Hea seadus kaitseb ühishuvisid

Postimees: Hanno Pevkur: Milline aga üldse on hea seadus? Lihtsalt vastates on hea seadus selge, arusaadav ja põhjendatud ning selle mõju on prognoositav.

http://arvamus.postimees.ee/2675796/hanno-pevkur-milline-seadus-on-hea-seadus

Minu arvates on hea seadus selline, mis kaitseb ühishuvisid. 

Demokraatlikes ühiskondades on kõik seadused head. 

Eesti pole paraku demokraatlik riik, kuna meil domineerib vähemuse tahe enamuse üle. Mis demokraatiast me räägime, kui Eurobaromeetri andmetel (uuringut teeb Emor) usaldab riigikogu 29 protsenti, parteisid aga 16 protsenti elanikest (2012)?

Näilisuse kummardamine

Ühiskonnas toimuva kirjeldamisel tuginetakse tuletatud indeksitele, need aga ei kajasta toimuvat adekvaatselt.

Pole mingi ime, et riigijuhtide aastapäevadele pühendatud sõnavõtte saadab rahulolematute nurin. Kui tugineda eluvõõrastele näitajatele, siis jutt jääb mõistetamatuks. Indeksite keeles paistame ühed, tegelikus elus teised. Näilisus ja reaalsus pole vennad.

Et mitte üldsõnaliseks jääda, toon näiteid indeksite ja reaalsuse erinevusest elust.

Korrumpeerumistaset mõõdetakse korruptsioonitaseme tajumise indeksiga. Eesti on (maailma arvestuses) selle poolest 28. kohal (2013). Meist parematena näevad välja sellised piirkonnad nagu Barbados, Hong Kong, Uruguay, Bahama, Tšiili, Botswana. Koha pärast pole aga põhjust punastada. Mis toimub tavaelus?

Tajumine sõltub kohanemisest. Kohaneda võib kõigega. Mõjuvõimuga kauplemisega (korruptsioon) oleme niivõrd harjunud, et poliitilist tegevust ei kujuta selleta ette. Uhked nimedki oleme tegevusele pannud: “maailmavaateline annetamine”, “koalitsiooni läbirääkimised” jmt. Enesele (ja oma kamraadidele) positsioonide ja suuremate ressursside välja kauplemine on korruptsioon, tajumise indeks aga seda ei kajasta.

Näilisus saadab meid ka elujärje hindamisel. Indeksite järgi poleks elukeskkonna üle põhjust nuriseda, paljud pered on näljapajukil. Toiduabi nõutajate arv kasvab inimeste arvu vähenemise tingimustes.

Rahvaloendus näitas, et 22 protsenti meie teismelistest (11-17aastased) elab vaesuses. Sotsiaaluuringute järgi elab suhtelises vaesuses 17 protsenti ja absoluutses vaesuses 9,5 protsenti lastest. Kui lapsed elavad vaesuses, siis elavad vaesuses ka nende isad ja emad, vanaisad ja vanaemad. Kummardame indeksitel põhinevat näilisust, reaalsuse ees pigistame silma kinni. Lohutust otsime sellest, et kusagil kaugel elab veelgi rohkem inimesi vaesuses.

Näilisusel põhinevad edusammud ka tervishoius. Rahvaloenduse andmetel on meie meestel tervena elatud aastaid 52, naistel 57. Eurostati numbrid on mõnevõrra teised: 54,2 aastat ja 57,9 (2011). Euroopa Liidu keskmine on 61,8 ja 62,2 aastat.

Näitaja pole suurem asi, seetõttu lubaski Eesti valitsus tõsta meestel selle 2016. aastaks 57,1 eluaastale, naistel 62 eluaastale. Lubadus täidetakse, kuna indeksi parandamiseks piisab metoodilistest muudatustest.

2012. aasta alguses oli meil 90 100 töövõimetuspensionäri. Aastane kasv oli 7500. OECD riikide seas (34 riiki) on kasv kiiremaid. Probleem laheneb töövõimetuks kvalifitseerumise nõuete karmistamisega. Haigusraha vähendamine (9. haiguspäevale nihutamine) langetas registreeritud haigusjuhtumite arvu, nõuete karmistamine kahandab puudega inimeste arvu. Näiliselt muutume tervemaks, tegelikkuses muudatusi ei toimu. Ega neil vajaduspõhilistele toetustele üleminekulgi muud eesmärki ole kui mõningate indikaatorite parandamine.

Vaadakem tendentse sissetulekutes. Palgad, pensionid ja (mõned) toetused kasvavad, sama teevad ju ka kaupade ja teenuste hinnad. Kui tulu ja kulu kasvavad, siis pole tendents viljakas. Vähemalt mitte nii viljakas, kui see indeksites kajastub. Plaksutame käsi, tegelikus elus palju ei muutu.

Isegi maksukoormust ja riigi rahandust varjutab näilisus. Tulumaks vähenes protsendipunkti võrra, kehtima hakkas suurema määraga töötuskindlustusmaks. Maksukoormust kajastav indeks paranes (maks langes), kodanike reaalne maksukoormus kasvas.

Trikitamisi on teisigi. Riigilõivud (seaduste järgi) peaksid kulupõhised olema, kodanikele esitatakse suuremaid arveid. Näiliselt on maksud madalad, tegelikkuses kõrged ja majandustegevust laastavad.

Millist demokraatiat me viljeleme? Uhkustame parlamentaarse riigikorraga. Tegemist pidavat olema parimaga, mida tahta. Esinduskoda koosneb aga üksnes parteijüngritest. Ühiskonnaliikmete toetus erakondadele on madal (kõigub 20-30 protsendi vahel), valimissüsteem sillutab esinduskotta teed vaid nende esindajatele ja seab kaikaid kodaraisse kodanikeühenduste esindajatele ja üksikkandidaatidele. Mis demokraatiast me räägime, kui Eurobaromeetri andmetel (uuringut teeb Emor) usaldab riigikogu 29 protsenti, parteisid aga 16 protsenti Eesti elanikest (2012)?

Näilisus ja reaalsus on erisugused asjad. Pole mingi ime, et riigijuhtide kõnede peale plaksutajaid pole palju. Indeksite leksikon pole mõistetav. Rõõm ja õnn ei peitu indeksites, vaid elukeskkonnas.

Rahvateenrid talitaksid tarmukalt, kui asetaksid indeksite leksikonid riiulile ja tutvuksid toimuvaga. Elust võetud sõnavara mõistavad ka teised. NSVLi aegadest on möödas aastakümneid, meie harrastame endiselt pakazuhha‘sid (näilisust) ja jätkame toimuva ilustamist.

Kasitud ja lipsustatud kurjategija on ühiskonnale ohtlik

Kasitud ja lipsustatud kurjategija on tavakurjategijast ohtlikum, kuna tema isoleerimine ühiskonnast on keerulisem. Tema trellide taha paigutamine on kulukas, kuriteo kordapaneku tõestamine kestab aastaid. Need aga aeguvad. Rahavoogude juures askeldavate asjameeste ümber koondub ringkaitse, millest kesise eelarvega institutsioonidel läbipuremine on paras pähkel. Hõlptulust ei loobuta. Mida korrumpeerunum on ühiskond, seda tugevam ringkaitse moodustub. Ütlus, et suured sulid sõidavad tõllas, väikesed sulid ripuvad võllas, peab paika.

Korruptsioon on kuriteoliik, mida korraldavad kasitud ja lipsustatud kurjategijad. Eesti ühiskond on nende suhtes tolerantne. Pihtide vahele võetakse vaid need, kes üldlevinud tavasid rikuvad.

Korrumpeerumistaset mõõdetakse korruptsioonitasemetajumise indeksiga. Eesti paigutub (maailmaarvestuses) selle järgi 28. kohal (2013). Meist näevad paremad välja sellised piirkonnad nagu Barbados, Hong Kong, Uruguay, Bahama, Tšiili, Botswana, kuid koha pärast pole põhjust punastada. Mis toimub aga tavaelus?  

Teatavasti sõltub tajumine kohanemisest. Kohaneda võib kõigega. Oleme mõjuvõimuga kauplemisega (korruptsioon) niivõrd harjunud, et poliitilist tegevust ei kujuta selleta ettegi. Uhked nimedki oleme sellisele korruptsioonilisele tegevusele pannud – „maailmavaateline annetamine“, „koalitsiooni läbirääkimised“ jmt. Enesele (ja oma kamraadidele) positsioonide ja suuremate ressursside välja kauplemine on korruptsioon, tajumise indeks seda aga kajasta.

Varastamine on ka see, kui saad palka, kuid oma ülesandeid ei täida

Ühiskonnas vohab korruptsioon ja rahva tagant varastamine. Paljud pered on näljapajukil. President ja peaminister räägivad edusammudest, solvuvad, kui nende tähelepanu juhitakse ühiskonnas leiduvatele hälvetele. 

Kui paljud lapsed elavad vaesuses, siis elavad vaesuses ka paljud isad ja emad, vanaisad ja vanaemad. Riigijuhtidelt ootaks enam enesekriitikat ja puudustele vihjamist, mitte ebaõigluse vohamise ja kodumaa rahvast tühjaks jooksmise pealt vaatamist. 

Rahulolu uinutab. Rahulolematus sunnib ebasoovitavatesse protsessidesse sekkuma, panema nad oodatud suunas liikuma. 

Viletsat elujärge ei tohiks põhjendada sellega, et kusagil kaugel on vaesuses elavaid inimesi veelgi rohkem.

Varastamine pole üksnes see, kui kellegi tagant mingi vidin ära virutatakse. Varastamine on ka see, kui saad palka, kuid oma ülesandeid ei täida. 

Mulle tundub, et avalikus sektoris harrastatakse mõlemat – virutatakse träni ja saadakse palka ei millegi eest. Vabandan, kui kedagi solvasin. Esitasin seisukoha vaid mustas ja valges, kuna värvilisi seisukohti ei loeta. Need kipuvad pikaks minema.

Kui lapsed põgenevad reaalsusest, siis peab ühiskonnakorraldus mäda olema

Millist meelemürki valida ei sõltu niivõrd maitse eelistusest, kuivõrd rahakoti sisust. Rusikareegel on selline, et kallimale eelistatakse odavamat. Viimane on küll tervist kahjustavam, kuid selle eest kättesaadavam. 

Otsustajate väide, et alkoholiaktsiisi tõstmisega jahutatavad nemad meelemürkide lembust, on üldsust eksitav. See ei vasta tõele. Meelemürkide tarbimises kehtib ühendatud anumate reegel. Alkoholi kallinemisel pöördutakse odavamate (tervisele ohtlikumate) poole.

Alkoholiga võitlemise loosungid on deklaratiivsed. Panustada ei tuleks alkoholivastasesse võitlusse, vaid sellesse, et inimesed eelistaksid kainet pead uimasele. 

Eesti elukeskkond ei soosi kainet pead ega tervet mõistust, (paljude) närvisüsteem ei pea sellele vastu. Kui aga lapsed põgenevad (alkoholi, lahustite, bensiini, liimi, tablettide või gaasi abil) reaalsusest, siis peab ühiskonnakorraldus väga mäda olema.

DF: Täna varahommikul kella 1.30 paiku leidsid öörahu rikkumise väljakutsele reageerinud politseinikud ühest Saue valla paarimajast eest suure peoseltskonna, kelle hulgas oli 22 alkoholi tarbinud alaealist. Kokku leidsid politseinikud eest peaaegu 50 inimest, nende hulgas oli nii täisealisi noori, kümme kainet alaealist ning 22 alaealist, kes olid tarbinud alkoholi. Alkoholi tarvitanud noorte joove ulatus minimaalsest kuni 1,8 promillini.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/110_112/jarjekordne-pralle-politseinikud-tabasid-harjumaal-peolt-22-alkoholijoobes-alaealist.d?id=67593124

Raha nimel on kõik lubatud

EPL avalikustas (osade seni saladuses hoitud) Bernanski dopingskandaaliga seotud eesti sportlaste nimed. 

Toimunut ei tasu üle dramatiseerida. Eriti veel siis, kui seda kahetsetakse. 

Ühiskonnas on hullemaid pahesid. Võtame näiteks Pealtnägijas avalikustatud teismeliste koolilaste narkootikumidelembus.

Raha nimel on lubatud kõik. Seda kinnitab meie ümber toimuv. 

Lähenemine ei kehti üksnes poliitikas ja äris, see kehtib ka spordis (sport on äri). 

Kuniks spordis liiguvad ihaldatavad rahavood, pole keelatud ainete tarvitamist võimalik peatada. See ei tähenda seda, et pahega ei tuleks tegeleda. Tuleb ikka, kuid asjaosalisi pole põhjust teistest petistest enam hukka mõista.

EPL: Eesti Päevalehe käsutuses on maksekorraldus, mille kohaselt kandis Raul Olle dopinguskandaali võtmetegelase arvele 10 500 krooni.

http://epl.delfi.ee/news/eesti/dokumendid-seovad-dopinguskandaaliga-suusakuulsus-raul-ollet.d?id=67578472

Kodanikud ei vaja vahendajat

Pole mingi saladus, et erakondadel puudub (elanike) usaldus, nende maailmavaatelistes lähenemistes valitseb segadus. Erakondade programmid pole kirjutatud teostamiseks (lähenemised on vastuolulised, eelistustes puudub selgus, tegevuskavad ja mõõdikud puuduvad), vaid toetajaskonna ligi meelitamiseks.

Erakondade nimekirjad koosnevad kümnetest tuhandetest, kaasarääkijaid on vähe. Küsitlused kinnitavad, et erakondades toimuvaga on kursis alla 10% parteilastest, kaasarääkijaid on veelgi vähem. 

Lihtliikmete passiivsus on taotluslik – otsustajad ei pea siis pingutama, samas on ressurssi võimu tagamiseks. Poliitiline kultuuritus tuleneb erakondade külluslikust rahastamisest ja seaduskeskkonnast (valimis- ja erakonnaseadus). Sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas, garanteeritud esindatus– võimaldab praktiseerida (tagatubadel toimivat) butafoorset demokraatiat. 

Poleks poliitilisel maastikul monopoolsust oleks elu mõnusam ja demokraatlikum. Aferiste oleks ka vähem.

EPL: Roy Strider:

Kodanikud ei vaja vahendajat parteide näol.
Kristiina Ojuland annab mõista, et tahaks teha uut parteid. Andres Herkel ütleb, et Vaba Isamaaline Kodanik pürib erakonnaks saamise poole. Väljapääsu leiaksime ummikseisust aga hoopis juhul, kui suudaksime mõelda klassikalistest parteidest ja traditsioonilisest valimas käimisest avaramalt.

Pelgan pisut, et üks asi jäi laulva revolutsiooni ajal Eesti inimeste jaoks selgeks laulmata: Nõukogude inimesed võisid laulda laulupeol, dirigent lõi takti. Vabad kodanikud peavad laulma iga päev ja ilma koorijuhtideta.

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/roy-strider-milleks-uldse-erakonnad.d?id=67570150

Hea elu juures ei kibestuta, seda nauditakse

Eesti on läbikukkuja. Seda teadvustamata pole lootustki, et asjad hakkavad paremuse poole liikuma. 

Mõnedes asjades saadab meid edu, kuid tegemist on teisejärguliste asjadega. Põhimõttelistes asjades oleme käpardid. Võtame näiteks poliitilise kultuuri, mis ei erine Venemaa omast: valetamine ja varastamine on meie võimukoridorides tava. 

Jutu järgi on meil võimul demokraadid, ühiskonnakorraldus (riigi ja omavalitsuste tasandil) põhineb diktaadil. Isegi arvamust pole soovitav avaldada, sest siis tembeldatakse virisejaks ja riigivaenlaseks. 

Aeg oleks ükskord teadvustada, et meil pole puudu ressurssidest, vaid inimlikkusest ja demokraatiast. Ebaõiglus ja korruptsioon teevad ühiskonnas laastamistööd, mis sunnib inimesi kodumaalt lahkuma. 

Uuringute andmetel heidavad paljud Eestimaa lapsed tühja kõhuga magama. Paljude vanemad teenivad elamiseks raha piiri taga. Otsustajad väänavad arve protsentidesse ja kiidavad toimuvat. Eestimaa on rahvast tühjaks jooksmas (üksnes Soomes toimetab ca sada tuhat eestlast), suur osa kodumaale jäänutest otsib lohutust meelemürkidest (tarbitakse teistest enam alkoholi, rahusteid, uinuteid jm meelemürke), valitud seltskond kiidab siinsest elukorraldust. Hea elu juurest ei põgeneta ega otsita lohutust meelemürkidest. Hea elu juures ei kibestuta, seda nauditakse.

EPL: Priit Simson: Uus võimu säilitamise strateegia on nõuda rahvalt positiivset mõtlemist. President muretseb peamiselt selle pärast, et Eesti riiki on popp viletsaks pidada. Peaminister kutsub üles Eesti üle uhke olema. Kultuuriajakirjanduse traumakirurg soovitab teha teadlikku tööd, et jätta riigist selle elanikele normaalne mulje.

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/priit-simson-eesti-riigi-pingul-patsid.d?id=67563056

Tarbitakse tulemit, mitte protsenti

Arvudega saab tõestada kõike. Eriti veel siis, kui neid protsentidesse väänata. Võimuladvikud sellisele lähenemisele toetuvadki. 

Et mitte üldsõnaliseks jääda, toon näiteid. Võtame näiteks vaesuse võrdlemise, kus rõhuasetus lasub arvukusel, mitte sisul. Kui ühed vaesed elavad teistest kordades paremini (paistavad rikkuritena), siis pole võrdlus adekvaatne. Või teine näide – kõrvutame pensione, arvestusest jätame välja (eakatele eraldatavad) sotsiaalsed toetused. USAs moodustavad need olulise osa sissetulekust.

Võrrelda tuleks võrreldavaid näitajaid. Suhtarvude kõrvutamine viib eksiteele, paneb ebaadekvaatseid järeldusi tegema. Arvudega ei tasuks lahmida, kuna see varjutab puudused, paneb olukorraga leppima. Lähenemine pakub lohutust, kuid ei innusta paremuse poole liikuma. 

Protsentide tuletamisel ei tohiks kahe silma vahele jätta verstaposte. Kui need on lühemad, siis pole põhjust suuremast kasvupotsendist edu välja lugeda, kuna madalama protsendi taga on (enamasti) suurem nominaalkasv, mis serveerib kopsakama tulemi. Tarbitakse tulemit, mitte protsenti.

EE: Sahinad ja hüüded: Peaminister Ansip žongleerib numbritega. http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/eestiuudised/sahinad-ja-huuded-peaminister-ansip-zongleerib-numbritega.d?id=67536638

Petmisega pole siin midagi pistmist - välditakse hõlptuluteenijale obroki maksmist

Hinnangud kujunevad rikutuse astmest. Kes on pettusega või halvasti kohtlemisega harjunud, sel on raske uskuda teiste siirusesse. Sularahatehinguid ei tehta petmise eesmärgil. Seda tehakse muudel põhjustel. 

Ühed panevad arvele selle, mille on välismaalt (puhkusele tulles) Eestisse toonud. Teised selle, mille on äritegevusega (teenus, jaemüük) kogunud. 

Kaardimakseterminali kasutamine pole kõikidele taskukohane, kuna sellega kaasneb (pankadele) mitme protsendi loovutamine ja igakuine püsikulu seadme rentimise eest. Mida väiksemad on käibed, seda mõttetumaks kaarditehing osutub. Petmisega pole siin midagi pistmist - välditakse hõlptuluteenijale obroki maksmist.

DF: Jõulueelse ostupalaviku päevadel võis Kristiine kaubanduskeskuses (võib-olla mujalgi) näha üllatavat pilti – sularaha sissemakseautomaatide juures olid sabad kaks korda pikemad kui väljamakseautomaatide juures. Madratsialuste säästude kontole panemine, et kaardiga jõuluoste teha? Väikeettevõtjad, kelle jõulumüügikassa keset päeva üle hakkas ajama? Jõulude puhul saadud ümbrikupreemiad?

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/villu-zirnask-kes-on-aus-ja-kes-ei-ole.d?id=67537068

Vajame kriitikat

Presidendi kõned muutuvad aina destruktiivsemateks. Ühiskonnas vohava korruptsiooni ja rahva tagant varastamise ees silmade kinni pigistamine pole õige lahendus. Kõnet poleks pidanud alustama PISA testitulemustest, vaid ebaõiglusest, mida valitud rahva suhtes demonstreerivad. 

Vajame enam kriitikat (virisemist, halvustamist jmt) ja enesekriitikat, mitte ebaõigluse vohamise ja kodumaa rahvast tühjaks jooksmise pealt vaatamist. Rahulolematuselaine mobiliseerib, sunnib jõulisemalt protsessidesse sekkuma, paneb protsessid oodatud suunas liikuma. Probleemide teadvustamiseta muutume kraaklevaks laulurahvaks, kes üksnes taktikepi all julgeb suu avada.

President Toomas Hendrik Ilves uusaastakõnes: me ei saa lubada viha kaaskodanike, seega iseenda, oma riigi vastu.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/president-toomas-hendrik-ilves-uusaastakones-me-ei-saa-lubada-viha-kaaskodanike-seega-iseenda-oma-riigi-vastu.d?id=67532678