Palkade tõstmine ei tee meid jõukamaks. Maksukoormuse langetamise oponendid panustavad aga just sellele. Eestlaste madalad sissetulekud pole põhjus, vaid tagajärg. Oleme kogenud seda, mis järgneb palkade tootlikkusest kiirema kasvule. Lakume tänaseni haavu.
Eristagem põhjuseid tagajärgedest. Meie vaesus ei tulene madalatest palkadest ja pensionitest, vaid
ressursside ebatarmukast kasutamisest. Isegi siis kui me kogu riigis toodetud
sisemajanduse kogutoodangu palkadeks ja pensioniteks jaotaksime (võimalik ainult teoreetiliselt) oleksid eestlaste sissetulekud tühised. Neid ei annaks isegi kahekordistada.
Sissetulekute tõstmiseks tuleb panustada (mitte üksnes rahaliselt, vaid ka
ühikuliselt) kvaliteetse lisaväärtuse (konverteeritava) loomisele. Hinnatõusule panustamine (Eesti on Eurotsoonis hinnatõusu poolest esirinnas) pole tarmukas. Petame ennast – arvudega spekuleerimine näitab küll jõukuse kasvu, tegelik elu läheb vanaviisi või sandimini. Oluliselt kallimalt kaupu ja teenuseid eksportida pole võimalik. Uute toodete arendus nõuab lisaraha. Mis kasu on sissetuleku kasvust, kui see tuleb ära anda (sama
asja eest maksame suuremat hinda).
Jõukuse kasvatamiseks on vaja suuremat ressurssi.
Inimressursist ei piisa, vaja on ka rahalist ressurssi (sh know how). Meie panustame viimase ära
korjamisele ja selle ümber jagamisele.
Sellest tulebki meie vaesuse
põhjuseid otsida. Ärgem tuginegem statistilisele maksukoormuse
näitajale. Maksukoormus ei kajastu riigieelarve ja omavalitsuste maksutulu kogutoodangu jagatises, vaid tegelikus maksustamises. Tulumaksu langetamise varjus kasseerime suurema summa töötuskindlustusena (statistiliselt ei kajastu maksuna), “vabaturule“ üleminekuga kogume (maksumäärasid muutmata) enam maksusid elektrilt. Analoogseid näiteid on palju (visiidi-
ja vooditasude tõstmine tervishoiuvaldkonnas, riigilõivud jne).
Rahalise ressursi kasvatamiseks
tuleb olemasolevaid vahendeid hakata efektiivsemalt kasutama. Riigi- ja omavalitsuste eelarveliste institutsioonide tööjõukulude kiire kasvatamine on
totrus. Ettevõtetel raha selleks pole. Rahas võivad supelda üksikud monopoolses seisus olevad ettevõtted, kuid
mitte enamus.
Vajaksime hädasti strukturaalseid muudatusi ühiskonnakorralduses. Bürokraatia poputamine ja teisejärgulistele tegemistele (erakondade ja
nende huvide finantseerimine) pühendumine ei võimalda eestlaste elujärge parandada.
Brüsselist tuleva rahanutsaka peale käte hõõrumine pole lahendus. Teiste armust vaesena elamine ei saa
lõpmatuseni kesta.