Wednesday, July 31, 2013

Olukorra normaliseerimise asemel panustame pensioniea tõstmisesse


Mõni aeg tagasi saime teada, et eestlased on agaramad töötundide tegijad Euroopas, kõrget taset hoitakse ka maailmaliigas. 

Palkade tasemest ärgem rääkigem, sest see ajab paljusid marru. 

Konstateerida tuleb aga seda, et pole mingi ime, et Eestis on teistest enam töövõimetuid tööealisi inimesi. Probleemi teadvustamise ja olukorra normaliseerimise asemel panustame pensioniea tõstmisesse. Eriti agarad on selles osas need, kes teistest vähem töötunde teevad.

DF: Eesti ametnikud töötavad ülejäänud maksumaksjatest kuni 170 tundi aastast vähem. Vahe tõotab veelgi suuremaks käriseda, sest erasektoris töötundide arv kasvab ja avalikus sektoris kahaneb. Kõige vähem töötunde aastas tehakse kohalikes omavalitsustes ja neile kuuluvates asutustes - vaid 1682 tundi aastas. Viimase kümne aasta jooksul on erasektori töötajate aastane töötundide arv kasvanud, riigi ja kohalike omavalitsuste palgal olevate inimeste töökoormus aga langenud.

Detailsem info: http://arileht.delfi.ee/news/uudised/ametnikud-tootavad-tavakodanikest-kuni-170-tundi-vahem.d?id=66521468

Tuesday, July 30, 2013

Oleme manipuleeritavad, teiste korralduste täitjad, mitte peremehed omal maal


Kas olete mõelnud, miks ühtsete väärtushinnangute (ausus, õiglus jne) tingimuses tegutsetakse erinevalt (luik, haug, vähk)? 

Minu arvates tuleneb see terminitega manipuleerimisest. 

Võtame näiteks riikliku iseseisvuse, mida Eesti kontekstis ei tohiks kasutada, kuna iseseisvus tähendab endaga hakkama saamist ja vabadust otsuste langetamisel.


Eesti riik kukuks majandusabideta kokku. Otsused ei põhine meil rahva (enamuse) tahtel, vaid annetajate agarusel. 

Võib olla nii peabki olema, kuid nimetagem siis asju õigete nimedega. Ärgem kasutagem termineid „demokraatia“, „riiklik iseseisvus“, „ühtsus“ Eesti kontekstis. 

Oleme manipuleeritavad, teiste korralduste täitjad, mitte peremehed omal maal.

Saturday, July 13, 2013

Teiste armust vaesena elamine ei saa lõpmatuseni kesta


Palkade tõstmine ei tee meid jõukamaks. Maksukoormuse langetamise oponendid panustavad aga just sellele. Eestlaste madalad sissetulekud pole põhjus, vaid tagajärg. Oleme kogenud seda, mis järgneb palkade tootlikkusest kiirema kasvule. Lakume tänaseni haavu.  

Eristagem põhjuseid tagajärgedest. Meie vaesus ei tulene madalatest palkadest ja pensionitest, vaid ressursside ebatarmukast kasutamisest. Isegi siis kui me kogu riigis toodetud sisemajanduse kogutoodangu palkadeks ja pensioniteks jaotaksime (võimalik ainult teoreetiliselt) oleksid eestlaste sissetulekud tühised. Neid ei annaks isegi kahekordistada. 

Sissetulekute tõstmiseks tuleb panustada (mitte üksnes rahaliselt, vaid ka ühikuliselt) kvaliteetse lisaväärtuse (konverteeritava) loomisele. Hinnatõusule panustamine (Eesti on Eurotsoonis hinnatõusu poolest esirinnas) pole tarmukas. Petame ennast – arvudega spekuleerimine näitab küll jõukuse kasvu, tegelik elu läheb vanaviisi või sandimini. Oluliselt kallimalt kaupu ja teenuseid eksportida pole võimalik. Uute toodete arendus nõuab lisaraha. Mis kasu on sissetuleku kasvust, kui see tuleb ära anda (sama asja eest maksame suuremat hinda).

Jõukuse kasvatamiseks on vaja suuremat ressurssi. Inimressursist ei piisa, vaja on ka rahalist ressurssi (sh know how). Meie panustame viimase ära korjamisele ja selle ümber jagamisele.  

Sellest tulebki meie vaesuse põhjuseid otsida. Ärgem tuginegem statistilisele maksukoormuse näitajale. Maksukoormus ei kajastu riigieelarve ja omavalitsuste maksutulu kogutoodangu jagatises, vaid tegelikus maksustamises. Tulumaksu langetamise varjus kasseerime suurema summa töötuskindlustusena (statistiliselt ei kajastu maksuna), “vabaturule“ üleminekuga kogume (maksumäärasid muutmata) enam maksusid elektrilt. Analoogseid näiteid on palju (visiidi- ja vooditasude tõstmine tervishoiuvaldkonnas, riigilõivud jne).

Rahalise ressursi kasvatamiseks tuleb olemasolevaid vahendeid hakata efektiivsemalt kasutama. Riigi- ja omavalitsuste eelarveliste institutsioonide tööjõukulude kiire kasvatamine on totrus. Ettevõtetel raha selleks pole. Rahas võivad supelda üksikud monopoolses seisus olevad ettevõtted, kuid mitte enamus.

Vajaksime hädasti strukturaalseid muudatusi ühiskonnakorralduses. Bürokraatia poputamine ja teisejärgulistele tegemistele (erakondade ja nende huvide finantseerimine) pühendumine ei võimalda eestlaste elujärge parandada. 

Brüsselist tuleva rahanutsaka peale käte hõõrumine pole lahendus. Teiste armust vaesena elamine ei saa lõpmatuseni kesta.


Thursday, July 11, 2013

Eelarveaukude lappimise kõrval on ka muid lahendusi


ERR: Rahandusminister Jürgen Ligi sõnul on tal piinlik kuulata viimasel nädalal toimunud debatti toiduainete käibemaksu osas, sest kui erisus teha, jääb riigieelarvesse auk, mida tuleb muude maksudega tasa teha.

Eelarveaukude lappimise kõrval on ka teisi lahendusi. 

Üheks selliseks on strukturaalsed muudatused riigis. Pisiriigil pole otstarbekas üleval pidada tohutut bürokraatiat. Piirata saaks ka muid laristamisi. Kulutusi saab vähendada näiteks valitute eripensionidele. Erakondade ja nende puukide (MTÜd, „töötajad“, nõukogude liikmed jmt) arvelt annaks samuti kokku hoida. 

Jõukas pole see, kel on palju raha, vaid see, kes saab kavandatuga hakkama. Eesti riik elab üle võimete. ei tule endaga toime. Maksud (sh varjatud) ei saa üksnes ühes suunas liikuda.

Eestis on Eurotsooni kõrgemad reaalhinnad. Erinevus pole väike. Maksustamisel tuleb sellega arvestada. Kui suur osa inimestes vaevleb toimetulekuraskustes ja hinnad aina kerkivad, siis pole maksusüsteem õige. 

Meie tingimustes ei tohiks esmatarbekaupasid (toit, eluase) üldse maksustada, rääkimata siis ülikõrgest (vähemalt 20%, osadele kaupadele lisandub aktsiisimaks) maksustamisest. Eestis minnakse millegipärast teist teed – esmatarbekaupasid maksustatakse täie rauaga. 

Väide, et kogutud raha suunatakse ju inimestele tagasi, ei pea paika. Sellega toidetakse bürokraatiat, kaetakse võimul olevate erakondade lookas toidulauda.



Tuesday, July 9, 2013

Saksamaalt toitu ostmas?


Asjadest tuleb rääkida nii nagu nad on. 

Võimuliit hämab Eesti teistest kõrgema toiduainete maksustamisega (Eestis 20%, EL keskmine 10%). Nende arvates pole maksustamisel hinnakujundusele mõju. Väidetakse, et lihtsus (ühtlaselt kõrge maksustamine) maksude kogumisel kaalub üles ülejäänud argumendid, pealegi ei pidavat kõrgem maksustamine toiduainete hindu kergitama. 

Viimane väide on eriti naljakas. Kui sellesse ka usutakse, siis peab ajuolluses tõsine tõbi olema.

Kui mujal rakendatakse toiduainetele madalamaid maksumäärasid, siis on sellel põhjused. Seda ei tehta maksukogumise keerukamaks muutmiseks, vaid kodanike elujärje parandamiseks. Vastuvoolu ujumisega ei jõua kiiremini edasi. Taustsüsteemiga mängimine on totrus. 

Kui eesmärgiks on kodanikelt suurema summa kasseerimine, siis on lähenemine põhjendatud. Kui soovitakse aga ka elanike huvide eest seista, siis tuleb maksumäärasid langetada. Vastupidine tegutsemine on vastutustundetu ja riiklike huvide eiramine.

Räägitakse, et osad Eestimaalased ostavad toiduaineid Saksamaalt. Pole ka ime – käibemaks toiduainetele on seal 7 protsenti, Eestis 20 protsenti. 

Wednesday, July 3, 2013

Eesti elektriturg või tsirkus?


Kui unustada soomlaste kõrged sissetulekud (palgad ja sotsiaalsed tagatised kolm pool kuni neli korda kõrgemad), siis on eestlastel põhjust rõõmustada – elektrihind Nord Pool Spoti Eesti hinnapiirkonnas on (homme) üle pika aja taas võrreldav jõukamate hõimukaaslaste tasemega (Eestis 41,29 EUR/MWh, Soomes 41,23 EUR/MWh). 

Kaks ja kolm korda soomlastest enam maksmine on lubamatu! Eriti veel kui see toimub partei ja valitsuse heakskiidul ja ponnistusel.