Friday, September 30, 2016

President võiks olla inimene, kes oleks ka lapselapsi põlvel kiigutanud


Mulle sümpatiseerib idamaine kultuur, kuna selles austatakse elukogemusi. Idamaistes ühiskondades liigutakse ka karjääriredelil edasi üksnes kogemuste abil. Meie ühiskonnas on lähenemine vastupidine - tippu jõuavad soravad kõnelejad või siis protestikandidaadid. Kahju, et see nii on.
Mõned aastad tagasi sai Eestis peaministriks inimene, kes ei peagi mõistma ühiskonnas toimuvat. Kolmekümnendates mees ei saa mõista ühiskonnas toimuvat. Mina hakkasin ühiskonnakorralduses toimuvat mõistma alles siis, kui hakkasin lastelastega tegelema. Sellest ajast olen veendunud, et kortsud näol ja hall juustes võimaldavad põlvkondade probleeme adekvaatsemalt hinnata.
Meie ühiskonnas elukogemust ei hinnata. Ühiskonnakorralduses domineerivad noorema põlvkonna seisukohad.  Pole mingi ime, kui riigieelarve tasakaalu nimel tuuakse ohvriks vanem ja väetim generatsioon.
Mõned aastad tagasi pandi Eest Vabariigi peaministriks poliitilisele grupeeringule lojaalne noormees. See et tal puudus ühiskonnakorralduses toimuva mõistmiseks vajalik elukogemus, polnud oluline.
Ka Eesti Vabariigi Presidendi valimised teevad mind murelikuks.
Kersti Kaljulaid võib olla väga tark ja tore inimene, kuid ta pole pidanud vanaema ametit ega kogenud teisi ühiskonnaliikmeid murelikuks tegevaid kohustusi . Vanaemaks ei saada üksnes lapselaste sündimisega, selleks tuleb nendega ka tegeleda.
Eesti Vabariigi Presidendiks olla suuremate elukogemustega inimene, sest siis osatakse ühiskonnas valitsevaid probleeme adekvaatsemalt hinnata. Presidendil võiks olla lastelaste kantseldasime kogemus, ja miks mitte ka tööturult kõrvale tõrjutu kogemus. President peaks ühiskonnas oimuvale lähenema laiemalt - mõistma kõikide sotsiaalsete gruppide muresid ja tajuma nende ootusi. Kui Kersti Kaljulaidi oleks ametisse valinud ühiskonnaliikmete enamus, siis võiks ka mainitud puudustega leppida, kuid nii see polnud.
Mina pole kindel, et Eestimaalased selliselt valitud presidenti väärivad. Demokraatlikes ühiskondades valitakse president ühiskonnaliikmete enamuse kriteeriumite järgi. Meie Presidenti jäävad aga saatma tagatubade diilid ja nende enda töökohtade (riigikoguliikme, valitsusliikme, nõukoguliikme jmt) kaotuse hirm.

Tuesday, September 27, 2016

Ühiskonnad, kus eesmärgiks kassa täitmine, ei paku vaimutervet ühiskonnakorraldust


Rahale pühendumine teeb hinge haigeks. Ka ühiskonnad, kus on eesmärk kassa täitmine, ei paku vaimutervet ühiskonnakorraldust.
Haigekassa tulubaasi kiirema kasvu ponnistustest rääkimine polnud veel vaibunud, kui juba tuli ühe parlamendierakonna esinumber välja ettepanekuga tõsta pensioniiga 65-lt aastalt 70-le. Põhjendus peituvat tulude kasvust kiiremini kasvavatel väljaminekutel pensionide maksmiseks. Matemaatiliselt on poliitiku ettepanek õige, kuid elukorralduse seisukohalt vaadates kummaline.
Teadvustada tuleks, et pensionile ei jääda alati rahasumma pärast, vaid ka seetõttu, et tervis on käest või et (üle viiekümnestele) ei pakuta enam (erialast) tööd. Pensioniea tõstmisel ei tohiks unustada eestlaste tervelt elatud aastate statistilist numbrit, aga mõtteainet on peale selle veelgi.
Ma pole pensionealine, kuid olen kuuekordne vanaisa. Mõned aastad tagasi olin veel nooruslik ja särtsakas isa, kuid hetkega laskusin ühiskonnaredelil astme võrra madalamale – jõudsin vanavanema staatusesse. See tekitas kaks tundumust korraga: rõõmu lastelastest ja kurbuse ühiskonna n-ö ebaoluliste liikmete hulka kuulumise pärast. Ühiskonnas valitsevate eelistuste järgi pole vanavanemaks saamise puhul tegemist edutamise, vaid allakäiguga. Tegemist oleks kui vana sõiduautoga, millele eelistatakse uut, kuid millest vabanemiseks ei raatsita kulutusi teha.
Kuigi pensionini on jäänud veel aastaid, oleks selleks ajaks pisipõnnidest sirgunud noorukid, kes vanaisa seltsi nii palju ei vajagi. Ühiskonnas toimivate reeglite järgi ei paista pisipõnnidel vanavanemate tuge ja hellust vaja olevatki.

Olin selliseid tendentse justkui ette aimanud, sest säästsin isegi siis, kui see võimatuna tundus. Kunagine tarmukus rahaasjadega ümberkäimisel võimaldab mul nüüd täita ka vanaisa rolli.

Tänaval liikudes vaatan nukrusega vanu sõiduautosid. Sama nukralt vaatan vanavanema ikka jõudnud inimeste silmadesse. Tunnen piinlikust ühiskonnas valitsevate väärtushinnangute pärast. Pensioniea tõstmine tingimustes, kus pensionieelikute teeneid ei vajata, peresuhted vajaksid aga korrastamist, on mõistetamatu. Kui pensionirahast tuleb puudu, siis on ka teine võimalus – langetada pensionimäära. Kumb oleks mõttekam, vajab selgitamist. Enne arutelu juurde asumist kärpigem aga eripensionite saajate arvu ja korrigeerigem kordades kõrgemaid pensionimäärasid keskmisele lähemale. Kui tahame praktiseerida solidaarset pensionite maksmise põhimõtet, siis puudub kõrgematel pensionimääradel põhjendatus.

Vanavanemate staatus ühiskonnas vajaks taastamist, pereväärtused ümber hindamist. Eesti lapsed ei peaks teistest kauem lasteaia seinte vahel viibima.

Üle võlli keeratud pinged ühiskonnas annaksid järele, kui kohtleksime kõiki sotsiaalseid gruppe võrdselt. Ühiskonnakorraldus muutuks siis mõistetavamaks. Mis võiks pisipõnnile vanaisa põlvel kiikumisest või vanaema turvalise põlle taha pugemisest väärtuslikum olla… ehk vaid imetava ema kallistused.

Linnaleht: http://www.linnaleht.ee/760649/kuhu-siis-jaavad-vanaemad-ja-vanaisad

Tuesday, September 20, 2016

Korrumpeerunud Demokraatia


Eestis saab presidendiks see, kellel on erakondade toetus. Kas pole kummaline, kui Presidendi koha saamiseks peab olema erakondade toetus?
Parteilastel puudub ühiskonnaliikmete enamuse toetus, kuid nemad otsustavad, kellest saab President.
Erakondade tegevus põhineb korruptsioonil.
Kui meie "valimised" pole vägivald enamuse tahte üle, siis tekib küsimus – mis vägivald üldse on?
Kui me nimetame seda aga "demokraatiaks", siis tõstatub küsimus, kuidas demokraatiat defineerida?

Sunday, September 4, 2016

Eesti majandustulem on EL nigelaim


 


Eurostati andmetel oli  teises kvartalis (eelmise aastaga võrreldes) Euroopa Liidu nigelaim majanduskasv Eestil. Kreeka tulem oli viletsam, kuid sellega ei tasuks arvestada.

Oleme enese tegemiste kiitmisega ja ebaõnnestumistele lohutuste otsimisega liiale läinud, oleme kaotanud reaalsustaju. Majanduskasvu vähikäikudes süüdistame eksporditurge, kuid neil läheb paremini. Kui eksportturgudel läheb paremini, siis tuleks enda otsuseid lahata.  Enese võimekusse tuleb uskuda, meie käekäik sõltub meist endast palju enam, kui seda arvame. 

Maksumäärade muutmistega annab majanduskasvu õhutada, kuid annab ka pidurdada. Oleme valinud viimase tee. Lätlastel läheb paremini. Tallinnas langetatud otsused kasvatavad nende (nt alkohoolsed joogid, kütused) müügikäibeid, suunavad lisasummasid nende riigikassasse. Makroökonoomilised analüüsid kinnitavad, et Eestis langetatud otsused avaldavad positiivset mõju lätlaste majanduskasvule. Naabrite hea käekäigu pärast tuleb rõõmu tunda, kuid ka enda käekäigu eest tuleks hoolt kanda.

Eesti maksulaekumine püstitab aina uusi rekordeid, kuid mitmed tendentsid (majanduskasvuindikaatorid, maksulaekumine, tööjõukukude osa jmt) vihjavad, et meie rahavedur on väsimas. Selle töörütmist välja minek eeldab karme otsuseid. Maksulaekumine on pika vinnaga.

Maksukoormust mõõdetakse riigi- ja omavalitsuste maksulaekumiste ja SKT jagatisega. Maksulaekumisi (kulupõhisest kõrgemad riigilõivud, töötuskindlustusmaks, trahvid, monopoolsete riigiettevõtete kasumid jmt) annab aga muudele tuluridadele kirjutada. Siit probleemid algavadki.

Arvame, et elame madala maksukoormusega riigis, kuid nii see pole. Arusaam muutuks, kui tooksime selguse eestlaste tegelikku maksukoormusese.

Maksukoormus Eestis on kõrge, see on kõrgemaid Euroopa Liidus. Varjatud maksustamine ilustab tegelikku olukorda. takistab majanduskasvule hoo sisse puhumist.

Oleme olukorras, kus Eesti majanduskasv on majandusühenduse nigelaim. Euroala riikide keskmine majanduskasv teises kvartalis (aastases võrdluses) oli 1,6% (Eurostat), Eestil 0,5%. Rumeenlased kasvatasid lisaväärtust 5,9 protsenti, slovakialased 3,7 protsenti, hispaanlased 3,2 protsenti. 

Eesti viie jõukama riigi hulka viimine pole üldsegi utoopia, kuid selle nimel tuleb pingutada – tuleb tegutseda sihikindlamalt ja tarmukamalt.

Thursday, September 1, 2016

Presidendivalimised kinnitavad meie Demokraatia võltsust


 
Presidendivalimised kinnitavad meie Demokraatia võltsust.
Demokraatia tähendab erinevaid seisukohti ja erinevaid eelistusi. Meil domineerivad kellegi arvamused. Demokraatia ei põhine kauplemistel või kokkulepetel, vaid enamuse tahtel. 
Fraktsiooni ühtne seisukoht pole demokraatia, vaid diktatuur. Kui tahame ühiskonnakorraldust (enamuse seisukohalt vaadates) paremaks muuta, siis tuleb lõpetada demokraatia mängimine ja hakata seda austama.
Võimu juures siblijad võivad selle peale muiata, kuid see polegi oluline. Oluline on see, kui ühiskonnaliikmete enamus mõistaks, et nende turjal lastakse liugu ja nende seisukohtade üle irvitatakse.