Friday, March 29, 2013

Räägime venelaste okupatsioonist, kuid omade okupatsioon on hullem



Paljudel meist võib hästi minna, kuid vähe pole neid, kes ebaõigluse all kannatavad. Elame Eesti mullis, kus räägitakse üht, kuid mõeldakse ja tegutsetakse teisiti. Oleme valest läbi imbunud.

Meil on neli aastaaega, kuid inimsuhted ei kannata kriitikat. See on ka üheks põhjuseks, miks Eestist põgenetakse. Kuulume Eurotsooni (pole sama, mis EL), kuid see on valitsejate unelm. Nii on lihtsam, pole vaja vastutada. 

Eurotsooni astumisega astusime ämbrisse. Pole teada, millal eestlaste kasinate säästude kallale minnakse, kuid tegemata seda ei jäeta. Kui seda ei tehta pangaarvete kaudu, siis trikitamistega (elektrihind, omaosalus tervishoius, riigilõivud, trahvid jmt) ikka.

Räägime venelaste okupatsioonist, kuid omade okupatsioon on palju hullem. Poliitmafioosod võiksid ükskord teadvustama hakata, et olulisem võimust on rahva ühtsus ja demokraatia.

Thursday, March 28, 2013

Kodumaalt lahkujate arv on heaolu indikaatoriks



Äripäev: Heido Vitsur: Kumb Eesti on parem: Pätsi-aegne või tänane? Me ei ela täna muu arenenud maailma suhtes sugugi halvemini kui kaheksakümmend aastat tagasi.
http://live.ap3.ee/Default.aspx?PublicationId=8aa16727-104a-4781-a485-6b36d9075049

Heido Vitsur tugineb ostuvõime näitajale, kuid inimeste heaolu ei kajastu üksnes rahamassis. Õnnetegureid (õiglus, turvatunne, toimetulek, kuuluvustunne jne) ja indikaatoreid on enam. 

Üheks heaolu indikaatoriks on kodumaalt lahkujate arv. Eestist lahkub igal aastal enam inimesi, mis ei toeta Heido Vitsuri väidet justkui taasiseseisvunud Eestis on elu varasemast roosilisem. Eelmisest Eestist ei põgenetud.

Statistiliste andmete järgi lahkus Eestist eelmisel aastal iga päev 30 inimest. Põgenejaid oli tõenäoliselt enamgi (kui uskuda statistikat, siis oled petta saanud), kuid isegi statistiline tulem peaks hirmu nahka tooma. 

Pätsiaegses Eestis mainitud probleemi ei tuntud, mis tähendab seda, et elu pidi siis praegusest turvalisem ja parem olema.

Sunday, March 24, 2013

Eesti on hinnatõusu liider



Eesti on hinnatõusu liider. Meie hinnad kasvavad Eurotsooni keskmisest kaks korda nobedamini. Seda aastaid. Otsustajad ühiskonnas põhjendavad toimuvat maailmaturul toimuvaga, tegemist on aga nende endi otsuste kibedate viljadega.

Maksudega trikitamised Eestis ületavad terve mõistuse piire. Maarjamaast on tehtud kõrgeima netomaksustamisega riik, kus kogutud vahenditega laristamisest on saanud norm. Räägime vabast Eestist, kuid suurel osal ühiskonnaliikmetest puuduvad elementaarsed valikuvõimalused – viimnegi penn tuleb kulutada sunnitud tegemiste (toit ja eluase) finantseerimisele.

Ühiskonnas tehakse ilusaid prognoose, tegelikkus toob aga kananaha ihule. Konjunktuuriinstituudi andmetel kallines toit (ja mittealkohoolsed joogid) Eestis (veebruarid) aasta võrdluses 6%, kuu võrdluses 1,2%. Euroopa Liidus mõõdeti kogu inflatsiooni 1,8 protsendiga. 

Eestlaste kulutused toidule moodustavad veerandi kogu sissetulekust (võrreldavates riikides 10 -15%). 

Toimetulekuraskustes olevate kodanike read täienevad. Elektrihinna ja küttekulude hüppeline kasv lõi selleks eeldused, toidu kallinemine annab lisahoogu. Viimast annab hea tahte juures küll nullini viia (elatuda annetustest), kuid kommunaalkulutustest pole pääsu. Monopolistide pilk on valvas, kohtutäiturid nõuavad säästetust kordadest suurema summa sisse.

Eestis tõusevad pensionid 5 protsenti, palgad kasvavad ehk samas tempos (pole teada muidugi kellel), kuid maksudega trikitamised ja hindade kasvatamised viivad enam raha välja. Keda me eestlaste elujärje paranemisega petame?

Väikesel seltskonnal on statistiliste arvukestega tore mängida ja oma tegemisi nendega õigustada, kuid eestlaste elujärg sellest ei parane. Aeg oleks tunnistada, et oleme liigselt pühendunud riigieelarve kasvatamisele ja sellega maha laristamisele, elukeskkonna jätnud aga saatuse hoolde. Selline suhtumine ei saa igavesti kesta. 

Tehkem Eesti maksusüsteem läbipaistvaks, lõpetagem ühisvahenditega laristamine ja taastagem konkurents ettevõtluses. Alles siis saame rääkida eestlaste elujärje paranemisest. 

Friday, March 22, 2013

Eesti tervishoiusüsteemi lombakus ei tulene alarahastamisest, vaid süsteemist



Jälle üks avalikkuse ette jõudnud apsakas. Arstid (perearst ega maahaiglas töötavad arstid) ei suutnud 16. aastase haige seisundit adekvaatselt hinnata ega õiget diagnoosi panna. Poiss suri vaevuste järel. 

Kui diagnoosi ei osata panna, siis pole muudest ponnistustest kasu.

Eesti tervishoiusüsteemi lombakus ei tulene alarahastamisest (kui kõik valdkonnas liikuvad summad kokku arvestada, siis on seda liiast), vaid süsteemist endast – suur osa arstidest (sh perearstid) pole (objektiivsetel põhjustel) tasemel. Neil puuduvad teadmised ja oskused. 

Haiglas praktiseerimata (haigusjuhtude keskmes viibimata) kunagi omandatud kogemused tuhmuvad. Saatekirjade, haiguslehtede, tõendite ja kordusretseptide väljakirjutamine teadmistepagasit ei kasvata.

Valdkonnale lisaraha nurumise asemel oleks tarmukam valdkond ühtse rusikana toimima saada. Statistiliste arvudega manipuleerimisega kaugele ei jõua. 

EP: 16-aastane poiss suri, kui oli tulutult nädal aega järjest suure kõhuvaluga haiglasse pöördunud
http://www.epl.ee/news/eesti /16-aastane-poiss-suri-kui-oli-tulutult-nadal-aega-jarjest-suure-kohuvaluga-haiglasse-poordunud.d?id=65852052

Thursday, March 21, 2013

Vaata kui vaesed on eestlased



ÄP: Ajaleht avaldas Credit Suisse’i ja Oxfordi Ülikooli koostatud nimekirja euroriikide elanike netovara väärtuse kohta 2012. aastal. Sealt selgub, et vaid Slovakkia inimesed on Eesti inimestest vaesemad. Eesti kodanikul on keskmiselt vara 21 000 euro väärtuses. http://www.ap3.ee/article/2013/3/20/vaata-kui-vaesed-eestlased-eurotsoonis-on

Varade maht Credit Suisse’i andmetel 2012. aastal. 
Keskmine vara kodaniku kohta (mediaanvara) eurodes

Luksemburg 215 000 (119 000)
Prantsusmaa 206 000 (63 000)
Belgia 181 000 (93 000)
Itaalia 165 000 (96 000)
Austria 139 000 (63 000)
Saksamaa 135 000 (33 000)
Holland 135 000 (48 000)
Iirimaa 118 000 (47 000)
Soome 113 000 (57 000)
Küpros 87 000 (31 000)
Hispaania 81 000 (41 000)
Kreeka 70 000 (28 000)
Portugal 60 000 (22 000)
Malta 48 000 (25 000)
Sloveenia 45 000 (24 000)
Eesti 21 000 (11 000)
Slovakkia 19 000 (11 000)

Monday, March 18, 2013

Muudatusi tuleks alustada avalikust sektorist, erasektoris jooksevad asjad ise paika



Majandusteaduste magister, analüütik Maris Lauri leiab, et Eesti majanduses on lähiajal paratamatu töökorralduse, tootmise ja tehnoloogia muutmine, samuti tuleb investeerida tehnoloogiasse ja inimestesse. http://majandus.delfi.ee/news/uudised/maris-lauri-tookorralduse-tootmise-ja-tehnoloogia-muutmine-on-eesti-majanduses-paratamatud.d?id=65772240

Öeldu oleks justkui plagiaat õpikust. Maris Lauri lähenemised on traditsioonilised Eesti analüütikutele (vabandan kui solvasin) - palju vahtu, märjukest pole ollagi. 

Eesti haldusstruktuuri taskukohasemaks muutmata pole sellistest lööklausetest kasu. Tulem jääb endiseks – koorekiht laristatakse maha.

Tagajärgede lahkamise asemel tuleks pühenduda põhjustele. 

Kvantitatiivsete mõõdete kõrval tuleb osata näha ka kvalitatiivseid näitajaid. Majanduskasv, mis tuleb abidest ja toetustest pole jätkusuutlik.

Eesti on tilluke riik, meie matkime aga suurriikide haldusstruktuure, koorime erasektorilt (ettevõtted, kodanikud) kümmet nahka. Muudatusi tuleks alustada avalikust sektorist, erasektoris jooksevad asjad ise paika.

Sunday, March 17, 2013

Diktatuuri murraks ühisjõuga




Väidetakse, et Eestis viibimine väsitab. Väidet ei levita üksnes õnnetud toimetulekuraskustes vaevlejad, vaid ka heal järjel olijad. Mujal ilmas pidavat stressi vähem olema, elu olevat turvalisem, inimesed heatahtlikumad ja üksmeelsemad (presidendiproua väite järgi pidavat isegi Kambodžas sallivust ja mõistmist enam olema). Meie elukeskkonnas puuduvat kodukoldele omane hubasus, vabadus ja rahu.

Väidet on raske kinnitada, veelgi raskem aga kummutada, sest tegemist on tunnetega, mida ei saa mõõta. Ent inimeste tundeid reedavad silmad ja käitumine. Pettumus riigis ja kartus tuleviku ees toovad silmadesse kurbuse, käitumisse pinge. Selline emotsionaalne seisund põhjustab mõttetuid tülisid ning võimendab olmetasandil tekkivaid konflikte.

Stressi mõju ühiskonna elukvaliteedile on raske üle hinnata. Ühiskonnale põhjustatav kahju on korvamatu. Meie suhteliselt lühike eluiga, alkoholilembus, rasked liiklusõnnetused ja muud arenenud ühiskonnale võõrad nähtused on emotsionaalse pingeseisundi viljad.

Inimene ei talu üksindust, ta vajab ühiskondlikku hoolivust ja mõistmist. Materiaalsusel on teisejärguline roll. Ainult kodanikest hooliv ühiskond on tugev ja jätkusuutlik. Elanikega arvestades sepitsetakse vundamenti riiklusele. See on ka majanduskasvu katalüsaator.

Valitsejate pühendumine riigieelarvele jätab unarusse muu, palju olulisema. Igas halvas leidub head, see kehtib ka riigieelarve alalaekumise kohta. Avaliku sektori kulutuste kasvu vähenemisega ei kaota kodanik midagi, pigem võidab — väheneb kodanike häirimine ja riigipalgal olijate tarbetu siblimine.

Liigsed pinged ja rahulolematus on vesi meelemürkide veskile. Uimastite tarbimine saab väheneda ainult siis, kui selle taga on emotsionaalsed muutused. Võitlus alkoholi liigtarbimisega ja uimastisõltlusega saab vilja kanda ainult siis, kui selle võitluse keskmesse asetatakse inimese emotsionaalne seisund.

Pikaajaline stress vähendab inimese sooritusvõimet rohkem kui miski muu. Õnnetusjuhtumite arvul ja elanike tervisel on tundeeluga otsene seos. Mida ebakindlamalt inimene ennast tunneb, seda suurema tõenäosusega satub ta liiklusohtlikesse olukordadesse ja seda sagedamini satub arsti juurde.

Riigil on elanike sisetunde kujundamisel väga tähtis roll. Ühiskonnakorraldusel, õiguste ja kohustuste jagunemisel ning ametnike suhtumisel on kodanike emotsioonidele oluline mõju. 

Ojadest tekivad jõed, nendest omakorda järved ja mered. Pettumustest kasvab viha. Ainult rahvale (teisiti öeldes enamusele) võimu tagastamine parandaks pingestunud inimsuhteid, muudaks väärastunud väärtushinnangud inimpsüühikale vastuvõetavamaks. 

Tuesday, March 12, 2013

Eesti sisetarbimise kiiret kasvu tingis valitsussektori kulutuste kasv



Olen mõnda aega mõelnud, kust tuleb raha, mis Eesti sisetarbimist ja majanduskasvu viimasel ajal on õhutanud. Palkade kasvu pole ollagi, sotsiaalsete tagatiste kasv on olnud ka tagasihoidlik. 

Teadsin, et Eesti sisetarbimine ja majanduskasv tuleb suuresti abidest ja laenumahtude kosumisest, kuid sellest sisetarbimise jõudsaks kasvuks ei tohiks piisata. 

Nüüd siis selgus üks tundmatutest - valitsussektori kaitsekulutuste kasv. Avastus pani mind mõtlema selle üle, kas tõesti eduks piisabki laristamisest.

Äripäev: SEB majandusanalüütik Ruta Arumäe sõnul selgub neljanda kvartali SKP andmetest, miks sisemajanduse nõudlus ootamatult kiirelt kasvas – selle põhjustasid valitsussektori suurenenud kaitseotstarbelised kulutused. http://www.ap3.ee/article/2013/3/11/seb-sisenoudluse-jarsk-kasv-kaitsekulutused

Monday, March 11, 2013

Eesti majanduskeskkond ei saa tarbija vaesuse tõttu atraktiivne olla



Bilanss koosneb kahest poolest. Võimuerakonnad põhjendavad oma tegemisi aktivaga, passiva pool ei lähe neile korda. Neid kes passivale tähelepanu juhivad tituleeritakse virisejateks, tegevust ennast virisemiseks. 

Enesekriitilise meele puudus tasub ennast kätte.

Eesti SKP laias laastus küll kasvab, kuid see ei tähenda majanduskeskkonna paranemist. Siia kolivate ettevõtete kõrval pole vähe neid, kes siit jalga lasevad. Milline on väikese riigi majandustulem, seda ei tea keegi. 

Eesti majanduskeskkond (sh turg) ei saa tarbija vaesuse tõttu atraktiivne olla. Üksnes ekspordile panustamine tasub ennast järjest vähem ära. Logistilised kulutused ja tööjõukulud kasvavad, müügihinnad kehtestab aga turg, mis teeb ekspordile orienteeritud välisettevõtete majandustulemi lahjemaks - muudab kasumiläve ületamise vaevarikkamaks. Ettevõtlus peab olema tasuv, vastasel korral pole sellel mõtet.

Eestlaste reaaltulude ja ostuvõime kasv vajaks väetamist. Seda aga poliitilise laristamise koomale tõmbamiseta ei saa endale lubada.

Äriuudised:
Kui eriti valusalt andis suurte rahvusvaheliste ettevõtete Eestist välja kolimine tunda masu alguses, siis ühinemistega tegelevate juristide sõnul on see viimastel aastatel taas hoogustunud. Mullu sai meedia tähelepanu näiteks Prantsuse korporatsiooni Veolia Environnementi tütarfirma Veolia Propreté lahkumine, selle aasta alguses sulges Eesti kontorid Itaalia päritolu pank UniCredit, alles veebruaris tõmbas Eestis otsad kokku Põhjamaade suurim hotellikett Scandic.
Sven Papi sõnul tegi Raidla Lejins & Norcous advokaadibüroo eelmisel aastal kümmekond sellist tehingut ning ka tänavu on paar tehingut juba töös. Papp kirjeldas, et maksulaekumises ei ole firmade väljatõmbamist veel näha, kuna müügitulu pealt makstakse maksud ära ja laekuvad ka Eestisse jäänud müügijõu tööjõumaksud. «Pikem perspektiiv tundub siiski murettekitav, sest majanduses loodav lisaväärtus on väike, oleme väga suuresti sõltuvad Skandinaavias tehtavatest majandusotsustest. Kulud kasvavad kiiresti, noored talendikad eestlased välismaalt tagasi ei kipu tulema ning eeldatavasti varem või hiljem muutub ka maksupoliitika ebasoodsas suunas,» leidis ta.
Ka investeerimispanga Superia juhatuse liikme Henrik Igasta sõnul on päris paljud rahvusvahelised firmad viimasel ajal otsustanud Eesti turult ära minna.
Igasta sõnul leitakse sageli, et Eestis tegevuse jätkamine ei ole prioriteet, sest tegemist on igas mõttes nanoturuga. Eeskätt puudutab see kohalikule tarbijale suunatud ärisid.
http://www.e24.ee/1164892/rahvusvaheliste-kontsernide-eestist-valja-kolimine-jatkub

Wednesday, March 6, 2013

Eesti Vabariigi rahandusminister on suur naljamees



http://majandus.delfi.ee/news/uudised/jurgen-ligi-miinimumpalkade-korge-tase-ongi-uks-euroopa-toopuuduse-ja-majanduslanguse-olulisi-pohjusi.d?id=65781090

Eesti Vabariigi rahandusminister on suur naljamees. Kui olukord Eestis poleks niivõrd tõsine, võiks isegi itsitada, kuid praegu tulevad vaid pisarad silma. 

Teiste tegemistes vigade otsimise asemel võiksime olla enesekriitilisemad ja tegeleda Eestile oluliste asjadega (võrreldavates riikides pole nälgivaid lapsi ega põgenevaid kodanikke). Lõpetagem olematute saavutustega keksimine ja asugem probleemide kallale.

Madalalt tasemelt saavutatud majanduskasvuga pole mõtet keksida, eriti veel siis kui see tuleb toetustest ja abidest. Ärgem unustagem ka seda, et lakume tänini veel kahekohalise majanduskollapsi haavu, mida võrreldavad riigid pole viimastel kümnenditel kogenud.

Põdravasikas ületab iga päev jooksrekordeid, ema seda ei tee, kuid jookseb tast ikka kiiremini. Eesti võrdlemine Saksamaa, Soome, Rootsi ja teiste tugevate majandustega riikidega sarnaneb põdravasika ponnistusega.

Kõrge maksustamine (sh varjatud) ja poliitiline laristamine ei saa Eestis kesta igavesti, varem või hiljem tuleb sellele lõpp teha. Tehkem seda varem. Siis pole põhjust miinimumpalkade üle heietusi pidada. 



Sunday, March 3, 2013

Vaadakem ringi ja nähkem neid, kellel on raske



Taasiseseisvunud Eestis jätkub vormile panustamine, sisul ei paista mingit tähtsust olevat. Kui üldsus sellega lepib, siis peavad ajuloputustele kulutatavad summad ühiskonnas hiiglaslikud olema. Isegi ühisvahendite laristamise ega valitsejate ülbitsemise pärast pole erilist nurinat kuulda olnud. Usutakse vist tõemeeli, et Eestil lähebki hästi.

Tegelikkus on vastupidine. Eestil läheb väga halvasti. Makroökonoomilised näitajad (SKP, töötus, inflatsioon jne) on tõmblustuules, mis näitab seda, et protsesse ühiskonnas ei juhita. Näitajad pendeldavad üles ja alla, mis pärsib pikemas perioodis oodatud muudatuste toimumist. Tõstame palkasid ja pensione, sama teeme hindadega ja maksudega. Mis toimetulekuvõimekuse paranemisest me räägime? 

Veel mõned aastad tagasi mõõdeti Eesti sisemajanduse kogutoodangu langust kahekohalise arvuga, nüüd keksime paariprotsendilise kasvuga. Mõelgem järele – mitu aastat kulub (praeguse tempo juures) kaotatu tasa tegemiseks. Ärge unustage ka seda, et välistatud pole uus langus. 

Blogisse kannet tegema asudes ei tahtnud ma aga rääkida üldse eelpool kirjutatust. Tahtsin öelda vaid seda, et vaadakem ringi ja nähkem neid, kellel Eestis on raske. Neid ei pruugi üldsegi vähe olla, kuna toiduabi nõutajate arv kasvab, aina enam kaaslasi laseb kodumaalt jalga. 

Eesti Vabariigi peaminister, president ja teised ilukõnelejad võivad rääkida mida iganes. Kõike ei tasu kinnisilmi uskuda. Leppida ei tasuks ka sellega, kui riigiettevõtete juhid ja riigitegelased rabavad enesele kosmilisi sissetulekuid (lisaks kõrgele põhipalgale saadakse muid ametikohast tulenevaid sissetulekuid), kodanikud jäetakse aga toimetulekuraskustesse. 

Saturday, March 2, 2013

Estonian Airi juhtimisstiil riivab rahva õiglustunnet



DF: Kalev Kallo: Estonian Airi praegune juhtimisstiil riivab rahva õiglustunnet.
Riigikogu majanduskomisjoni liikme keskerakondlase Kalev Kallo sõnul on Estonian Airi ümber toimuv üsna segane ning viimasel ajal tundub talle, et ka majandusministril endal puudub kõigist asjaoludest ülevaade.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kalev-kallo-estonian-airi-praegune-juhtimisstiil-riivab-rahva-oiglustunnet.d?id=65762442

Estonian Air vajaks head juhti, kes meeskonna ühes taktis hingama paneks ja juhiks rahavoogusid ettevõttele kasumlikul viisil (ei kurnaks isiklike huvidega ettevõtet). 

Taskila (Soome) ja Palmer (Rootsi) on kulukad spetsialistid, kelle tegemised ei kasvata Estonian Airi tulusid. Nende palkamine tekitab ettevõttele hoopiski lisakulutusi. 

Mõne lennuki (uue kava järgi hakkab olema 5) opereerimine pole keeruline. Meie palkame millegipärast töötajaid kauguste tagant, külvame nad üle raske vaevaga teenitud rahaga üksnes selleks, et mõne aja pärast teadvustada ebaõnnestumisi ja nad lahti lasta.

Taskila tegevus oli täielik läbikukkumine. Teisiti ei lähe rootslasega. 

Isegi keskmine Eesti projektijuht saaks paremini hakkama. Lennukite soetamine, meeskonnaga komplekteerimine ja uute liinide avamine ei nõua erilisi andeid. Andeid nõuab kasumlikult majandamine ja (ettevõtte huvides) rahalugemise oskus.

Antaks mulle võimalus, leiaksin Estonian Airi majandamisele parima lahenduse Eesti keskmise palga eest. 

Friday, March 1, 2013

Ei tasu rahulduda toimiva parlamendidemokraatiaga



Parlamentaarne demokraatia pidavat tegema Eestist demokraatliku riigi. Suur osa poliitikutest leiab, et parlamentaarne demokraatia on parim, mida Eestile soovida. Mina sellesse ei usu. Parlamentaarne demokraatia võib olla meelepärane poliitikutele (hägustab vastutust), kuid mitte rahva enamusele. 

Vaagigem asja.

Oletagem, et Eesti Vabariigi Riigikogus toimuv (arutelud ja otsustamised) paigutubki demokraatia musternäidise (NB! demokraatia tunnuseks on võimude lahusus, partehierarhiast tulenevalt mõjutavad ministrid riigikogus langetatavaid otsuseid) alla. Kuid isegi siis ei saa meie ühiskonnakorraldust nimetada demokraatlikuks. Demokraatlik oleks see siis, kui riigikogu koosneks rahvaesindajatest, mitte parteide saadikutest. 

Ühiskonnaliikmete usaldus erakondadele vastu on äärmiselt madal (kõigub 20–30 protsendi vahel), valimissüsteem sillutab Toompeale teed aga üksnes nende esindajatele. Üksikkandidaatidele seab valimisseadus takistusi, parteivälistel ühendustel ei võimalda kandideerida üldse.

Eurobaromeetri andmetel (uuringu viib läbi Emor) usaldab riigikogu 29 protsenti elanikest, erakondi kõigest 16 protsenti (2012). Sellistes tingimustes ei saa rääkida demokraatlikust ühiskonnakorraldusest. Demokraatiale tuleks anda sisu, alles seejärel sellega ühistegemisi tituleerida. 

Teatud nurga all paistab ka must hallina, kuid sellest ei piisa, et seda halliks tituleerida. Nii ka demokraatiaga – väikesearvulise seltskonna (antud kontekstis riigikogu) demokraatlik asjaajamine ei tee ühiskonnakorraldust demokraatlikuks. Demokraatia toimib vaid siis, kui kogukonnas langetatavad otsused vastavad enamuse tahtele. Kui need ei vasta, siis pole ka demokraatiat. Eestis puudub enamuse seisukohtadest ülevaade, rääkimata siis nende järgimisest. Ühiskonnas pole korraldatud ühtegi tõsiselt võetavad referendumit. 

Ei tasu rahulduda parlamendidemokraatiaga. Kui ühiskonnas langetatavad otsused põhinevad väikese seltskonna tahetel, siis ei lähe enamusel hästi. Paremal elujärjel olijad ei mõista nende muresid, kelle sissetulek ei võimalda suus mädanevaid hambaid parandada, kes ei leia endale ühiskonnas meelepärast tööd/rakendust (seda ei tehta üksnes raha pärast) või kes sarnaselt peaministrile pole võimelised eluaseme soojustamisele kultusi tegema.

Viljeleksime ühiskonnas demokraatiat, poleks meil nii palju toimetulekuraskustes inimesi, vähem oleks neid, kes tahaksid Eestist jalga lasta (NB! Statistikaameti andmetel lahkus eelmisel aastal Eestist 30 inimest päevas).

Otsustusmehhanismi demokraatlikumaks muutmata jäävad meie rõõmud piirduma Euroopa Liidu eelarvest suurema tüki haukamisega, sisemajanduse kogutoodangu kasvunumbritega spekuleerimistega ja muu taolisega. Pole usutav, et pärandame aastakümnete pärast Eesti iseseisva riigina järeltulevatele põlvedele. Hääbumisele määrame ka keele ja kultuuri, mida esivanemad sajandeid arendasid ja hoidsid.

Ühiselt panustades naudiksime demokraatia vilju. Demokraatlikele lähenemistele tuule tiibadesse puhumist võiksime alustada kõikidele riigikogusse kandideerijatele võrdsete võimaluste tagamisest. Valituks osutumine ei tohiks sõltuda nimekirjalistest eelistusest, finantsvõimekusest ega väikesearvuliste grupeeringute soovidest. Esindajate ringi komplekteerimine võiks põhineda vabal tahtel, mitte kitsendustel ja mõjuvõimul.  

Ei tasu rahulduda toimiva parlamendidemokraatiaga, demokraatlike lähenemisi tuleks praktiseerida kõikides ühistegemistes.