Seadusi ei tohi ka üllastel eesmärkidel rikkuda

Riigilõivumäärade tõstmised on inimesed nii tuimaks teinud, et silm nende tõstmise juures enam ei pilgu. Tegemist on aga tõsise seaduserikkumisega. Riigilõivude kasvatamine maksutulu kasvatamise eesmärgil on seadusevastane tegevus.

Valitsus kavandab uusi määrade muudatusi. Põhjenduseks tuuakse see, et mõningaid määrasid pole aastaid muudetud. Paljude määrade hüppeline tõstmine vaikitakse maha. Riigilõivumäärasid on kergitatud jõudsalt vaatamata sellele, et riigilõivuseadus nõuab kulupõhimõtte järgimist. Määrad ei tohi ületada protseduurilisi kulutusi.

Riigilõivumäärade muutmise tendentsid kinnitavad, et Eestis kasutatakse riigilõive ka kodanike maksustamiseks. Kui see on nii, siis on tegemist tahtliku seaduserikkumisega, millele peaksid järgnema sanktsioonid. Kuluhüvitise seadust annab mitmeti tõlgendada, kuid riigilõivuseadus sellist mängumaad ei anna. Ametiasutused (notarid, kohtud, autoregistrid jt ametiasutused) jätkavad aga suuremate summade kasseerimist. Seaduste eiramine ei peatu, sanktsioone ei järgne.

Eestlaste palgatasemete juures pole sõiduvahendi registrisse kandmise 130 euro suurune kulu usutav. Abielulahutuse registreerimiseks tehtav kulu (100 eurot) pole tõepärane. Sellised on riigilõivud, mis nendele toimingutele kehtivad. Ka 60 euro suurune riigilõiv passi vahetamise eest pole põhjendatud. Tegemist on ju keskmise palgasaaja kahe päevapalgaga (II kv mediaanpalk 794 eurot). Kohtus oma õiguste kaitsmine jääb keskmise sissetulekuga eestlasele unistuseks.

Valitsus põhjendab riigieelarvega kaasnevaid riigilõivumäärade muutmisi sellega, et mõned riigilõivumäärad on püsinud aastaid samal tasemel ning need ei katvat üldise hinnatõusu tingimustes kaasnevaid otseseid kulusid. Arvutusi põhjendusele ei järgne, exceli tabelit ei näidata.

Kui 2008. aastal maksis sõiduvahendi registrisse kandmise riigilõiv 63.91 eurot (1000.- krooni), siis praegu on see 130 eurot. Kasv üle 100 protsendi. Aasta eest oli passi väljastamise riigilõiv 28,76 eurot, nüüd 60 eurot. Kasv üle 100 protsendi. Näited kinnitavad, et riigilõivumäärade kehtestamisel ei järgita kulupõhimõtet. Kümne aasta tarbijahinna kasv oli kõigest 43 protsenti, riigilõivud kerkisid enam.

Riigilõivumäärad on meil kõrged, seaduste eiramine aga jätkub. Vaatamata isegi sellele, et ka riigikohtu põhiseaduslikkuse järelvalve kolleegium on juhtinud tähelepanu (õiguskantsleri 2014. aasta 22. detsembril esitatud vaidlustuse kontekstis) sellele, et kulupõhisest kõrgemad riigilõivumäärad on põhiseadusega vastuolus ja et riigilõivudega riigile tulu teenimine ja muude kulutuste finantseerimine pole seaduslik tegevus. Kui tahame olla õigusriik, siis järgigem seadusi. Ka jõupositsioonidel olijatel tuleb seda teha. Seadusi ei tohiks isegi üllastel eesmärkidel rikkuda, see tekitab ühiskonnas kaose.

Riigilõivudest laekub riigikassasse kopsakas summa. Oluline pole aga isegi see, kas summad, mida riigilõivudena kogutakse, on suured või väikesed. Oluline on teadmine, kas seadusandja võib seadustele valikuliselt läheneda. Kas ühtede paragrahvide (nt kuluhüvitiseseadus) ees kummardamine ja teiste (riigilõivuseadus, põhiseadus) peale sülitamine on õige tegu?

Eestis on otsustusõigus üksnes neil, kes kuluhüvitist saavad

Kahju, et meie ühiskonnakorralduse suundade üle otsustab käputäis inimesi. Sellest probleemid ühiskonnas algavadki. Isiklike huvide domineerimine hukutab isegi kaljuna seisva riikluse.

Arutelud põgenike (ehk immigrantide) vastuvõtmise (või mitte vastuvõtmise) üle väsitavad. Mina neid enam ei loe. 

Probleem pole ju üldsegi immigrantides, vaid otsustamisprotsessis. Oluline pole immigrantide arv, vaid see, kes selle numbri välja käib. 

Võiksime emigrante isegi enam vastu võtta, kui seda vaid peale ei surutaks.

Vabadus tähendab otsustusvabadust. Kahju, et meie ühiskonnaliikmetel seda pole. Eestis on otsustusõigus üksnes neil, kes kuluhüvitist saavad.

Kas pole kummaline?

Kaalus allavõtmine on imelihtne

Kaaluallavõtmisega teenitakse suuri summasid. Nii nagu kiilaspäisuse ja muu enesetunnet halvendava hälbega tegelemisega. Ülekaalulisi hullutatakse erinevate võtetega, kuid need pole tulemuslikud. Ainevahetused ja aktiivsused on inimestel erinevad, seetõttu ei saa tulemused sarnased olla.

Enne oma kogemuste juurde asumist lisan, et paksud inimesed mulle meeldivad. Seda muidugi siis, kui nad ennast oma kestas mõnusalt tunnevad. Tüsedate hulgas tundub vähem egotsentrilisi inimesi olevat.

Minu kehakaal on ületanud sadat kilo. Pool aastat tagasi kaalusin (182 cm pikkuse juures) 92 kg. Ratsionaalse inimesena teadsin, et ülekilodest vabanemiseks on kaks teed: tuleb vähem süüa või enam kulutada. Mingid ravimid ei aita. 

Tahtejõuetu inimesena polnud valmis meeleelundeid kiusama. Seetõttu ei tulnud dieedid ega toidupiirangud kõne alla. Otsustasin füüsilise aktiivsuse kasuks. Trennidest ei piisa. Valisin tegevuse, kus tuleb liikuda ja suhelda. 

Pool aastat hiljem kaalun 78 kg. Oma osa kehakaalu langetamises on ka väiksematel toidukogustel, kuid see ei tulene piirangutest, vaid tegemistest. Kui oled hõivatud meelepäraste tegemistega, siis ei mõtle söömisele - ei lase Pavlovi refleksil enda üle võimust võtta.

Võimuerakonnale süüdiste esitamine võrdub enesetapuga

Tallinna Sadamas, Eesti Energias ja teiste riigiettevõtetes toimuv ületab mõistuse piire, kuid poliitikud räägivad süütuse presumptsioonist ja löövad käega eetika- ning moraalinormidele. 

Üldsus on informeeritud, et Tallinna Sadamast ja Eesti Energiast on järjepidevalt kanditud suuri rahasummasid. Ettevõtete juhtimine on olnud aga võimuerakondade alluvuses, kes nõukogudes saadavaid hüvesid põhjendavad erilise vastutusega. 

Kas ei tuleks vastutada? Tagasiastumisest ei piisa.

Selle ootamine näitaks sinisilmsust. Kui reeglid ei sobi, siis annab neid muuta, toimunu aastakümneteks salastada. Nii see lähebki. Riigiprokuratuuri ja kaitsepolitseiamet teatasid, et Tallinna Sadamaga seotud kriminaalmenetluse käigus pole kogutud informatsiooni, mis viitaks, et mõnda erakonda oleks varjatult rahastatud. Kui Tallinna Sadam sponsoreerib "omade" tegevusi, need aga aga osutavad teeneid või teevad annetusi, kas see siis polegi varjatud rahastamine?

Tallinna Sadama ja Eesti Energia ümber toimuv lõpeb arvatavasti nii nagu varasemadki skandaalid – üks tembeldatakse süüdlaseks, poliitilised rühmitused jätkavad aga ühiskassa tühjendamist ja tavakodanikele järjest suuremate kohustuste panemist.

Meie ühiskonnakorralduse ülesehitus on tekitanud olukorra, kus Kapo pole huvitatud erakondade varjatud rahastamise avastamisest  huvitatud, kuna see tekitaks (revolutsioonilise) situatsiooni, kus ühed ei lepi sellega, teised ei saa selleta hakkama. 

Võimul püsimiseks on vaja väga palju raha. Rahakraanide kinni keeramine kukutaks ühiskonnas erakondliku ülemvõimu, mis ei saa võimule ja nende esindajatele meeldida. 

Kapo esindab riigivõimu. Võimuerakonnale süüdistuse esitamine tähendaks enesetappu. Reegleid kehtestavad ikka võimurid, mitte Kapo ega rahulolematud tavakodanikud.

Pole mingi saladus, kust tulevad „ämma“ rahad

Neinar Selil on tuline õigus, kui ta soovitab Tallinna Sadama kõrval uurida ka Estonian Airis ja Eesti Energias tehtavaid kulutusi Ka nendes ettevõtetes harrastatakse praalivat elustiili (ülemakstud nõukogud ja juhtkonnad, soosikute „sponsoreerimised“, isikliku äri ajamised jmt), kasutatakse olemasolevaid varasid (sh inimkapital) ebaotstarbekalt.

Tegelikult tuleks põhjalik auditeerimine läbi viia kogu riigisektoris (sh omavalitsustes). Ka siin tuleks  kulutused kontrolli alla saada. Kui me laiemalt probleemile ei lähene, siis jääme toimetama keskkonnas, kus mida kõrgem asjapulk, seda suuremaid õigusi ühisvara kasutamisel omab. Jääme riigiks, kus isegi kiire maksulaekumise kasvu tingimustes jääb rahast puudus.

Pole ju mingi saladus, kust pärinevad „ämma“ rahad, miks parteidele (ning nende bossidele) heldelt „annetusi“ tehakse.

Ühisvarade isiklike huvides kasutamist tuleb paremini ohjama hakata. Vastasel korral jääme eestlaste elujärje paranemisest üksnes numbritega põhjendama.