Toimumise ajast olenemata panevad riigikogu valimised alati
poliitkatla mulisema. Nelja aasta tagant supleme lubaduste lainetes. Siis leidub lahendusi ka kõige keerulisematele
probleemidele. Otsustajad pakatavad optimismist, tänavatelt ja voldikutelt
vaatavad vastu nende sõbralikud pilgud.
Valimisjärgne periood on teistsugune – see meenutab
uusaastaööle järgnevaid päevi, mil õues vedelevad põlenud rakettide kestad ja
prügikastide ümbrustesse ilmuvad okkaid maha langetavad kuused. Probleemide
lahendustele ilmuvad üleöö takistused. Optimism kaob, poliitilistelt
lubadustelt langevad okkad. Ülespoole pöördunud suunurgad langevad alla. Tegevus
liigub võimukoridoridesse, tulemit teadustab Riigi Teataja.
Toimuva mõistmiseks tuleb süüvida põhjustesse. Valituks
osutumine on privileeg. Valimissõela läbimise nimel tasub pingutada, kuna siis
kehtivad teistsugused reeglid. Mandaat annab õigusi, kohustustest ei räägi.
Isegi töölt võib puududa, kopsakas sissetulek jookseb selletagi. Tekib
maksuvaba kulutuse õigus. Kulutusteks eraldatud rahasumma ületab koguni
keskmise eestlase kuupalga. Tegevusaruandlust ei ole. Seadusepügala väänamise
eest kartsa ei pisteta. Kui keegi üritabki faktidega pätiks tembeldada, siis
annab tõendusmaterjali riigisaladuseks kuulutada.
Hirm on aga distsiplineeriv faktor. Kui see puudub, siis
muututakse isekaks ja enesekeskseks.
Teistsuguste reeglite järgi elamine ei võimalda õige mätta
otsast protsesse hinnata. Siit tulevad valed otsused (ühiskonnaliikmete
ootustele vastupidised), mida Toompeal langetatakse. Oleks valimiseelsete
lubaduste elluviimine kohustuslik, saaksime kuidagigi protsessidesse sekkuda,
kuid ka see võimalus on ära lõigatud. Sellest meie probleemid.
Kaootilisus seadustegevuses tekitab kaose ühiskonnas. See
aga nördimuse ja käegalöömise meeleolu ühiskonnaliikmes. Samasooliste
kooseluseadus, töövõimetusreform, valimisseadus, erakonnaseadus, eripensionide
seadus ja paljud teised seadused pole kodanike esindajate kehtestatud. Seda on
teinud teised.
Selleks, et üldsust esindada, tuleb orienteeruda
ühiskonnaliikmete eelistuste eelistustes. Eelistustes orienteerumisest ei
piisa. Eesti elukeskkonna Euroopa standarditeni viimiseks ei tohiks tegeleda
üksikute probleemidega, vaid panustada probleemide probleemidele. Tuleks tappa
mitu kärbest korraga, mitte joosta piitsaga ringi ja üritada üksikutele pihta
saada.
Meie riiklikud probleemid ei alga üksikute valdkondade
alarahastamisest, teostamata töövõimetusreformist, kesisest sõjalisest
võimekusest, haldusreformist ega kõrgetest tööjõumaksudest. Ei alga ka valedest
inimestest riigikogus, kesistest töötasudest ega madalatest sotsiaalsetest
toetustest.
Need algavad ebademokraatlikust riigijuhtimisest,
sotsiaalsete gruppide ebavõrdsest kohtlemisest, väärtushinnangutest. Kui
valitute tegevus põhineb vale tõe pähe esitamise kunstil, siis pole
elukeskkonna parandamine lihtne. Valetamiseta võimul aga ei püsi, sest siis
torkaks võimetus (teadvustatakse probleeme, kuid kõrvaldada ei suudeta) silma,
mis ei võimalda valimistel töövõitudest raporteerida.
Kõigele vaatamata valimiseelne aeg mulle meeldib. Nii nagu
meeldib ka vana-aastaõhtu. Mõlema sära jääb küll lühikeseks, kuid loob tunde, mis
toob puna põskedele. Järgnev on aga paratamatus. Nii nagu seda on see, et
sünnile järgneb millalgi surm.
