Ärma talud, ämma rahaga kilekottide täitmised,
ettevõtetelt nihverdatud summad (WEB Fond, Autorollo, „toetused
erakondadele“ jne), riigiettevõtetest kanditud ressursid (töökohad lojaalsetele
sh nõukoguliikmetele tehtavad kulutused, riigihanked, monopoolsusega teenitud
dividenditulu jne) ja palju muud ühiskonnaliikmete enamuse seisukohalt vaadates
ebaeetilist toimib seetõttu, et meie demokraatia alustala –
valimissüsteem – lonkab mõlemast jalast.
Erakondade ülemvõim (nende rahastamine, valimistel
positsioneerimine, valimisliitude keelustamine) lämmatab enamuse tahte, teeb
Eestist korrumpeerunud riigikese.
Mõni mees võib rusikatega rinnale taguda ja
statistilisele korruptsiooniindeksile vihjata, kuid kui suvaliste arvude
kombinatsioone uskuda, siis oleme petta saanud.
Nii nagu saime petta ka ettevõtlusabi suunamisega
küllusega ümbritsetud mehe mugavuste tagamisse.
Eriti võigas
tundub mehe temp selle taustal, kui riik küsib 500 perelt toetust tagasi.
Summade erinevus on küll kolmekordsest
väiksem, kuid ühe arvu taga on lipsuga mees, teise taga 500 leibkonda. Ei saa
olla nii, et 500 peavad tagasi maksma, üks aga laseb nätsu nätsutades
helesinise limusiiniga teiste kulul edasi.
