Noolivad maksumaksja raha

Pealtnägija pajatus riigikogulaste (maksumaksja raha MTÜde varjus erakonna või isiklikku kaukasse) kantimisest polnud uudis. Rahva röövimine on kestnud aastaid. Maksude tõstmine võimaldab peremehe (antud kontekstis rahva) märkamata varastada. Ka kuluhüvitised on kantimine. Selle puhul teame vähemalt summasid.

Kohaliku võimuladviku suhtumisega riik pole jätkusuutlik. Eestlaste kesised sissetulekud ja sotsiaalsed tagatised ei tulene majandussurutisest ega NSVL pärandist, vaid meie enda parasiitidest, kes teiste arvel liugu lasevad. Neid on väga palju – nad istuvad Kadriorus, Toompeal, ministeeriumides, erakondade kontorites, omavalitsustes ja paljudes teistes institutsioonides.

Ärileht: Riigikogu liikmed noolivad varjatult maksumaksja raha.

http://arileht.delfi.ee/news/uudised/riigikogu-liikmed-noolivad-varjatult-maksumaksja-raha.d?id=67214046

Pole ime, et sünnib vähe lapsi

Juhtusin vaatama ühte Maire Aunaste saated „Mehed räägivad armastusest“, kus kunagine telediktor Kalev Vapper kinnitas, et elatakse iseendale. Elukaaslaste vahetamises ei näinud ta probleemi. Laste tunded ei läinud talle korda.

Selline enese heaolu ja mugavuste tagaajamine on võigas. Ühiskond, kus domineerib selline lähenemine ("elatakse iseendale") on haige.

Maailma rahvaste ajalood kinnitavad, et mida kõrgemad on materiaalsed elustandardid ja suurem sellel põhinev ahnus, seda vähem väärtustatakse järeltulevaid põlvkondi, hoolitakse teineteisest.

Imetlen Albert Schweitzer`i ellusuhtumist. Tema eetilisus põhineb ühelainsal moraaliprintsiibil - elu säilitamisel tema kõige kõrgemal tasemel ja elu edasiviimisel. Meil keerleb see mateeria ja isikliku heaolu ümber. Isegi rahvasaadikud on isikliku heaolu kütkes, mis paneb valesid otsuseid langetama.

Pole mingi ime, et meie elukeskkonnas sünnib vähe lapsi, täisealised eelistavad lapsenaerule aga isiklikku heaolu ja materiaalseid hüvesid.

Tendentsid viitavad, et ühiskonnas langetatakse valesid otsuseid

Põdravasikas jookseb igapäev väledamalt, ema jookseb ikka kiiremini. Majanduskasvude võrdlemine kuulub samasse kategooriasse – võrdlusbaasidest tulenevalt (kaalukategooriad on erinevad) pole nende protsendilised näitajad võrreldavad.

Kuid isegi sellisele võrdlusele tuginedes pole meil millegagi kiidelda. Lätlased (III kv 4,2%) ja leedulased on kõrgemas liigas – majandused arenevad kiiremini, ostuvõime suurem. Meil on raskusi jõukamate riikide protsendinäitaja hoidmisega. 

Eesti majanduskasv oli kolmandas kvartalis olematu (0,4% aastases võrdluses). 2013. aastal (kuude lõikes) oleme (kasvuga) langustrendis. Eestlaste reaaltulud ei kosunud isegi majanduskasvu tingimustes. 

Tendentsid viitavad, et ühiskonnas langetatakse valesid otsuseid. 2014. aasta riigieelarveprojekt näitab, et eestlaste käekäik lähiaastail ei parane. Jätkub endine (ühisrahaga) laristamine, jõukuse kasvatamiseks vajalikud reformid (riigiaparaadi ja omavalitsuste reformimine, elanike reaalmaksukoormuse langetamine) toppavad edasi. Kodumaalt lahkujate arv ei võta tuure maha, vaid kasvab. 

Demokraatia ei vaja korrumpeerunud omavalitsusi

PM: Mikk Salu: Üks argument, mida haldusreformi kohta kogu aeg esitatakse, kõlab nii, et ülalt alla ja jõuga ei tohi, sest see pole demokraatlik. Kahtlemata on ses väites tõetera, aga vaatame asja ka teise nurga alt: kui demokraatlikud Eesti omavalitsused üldse on?

http://arvamus.postimees.ee/2594814/mikk-salu-valla-de-mokraatia

Kui tahame, et eestlaste reaalpalgad (ostujõud) hakkaksid kasvama, siis tuleb teha ümberkorraldusi ühiskonnakorralduses – vähendada ühiskonnaliikmete maksukoormust, tõmmata koomale maksudest elatuvat aparaati ja haldusstruktuuri. 

Haldusterritoriaalne (nii nagu kogu riigiaparaadi) reform pole valik, vaid paratamatus.

Mis teenustest me omavalitsuste koomale tõmbamisega ilma jääme? Need ostetakse ju sisse. Vallavõimu tiibade kärpimisega ei lähe raha kaotsi, vaid avarduvad võimalused (teehooldus, transpordikorraldus, haridus, sotshoole, järelvalve jmt teenuse ostmine). 

Demokraatia ei vaja korrumpeerunud diktaatlikke omavalitsusi. Allkirja andmine aga ei tohiks nii kallis olla.

Müügilangus peaks andma peagi tundma

2013. aasta septembris võrreldes eelmise aasta septembriga vähenes kaupade eksport jooksevhindades 8% ja import 2%, teatab Statistikaamet. Eelmise aasta sama kuuga võrreldes vähenes nii eksport kui ka import neljandat kuud järjest. Tänavu üheksa kuuga kahanes eksport eelmise aasta sama ajaga võrreldes 1%.

http://www.stat.ee/65119

Juhin tähelepanu sellele, et protsendid on antud jooksevhindades. Püsihindades (ühikuline) on langus veelgi suurem.

Müük ja rahalaekumine toimuvad erinevas ajas. Need on omavahel nihkes. 90 päevane maksetähtaeg (ekspordi puhul) pole haruldus. Olen seda ka ise praktiseerinud. Kui kaup on teel kuu või enam (Jaapan, USA), siis maksetähtajad ongi pikemad. Seda muidugi juhul kui müüd oma toodangut, mitte allhanget.

Varem või hiljem avaldub müügilangus ka riigi rahakotis (sisetarbimise kasv ei suuda seda kompenseerida), mis tähendab seda, et maksudega nihverdamine jätkub. Selline lähenemine teeb küll olukorra hullemaks (kerkivad omahinnad, müük püsihindades väheneb), kuid selle peale ei tulda.

Esialgsetel andmetel kasvas Eesti sisemajanduse koguprodukt (SKP) 2013. aasta kolmandas kvartalis eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes 0,4 protsenti (Statistikaamet).

Korruptsiooni vastu saab vaid eeskujuga

Korruptsiooni murraks vaid võimuerakondade eeskuju. Kadedus (ise teen, teistel ei luba) teeb olukorra hullemaks. 

Korruptsioonilembuse piiramine Toompeal ja Stenbocki majas (nõukogudes istumised, töökohad poliitbroileritele, kuluhüvitissüsteem, enda grupeeringute rahastamised, eralõbude eest töötasu võtmine jmt) tooks kaasa selle taandumise ka Tallinnas ja maakohtades. 

Vastupidine protsess - korruptsiooniga võitlemine Tallinnas ja maakohtades, Toompea ja Stenbocki majas toimuva suhtes aga silma kinni pigistamine - tulemust ei anna. 

Vikipeedia: Korruptsioon (ladina corruptio, 'rikutus, moraalne laostumus') on ametiseisundi kuritarvitamine omakasu eesmärgil.

Meie kesist panust hõõrutakse nina alla

Meie kesist panust hõõrutakse nina alla, kuid tegemist pole tõega. Kõik teavad, et sama panuse eest makstakse mujal kordades kõrgemat palka.

Vasturääkivused algavad terminitest. Efektiivsuse mõiste vajab lahti rääkimist ja selle mõõdikud paika panemist. Siis mõistame, millest räägime. 

Tähtsad inimesed (rahandusminister, majandusanalüütikud) räägivad pooltõde, kui väidavad, et eestlaste panus (efektiivsus) on madal. Kesise palga juures jäämegi pükstest välja hüppama, kuid efektiivsus (rahalises mõõtes) eriti ei tõuse. Poole kogutoodangust moodustab palk (sh maksud). See tähendab seda, et palkade kahekordistamine kasvataks efektiivsust (kogutoodangut rahalises vääringus) veerandi võrra. Seda ei saa teha, kuna puudub rahaline kate. Nokk kinni ja saba lahti ning vastupidi. 

Palkade maksmiseks teenitavat rahakogust annab kasvatada. Seda saab teha hindade kergitamisega (lihtsaim lahendus), aga ka ressursside heaperemehelikuma kasutamisega. Eelistame esimest. Riiklik fiskaalpoliitika ei soosi (reaal)palga kasvu.

Rahamassi kasvatamiseks on ka kolmas võimalus (inimeste asendamine seadmetega), kuid meie tingimustes (kesised sotsiaalsed tagatised) ei tasuks sellest isegi rääkida. See tooks kaasa veelgi suurema kaose. Kasvaks töötus, kordistuks toimetulekuraskustes leibkondade arv.

40 000 eurost väiksem summa on tühine

Päevaleht kirjutab, et ükski parlamendierakond ei soovi keelatud annetuste piiri alandada. Järelikult peetakse 40 000 eurost väiksemaid summasid tühisteks või ei soovita rahapesule lõppu teha. 

Kananahk tuleb ihule kui mõelda sellest, et elame riigis, kus seadusandja tegeleb ühisressursside kantimisega ja šantažeerimisega (ilusate silmade eest raha ei anta). 

Erakondade rahastamine on võigas – lisaks ühiskassa ressursile sunnitakse (vabatahtlikult loobumine pole veenev) raha kilekottidesse pakkima ja kohale toimetama. Huvitav, palju maksaks käibemaksu seaduseelnõu tagasi lükkamine.

Kas ei ole kummaline, et erakondi tuleb rahastada, teised vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Sellise lähenemisega jäämegi majandusühenduse kerjusrahvaks (oma vahenditega ei tule toime).

Kodanikuühendused toimivad liikmemaksudest ja tulust, mida teenitakse. Erakondadele peaksid kehtima samasugused reeglid. Pole normaalne, kui raha eraldajad (erakondade esindajad) on selle kasutajad. Tegemist on pesuehtsa korruptsiooni ja vargusega.