Ostkem eutanaasiateenust teistest riikides, Eestis ei tasu seda praktiseerida

Igal ponnistusel on eesmärk. See on ka elul. Elu ei hangita ega soetata, vaid saadakse. Saadakse kindlal eesmärgil – elu jätkamiseks ja genofondi parandamiseks. Elu eesmärgiks pole mõnude ega naudingute taga ajamine, vaid midagi enamat. Mugavustele panustamine teeb kalgiks ja teiste suhtes ükskõikseks. Väärarenguga ja puudega inimeste eest hoolitsemine küll elule pandud eesmärki ei täida, kuid võimaldab (tervetel) panustada ohverdamisele. Ohverdamiseta pole me inimesed, vaid monstrumid 

Eutanaasiale ei tohiks läheneda hooldaja aspektist (a la: „miks peab väärarenguga inimene tegema paljude inimeste elu põrguks!“), vaid hooldatava seisukohast. Kui hooldatav soovib elada, siis tuleb talle seda võimaldada.

Parimate otsuste kujundamiseks ei piisa  ratsionaalsest lähenemisest, arvestada tuleb ka emotsionaalsusega. Ratsionaalsuse ja emotsionaalsuse tasakaalu tingimustes sünnivad õiged otsused. 

Toon näite tööturult. Eesti tööturul (erinevalt paljudest teistest tööturgudest) valitseb segadus. Tööandjad ei leia sobilikke töötajaid, töötajad ei leia sobilikke tööandjad. Kuna läheneme probleemile ratsionaalselt (paremini või teisiti koolitada, tõsta palgatasemeid jne), kahe silma vahele jätame aga emotsionaalse külje (tunnustamine, kindlustunde tagamine, edutamine jmt), siis probleem jääbki lahendamata. Inimesed lahkuvad.

Töötajat ei tee heaks haridustase ega kõrge palk, vaid lojaalsus ja (töö tegemisest) huvitatus. Töövõtteid ei omandata koolis, vaid tööd tehes ja tegemistesse panustades.

Tulen eutanaasia juurde tagasi. Pooldan eutanaasiat, kuid mitte postsotsialistlikes riikides, kus ühiskonnakorralduses valitseb moraalitus ja väärtushinnangud pole demokraatlike riikide omadega võrreldavad. Kui terveid inimesi paigutatakse hullumajadesse, siis hakatakse eutanaasiat tegema ka neile, kes seda ihalda. Eutanaasiateenust (koos põhjendamisega) saab teistest riikidest sisse osta, Eestis ei tasuks seda praktiseerida.

Rail Balticu projekt on vaht, mida huvigrupp üldsusele pähe määrib

Mina ei usu, et Rail Balticu projekt teostub. Kui teostub, siis imetlen inimeste manipuleerimisvõimekust ja kummardan projektist huvitatute edukust. Ülejäänutesse suhtun kahjutundega. 

Arvudega võib mängida, kuid eimillestki ei saa tekkida seda, mis (projektis kavandatud) masinavärki töös hoiaks. 

Oleme harjunud projektide elluviimisel viitama loodud töökohtadele, kuid lisamata jätame selle, et sellega kaasneb ka (alternatiivsetes tegemistes) nende vähenemine. Vaadakem näiteks Elroni edunumbreid – rongi kasutajate arvu kasv (ja tulususe kasv) tõi kaasa bussi kasutajate arvu vähenemise. Ühe tegemise (rongiliikluse) tulususe (ja töökohtade) kasv toob kaasa teise (bussiliikluse) tulususe (ja töökohtade) vähenemise. Kui veel arvestada sellega, et rongliikluse tulusus tuleb suuresti meie kõikide taskust (doteerime toimub maksurahadest), siis pole rõõmustamiseks põhjust. Bussiliiklus on ühiskonnale kasulikum. 

Rail Balticu tasuvusse uskumine on sama, mis uskuda igiliikurisse. Perpetuum mobile praktiseerimise võimalikkust on kinnitatud sajandeid, kuid ükski seade pole tööle hakanud. 

Rail Balticu projekt on vaht, mida selle huvigrupp üritab üldsusele pähe määrida. Projekt ei saa käivituda, kuna rahavoogude numbrid ei pea vett. Projekt peab ära tasuma. 

Kui üldsust õnnestubki ära lollitada, siis tuleb saavutada ka kompromiss elukeskkonna peapeale pööramise osas, mida pole lihtne teha. Venemaal on ressursse, millega pinnase sorkijate vastaseid jõude (Greenpeace jne) maha suruda, meil neid pole.

Mida enam ma teemasse süüvin, seda enam süveneb minus veendumus, et ühiskonna otsustajad tegelevad Rail Balticu projektiga üksnes selleks, et oma ebaadekvaatseid otsuseid selle taha varjata ja üldsuse arvel edasi mõnusalt liugu lasta.

Ühed RB vastuargumendid siin: Priit Humal: viis müüti Rail Balticust. http://arvamus.postimees.ee/2832813/priit-humal-viis-muuti-rail-balticust

On vaid üks lähenemine, mille eest peaksime ühiselt seisma

On vaid üks lähenemine, mille eest peaksime ühiselt seisma. Selleks on demokraatia selle kõige paremas tähenduses. Kõikide arvamusega tuleb arvestada. Kõik peavad saama otsustamisel kaasa rääkida.

Muule panustamisega õhutame vaenu ja riidu. Kui demokraatia ei toimi, siis pole üksmeele leidmine võimalik.

„Mina tean, mis on õige“ on omane diktaadile. Sellist sõnaühendit ei tohiks ühiskonnas keegi kasutada. Rahvasaadikutele peaks selle kasutamise üldse keelustama.

Mida me aga kuuleme – rahvasaadikud teavad, mis on ühiskonnaliikmetelele parim, mida üldsusele serveerida. 

Kummaline?

Luik, vähk ja haug iseloomustavad Eestis toimuvat. Igaüks ajab oma joru. Kes võimul, see unistuse ellu viib. Kas pole totter? 

Toiduabist tuleb suu puhtaks pühkida

Statistilistel andmetel eestlaste elujärgi kasvab, kuid samas kasvab ka (Euroopa Liidu) toiduabi taotlejate arv. Eelmisel aastal jagati toiduabi ca 140 000 inimesele. Aastaga kasvas nende arv 17 protsendi võrra. 

Kui arvestada leibkondadega, siis on toiduabi saajate arv Eestis veelgi suurem. 

Veerand Eesti elanikkonnast vajab toiduabi. 

Möödunud aastal jagati (kavandatu järgi) 3237 tonni kuivaineid ja 394 000 liitrit toiduõli. Valitsus palub Euroopa Liidult (üle kahe korra) suuremaid toidu koguseid, kuid hea et sedagi antakse.

Nüüd siis ebameeldiv uudis: toiduabist tuleb suu puhtaks pühkida ja (veelgi suuremale) näljapajukile jääda.

DF: Sotsiaalministeeriumi kinnitusel tänavu Eestis ega ka mujal Euroopa Liidu riikides toiduabi ei jagata. Lahtiseks jääb küsimus, kes ja kuidas alla toimetulekupiiri elavate inimeste toidulauda järgmise aasta alguseni täita aitab.  http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/euroopa-keeras-eesti-toiduabi-kraanid-selleks-aastaks-kinni.d?id=68830573

Autorolla

Võimul olijad elavad teistsuguses maailmas ja teiste reeglite järgi – nad ei peta üksnes rahvast, vaid kandivad miljoneid ja sõlmivad fiktiivseid lepinguid ka ettevõtetes. 

Võimukoridorides askeldajate arvates peavadki teised nende arveid tasuma. Lähenemine on teinud eestlastest kerjusrahva. 

Tühine seltskond kaasmaalasi elab üllatavalt hästi, paljud on aga näljapajukil ja otsivad võimalust, kuidas kodumaalt jalga lasta.

EPL: Autorollo kohtuvaidluses, milles Harju maakohus peaks jõudma varsti otsuseni, on Pentuste pere rahaasjade kohta välja tulnud huvitav väide. Väidetavasti on keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannuse maja ehitamiseks muu hulgas kasutatud autovedudega tegeleva Autorollo teenitud, kuid raamatupidamises kajastamata jäetud raha. http://epl.delfi.ee/news/arvamus/juhtkiri-liiga-salaparane-autorollo-lugu.d?id=68818373

Autorolla asjapulgad oma pättust ei tunnista. Ei tunnista ka seda, et erakonnakaaslastest aferistid pressivad ettevõtjatelt seadusmuudatuste eest raha välja. Elame tõelises seadusriigis, kus ühtedele rakendatakse seadusi ühtmoodi, teistele teistmoodi.

Töövõimetusreform kütab kirgi põhjendatult

Eesti riigi haldusstruktuur on rohmakas ja kulude poolest ebaefektiivne. Valitsusasutusi tuleks (strukturaalselt) reformida, protsess aga ei käivitu. Bürokraadid seisavad sellele vastu, takistavad riigi efektiivsusemaks muutmist. Pole mingi ime, et tegelemegi ühiskonnale ebaoluliste asjadega, tituleerime neid reformideks ja jätkame bürokraatide toidulaua katmist. Ka kavandatav töövõimetusreform kuulub sellesse valdkonda, mille käigus luuakse 500 töökohta ametnikele. Oleks neist siis kodanikele kasu, kuid ei ole. Nende ülesandeks saab olema lombakate, halvasti nägijate ja muude puuetega inimeste kiusamine: nende toetuste vähendamine ja tööle sundimine.

Keskmise eestlase tervislik seisund pole suurem asi. Seda näitavad tervena elatud aastad, mida on meestel 52 ja naistel 57 (rahvaloenduse andmed). Kuna näitaja ei tee valitsusele au, siis otsustati see 2016. aastaks tõsta meestel 57,1 eluaastale ja naistel 62 eluaastale. Lubadus täidetakse. Selleks võetakse tööle ametnikud ja karmistatakse haigeks kvalifitseerumise tingimusi. Töövõimetusreform tagab statistilise näitaja paranemise. Kui haigusraha vähendamine (9. haiguspäevale nihutamine) langetas registreeritud haigusjuhtumite arvu, siis võimetuse nõuete karmistamine harvendab puudega inimeste ridu. Näiliselt muutume tervemateks, tegelikkuses muudatusi ei toimu.

Infoks veel niipalju, et 2012. aasta alguses oli Eestis 90 100 töövõimetuspensionäri. Aastane juurdekasv oli 7500. OECD riikide seas (34 riiki) on Eesti kasv kiiremaid. Pensioniea kergitamine ja demograafiline olukord riigis teeb oma töö. Kui pensioniiga tõsta, tervisenäitajad jäävad aga samaks, siis peavadki töövõimetute read kasvama. Eesti meeste tervena elatud aastate ja pensioniea vahe on kümme aastat (52 ja 63), pensioniiga jätkab tõusu.

Kavandatud administratiivsete meetmetega teeme väetite elu veelgi raskemaks. Rääkigem asjadest nii, nagu need on. Töövõimetusreformi ei kavandata inimeste tervise, vaid töövõimetutele tehtavate kulutuste vähendamise pärast. Erakondade rahastamise ja riigikogulaste hüvede vähendamine ei tule kõne alla, väetite arvelt kokkuhoidmine on vastuvõetav.

Igat sammu annab põhjendada. Ka töövõimereformi vajadust põhjendatakse üllalt – vähenenud töövõimega inimestele individuaalne lähenemine, nende võimete hindamine ja tööturul osalemise võimaluse leidmine –, kuid selle egoistlik sisu on hoomatav. Reformi eesmärgiks pole puudega inimeste tööturule abistamine, vaid töövõimetuspensionäride arvu vähendamine ja neile tehtavate kulutuste ohjamine. Riigikontrolli andmetel on kolm neljandikku eelpensionile minejatest töötud. Üle viiekümnestel pole töö leidmine kerge. Kui soov puudega inimestele rakendust otsida oleks siiras, siis astutaks samme ka eakamate tööturule aitamiseks. Füüsiliselt terved inimesed võivad tööturult eemal olla, puudega inimesi sunnitakse tööle.

Ühiskonnaliikmete rahulolematus kavandatava reformi suhtes on hoomatav. Hooldajate liit on deklareerinud: “Töövõimetusreformiga püütakse jätta mulje, et tegemist on massiivse abiprogrammiga puuetega ja terviseprobleemidega inimestele, et neid tööturule aidata, kuid tegelikkuses on tegemist hästi planeeritud ettevalmistusega, et suunata tulevikus märkimisväärne osa riigi sotsiaalkulutustest töötukassasse, mida täidavad igakuiste kohustuslike töötuskindlustusmaksetega Eesti töövõtjad” (EPL). Otsustajad võiksid mõista, et kavandatav töövõimetusreform põhineb valedel alustel. Haigetele tehtavaid kulutusi vähendab üksnes kodanikusõbralik ühiskonnakorraldus. Töövõimetusreform töötab sellele vastu.

Poliitmaastik januneb uue lähenemise järel

Riigikogus esindatud nelikut nimetatakse kartellierakondadeks. Nimetus on põhjendatud, kuna võim on põlistatud. Arvestatakse omavaheliste kapriisidega, üldsuse toetuse tagab toimiv toiduahel (pakutavad töökohad ja ametid, eelarveeraldised, seadusloome jmt).

Paljud ühiskonnaliikmetest sooviksid kartellisüsteemi lõppu, kuid unistuseks see jääbki. Kui võimu juurde pääseb pettusega, siis oodatud võimuvahetus (väärtushinnangutesse) muudatusi ei too.

Keskkonnaga kohandutakse (nt Respublica, EER). Rahvas teab seda. Seetõttu ei leiagi kartellivälised rühmitused ühiskonnaliikmete toetust, mis on tekitanud olukorra, et võimupositsioone jagavad võimul olijate esindajad. Toiduahel (peetakse üleval ühisrahaga) tagab selle, et teised mängumaale ei pääse. Jääb mulje justkui kõik need, kes toiduahelast oma osa ei saa (nt ei juhtu olema toiduahelas olija täditütar või onupoeg) jätavad valimistel hääletamata või rikuvad valimissedeli.

Ühiskonnas on patiseis, millele pakuks lahendust poliitiline grupeering, kes loobuks isiklikest (sama, mis programmilistest) huvidest ja panustaks seisukohtade (peale surumise asemel nende) kujundamise mehhanismi muutmisesse. Olulisem seisukohtadest on see, kuidas asju aetakse ja kuidas seisukohti kujundatakse.

Poliitmaastik januneb uue lähenemise järel. Senistel väärtushinnangutel (programmi ja ilukõnedega kutsutakse valimistel hääli andma) põhinevad ponnistused vilju ei kanna. Massid nende taha ei koondu.