Võimerakond plaksutab käsi ja mõnitab kodanikke

Peaminister koos Reformierakonnaga on Eestis toimuvate protsesside üle uhke. Võimuerakonna üldkoosoleku toimumispaik Tartus on ehitud vaesust ülistavate loosungitega, meediale jagatavad repliigid väljendavad rahulolu.

Viskame pilgu eestlaste rahakotti. 2013. aasta I kvartalis teeniti 900 eurost keskmist brutopalka (sisaldab maksusid) (Statistikaamet). Avalikus sektoris oli see 918 eurot, erasektoris 894 eurot. Avalikus sektoris (riigisektoris) teenitakse endiselt erasektorist kõrgemat palka, nauditakse pikemaid puhkuseid.

Eesti hindade juures pole keskmise palgaga toime tulek lihtne. Vähemalt mitte siis, kui soovitakse majanduskaaslastega samaväärset elu elada. 

14 protsenti (80 000) palgasaajatest teenib aga miinimumpalka - brutoarvestuses (sisaldab maksusid) 320 eurot, netoarvestuses (kätte) 272 eurot. Õudne! 

Riik (Reformierakonna üldkoosolekul osalejad on esindajad), nõuab miinimumpalga saajatelt lisaks tööjõumaksudele käibemaksu (viiendik sissetulekust) ja  aktsiisi.

Kodanikud põgenevad riigist, võimuerakond on uhke. Üle veerandi Eestimaa lastest elab vaesuses, saja tuhande arved on (kohtutäituri poolt) arestitud, paljud pered on (ühe poole välismaal töötamise tõttu) lõhutud, võimerakond plaksutab käsi ja mõnitab kodanikke. 

Tarmukad kasvatavad heaolu ka rasketel aegadel

Tarmukad kasvatavad heaolu (sh ostuvõime) ka rasketel aegadel. Kes seda ei usu, piilugu jõukate rahakotti. Majandustulemite (SKP) ostuvõimega  kohandamise abil leiti (viiekümne hulgast) viis parimat. Nendeks osutusid järgmised riigid:

5. Šveits, $46,474 inimese kohta. 2018. aastal (IMF prognooside järgi) ületab $54,000.

4. Araabia Ühendemiraadid, $49,883 inimese kohta. 2018. aastal ületab (IMF) $57,000.

3. USA, $51,248 inimese kohta. 2018. aastal ületab (IMF) $63,000.

2. Norra, $56,663 inimese kohta. 2018. aastal $66,000 lähedane tulem (IMF).

1. Singapur, $61,567 inimese kohta. 2018. aastal $77, 000 (IMF).

Eestis toimuvad arengud pendli printsiibil – kord vasakule, siis paremale. Kukume ja kasvame teistest kiiremini. Tõusu aegadel taome rusikatega rinnale ja uhkustame, languse ajal vibutame sõrme teistele.

Eestlaste tulemit nimistust polnud, kuid kui ostuvõime arvestamata jätta, siis oli see (2012. aastal, hetke kursi järgi) $17,000. 

Ärgem aga kritiseerigem madalat näitajat, vaid seda, et eestlaste ostuvõime ei kasva isegi SKP kasvu tingimustes. Kõik, mida juurde teenime, kulutame ebaolulise kontingendi ülal pidamiseks. Milleks meil on vaja näiteks Evelin Ilvest, loendamatut arvu lapsnõunikke, rahastada erakondi või nendega seotud sihtasutusi jms? 

Šveitsi on pindala poolest Eestist väiksem, kuid palju edukam. Kui arvate, et see tuleneb meie NSVL pärandist, siis eksite – see tuleneb demokraatlikest lähenemistest, mida ei järgita.

Emotsionaalsusel on jõudu, sellega tuleb arvestada.

EP: Kalle Palling (Reformierakond): loosungliku ja idealistliku debati asemel peaksid otsused föderaliseerumisprotsessist põhinema ratsionaalsusel ja avatusel. http://www.epl.ee/news/arvamus/kalle-palling-loosungliku-ja-idealistliku-debati-asemel-peaksid-otsused-foderaliseerumisprotsessist-pohinema-ratsionaalsusel-ja-avatusel.d?id=66098700

Millise ühiskonnakorraldusega riigis me elame? Kui diktaatorlikus, siis on lähenemised õiged – poliitiliste ladvikute seisukohad on tarmukad ja ratsionaalsed. Kui soovime elada demokraatlikus riigis, siis tuleb lähenemisi muuta. Otsustest olulisem on nende langetamise protsess. Demokraatliku ühiskonnakorraldusega riikides arvestatakse enamuse seisukohtadega. Selline lähenemine liidab, muudab otsused elujõuliseks ja viljakateks. 

Millel põhinevad väited justkui väikeste seltskondade seisukohad on ratsionaalsed ja enamus ei oska toimuvat adekvaatselt hinnata? Eestis toimuv (lahkutakse kodumaalt) kinnitab vastupidist – paljud ühiskonnas langetatud otsused on (enamuse silmis) ebaratsionaalseid ja valed.

Meie probleemid algavad sellest, et ühiskonnas langetatakse liiga palju kellegi kasuks läbi mõeldud ja ratsionaalseid otsuseid. Emotsionaalsusel pole ratsionaalsusest vähem jõudu (sh vastujõud), sellega tuleb arvestada.

Lapssotsiaalministri seisukohad panevad pead raputama

Kui tahta toimuvaid protsesse soovitud suunas liigutada, siis tuleb mõjutada tõhusamaid tegureid. 

Võtame näiteks rahvaarvu, mis väheneb ja vananeb. Olukorra parandamiseks ei piisa senisest suuremate vahendite sündimuse kasvatamisesse (emapalk, lastetoetused jne) suunamisest. Meie väärtushinnangute juures kaasneb sündide kasvule lahkujate arvu suurenemine. Lahkuvad täisealiseks saanud noored. Vanurite arvelt ühiskonna ressursside (emapalk jmt) noorele põlvkonnale suunamisel puudub mõte. Oodatud tulemust (elanike arvu kasvu) ei järgne.

Statistikaameti andmetel sündis Eestis 2012. aastal 14056 last. Surijaid oli 15434. Iive oli 1378 miinuses. 10 protsenti suurem sündimus oleks näitaja viinud nulli, kuid eestlaste arv oleks ikka vähenenud.

Statistikaameti andmetel lahkus eelmisel aastal Eestist 30 inimest päevas (10873 inimest aastas). Aasta tagusega võrreldes oli neid 76 protsenti enam. Kasv võis olla veelgi suurem, kõikide minek ei kajastu ju arvudes. 

Noored ei taha elada seal, kus vanurina elatakse ebaväärikat elu. See on ka põhjuseks, miks Eestist põgenetakse ja rajatakse kodu mujale. Mõeldakse tulevikule.

Targutava lapssotsiaalministri seisukohad (vanurite eest hoolitsemisest) panevad pead raputama ja mõtlema: kas tõesti oleme nii rumalad, et ei oska eristada olulisemat olulisest ja panustame tuule tallamisele.