga kaasnevad lisakulud.

Euroopa eksliidrid põhjendavad laenuraha kaasamist vajadusega hoida majanduskasvu (sisemajanduse kogutoodangut) positiivses trendis. Näib, et nad ei teadvusta, et mõõtena on sisemajanduse kogutoodang devalveerunud. Selle kummardamisel puudub põhjendus.

Sisemajanduse kogutoodangu kasv avalikus halduses, tervishoius, riigikaitses ja muudes riigieelarvest finantseeritavates valdkondades ei muuda kogukondi jõukamaks.

Kui aga majanduskasvu aeglustumine toimub avaliku sektori kokkuhoiu arvelt, tuleks seda tervitada – jõukus kasvaks. Kasvaks isegi vaatamata sellele, et statistiliselt kajastuks see (esialgu) vastupidises.

Näiteks langetab USA sõjaliste kulutuste vähenemine riigi majanduskasvu. Langetavad seda ka teised riigieelarveliste kulutuste vähendamised. Langus ei kesta aga kaua. See taastub jõulisemana ja jätkusuutlikumana. Sest rahamaailmas kehtib samuti ühendatud anumate reegel.

Konservatiivsus ongi päästerõngas.

Mulle väga meeldiks, kui Eesti poliitikud hakkaksid mõistma, et majanduskasv pole eesmärk, vaid vahend.

Eesti sisemajanduse kogutoodangu kasv praegustes tingimustes (kõrged avaliku sektori kulutused, monopoolsus jm) võiks tagasihoidlikum olla, tähtsam oleks ühiskonnaliikmetest toimetulekuraskustes olijate arvu vähendamine ehk siis kvalitatiivne majanduskasv.

Ka välisomanduses olevate ettevõtete panust majanduskasvus ei tasuks ülehinnata. Kasum, mis Eestist välja viiakse, ei tee meid jõukamaks.
http://www.linnaleht.ee/frontpage/tln_ek/2011-09-09-b.pdf

Valitsus himustab töötute raha

2011-09-13T20:50:00.003+03:00

Juhul kui riigikogu peaks heaks kiitma töötukassa reservi üle viimise riigikassa alla, siis võib tööandjate keskliidu juhi ja töötukassa nõukokku kuuluva Tarmo Kriisi hinnangul oodata, et seal sisalduvad rahaga hakatakse katma riigieelarve jooksvaid kulusid.
http://www.epl.ee/news/online/tarmo-kriis-tootukassa-reserv-laheb-toenaoliselt-eearveaukude-lappimiseks.d?id=57705246

Pole kahtlustki, et riigikogu kiidab töötukassa reservi riigikassa alla viimise heaks. Riigikogu kiidab kõik valitsuse ettepanekud heaks. Valimissüsteem tagab valitsusele lojaalse seadusekogu. Riigikogust on saanud valitsuse käepikendus.

Tulubaasi kasvatamise asemel tuleks pühenduda valitsemiskulude vähendamisele.
Kui majanduskasvu aeglustumine toimub avaliku sektori kokkuhoiu arvelt, siis seda tuleks tervitada - elanike jõukus kasvab. Kasvab vaatamata isegi sellele, et statistiliselt kajastub see (esialgu) vastupidises.

Eesti SKT kasv praegustes tingimustes (kõrged avaliku sektori kulutused, monopoolsus jmt) võiks tagasihoidlikum olla, olulisem oleks ühiskonnaliikmetest kerjuste arvu vähendamine, kvalitatiivne majanduskasv.

Poliitilise monopoolsuse tõttu tuleb valitsuselt allapoole vööd lööke karta.

Keerulised ajad on veel ees.

Kavandatav riigieelarve kinnitab, et tulubaasist ei piisa. Eelarve defitsiit tuleb kavandatavast oluliselt suurem. Kusagilt tuleb lisaressursse hankida. Töötukassa reservid on ainukeseks puhvriks.

Soome kavandab (tulevase aasta) eelarve puudujäägiks 0,7%. Eesti 2,1%. Monopoolsuse mõju Eesti poliitikas on hoomatav.

Töötukassa reservide juurde tulles tuleb lisada, et tegemist on ka riigieelarve kontekstis suurte summadega. Töötukassa eelmise aasta tulu oli 3,73 miljardit (238 miljonit eurot), kulu vaid 2,46 miljardit krooni (157 miljonit eurot). Investeerimistulu teeniti 50,6 miljonit krooni (3,2 miljonit eurot). Aasta lõpus moodustasid reservid 3,4 miljardit krooni (217,3 miljonit eurot).

Ka sel aastal laekub maksuna töötukassale enam, kui hüvitistena välja makstakse. Reserv jätkab kasvamist.

Valitsuse ponnistused töötukassa vahendite enda käsutusse saada tõestab, et tulumaksu vähendamisega trikitati – ühte maksu vähendati, teist (mida maksuna ei kajastata) aga tõsteti. Töötuskindlustusmaks on 4,2% töötasult.

Perearstide kvalifikatsioon on kaheldav

2011-09-13T16:06:00.007+03:00

Olen lugenud, et Eestis on iga kolmas haigusjuhtum põhjustatud perearstide valedest otsustest,” rääkis noor räppar Revo Jõgisalu oma haigestumisest aastapäevad tagasi. Nüüd on ta saadetud viimsele teele.
http://www.ohtuleht.ee/443322

Meenub aastakümnete tagune okupatsiooniaeg, mil profülaktilised terviseuuringud ja vaktsineerimised olid tavapärased. Tagajärgede asemel eelistati siis põhjustega tegelemist.

Tervishoiu probleem ei seisne alarahastamises, vaid valdkonna ebaefektiivsuses (tulemuslikkuses).

Iga viies arst on perearst, kes kujundavad arusaamu tervishoiu teenuste kvaliteedist, kompetentsusest.

Ravist olulisem on diagnoos. Perearstid pole selleks (objektiivsetel põhjustel) võimelised. Puuduvad teadmised, kogemused. Ülikooli diplomist ei piisa. Paberite vorpimine (korduvretseptid, haiguslehed, saatekirjad, surmatõendid jne) ja nende väljastamine kogemuste pagasit ei kasvata. Kui pole haigusjuhtudega kokkupuudet, siis ka ülikoolis kogutud teadmised tuhmuvad.

Tulemus väljendub hilistes ja valedes diagnoosides, kroonilistes haigustes, kõrges letaalsuses.

Perearstindus on üks ühiskonna mädapaisetest.

Valeravimised, süvenevad haigused ja muud hälbed tervishoius tulenevad perearstindusest, mitte inimeste teadmusest ja laiskusest või valdkonna rahapuudusest.

Vigu tervishoiusüsteemis pole mõtet raha vähesuse taha peita, tegemist on korralduslike puudusega, suhtumise viljadega. Oma osa on pearahal, mis olenemata kvaliteedist arstide tulupoolele laekub.

Valimissüsteem vajaks muutmist

2011-09-12T09:59:00.003+03:00

EPL Vallo Toomet:
Rahvasaadik peaks olema sõltumatu. Kõigis oma tegudes ja otsustes.http://www.epl.ee/news/arvamus/ulejooksikud-lastakse-maha.d?id=57581658

Demokraatia kontekstis pole rahvasaadikute sõltumatus põhjendatud. Eestis sõltutakse võimuladvikust, sõltuda tuleks aga esindatavatest/valijatest.

Esindamine ja valitsemine on alati konfliktis. Sellest ka võimude lahususe roll demokraatias, ilma milleta demokraatia ei toimi.

Valituks osutumine Eestis sõltub erakondade võtmeisikute/valitsuskabineti tahtest. Võimuladvik paneb paika valimisnimekirjad, juhib erakondade rahavoogusid. Tegemist on valituks osutumise tingimustega.

Eesti valimissüsteem soosib valitute üleolevat suhtumist kodanikesse, lojaalsust võimuladvikule.

Tagajärgedele pühendumisel puudub mõte. Pühenduda tuleks põhjustele.

Valimissüsteem ei võimalda kodanikel riigi tegemistes kaasa rääkida, see vajaks muutmist. Esinduskoja isikkoosseisu võiks komplekteerida rahvas (enamus). Vastasel korral diktaat jätkub, jätkub nomenklatuuri võidukäik, rahvusriigi hääbumine/allakäik.

Töötukassa vahendeid tuleb valvata

2011-09-08T16:49:00.002+03:00

Ametiühingute Keskliit (EAKL) ei pea mõistlikuks ega põhjendatuks valitsuse soovi anda töötukassa vahendid üle riigi käsutusse, kuna see ei aitaks kuidagi lahendada töötuse probleeme.
Taliga sõnul jätkuks reservide kasv jätkuks ka siis, kui summaarne töötuskindlustusmakse langeks tänase 4,2 pealt 3 protsendi tasemele.
http://www.epl.ee/news/online/ametiuhingud-valitsus-voib-tootukassa-rahaga-uritada-eelarveauke-lappida.d?id=57395596

Ma teadvustan väga hästi, et ametiühingute eetilised normid ei erine võimuladviku omast. Lähtutakse isiklikust kasust.

Vaatamata sellele toetan seekordset seisukohta. Keerulised ajad on ees. Kavandatav riigieelarve kinnitab, et tulubaasist ei piisa.

Eesti seaduskeskkond tagab võimuladvikule monopoolsuse.

Ülejäänutel riiklikul tasandil esindatus puudub.

Riigikogul on vormiline kuju – tegemist peaks olema elanike esindusega, on aga valitsuste käepikendus, millel puudub side kodanikega. Riigikogust on kujundatud tarbetu ja kulukas institutsioon ühiskonnas, mis tegeleb vaid iseendaga ja valitsuskabineti tahte seadustamisega.

Demokraatia alustala - võimude lahusus - ei toimi.

Valimisüsteem tuleks muuta selliseks, et poleks põhjust valitsuselt allapoole vööd lööke karta.

Õnn sõltub infokeskkonnast

2011-09-06T08:44:00.003+03:00

Janek Mäggi:
Õnnelike ja õnnetute (täpsemalt rahulolematute) inimeste hulk ühiskonnas ei sõltu mitte poliitilisest korrast, riigi majanduslikust edukusest või kõrgest kultuurilisest tasemest, vaid ühiskonna liikmete isiklikust motivatsioonist õnnelik olla ning õnne poole pürgida.http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/janek-maggi-piinavalt-valus-eesti-elu.d?id=57104860

Õnn põhineb subjektiivsel kogemusel, mis on seotud rahuloluga. Õnnelikud on need, kes on rahul. Rahulolematus ei võimalda õnnelik olla.

Rahulolu sõltub infokeskkonnast, millele aju võrdlusbaasina tugineb.

Eesti võimuladvik ei väsi kinnitamast kui hästi meie inimestel läheb. Parimat elukeskkonda justkui polegi võimalik tahta.

Sellises infotulvas pole võimalik õnnelik olla, kadeduseuss ei võimalda seda. Tühja kõhuga võib õnnelik olla, luuserina tundmine (NB! tegemist on inimliku mõõtega) seda aga ei võimalda.

Tunnustuse vajadus on (teatud arengustaadiumis) üks õnne faktoritest.

Inimvara väärtustamine

2011-09-05T07:55:00.004+03:00

Eesti Koostöö Kogu Harta 2011:
Eesti Koostöö Kogu näeb oma esmase ülesandena aastatel 2011–2014 tegeleda inimvara väärtustamisega. Eesti-suguse väikeriigi püsimise peamine tagatis on tema inimvara. Me kaotame inimesi riskiva tervisekäitumise, rahvastikutaaste madala taseme ja Eestist lahkumise tõttu. Sündide väärtustamisele ei järgne samal tasemel sotsiaalset lõimetishoolet (lasteaiakohtade ja huviringide nappus, vanemate liiga suur koorem laste koolitamisel jms). Me peame leidma lahendused, kuidas paremini kasutada eakate inimeste võimekust tegutsemiseks nii majandussektoris kui ka avalikus teenistuses ning põlvkondadevahelise järjepidevuse hoidjana. Senine rahvastiku liikumine on olnud ühesuunaline: migratsioon äärealadelt linnadesse. Sellele on lisandunud sotsiaal-majanduslik või elukeskkonna vahetamist silmas pidav väljaränne. See on üha enam tekitanud tühikuid asustuses ja süvendanud piirkondlikku ebavõrdsust. Eeloleval aastakümnel on Eestil võimalus muuta arengusuundi, mis mõjuvad meie inimvarale negatiivselt, ning tõestada, et me saame ja suudame paremini.http://www.kogu.ee/harta/harta-2011-3/

Inimvara väärtustamine ei põhine vaid iibel.

Iibe tõstmine on võitlus tagajärgedega, millega ei kaasne oodatud tulemusi.

Sündide kasv praeguses elukeskkonnas teeb olukorra hullemaks – tõusevad kulutused, tulu jääb saamata. Järeltuleva põlvkonna kasvatamine on kulukas. Emigratsioon teeb selle riiklikus mõttes mõttetuks.

Elukeskkond Eestis tuleks muuta selliseks, et inimesed ei sooviks siit põgeneda, naudiksid kodumaal elamist. Seni kuni see nii pole ei kanna ka demograafilise struktuuri muutmise ponnistused vilju. Otstarbekam on lisaväärtuse loojaid mujalt sisse tuua.

Emapalgaga teeme paljudele silmad ette. Oodatud muudatusi ei kaasne, sest kasvab lahkujate arv.

Seda, milline peaks elukeskkond olema, tuleb üheskoos otsustada. Juba sellise lähenemisega muudaksime selle paremaks.

Intellektuaalne eliit võiks orienteeruda toimuvas

2011-09-02T09:20:00.005+03:00

Tendentsid ühiskonnas kinnitavad, et vajame muudatusi. Intellektuaalne eliit aga toimuvas ei orienteeru. Huvigruppidele pühendumine pimestab, ei soosi põhimõttelisi muutusi.

Mulle on arusaamatud õpetajate palganõudmised. Vanadel aegadel peeti õpetajat maa soolaks, kellele läks korda ka kogukonnaliikmete käekäik. Praegused õpetajad (nii nagu arstidki) paistavad seisvat vaid enda heaolu eest, kellele teiste mured ei lähe korda. See oli ka põhjus, miks seekordsed mõtted kirja said pandud.

Statistiline töötasu ei anna orientiiri keskmisest töötasust. See tuletatakse – osaline tööaeg teisendatakse täistööajale, ületunnid jäetakse arvestamata (seadusest tulenevalt ei saagi neid näidata). Keskmine töötasu on statistilisest näitajast madalam. Seda kinnitavad ka tuludeklaratsioonides esitatud numbrid.

Vahet tuleks teha ka keskmise ja aritmeetilise keskmise vahel. Statistika kajastab (aritmeetiline keskmine) abstraktset näitajat, mida keskmisena ei saa võtta. Mediaanist on see 27% kõrgem. 2011. aasta I kv statistiline töötasu oli 703 eurot, mediaan (keskmine töötasu) 553 eurot (maksudeta 467).

Õpetajate töötasu on kogukonna keskmisest oluliselt kõrgem. Kõrgemad on need ka soomlaste ja paljude teiste riikide õpetajate palkadest.
Rahandusministeeriumi andmetel ületasid (2009. aasta andmetel) Eestis õpetajatele makstavad töötasud koguni põhjanaabrite oma. Seda muidugi juhul, kui võrdlusbaasiks kasutada eestlaste sissetulekuid. Soomlaste sissetulekutega ei tasu võrrelda, sest maksutulu laekub meie inimeste töötasudelt, mitte nende omadelt. Kujutage ette, mis juhtuks, kui tõstaksime vaid riigieelarvest makstavaid töötasusid, ülejäänute omad jääksid aga samale tasemele. Riik kukuks kokku.

Eesti probleem ei seisne õpetajate palkades, vaid üldistes madalates sissetulekutes (sh sotsiaalsed tagatised). Võrdsematest võrdsete kandam riivab küll silma, kuid selle nautijate arv pole ületamatu. Eripensionärid on koormaks, kuid see on teine teema.

Eestlaste sissetulekud on kesised (I kv keskmine neto sissetulek alla 467 euro), sotsiaalsed tagatised põhjendamatult madalad (2008. aastal 15% SKTst, EL keskmine 25%). Teiste ühiskondade abistamise ja (võimuladviku) laristamise asemel tuleks ühisressursse suunata kogukonna heaolu kasvatamisse.

Jutu järgi elavad Eestis demokraadid. Ühiskonnakorralduses aga domineerib diktaat.
Demokraatia toimib, kui kogukonnas langetatavad otsused vastavad enamuse tahtele. Kui need ei vasta, siis pole ka demokraatiat. Eestis puudub ülevaade enamuse seisukohtadest, rääkimata siis nende järgimisest. Ühiskonnas langetab otsuseid tühine seltskond, kellele teiste seisukohad korda ei lähe. Riik on diktatuuris.

Kodanikuühiskonna eelduseks on vabadus (sõltumatus), eestimaalaste (sh pereliikmete, lähedaste) sissetulekud seda aga ei võimalda – sõltutakse võimuladviku (riikliku või omavalitsuse) tujudest, olenemata sellest, kas peetakse õpetaja, arsti või mõnd muud ametit, ollakse kodanikuühenduse esindaja või ettevõtjast töövõtja. Leppimatust diktaadiga ei tohi näidata. Halva mängu juures tuleb teha head nägu. Vastasel juhul kaotatakse seegi pisku.

Demokraatiat ei tasuks võrdsustada päitsete pähepanemisega. Demokraatia tunnuseks on ühine heaolu ja õitseng, teiste arvel elamisel pole selles kohta. Tagatubade poliitiline monopoolsus tuleks ajaloo prügikasti visata, otsuste langetamisse kaasata kodanikualgatuslikke ühendusi. Võimuladviku isiklike ambitsioonide (ja kaasmaalastega manipuleerimise) tingimustes tõmbame rahvusriigile kriipsu peale.

Õpetajate palgasoovipuul ei saa viljad valmida. Keskkond ei soosi seda. Isiklike huvide kõrval tuleb seista ka üldise hea käekäigu eest.

Vastutus elukorralduse eest lasub endal

2011-09-01T03:47:00.003+03:00

Facebookis toimus arutelu teemal:
Mis te arvate, mis juhtuks, kui kõik inimesed võtaksid vastutuse oma elu eest enda kanda?
Esitajaks Paul Nurme.

Kirjutasin kommentaari, kuid arutelusse sokutada ei õnnestunud.

Mõtted said kirja, teistega jagada ei õnnestunud. Arutelukeskkond ei võtnud neid lihtsalt vastu. Otsustasin blogisse jäädvustada. Kahju kustutada.

Kommentaar sai selline:

Kes siis selle eest praegu vastutab?:-)))

Sotsiaalse turvalisusega ühiskondades vastutus jaguneb – osa vastutusest lasub ühiskonnal, osa endal. Eestis see nii ei ole. Vastutus on ühepoolne.

Iga samm Eestis on maksustatud, isegi lapsele joodetavalt piimalt kogutakse obrokit. Materiaalne vastutus lasub vaid enesel ja lähedastel.

Vaimse (moraalse, eetilise jne) vastutuse üle võib spekuleerida. Tegemist on tunnetusliku küsimusega.

Mina väidan, et nii nagu materiaalne nii ka moraalne vastutus lasub meie ühiskonnas iseendal (ja lähedastel).

Poliitikud räägivad umbmäärasest poliitilise vastutusest. Mina seda ei mõista, sest see piirdub tundega. Kaotus peaks olema aga mõõdetav (positsiooni kaotus jmt), rahakotile tuntav. Poliitiline vastutus on sõnakõlks. Aru antakse parteibossile, mitte üldsusele.

Minu vastutuse interpretatsioon võib küsimuse esitaja omast erineda, kuid ma ei nõustu väitega justkui ühiskond kannaks kodanike elude eest vastutus. Selline lähenemine toimib ehk globaalses (rahvusvahelises) mastaabis või teistes ühiskondades, kuid mitte meie kogukonnas.

Erandeid esineb alati, kuid seisukohtade esitamine eeldab üldistamist. Tegin seda ka mina. Erinevalt heaolu ühiskondadest toimivad Eestis protsessid teisiti, vastutus elu ja elukorralduse eest lasub igaühel endal.

Tulu hinnatakse saldopõhiselt

2011-08-31T10:11:00.004+03:00

Rootsi tehnoloogiaette-võtete lipulaev Ericsson, kelle käes on hinnanguliselt kümnendik Eesti ekspordist, investeerib tänavu Tallinnas uutesse seadmetesse ja neid teenindavasse tipptööjõudu rohkem kui kolmkümmend korda rohkem kui paar aastat tagasi: üle 19 miljoni euro.
http://www.epl.ee/news/majandus/ericsson-veab-eesti-eksporti-ules.d?id=56804304

Tulu hinnatakse saldo põhiselt. Sarnane põhimõte kehtib ka väliskaubanduse kohta, üksnes ekspordile pühendumine pole õige.

Peaminister nimetab Ericssoni Eesti tegevust meie „Nokiaks“. Eksport kasvab, tekkivad töökohad. Autod vuravad sinna tänna, suurenevad käibed. Ekspordi ja impordi kasv on (väiksuse juures) muljetavaldav, tulem (saldo) aga kesine.

Üksikute näitajate kõrval on oluline analüüsimisel minna süvitsi, arvestada kõikide detailide sisendite ja väljunditega. Üksikutele pühendumine eksitab.

Eestis ettevõtlus koosneb (objektiivsetel põhjustel) väikeettevõtlusest. Tõeline majanduskasv avaldub mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete tulemustes, seda tunnetavad ka ühiskonnaliikmed.

Ericssonist jääb Eestisse tööjõult teenitav tulu. Lepime odava tööjõu viljadega. Olulisema osa käibest annab import - seadmed ja detailid tulevad piiri tagant, tulevad ka know how ja kaubamärgid, mis kokku monteeritult tagasi piiri taha liiguvad. Sama teed liigub ka kasum. Logistilised kulud lähevad kahasse.

Ericssoni Eestis ei anna võrrelda otsitava Nokiaga, tegemist pole jätkusuutliku projektiga, mis tõstaks oluliselt kogukonnaliikmete heaolu. „Nokia“ põhineb kohalikul ettevõtlusel ja ressursil, mitte orjatööl.

Positiivne Ericssoni toimimise juures on vaid see, et tööjõukriisi tingimustes võimaldab see osadele ühiskonnaliikmetest tööd, täidab kohaliku ettevõtluse kiratsemise ajal riigikassa tühimikku.

Eesti Nokia peaks olema kodukootud, millest saavad osa kõik kogukonnaliikmed. Materiaalsete hüvede kõrval võiks leiduda koht ka rahvusvahelisel tunnustusel.

Elu ei seisne ju kellegi heaks töötamises, sellel on palju avaram eesmärk.

Eestlased ei saa ju nii naiivsed ka olla

2011-08-30T13:59:00.005+03:00

Mõistetavuseks ei piisa ühtsele terminoloogiale tuginemisest, selgus peab valitsema ka tähendustes. Vastasel juhul räägime üksteisest mööda.

Jutu järgi elavad Eestis demokraadid. Ühiskonnakorralduses domineerib aga diktaat.

Valimisdebatil võrdsustas president demokraatia sõnavabadusega ja ajakirjanduse sõltumatusega. Riigikogulastele võib see seostuda partei programmiga/põhikirjaga, esindusdemokraatia varjus harrastatava iseotsustamisega. Paljudele seostub see valimistega.

Minus süveneb veendumus, et demokraatia tähenduses valitseb selgusetus. Demokraatia on võtnud omadussõnalise vormi, mida sarnaselt „heaga“ igasse konteksti paigutatakse.

Demokraatia definitsioone on mitmeid, kuid lühidalt öeldes tähendab see enamuse seisukohtade ülimuslikkust. Kõik muud elemendid (sõnavabadus, valimised, esindamine jne) on selle teenistuses.

Demokraatia toimib, kui kogukonnas langetatavad otsused vastavad enamuse tahtele. Kui need ei vasta, siis pole ka demokraatiat.

Eestis puudub enamuse seisukohtadest ülevaade, rääkimata siis nende järgimisest. Ühiskonnas langetab otsuseid tühine seltskond, kellele teiste seisukohad ei lähe korda.

Riik on diktatuuris.

Ühiskonnaliikmed ei tea paremat tahta, sest propagandamasin on maalinud mujal toimuva veelgi tumedamatesse värvidesse, demokraatia väikese seltskonna vormidesse valanud. Sellises taustsüsteemis peabki diktaadist tõsisemaid probleeme olema.

Materiaalne sõltuvus paneb inimesed lõa otsa. Isegi presidendil on vaatamata suurele sissetulekule soliidne võlakoorem. Tal tuleb pingutada, et ühiskassast vahendite omastamiseks skeeme välja mõelda. Ärma talu ümber toimuv on selle parimaks tõestuseks.

Toompeal olijatele jääb samuti sissetulekust väheseks. Toimitakse nõukogudes, võetakse laenukohustusi, tagasi maksmisele kulutatakse enam.

Kodanike sotsiaalne turvalisus seisab õblukestel jalgadel. See on ka põhjuseks, miks lepitakse diktaadiga, võimuladviku alandamisega.

Kodanikuühiskonna eelduseks on vabadus (sõltumatus), eestimaalaste (sh pereliikmete, lähedaste) eksistentsiaalsed sissetulekud seda aga ei võimalda – sõltutakse võimuladviku (riikliku või omavalitsuse) tujudest, olenemata siis sellest, kas peetakse õpetaja, arsti või ametniku ametit, ollakse kodanikuühenduse esindaja või ettevõtjast töövõtja. Leppimatust diktaadile ei tohi näidata. Halva mängu juures tuleb teha head nägu. Vastasel juhul kaotad sellegi pisku.

Ma ei tahaks uskuda, et eestlased on niivõrd naiivsed, et võtavad päitsete pähe panemist demokraatiana. Usuvad seda, mida nende arvel elatuv eliit räägib. Demokraatia tunnuseks on ühine heaolu ja õitseng, teiste arvel elamisel pole selles kohta.

Kilone kurk

2011-08-29T07:36:00.005+03:00

Kõik inimesed ei klapi omavahel.

Taimedega sama lugu.

Tomat ja kurk pidavat nii riius olema, et ei kannata teineteist silmaotsaski.

Seetõttu poleks osanud tomatite vahelt kurki otsida. Iludust märkasin alles siis, kui mõõdud ebaloomulikult suureks paisusid.

Eristumiseks tuli kasvada poole meetri pikkuseks, paisuda 1034 grammi raskuseks.

Majanduskeskkond Eestis pole viljakas

2011-08-27T11:22:00.006+03:00

Sisemajanduse kogutoodang on termin, mis paljusid eksitab. Tegemist pole näitajaga, mis elanikke jõukamaks teeb, see teeb ka vaesemaks.

Absoluutkasvu kõrval on oluline hinnata ka kvaliteeti. Vastasel korral puudub hinnangul mõte.

Majanduslanguse aegadel süüvisin erinevate valdkondade tendentsidesse. Vaatamata kahekohalisele langusele olid kaks valdkonda tõusutrendis – avalik haldus ja riigikaitse.

Üksikutest valdkondadest üldistuste tegemine viib valede järeldusteni.

Sotsiaaltöökohad ja EL toetuste (nt 6 kuu jooksul kompenseeritakse tööandjale töötu palkamisel 50% palgakulust) abil loodud töökohad vähendavad küll töötust ja kergitavad majanduskasvu, kuid laiemas pildis on nende mõju negatiivne.

Elanike orjatööst tuleneva majanduskasvu üle pole samuti põhjust uhkustada. Eriti veel siis, kui seetõttu paljud kodumaalt lahkuvad.

Välisinvesteeringutelt teenitav kasum (milles oma osa siirdehindadel, monopoolsel staatusel) liigub suures osas (maksuvabalt) mujale.

Peaminister nimetab Ericssoni Eesti „Nokiaks“. Eksport kasvab, tekkivad töökohad. Autod vuravad sinna tänna, suurenevad käibed. Eestisse jääb odavast tööjõust teenitav tulu. Ekspordi ja impordi kasv on (väiksuse juures) muljetavaldav, tulem (saldo) aga kesine.

Eesti Energia AS ponnistustest ei tasu isegi rääkidagi, see teeb sõnatuks.

Abstraktsete näitajate kõrval on oluline analüüsimisel minna süvitsi, arvestada kõikide detailide sisendite ja väljunditega. Üksikutele pühendumine eksitab.

Eestis ettevõtlus koosneb (objektiivsetel põhjustel) väikeettevõtlusest. Suurettevõtete edu pole põhjus rõõmustamiseks. Tõeline majanduskasv avaldub mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete tulemustes, mida tunnetavad ka ühiskonnaliikmed.

Kui majanduskasvu aeglustumine tuleneb riigieelarveliste kulutuste kokkuhoiu arvelt, siis tuleks seda tervitada. Ressursid sellega ei kao, need liiguvad vaid uude sängi, avardavad võimenduse võimalusi. „Majanduslangus“ on lühiajaline. Tulevane kasv tormiline.

SKT kasv võib tagasihoidlikum olla, olulisem oleks toimetulekuraskustes ühiskonnaliikmetest arvu vähendamine, kvalitatiivne majanduskasv.

Poliitiline eliit seostab elanike heaolu kasvu majanduskasvuga. Majanduslanguse või -tõusu arvuline statistiline näitaja ei anna (täit) ülevaadet olukorrast. Sisemajandustoodangul ja sisemajandustoodangul on väga suur vahe. Sisemajanduse kogutoodangu jagatis elaniku kohta ei taandu jõukusele.

Pole põhjust majanduskasvu üle hõiskamiseks, kui see tuleneb advokaatide (väsimatu seadusepõllul kündmise tulemus), monopolistide (vee, kütte, prügi jne firmade), sümptomitele suunatud tervishoiu (ravimifirmade ja arstide nuumamine), avaliku halduse, riigikaitse ja muude analoogsete valdkondade ponnistustest, madalast võrdlusbaasist.

Majanduskeskkond Eestis pole viljakas. Struktuurifondidest (ümberjagatav raha) toituv ja suunatud riigihangetel toimiv ettevõtlus on haige. Orjatööl põhinevad välisinvesteeringud alandav. Sisemajanduse kogutoodangu rasvakihi (kasum) loovutamine totrus.

Muudatuste esilekutsumiseks tuleb puudustes orienteeruda, adekvaatselt teadvustada. Kiidulaul uinutab. Magamiseks pole aega, elukeskkonda muutmata tõsised näguripäevad ei jää tulemata.

Ühisotsused liidavad, teevad kogukonna ühtsemaks ja elujõulisemaks

2011-08-23T16:07:00.006+03:00

Uue presidendi ametiaja eel väidab poliitiline eliit justkui ühest suust, et rahva eest tuleb otsuseid langetada, vastasel juhul langetatakse valesid otsuseid. Samal seisukohal on (kunagisest demokraadist) president ise.

Põhjenduseks tuuakse vähest inimeste kompetentsust ja manipuleeritavust.

Esinduste valimine ei eelda kompetentsi, valikute tegemisel lähtutakse väärtushinnangutest, mitte teadmistest.

Manipuleeritavus tuleb valikute tegemisel pigem kasuks kui kahjuks. Olulisema sellest, mida otsustatakse, on see, kuidas seda tehakse. Ühisotsused liidavad, teevad kogukonna ühtsemaks ja elujõulisemaks.

Kompetentsi juures tuleb teadvustada, et tegemist on subjektiivse hinnanguga.
Nii nagu ülikool ei riku matsi, ei näita ka hinded ja hinnangud IQ-d.

Kompetentsi üle võime jäädagi diskuteerima.

Väidan, et kõik inimesed on kompetentsed ja tarmukad – kes orienteerub ühes vallas paremini, kes teises. Trkadeks ja lollideks grupeerimine sõltub informeeritusest ja kogemustest.
Valdkondade järgi grupeerimine pole õige.

Aastakümneid tagasi osalesin hüpnotisööri (Zaitsev oli vist nimi, toimus Raplamaal) etendusel. Publiku hulgast lavale kutsutud hüpnoosile allunud inimesed olid imetlusväärselt andekad, käitusid ja esinesid lavalaudadel kui suured staarid.

Nende hulgas oli neid, kel puudus igasugune tantsukogemus, kuid publiku ees demonstreeriti filigraanseid tantsusamme ja painduvust. Tegemist oli varjatud andega. Tean seda, kuna mõned neist olid kodukandi inimesed, mistõttu võin kinnitada, et tegemist oli tagasihoidlike, maakeeli öeldes pikkade juhtmetega inimestega.

Hüpnoosi all toimus ime – esmapilgul „totukestena“ paistnutest said erudeeritud, tarmukad, enesekindlad inimesed.

Andekus avaldub seda soosivas keskkonnas.

Eesti ühiskonnakorralduses toimivad väärtushinnangud ei soosi andekuse õitsengut. Ebaausus, kasuahnus, egoism, pugemine, nihverdamine ei võimalda andekusel särada.

Eesti Vabariigi 20. taasiseseisvumispäev

2011-08-20T09:51:00.006+03:00

Täna varahommikul Toompeal toimunud pidulikul riigilipu heiskamisel sõnas Riigikogu esimees Ene Ergma, et Eesti riigi lapsepõlv on nüüd läbi saanud. http://www.postimees.ee/536220/ergma-eesti-riigi-lapsepolv-on-labi/

Lapsepõlves on oluline roll lapsehoidjal, kelle hulka loetakse lasteaiakasvatajad, õpetajad ja teisi lapsi suunavaid ja õpetavaid inimesi.

Täisikka jõudes viimase roll väheneb, peagi muutub olematuks.

Ka Eesti poliitiline eliit võiks muuta suhtumist kodanikesse - loobuda diktaadist, võimaldada kodanikel olulistes küsimustes kaasa rääkida. Oluline pole niivõrd see, mida me ise arvame, vaid see, mida ühiselt otsustame.

Aeg oleks lähenemisi muuta.

Riigikogul on vormiline kuju – tegemist peaks olema elanike esindusega, on aga valitsuste käepikendus, millel puudub side kodanikega. Riigikogust on saanud tarbetu ja kulukas institutsioon, mis tegeleb vaid iseendaga ja valitsuskabineti tahte seadustamisega. Demokraatia alustala - võimude lahusus - ei toimi.

Poliitika Eestis põhineb diktaadil, isegi presidendi institutsioonist on saanud selle instrument.

Valimissüsteem toetab sellist lähenemist.

Kummaline, et Eestis määrab Riigikogu isikkoosseisu ja isiku, kes presidendi ametit peab tühine grupp inimesi. Meid on niigi vähe.

Kummaline on ka see, et võimuladviku arvates rahvast ei tohigi otsustusprotsessidesse kaasata, sest tavainimesed lähenevad erinevalt neist asjadele emotsionaalselt. Soovitakse maksude kaotamist, toetuste kasvatamist.
Nii see ei ole. Kodanikud soovivad valitsejatest erinevat lähenemist, kulutuste põhjendatust.

Poliitiline kultuuritus, mida Eestis viljeletakse, tuleneb erakondade rahastamisest ja seaduskeskkonnast (valimis- ja erakonnaseadus). Tuleneb lapsepõlvest.
Finantsiline sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas – võimaldab praktiseerida nn tagatubadele rajatud demokraatiat. Valimisseadus (võimuladvikule) lojaalseid otsustusnuppude juurde sokutada.

Rõhuasetusi tuleb muuta. Vastasel korral pole rahvusriigil tulevikku.

Eesti poliitiline eliit koosneb aferistidest

2011-08-19T18:52:00.002+03:00

Eesti panus euroala päästemehhanismi EFSF on suhestatuna SKPsse euroala suurim, selgub Nordea Marketsi analüüsist.
Eesti 1,995 miljardi eurone garantiikohustus moodustab 13,8 protsenti riigi SKPst. Üle kümne protsendi SKPst on kohustus ka Slovakkial (11,7%), Maltal (11,3%), ise abi vajanud Portugalil (11,3%) ja Sloveenial (10,3%). h
ttp://www.ap3.ee/article/2011/8/19/eesti-panus-efsfi-on-euroala-suurim

Järjekordne tõestus sellest, et Eesti poliitiline eliit koosneb aferistidest, kellel pole sooja ega külma kodanikest.

Peaasi et enesel hästi läheb.

Valimisseadus ja erakondade rahastamise skeemid soosivad sellist lähenemist.

Elukeskkond Eestis on allapoole igasugust arvestust – kogukonnas domineerib ebaõiglus, ühisvara laristamine, isiklik kasuahnus, ülbus.

Üksikutele näitajatele pühendumise asemel võiksime tunnistada, et elame vaeses, õelas ja tühiste väärtushinnangutega ühiskonnas.

Seda teadvustamata pole lootustki oodatud tendentsidele. Jäämegi äpumatest äpumateks, kogukonnaliikmed aga mujalt soodsamat elukeskkonda otsima.

Oleme vaesed ebaõnnestujad

2011-08-18T09:52:00.003+03:00

Teet Kalmus (FB):
Ahv jooksis mööda metsa ja karjus: "Majanduskriis, majanduskriis!"
Hunt tuli vastu ja ütles: "Mis sa kisad? Ma sõin enne liha ja söön ka edaspidi, minu jaoks vahet pole."
Ahv jooksis edasi ja karjus: "Majanduskriis, majanduskriis!"
Rebane tuli vastu: "Mis sa karjud? Mulle andis kasukas enne sooja ja annab ka nüüd."
Ahv läks natuke eemale ja jäi mõttesse: "Tõesti-tõesti, mis ma ikka karjun. Mul oli p...se enne majanduskriisi paljas ja on seda ka edaspidi."

Loos on iva, kuid unustada ei tasuks seda, et vaatamata suurele emigratsioonile on „ahvide“ kogukond kasvanud, paljude „rebaste“ ja „huntide“ kasukad räbaldunud.
„Edukas“ fiskaalpoliitika (maksudega ja sotsiaaltagatistega trikitamised, praalimised) on reaaltulusid vähendanud, „ahvidelt“ viimasedki udemed tagumikult kitkunud.

Juulikuuses Euroopa Liidu inflatsiooniülevaates oli Eesti hindade kasvuliider. Isegi Rumeenia jäi seljataha.

Kaubad ja teenused peaksid meil kõrgepalgalistest riikidest oluliselt madalamad olema. Tööjõukulu omahinnas (seega ka müügihinnas) on oluline.
Erinevates riikides kaubitsevad ettevõtete rakendavad aga Eestis kõrgemaid hindu. Isegi autorehve müüvad ettevõtted Soomes odavamalt kui Eestis, rääkimata siis kõrgema käibemaksuga maksustatud toiduainetest.

Kõrged hinnad ei tulene meie ettevõtjate kasuahnusest, vaid kõrgest maksukoormusest (sh varjatud maksustamine), ebatervest konkurentsist (toetused, riigihanked, monopolid), elanike kesistest sissetulekutest (I kv mediaan netotöötasu alla 467 euro, olematud sotsiaalsed tagatised). Hinnakasv on riikliku fiskaalpoliitika tulem. Tegemist on võimuladviku praalimise viljadega.

Miinimum brutopalk on Eestis 278,02 eurot kuus. Netopalgana (see, mis arvele laekub) teeb see 241,53 eurot. Kui keegi väidab, et selline summa tagab toimetuleku, siis soovitaksin eeskuju näidata.

Miinimumpalk Eestis moodustab (Eurostati andmetel) 38 protsenti ELi riikide keskmisest miinimumpalgast. Majandusraskustes vaevlevas Kreekas ulatub see üle ELi keskmise. Sloveenias ja Hispaanias on see 103 protsenti keskmisest. Saksamaal, Taanis, Rootsis, Soomes, Itaalias, Küprosel ja Austrias miinimumpalk puudub. Tasemete pärast pole põhjust punastada.

Eestis ei saa paljud palgasaajad isegi närust miinimumi kätte, osad teevad selle saamiseks ületunde.

Töötukassa töötaja mitteametliku informatsiooni järgi pidavat Eestis olema üsna palju neid, kellele vaatamata täistööajale makstakse poole tööpäeva eest. Sellist võtet kasutatakse miinimumpalga nõude eiramiseks. Inimestel pole sellisest lähenemisest pääsu, sest sissetulekuta olemisele eelistatakse alandamist ja pakutavat piskut. Statistiliselt kajastub selline trikitamine tegelikkusest kõrgemas töötasus.

Kurb on olnud vaadata, kuidas võimuladvik teeb (paljudest) eestlastest kerjused, teeb kõik selleks, et Maarjamaa inimestest tühjaks jookseks.

Muudatuste tegemine Eestis pole lihtne, sest kodanikud pole otsustamistes vabad, sotsiaalkindlustussüsteem ei soosi seda. Sotsiaalsed tagatised Eestis on EL keskmisest (kogutoodangu kohta) kaks korda nadimad. Soomele jääme nominaalsummas alla koguni seitse korda.

Kriisieelse „ahvistaatuse“ saavutamiseks peaksid nominaalsissetulekud kasvama. Täpset suurust ei oska pakkuda, kuid madalama palgalistel peaks see (sh sotsiaalsed tagatised) poole suurem olema.

Ma ei usu, et inimesed on võimuladviku ülistuslauludest pimestatud, et ei teadvusta enam isegi elukeskkonna halvenemist. Kodumaalt lahkujate arv kinnitab, et mõistavad küll.

Jõukaks saadakse teiste arvel

2011-08-16T10:00:00.003+03:00

Eile sai nelikümmend aastat päevast, mil esimest korda ajaloos algas eksperiment ülemaailmse valuutaga, mille juurdeloomist ei kammitsenud enam ei teadaolevad kullavarud ega muud käega katsutavad varad. Tagantjärele on ilmne, et just selle USA presidendi Richard Nixoni otsusega külvati praegu kogu maailma majandust ja finantsturge raputava kriisi seemned.
http://majandus.delfi.ee/news/uudised/praeguse-kriisi-seemned-kulvas-usa-president-richard-nixon.d?id=55791380

Erinevalt Eestist langetatakse USAs kogukonnale kasulikke otsuseid. Demokraatia toimib.

Üdini halbu asju ei ole olemas. Igal halval on ka positiivseid külgi. Kõik oleneb sellest, millisest küljest asjale läheneda.

Imelik, et vaatamata sellele, et me ei suuda oma tillukeses Eestis elanike huvidest lähtuvalt ühiskonnakorraldust korraldada, meeldib meil suuremaid vendi õpetada.

USA prioriteediks on elanike heakäik. Selle tagamiseks ei peljata teistele tünga tegemist. Pooldan sellist suhtumist. Milleks muidu riiklust vaja.

Tunnistan, et taunin Eesti poliitikute pedantsust ja elanike käekäigu ohverdamist.

Võlg vajab tasumist. Aga just sellest lähtubki USA kogukond. USD kurss võib ju langeda, kuid ega siis kaupade hinnad nende turgudel samavõrra ei tõuse. Need tõusevad, kuid kordades vähem.

Tahame me seda või ei taha, kuid panustame kõik USDde juurde trükkimise korral USA välisvõla kustutamisesse ja nende kogukonna heakäiku.

Igati mõistlik tegu see rahatähtede juurdetrükkimine. Seda muidugi USA kogukonna seisukohtadest vaadates. See on ka üks põhjustest, miks eluolu USAs teistest ühiskondadest parem on. Eestist põgenetakse, USAs elamisest unistatakse.

Oluline pole see, mida me ise arvame, vaid see, mida ühiselt otsustame

2011-08-14T21:40:00.003+03:00

Ajaloolane David Vseviov tõrjub Delfi videoväitluses presidendi otsevalimiste mõtet väitega, et ka linnapeade ja ettevõtete juhtide valimisel kasutatakse Eestis kaudseid valimisi. “Põhijoontes ei ole presidendivalimiste kord midagi unikaalset. Tuletan meelde, et me ei valinud ka Tallinna või Tartu linnapead personaalselt. Valisime teatud erakondade esindajaid.”
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/delfi-videovaitlus-david-vseviov-ega-me-tallinna-linnapead-ka-ei-vali.d?id=55654966

Oluline pole niivõrd see, mida me ise arvame, vaid see, mida ühiselt otsustame.

Presidendi institutsiooni olulisemaks ülesandeks võiks olla kogukonna liitmine, üksmeelsus- ja patriotismitunde kujundamine, demokraatiavahiks olemine.

Riigikogul on vormiline kuju – tegemist peaks olema elanike esindusega, on aga valitsuste käepikendus, millel puudub side kodanikega. Riigikogust on saanud tarbetu ja kulukas institutsioon, mis tegeleb vaid iseendaga ja valitsuskabineti tahte seadustamisega. Demokraatia alustala - võimude lahusus - ei toimi.

Poliitika Eestis põhineb diktaadil, presidendi institutsioonist saanud selle instrument. Valimissüsteem toetab sellist lähenemist.

Kui rahvas peab presidendi institutsiooni vajalikuks, siis tuleb ka isik ametisse ühiselt valida.

Kummaline, et Eestis määrab Riigikogu isikkoosseisu ja isiku, kes presidendi ametit peab tühine grupp inimesi.

Meid on niigi vähe.

Kummaline on ka see, et võimuladviku arvates rahvast ei tohigi otsustusprotsessidesse kaasata, sest tavainimesed lähenevad erinevalt neist asjadele emotsionaalselt. Soovitakse maksude kaotamist, toetuste kasvatamist.

Nii see aga ei ole.

Kodanikud soovivad valitsejatest erinevat lähenemist, kulutuste põhjendatust.

Toompeavõlvide pudrumägede ümber askeldajate (ja nende suuvoodrite) mõttemaailm erineb enamuse omast.

Valimissüsteem ja võimuladviku reeglite järgi elamine tingib selle.

Demokraatia pole valitsemisvorm, vaid lähenemine

2011-08-09T11:39:00.008+03:00

Presidendi institutsioonil puudub Eestis mõte. Tegemist peaks olema Demokraatia alustalaga, institutsioon on aga diktatuuri teenistuses.

Kui rahvas peab presidendi institutsiooni vajalikuks, siis tuleb ka isik ametisse ühiselt valida.

Eestis otsustavad, kellest saab president, erakondade võtmeisikud. Mis aga veelgi hullem – nemad panevad paika Riigikogu isikkoosseisu, määravad ühiskonnas toimivad mängureeglid.

Poliitikute hulgas domineerib seisukoht, et elanikke otsustusteprotsessidesse kaasata ei saa, sest ühiskonnas toimuvatele protsessidele lähenetakse emotsionaalselt. Soovitakse maksude kaotamist, toetuste kasvatamist.

Nii see muidugi ei ole. Inimesed soovivad teistsugust lähenemist, tegemiste ja kulutuste põhjendatust, ühtekuuluvustunnet.

Tagatubade poliitiline monopoolsus tuleks ajaloo prügikasti visata, otsustuste langetamisesse kodanikualgatuslike ühendusi kaasata. Võimuladviku isiklike ambitsioonide (ja kaasmaalaste manipuleerimise) tingimuses tõmbame rahvusriigile kriipsu peale.

Ma ei nõustu väitega, et kogu maailm harrastab Eestiga sarnast demokraatiat. Selline hinnang pole adekvaatne.

Selleks, et adekvaatselt ühiskondi võrrelda ei piisa meedia kajastusest ega turistina piirkondade külastamisest, tuleb ühiskondade igapäeva tegemistesse sulanduda.

Olen mõnda aega USAs elanud, üritanud olla aktiivne ühiskondlikus tegevuses ja suhtluses.
Kogemustele tuginedes võin kinnitata, et demokraatia, mida harrastatakse USAs erineb Eesti omast nagu öö päevast. Erinevused ei tulene mitte materiaalsete ressursside erinevustest, vaid suhtumisest.

Võtame või arutelud, mis ühiskondade kulutuste üle toimuvad. USAs on need laiapõhjalised. Kompromissid on enamusele vastuvõetavad. Eestis toimuvad arutelud koalitsiooni tagatubades. Tühine kooslus kehtestab reegleid enamusele.

USAs ei paista valitsemine eesmärgiks olema, tegemist on vahendiga. Üldsuse nõudmisel astuvad valitud tagasi. Kohtuotsuseid pole tarvis fabritseerida, tühjale-tähjale aega kulutada. Mõni kuu tagasi astus tagasi kongressiliige Weiner, sest ta pälvis (meie mõistes täiesti tühise asja pärast: sotsiaalmeedias vastassoo esindajatega suhtlemine) üldsuse pahameele. Eestis ei astuta isegi siis tagasi, kui tuvastatakse seaduserikkumine (nt A.Tsahkna joobes auto juhtimine), rääkimata siis veel eetika ja moraalinormide eiramisest. Oleme JOKK mahhinatsioonidest läbi imbunud.

USA demokraatia põhineb võimude lahususel. Eestis nullib selle valimis- ja erakonnaseadus, erakondade rahastamine.

Oleme harjunud probleemidele põhjendusi mujalt otsima. Kõrgetes toiduainete hindades peame süüdlaseks maailmamajandust, diktatuuri viljelemises teiste sarnast käitumist. Pisirahvana tuleks enesekriitilisem olla.

Eesti demokraatial on diktatuuri vorm, rahvavõim asendunud pisikese grupi diktaadiga.

Demokraatia pole valitsemisvorm, vaid lähenemine, mida võimuladvik Eestis kuritarvitab – kasutab isiklike seisukohtade läbisurumiseks, enesele heaolu tagamiseks, apsakate põhjendamiseks.

Aeg oleks demokraatiat viljelema hakata.

Demokraatias pole kohta valetamisele ega petmisele. Need on diktatuuri pärusmaa.

Teisi karta pole põhjust, karta tuleb iseennast

2011-08-08T18:10:00.004+03:00

ÄP:
Riikide võlakriis ohustab ka Eesti majandust, kuid äsja nähtud ulatusega kriisi ei peaks me kartma, arvab rahandusminister Jürgen Ligi.
http://www.e24.ee/523186/ligi-volakriis-ohustab-eesti-majandust/?t=200#l

Teisi karta pole põhjust, karta tuleb iseennast.

Eesti majandusel pole põhjust teiste riikide võlakriise peljata, peljata tuleb enda sissetulekuid (I kv mediaan netokuupalk alla 465 euro, sotsiaalsed tagatised olematud) ja suurt välisvõlga (riigi välisvõlg ca 136% sisemajanduse kogutoodangust, oluliselt suurem kui USAl).

Nõudlus Eesti siseturul on tagasihoidlik. Tulubaasi langedes langeb see veelgi.

Kasvavad finantskulud, kasvab võlajääk.

USAl ja paljudel teistel riikidel pole probleeme kulutuste kärpimisega. Priiskamisega polda ju kitsid oldud.

USAl annab näiteks sõjaliste kulutustega suurt kokkuhoidu saavutada.

Võlakoormuse vähendamine pole isegi vajalik, sest see on mõistlik, piiramist vajab vaid kasv.

Probleemide lahendamine Eestis on teistest valulisem – kodanike arvel kärpida pole võimalik, võimuladvik mugavustes järgi ei anna.

Demokraatia ponnistusi ei tasuks diktatuuriga ühte patta panna

2011-08-05T18:19:00.006+03:00

Ajaleht Washington Post soovitab USA poliitikutel võtta õppust Eesti valitsusest, mis ei karda teha keerulisi otsuseid.
http://www.e24.ee/521010/washington-post-soovitab-usa-poliitikutel-ansipilt-oppida/#.TjvYl9Fn8CE.facebook

Demokraatia ponnistusi ei tasuks diktatuuriga ühte patta panna.

Poliitilised protsessid Eestis põhinevad diktaadil. USA on demokraatlik riik, valitsus ei saa oma suva järgi toimida.

See, mis meeldib valitsustele, ei meeldi alati (tegelikult enamasti) rahvale. Demokraatias teenivad valitsused rahvast. Vastupidine lähenemine (nii nagu Eestis) ei tule kõne allagi.

Eesti valitsuste (ise) otsustamised ei nõua julgust, vaid ülbust ja häbematust. Lähenemist ei tuleks imetleda, vaid taunida.

Eesti võimuladviku mainitud lähenemine väljapoole ei paista. Märgata pole isegi seda, et töötus ei vähene statistiliste näitajaga samas tempos või, et sisemajanduskogutoodangu kasv põhineb paljuski mittekonverteeritaval kogutoodangul (kasumi optimeerimisest innustunud välisinvestorid, riigieelarvelised kulutused, toetused, inflatsioon jmt).
Märgata pole kodanike massilist põgenemist.

Demokraatlikes riikides pole valetamine tavaks. Eesti võimuladvik pole aldis üksnes valetama, vaid ka varastama. Pensionäridelt kümnete miljonite eurode eest seadusevastaselt maksude sissenõudmine on varastamine. Teisiti ei kvalifitseeru ka elanike tühiste toetuste vähendamine või kaotamine (hambaravi, haiguspäevade kompensatsioon jm), enesele ja sõpruskonnale suurte sissetulekute tagamine.

Pististe võtjate ja ühisrahade nihverdajate ettelugemisel pole mõtet. Nendest kuuleme meedia vahendusel pidevalt.

Üksnes Tallinna linnavalitsuses on päevavalgele toodud kümneid sulisid, avastatud on mittetulundusühingute varjus askeldavaid vargaid.

Tegemist on vaid jäämäe veepealse osaga.

Poliitilist kultuuritust Eestis ei tasuks imetleda, vaid kritiseerida ja taunida. Vastasel juhul ei lühenegi kodanikele kahjulike otsuste langetamiste jada.

Hinnad on Eestis põhjendamatult kõrged

2011-08-04T16:09:00.005+03:00

Toidu hinnad Tallinna Raekoja platsil on võrreldavad Lääne-Euroopaga, sama seis on ka näiteks mõnes kaubamajas, ent viimastele kohalikke kliente jätkub, rääkis Hotellide ja Restoranide Liidu juhatuse esimees Feliks Mägus.
Ega odavad hinnad ei ainuke põhjus, miks turistid siia tulevad. Loodetavasti nii Tallinn kui ka Eesti tervikuna suudab olla reisisihtkohana olla atraktiivne ka tulevikus.
http://www.epl.ee/artikkel/601724

Ettevõlus peab kasumlikult majandama, vastasel korral pole see jätkusuutlik.

Vahet tuleb teha arvestuslikul ja kassapõhisel kasumil. Kasum ei tähenda alati eurosid, mis kellegi taskusse kukuvad. Ka kasumilikud ettevõtted pankrotistuvad.
Kasumit saab teenida mitmeti – mahtude pealt, kõrge marginaaliga. Tänavatel müüjad (ja ka paljud teised jaemüüjad) on valinud viimase tee.

Eestis peaksid kaubad ja teenused kõrgepalgalistest riikidest oluliselt madalamad olema. Tööjõukulu omahinnas on oluline. Aastaid tagasi kalkuleerisin selle osaks (koos maksudega) pea poole sisemajanduse kogutoodangust.

Hinnad Eestis on põhjendamatult kõrged. See ei tulene niivõrd ettevõtjate kasuahnusest, kuivõrd suurest maksukoormusest (sh varjatud maksustamine), ebatervest konkurentsist (toetused, riigihanked, monopolid), elanike kesistest sissetulekutest (I kv mediaan neto töötasu alla 465 euro, olematud sotsiaalsed tagatised).

Hindade langetamisega annaks küll müügimahtusid kasvatada (kasum jääks samaks), kuid ebakindlus ei soosi seda, sest tarbijad on hinnatõusu suhtes tundlikud.

Eesti kõrged hinnad on riikliku fiskaalpoliitika tulem. Tegemist on avaliku sektori praalimise viljadega.

Ka homodel peab olema kohustus ise järglasi toota

2011-08-03T21:33:00.004+03:00

Albert Schweitzer on klassik, kelle ellusuhtumisest on palju õppida. Mulle sümpatiseerib tema arusaam eetikast. Tema arvates võib eetilisust taandada üheleainsale moraaliprintsiibile – elu säilitamisele tema kõige kõrgemal tasemel ja elu edasiviimisele.

Kõigil on elu edasiviimisel oluline roll, selles seisnebki eksistentsi mõte. Vaatamata sellele, et elumõtte näol on tegemist sügav-filossoofilise mõistega, on selle sisu lihtne ning üheselt defineeritav - järeltulijate saamine ja nende üleskasvatamine.

Elusloodus on maailma suurimaid imesid. Ainuüksi Eesti territooriumil arvatakse elavat üle mitmekümne tuhande erineva liigi. Osa neist varjavad ennast nii oskuslikult, et isegi teadlased pole suutnud neid senini avastada. Elusloodus elab sünergias – üksiku liigi elu sõltub teise olemasolust.

Vaatamata elusorganismide paljususele ja mitmekesisusele on neil üks ühine sarnasus -järglaste saamine, nende eest hoolitsemine ja elu edasiviimine on see, mille nimel elatakse. Kui taimeriigis piirdub järeltulija eest hoolitsemine seemne soodsasse pinnasesse poetamises, siis fauna esindajatel sisaldab see palju enamat – järglase kaitsmist, toitmist, õpetamist, ühesõnaga kõike seda, mis on vajalik ühe tugeva ja elujõulise järglase üleskasvatamiseks.

Elukeskkond on aegade jooksul muutunud. Paratamatult on sellega kaasnenud mõnede liikide kadumine ja uute, keskkonnatingimustele sobilike teke. Aeg ei ole jätnud mõjutamata ka homo sapiensi arengut.

Märgata on suuri muudatusi inimese elustiilis ja eelistustes. Kasvanud on selliste indiviidide hulk, kelle tegevus ei allu enam loodusseadustele. Sündimata lapsi ohverdatakse isiklikule tööalasele edule, eksootilistele põnevusreisidele, prestiižikas piirkonnas asuvale eluasemele, nooblile sõiduvahendile või mõnele muule mugavat äraelamist võimaldavale tegevusele ja materiaalsele hüvele.

Suurenenud on nende arv, kes on valinud elutööks sooliste eelistuste taganõudmise. Selline egoistlik ellusuhtumine ja enesekesksus ei toeta jätkusuutlikku looduskeskkonda. Homoseksuaalide avalduste kõrval jäävad mulle arusaamatuks ka feministide seisukohad, Marianne Mikko selleteemalised väljaütlemised tekitavad trotsi.

Sooliste orientatsioonide propagandamasin on tülgastav ja kurnav. Elumõte ei seisne ju kellegi ihades ja naudingutes, vaid järeltulevas põlves.

Füsioloogiliselt terve naine on võimeline elu andma mitmekümnele järeltulijale. Objektiivsetel tingimustel on soovid tagasihoidlikumad. Maailmarahvaste ajalood kinnitavad, et mida kõrgemad on materiaalsed elustandardid ja suuremad sellel põhinevad ihad, seda vähem väärtustatakse järeltulevat põlvkonda.

Egoism on viinud selleni, et laste soetamine ei ole enam popp. Isegi ressursside ümberjagamine ei taga muutusi eelistustes. Lastetoetuste, sünnitoetuste, vanemate puhkuste tasustamise ja muude rahaliste eraldiste mõju iibe tõstmisele ei ole jätkusuutlik, sest selle tagamises osalejate arv on toetuse saajatest palju laiem.

Kõigil ühiskonnaliikmetel - vanavanematel, onudel-tädidel, sõpradel ja isegi naabritel, on selles oluline roll. Isegi kui toetuste kehtestamisega saavutataksegi mõningane sündide suurenemine, siis on sellel lühiajaline mõju, sest inimeste ootused hüvitistele aina kasvavad.

Lapsevanema roll vajaks väärtustamist. Homolembesus ei soosi lapsenaeru.
Täiuslik elu põhineb mehe ja naise kooselul, armastuse viljadel.

Imetava ema ilu väärib imetlemist. Last kandva naise sära on võrreldamatu - isegi kõige paremini meigitud ja moodsalt riietatud naispoliitik peaks tunduma ennast tema kõrval tühisena.

Sündivus kasvaks tormiliselt, kui toimuksid korrektsioonid väärtushinnangutes – kui isa roll muutuks Hummeri omamisest või geyks olemisest prestiižikamaks, emaksolemine paljude unistuseks.

Mees ja naine on elumõtte kandvaks talaks. Huvigrupid propageerivad hetkelisi väärtusi, millel puudub seos elumõttega.

Naudingutel ja massipsühhoosil põhinevad eelistused vajaksid ümberreastamist, loodusseadused aupaistelisemale kohale nihutamist.
Loodus on teinud imet - võimaldades inimestel sünnitada lapsi, andes seejuures piisavalt elupäevi nende armastamiseks ja üleskasvatamiseks. Isiklike naudingute nimel sellise ime kasutamata jätmine on kurjast.

Võiksime leppida diktatuuriga

2011-08-02T16:26:00.006+03:00

Diktatuur on autokraatlik valitsemisvorm, milles juhil ehk diktaatoril on piiramatu võim otsuste tegemisel. Mitte millegagi piiratud, seadustega kitsendamata, jõule toetuv võim.
Diktatuuris puudub valitsuse vahetamise demokraatlik võimalus nmoraalsetele ja eetilistele tagajärgede eest.
Konstitutsioonilise demokraatia kõrval on diktatuur tänapäeval kõige levinum valitsusvorm. Süsteemi defineerimine diktatuurina on komplitseeritud, sest üldjuhul on puudus usaldatavatest andmetest (Vikipeedia).

Ehedaid asju ei eksisteeri. Neid ei eksisteeri looduses ega inimsuhetes.

Räägime isikutüüpidest (koleerik, sangviinik jne). Tegemist on seguga, milles mõni omadus domineerib.

Ka diktatuuril on demokraatlikke jooni, demokraatial diktatuuri vorme.

Kui lubate, siis tõestusega süvitsi ei lähe. Hargnevate niidikeste kokku põimimine käib üle jõu. Tulemiga pole midagi peale hakata. Arutelude eelduseks on selgus/ühtne arusaam terminites. Vastasel korral muutuvad need vaidluseks.

Olen paigutanud Eesti avaliku võimu lähenemisi (valimised, esindamised, otsustusprotsess, sõnaõigus ( ka meedias), võimuesindajate PS ja seaduste järgimine, vastutus, avalikustamine jmt) demokraatia/diktatuuri teljele. Olenemata meeleolust saan tulemuseks diktatuuririigi.

Viimast ei tasuks karta ega häbene. Selles võib peituda isegi „Nokia“.

Rahulolematust saab avaldada ka teisti: kas me sellist diktatuuri tahame.

Demokraatia juurde tulles mäletan õpitut: demokraatia põhitunnus avaldub selles, kui aruandlus toimub ülevalt alla, valimine alt üles. NSVL aegadel (nii nagu praegugi) räägiti üht, tehti teist, kuid see ei devalveeri öeldut.

Mulle seostub demokraatia valimistega ja võimude (täitevvõim, seadusandev võim) lahususega, mida Eestis ei praktiseerita. Väide, et valimistel lähtutakse valimisseadusest pole pehmendav, vaid raskendav asjaolu. Diktatuur (koalitsiooni tagatoad) kehtestab seadusi.

Võiksime leppida diktatuuriga, kuid see võiks põhineda ühisseisukohal. Kuidas seda tuletada on iseküsimus, sest diktatuuri tingimustes ühisnimetaja leidmine on võimatu.

Elektrihinnatõus samastub maksukoormuse kasvuga

2011-08-01T01:33:00.002+03:00

Elektrihinna tõusu ei tohiks käsitleda maksukoormuse kasvuna, kuna on loomulik, et riik võtab Eesti Energiast dividende, leiab endine rahandusminister Aivar Sõerd. „See, et omanik dividende võtab, on täiesti loomulik. Eesti Energiast ei võeta kunagi välja ka kogu kasumit, vaid mõistlik osa," lisas ta.
http://www.ap3.ee/article/2011/7/30/soerd-eesti-energiast-dividende-votta-on-loomulik

Kulusid saab jaotada erinevat.

Erinevalt annab kajastada projektide kasumeid.

Eesti Energia maksis 2009. aastal riigile dividenditulu 1,36 mld krooni. 2007/2008. majandusaasta puhaskasum oli 0,61 mld krooni, 2008/2009. aastal 1,36 mld krooni.

EE 2009/2010 konsolideeritud majandusaasta aruandes on kirjas ettepanek: maksta aktsionärile dividendidena 1,71 mld krooni.

Olenemata arvestusperioodist (2007/2008 või 2008/2009) maksti 2009. aastal müügikäibest riigile 13- 15%.

Olen Aivar Sõerdist erineval seisukohal – dividendikulu ei kvalifitseeru „mõistliku osa“ alla. Elektri omahind ja kasumimarginaal on Eestis põhjendamatult kõrged, riigile makstav dividenditulu varjatud maksustamisega samastatav.

Eestis harrastatav poliitiline kultuur põhineb pettusel. Puhas pole sellest ka maksupoliitika - varjatud maksustamisest on saanud tava.

Eesti välisvõlg on hirmuäratav

2011-07-30T13:35:00.003+03:00

Eesti välisvõlg on hirmuäratav. USA, Kreeka jt riikide võlakohustuste muretsemise, Norra terrorirünnaku lahkamise asemel oleks tarmukam enda tegemistes puudusi märgata, nendega tegeleda.

Riigivõlga tuleks käsitleda koguvõlana, mitte vaid valitsuse võlana. Elanikud maksejõuetuse korral lähevad võlad valitsustele.

Eestlaste välisvõlg on ameeriklastest oluliselt suurem. Eesti valitsuse tagasihoidlik laenukoormus näitab võimuladviku suhtumist kodanikesse, millega uhkustada pole põhjust.

USA võlakatus elaniku kohta (311 853 000) on 45 836 dollarit. 2009. aasta uuringute järgi oli leibkonna keskmine sissetulek 49 777 dollarit.

Aastapalk on samas suurusjärgus.

Sisemajanduse kogutoodang on võlaga võrreldav.

Eesti koguvõlg on ulatub 136% sisemajanduse kogutoodangust. See kasvab. Tegemist on USAst suurema näitajaga.

Kui lugeda Eesti kogu välisvõlaks 19,7 miljardit eurot ja elanike arvuks 1,34 miljonit ( tegemist on üle paisutatud näitajaga, tegelikkuses elab vähem inimesi), siis oleks võlg elaniku kohta 14 701 eurot.

SKT oli 2010. aastal 14, 5 miljardit eurot, statistiline bruto töötasu (blufitud näitaja, pole tegemist mediaaniga) 792 eurot kuus.

USA probleemide lahendamine on lihtne, kulutuste kärpimise võimalusi piisavalt. Demokraatia toimib. Üksnes sõjaliste kulutuste vähenemisega annab palju ära teha. Võlakoormuse vähendamine pole vajalik, tuleb vaid piirata kasvu.

Probleemide lahendamine Eestis on palju valulisem. Kohati tundub, et ükski kivi ei saa siin samale kohale jääda. Vaatamata sellele, et võimuladvikule sellised muudatused ei meeldi, on need väga vajalikud.

Avalikus sektoris peaksid palgad madalamad olema

2011-07-29T19:55:00.002+03:00

2010. aastal oli keskmine brutopalk avalikus sektoris 821 eurot, erasektoris 780 eurot. Avalikus sektoris teeniti üle 5% kõrgemat töötasu.

Töötajate arv vähenes erasektoris aastaga 7,7 protsenti, avalikus sektoris vaid 1,9 protsenti.

Üritasin statistikaametist juba 2007. aastal saada infot avaliku sektori ja erasektori tööjõukulututuste tendentside kohta, kuid tulemusteta. Väideti, et tegemist on tundliku infoga, seda ei koguta ega väljastata.

Rusikareegli järgi peaksid palgad avalikus sektoris (erasektoriga võrreldes) madalamad olema. Riike, kus praktiseeritakse vastupidist lähenemist ei tohiks palju olla.

Eesti probleemid on USA omadest oluliselt tõsisemad

2011-07-28T18:30:00.003+03:00

Rahandusminister Jürgen Ligi kommenteeris täna valituse pressibriifingul, et Ameerika Ühendriigid on võlakriisi lahendusest kaugemal kui Euroopa ja dollari olukord on fundamentaalselt kehvem kui eurol. "Kreekaga vähemalt keegi tegeleb, USAs on praegu patiseis," lisas Ligi.http://www.raamatupidaja.ee/?PublicationId=6f7875dd-72ad-49d5-8090-abf04451d20d

Arutelud USAs on tulised. Põhimõttelistes küsimustes (laenulae tõstmine, kulutuste vähendamine) on aga üksmeel olemas.

Suurem osa riigivõlast koosneb sisevõlast (sotsiaalreserv, föderaalreserv, võlakirjaomanikud).

Kogu USA välisvõlg (sisemajanduse kogutoodangu kohta) on Eesti omast palju madalam.

Olukorraga Eestis, kus kodanike ja ettevõtete võlad kasvavad, riigi oma on aga kontrolli all, pole põhjust keskida. See näitab vaid võimulolijate ülbet suhtumist kodanikesse.

Mul pole kahtlust, et USAs riigikulutusi piiratakse. See on aga peamine.

Võlalimiidi tõstmine ei jää olemata. Loodetavast nihkub see peagi vanasse sängi tagasi.