Thursday, February 28, 2013

Kaua võib?



Oleksin ma „Kaua võib?“ (TV3) saatejuht, siis küsiksin: „kaua võib ühiskonnas langetatud valesid otsuseid põhjendada Nõukogude Liitu kuulumisega?“ 

Eesti on olnud taasiseseisev igaviku (eelmine iseseisvusperiood ei kestnud pikemalt), meie aga jätkame poliitilise kultuurituse viljelemist. Lähenemisi tuleks muuta. Tegemistes tuleks olla enesekriitilisem, toimuvad protsesse juhtida enamusele meelepärasemas suunas. 

Arvamus, et kriitika tekitab ühiskonnas veelgi suurema kaose, pole põhjendatud. Probleemide teadvustamiseta protsessid ei hakkagi oodatud suunas liikuma. Üldsus vajab mobiliseerimist. Ühtsuses peitub jõud, üheskoos suudame liigutada ka mägesid. 

Maarjamaa elukeskkond vajaks paremaks muutmist. Oodata  abstraktsete indikaatorite (SKP, palgakasv jne) kasvusid, petame ennast. Sisemajanduse kogutoodangu kasv ei tee õnnelikumaks. Eriti veel siis, kui see tuleb ressursside ümberjagamisest ja välisettevõtete tulu teenimist (kasumit tarbivad teised). Sellises keskkonnas saavutatud majanduskasv võimaldab raporteerida majandusimest, kuid inimesi see jõukamaks ei tee. Isegi palkade ja pensionide kasv ei kompenseeri kahjusid – kasvavad küll tulud, kuid sama rada liiguvad ka kulud.

Wednesday, February 27, 2013

Eesti Energia kosutab küll riigikassat, kuid täiendab ka toimetulekuraskustes kodanike ridu



Postimees: Janno Reljan: Mis põhjusel peab tarbija elektri eest poole enam maksma, kuigi elektri tootmiskulud ju kasvanud ei ole, küsib Janno Reiljan, Tartu Ülikooli majandus­professor. http://arvamus.postimees.ee/1150806/janno-reiljan-kes-kasseerib-heitmekvoodi-muugitulu

Võrdleme riigiti maksumäärasid, kuid kahe silma vahele jätame erisused ja varjatud maksustamise. Arvame, et kuulume keskmiselt maksustatud riikide hulka, oleme aga tipus. Pole üldsegi ime, et eestlaste reaaltulud vähenesid isegi majanduskasvu tingimustes. 

Maksutulu teistele tuluridadele kirjutamine võimaldab maksustamisega hämada, tegelikkust moonutatud kujul üldsusele serveerida. Maksustamisega trikitajad võiksid teada, et eestlaste vaesuse taseme juures ei sõltu maksutulu niivõrd maksumääradest, kuivõrd sissetulekutest.

2012. aastal kogus riik elektrienergia kilovatt-tunnilt maksusid (käibemaksu, taastuvenergia tasu ja elektriaktsiisi) 3 eurosenti, tänavu juba 3.31 eurosenti. Üle kümne protsendine kasv tuleneb elektrihinna tõusust. Kõrgem elektrihind võimaldab riigiettevõttest võtta ka varasmast suuremaid dividende. Tekib küsimus: kellele Eesti Energia AS kuulub, kui tema tegevus kosutab küll riigikassat, kuid täiendab ka toimetulekuraskustes kodanike ridu.


Tuesday, February 26, 2013

Alkohoolsetele jookidele hinna juurde kruvimine Eesti elukeskkonnas on patt



Meelemürkide teemale (nii nagu igale ühiskonnale olulisele teemale) tuleb läheneda tervikuna. Alkohoolsetele jookidele hinna juurde kruvimine Eesti elukeskkonnas on patt. Enne tuleks teha elukeskkond inimlikuks, alles seejärel rahustite tarbimise piiramisele pühenduda. Vastupidine lähenemine oodatud tulemust ei anna - sogame vaid vett, teeme meelemürkide tarbimise veelgi ohtlikumaks.  

15 -16. aastaste õpilaste (legaalsete ja illegaalsete narkootikumide kasutamise) küsitlused kinnitavad, et 41 % õpilastest on viimasel ajal olnud purjus. Illegaalsete uimastite proovinute osakaal on 1995. aastast olnud kasvav. 1995. aastal oli see 7%, 1999. aastal 15%, 2003. aastal 24%, 2007. aastal 30% ja viimasel (2011.) uuringuaastal 32%. Kanepit oli proovinud 24% õpilastest (sh kanepit koos alkoholiga 14%). Muid illegaalseid uimasteid peale marihuaana või hašiši tarvitanud 18%. Inhalante (sissehingatavad meelemürgid) proovinud 15% õpilastest. Neli aastat tagasi oli selliseid 9%. 

Tendentsid ei tulene maitse-eelistusest, vaid hinna ja toime suhetest, maksevõimest ja kättesaadavusest. Eelnevalt mainitud uurimistööd lugedes tõstatus mitmeid küsimusi. Näiteks – milline on arstide määratud rahustite ja uinutite tarbimise tendents. 17,9% küsitletute sõpradest (14,9% poisid, 20,8% tüdrukud) oli tarbinud rahusteid ja uinuteid ettekirjutuseta. Kui 53% 13–14 aastastest tarvitab inhalante (teadlik mürgiste aurude sisse hingamine), siis peab laste psüühikaga midagi viga olema.

Statistiliste andmete järgi ravimite müügimahud kasvavad Eestis nobedasti (nt 2012. aastal 8,5%), tõusurada liiguvad probleemid, mis kaasnevad illegaalsete narkoainete tarbimisega. Avalikkusele räägitakse aga vaid probleemidest, mis kaasnevad süütuma meelemürgi – alkoholi – tarbimisega. 

Protsesse tuleb käsitleda tervikpildis, oluline on teha vahet põhjustel ja tagajärgedel. Eestlaste meelemürkide (alkohol, psühhotroopsed raviained, narkootikumid, kemikaalid, toksilised taimed) lembus pole põhjus, vaid tagajärg. Elukeskkonda inimsõbralikumaks muutmata vaimu hävitamine (meelemürkidega) ei peatu. Alkoholi kättesaadavuse piiramine teeb asja hullemaks.

EPL: Rahvusvahelise uuringu tulemused selle kohta, et Eesti on narkosurmade Euroopas esimesel kohal, oli avalikkuse jaoks kui külm dušš. Spetsialistid olid antud probleemist muidugi juba mõnda aega teadlikud, kuid laiemale üldsusele ei pakkunud see erilist huvi enne, kui teemat kajastasid USA ajakiri Time ja BBC. Meie ühiskonna äraspidisus väljenduski just selles, et alles välispressi edastatud teate peale tekkis arusaam probleemi tõsidusest. http://www.epl.ee/news/eesti/narkosurmade-jarsu-tousu-tottu-tuleb-tanavatele-spetsiaalne-narkouksus.d?id=65736524


Monday, February 25, 2013

President ei orienteeru demokraatia tähenduses



EPL: Toomas Hendrik Ilves: Teeme meie sajandaks aastapäevaks Eesti korda. Eesti riik on saavutanud 22 uue iseseisvuse aastaga nii palju, et me ei võrdle enam tänast päeva okupatsiooni või laulva revolutsiooniga. Me võrdleme end riikidega, kellele vabadus ja demokraatia on iseenesestmõistetav.
http://www.epl.ee/news/arvamus/toomas-hendrik-ilves-teeme-meie-sajandaks-aastapaevaks-eesti-korda.d?id=65729540

President Ilves kasutab Eesti ühiskonnakorralduse kirjeldamisel sõna „demokraatia“, mis näitab seda, et ta ei orienteeru selle tähenduses. Demokraatia toimib, kui kogukonnas langetatavad otsused vastavad enamuse tahtele. Kui need ei vasta, siis pole ka demokraatiat. Eestis puudub enamuse seisukohtadest ülevaade, rääkimata siis nende järgimisest. Sõnavabadusest üksi ei piisa, eriti veel siis, kui otsustajad kedagi ei kuula.

Demokraatliku ühiskonnakorralduse tingimustes poleks Eestis nii palju toimetulekuraskustes inimesi, kodanikud aga ei põgeneks kodumaalt. Kui otsused riigis põhinevad tühise seltskonna tahtel, siis ei saagi enamusel hästi minna. Küllusliku elu (teiste arvel) nautivad otsustajad ei hakka kunagi mõistma neid, kellel hambad suus mädanevad, kes ei suuda iseseisvalt meelepärast tööd/rakendust leida (seda ei tehta üksnes raha pärast), kes pole sarnaselt peaministrile võimelised eluaset soojustama.

Otsustusmehhanismi kaasajastamata (demokraatlikuks muutmata) jäävadki eestlaste rõõmud piirduma Euroopa Liidu eelarvest suurema tüki haukamisega ja muu sarnasega. Pole lootustki, et jätame Eesti riigina järeltulevatele põlvedele. Mis veelgi kurvem  – hävingule määrame ka keele ja kultuuri, mida esivanemad sajandeid arendasid ja hoidsid.

Sunday, February 24, 2013

Võimul olijad jagavad ordeneid ja naudivad külluslikku elu



Sõpradele saavat rääkida kõigest. Kasutan võimalust ja pajatan tänasel päeval mõeldust.

Eestis jagatakse õnnitlusi ja ordeneid, kuid paljud peavad läbi ajama piskuga. Üle veerandi lastest kannatab toiduvaeguse all, paljusid täiskasvanuid kimbutab stressipisik, tarbitakse rohkelt meelemürke. Vähe pole neid, kes elavad ebainimlikes tingimuste. Võimul olijad naudivad külluslikku elu, jagelevad võimu pärast. 

Eestis on võimu rabanud tühine seltskond, kes on enamuse elu muutnud põrguks. Eestlaste hingeelus valitseb kaos, sõrmevibutajad ja korralduste jagajad nimetavad seda demokraatiaks. Seda ajal, mil demokraatiast on järgi jäetud riismed, ühiskonnakorraldus põhineb diktaadil enamuse üle.

Väikelastele annab õpetada kõike - ka seda, et must on valge ja valge must. Eestis töötab viimane ka täiskasvanute peal. Otsustajad mõnitavad, meie noogutame. Mis iseseisvast riigist ja isiklikust vabadusest me rääkime, kui kodanikena puudub meil igasugune sõnaõigus (millel oleks väljund)?

Tähistame vabariigi aastapäeva, kuid mis kuradima riik see on, kus rahvas orjab, otsustajad laiavad ja praalivad. 

Eluraasukese sees hoidmiseks tuleb paljudel mitmel kohal rügada, kulutuste tegemisel ranget dieeti pidada. Sellise riigi aastapäeval ei tuleks ordeneid jagada ja paraade pidada, vaid kedagi võlla otsa riputada. Vabandan viimase väljendi kasutamise pärast, kuid parem sõnaühend ei tulnud isegi mõningase mõtlemise järel pähe.

Eesti riigi iseseisvuse dateerimise tähistamise päeval soovin, et orjastamisajastu Maarjamaal lõppeks. Kaunistagu kurbi näoilmeid naeratused, säragu eestlaste silmad nagu teistelgi rahvastel. Orjastamismeelsetele valitsejatele soovin samu kannatusi, mida nad oma tegevusega teistele põhjustavad. Uut ja paremat elu kõigile! 

Friday, February 22, 2013

Poliitilise kultuurituse maatasa tegemiseks piisab aususest ja otsustajate ringi laiendamisest



Korrektsioonid ei näita tendentse. Tendentsid ei avaldu üksikutes kuudes, vaid pikemates perioodides. 

Veebruarikuised erakondade toetajate küsitlustulemused näitasid Reformierakonna toetajaskonna mõningast kasvu (jaanuari 20 protsendilt veebruari 23 protsendile), kuid see ei anna alust väiteks justkui Reformierakonna toetajate arvu vähenemine on nüüdseks peatunud. Eelmise aasta sügisest toimunud uuringutulemuste tehnilised analüüsid ja riigi tasandil toimuv (harrastatakse diktaati, demokraatia peale sülitatakse) teeb võimuerakonna populaarsuse langustrendi peatumise ebausutavaks.

Kvartalist pikema perioodi (august 39 ..., november 26%, detsember 22%, jaanuar 20%, veebruar 23 %) lõikes on Reformierakonna toetajate arv endiselt langustrendis, mis peaks tegema uutele (seda muidugi vaid demokraatlikele poliitilistele ühendustele) tegijatele toetajaskonna leidmise lihtsamaks. Poliitilise kultuurituse maatasa tegemiseks piisab aususest ja otsustajate ringi laiendamisest (masside kaasamisest), mis tähendab teisiti öeldes seda, et tulnukatel pole poliitpinnase kobestamisele vaja palju ressursse (sh aeg) kulutada. 

Võimuerakondade usaldus eestlaste hulgas on ääretult madal (NB! arvestagem ka eelistuseta inimestega). Veebruarikuine Reformierakonna toetajate kolme protsendipunktiline kasv varasema (üheksateistkümne protsendipunktise) languse kontekstis ei näita usalduse taastumist, vaid seda, et korrektsioon tulenes tehnilistest (valimi muutusest ja teistest metoodilistest) nüanssidest. Tegemist on lühiajalise hälbega, millele järgneb (mõnevõrra aeglasemas tempos) uus langus. Toimuv ei näita langustrendi jõuetust, vaid selle tugevust ja jätkusuutlikust.


Thursday, February 21, 2013

Eesti perearstid pole võimelised haigusi ära tundma



EPL: Haige tahab parimat ravimit. PERH-i hematoloogi Edward Laane sõnul ei tohiks ravimi­poliitika patsiendi taga üksnes arve näha.
http://www.epl.ee/news/melu/haige-tahab-parimat-ravimit.d?id=65710756

Kui perearstid ei orienteeru haiguste kulgudes ega vii sümptoome haigustega kokku, siis pole üldsusele haiguskulgudest rääkimisest kasu. Eesti perearstid (vabandan üldistamise pärast) ei saa aga haigusi ära tunda, kuna neil puuduvad vajalikud (haiguskolletes/haiglastes viibimise) praktilised kogemused. Labidamees kaotab muude asjadega tegelemisel labida käsitlemise vilumuse, teisiti ei käi see oskusametite esindajate kogemuste kohta. Saatekirjade, haiguslehtede, tõendite ja kordusretseptide väljakirjutamine perearstide teadmistepagasit ei kasvata, nohu, köha ja muude igapäevaste haiguste diagnoosimine ja ravi uusi kogemusi juurde ei anna. Probleem ei tulene perearstidest, vaid süsteemist (koolitus, struktuur, rahastamine).

Tervishoiusüsteemile avaramalt lähenedes võib väita ka seda, et Eestis pole tervishoiule tehtavad kulutused suunatud tervise hoidmisele, vaid tagajärgedega tegelemisele ja akuutse haiguskulu krooniliseks muutmisele. 

Töövõimetute read täienevad, kümne aastaga on nende arv kahekordistunud. Isegi elanike vähenemise tingimustes jätkab töövõimetute arvu kasv (viimasel kolmel aastal seitse kuni üheksa protsenti aastas). 2012. aasta alguses oli Eestis 90 100 töövõimetuspensioni saajat, aasta varem oli neid 7500 võrra vähem. Eesti töövõimetute kasv on OECD riikide kiiremaid (riike on 34 ). 

Aeg-ajalt meenutan neid aegu, mil profülaktilised terviseuuringud ja vaktsineerimised olid eestlaste hulgas tavapärased. Tagajärgede asemel pühenduti siis põhjustele. Taasiseseisvunud Eesti pööras kõik pea peale, tervishoid kommertsialiseerus, retseptide kirjutamine ja ravimite manustamine surus ennetustöö nurka. Kujunes olukord, kus vaatamata ressursside kasvule on vahenditest ikka puudus.


Konkursside formaalsus vajaks välja juurimist



EPL: Politsei- ja piirivalveameti peadirektori koha konkursi läbikukkumine ja sihtotsingule üleminek tekitab paratamatult tunde, et konkurss oli vaid suur pettus ning kusagil istub ja ootab tegelik favoriit, kellel ehk polekski teiste vastu šanssi olnud.
http://www.epl.ee/news/arvamus/juhtkiri-soosikute-mang.d?id=65705138

Riigiasutuste juhtkondade komplekteerimiseks korraldatavatel konkurssidel osaleb väga vähe inimesi. Koristaja kohale kandideerivad sajad, juhi kohale üksikud. Lähenemine ei tulene huviliste puudusest, vaid sellest, et konkursse ei toimu. Lehed paistakse töökuulutusi täis (linnuke kirjas), sõelale jääja kitsale ringile teada. Normaalne inimene sellistel üritustel ei osale. Vähene kandideerijate arv tuleneb sahker-mahkerist, mis "konkurssidega" kaasneb.

Maarjamaal ei piisa ametisse saamiseks heast haridusest, tööülesannete edukaks täitmiseks vajalikest kogemustest ja tahtest, olulisem on läbisaamine vastavate isikutega.

Selline konkursside formaalsus vajaks välja juurimist. Vastasel korral jäävadki elukeskkonda Eestis korraldama madalalaubalised, kelle peamiseks väljakutseteks on ühisraha eest reisimine, villade, muruniidukite, ATVde ja muude vidinate soetamine.

Räägime demokraatiast, harrastame aga diktaati, kutsume eestlasi koju, teeme aga kõik selleks, et veelgi enam kodumaalt jalga laseksid.

Wednesday, February 20, 2013

Külluslikku elu nautivad ei mõista ülejäänuid



Postimees: Mait Raava: mis on Eesti poliitika põhiprobleem? Põhiprobleemidest saadakse väga erinevalt aru. Näiteks Urmas Reinsalu leiab, et «üldine suund neis [Rahvakogu] ettepanekutes oli, et inimesed tahavad, et Eesti poliitika oleks läbipaistev – et oleks selge, kuidas otsused kujunevad, et need oleks tehtud avalikest huvidest lähtudes.» Tema arvates on põhiprobleem «poliitika väheses läbipaistvuses».
Või on põhiprobleem hoopis «parteide varjatud rahastamises», nagu Silver Meikar väitis? Või on põhiprobleem selles, et «toimimast on lakanud demokraatlik legitimatsioon – igapäevane tagasiside võimu ja avalikkuse vahel, mis annab võimule teadmise, et ta esindab õiguspäraselt rahvast, ning avalikkusele kindluse, et võimul on tema esindajad,» nagu on kirjas «Harta 12» alguses ja millele järgneb rida teisi probleeme. Probleemipuntras on koos pudru ja kapsad.
http://arvamus.postimees.ee/1142732/mait-raava-mis-on-eesti-poliitika-pohiprobleem?t=775#l

Ma ei pretendeeri lõplikule tõele, kuid minu arvates tulenevad Eesti probleemid lombakast otsustusprotsessist. Kui otsused ühiskonnas põhinevad tühise seltskonna tahtel, siis ei saagi (enamusel) hästi minna. Küllusliku elu (teiste arvel) nautivad otsustajad ei hakka kunagi mõistma neid, kellel hambad suus mädanevad, kes ei suuda iseseisvalt meelepärast tööd/rakendust leida (seda ei tehta üksnes raha pärast), kes pole sarnaselt peaministrile võimelised eluaset soojustama. Erinevused elutingimustes tingivad olukorra, kus osade arvates on Eesti elukeskkond mõnus, enamus kitkub rahulolematusest aga karvu ja otsib võimalusi, kuidas Eestist jalga lasta.

Otsustusmehhanismi kaasajastamata (demokraatlikumaks muutmata) jäävadki eestlaste rõõmud piirduma Euroopa Liidu eelarvest suurema tüki haukamisega ja muu sarnasega. Muudatusi (tühine seltskond langetab endale meelepäraseid otsuseid) tegemata pole lootustki, et pärandame Eesti riigina järeltulevatele põlvedele. Vähe sellest – hävingule määrame ka keele, mida esivanemad sajandeid arendasid ja hoidsid.

Monday, February 18, 2013

Maksusüsteem on valdkond, mille kallal ei tasu hambaid teritada



Maksusüsteem on valdkond, mille kallal ei tasu hambaid teritada, see peaks alluma ühiskondlikule kokkuleppele. Oluline pole see, mida keegi arvab, vaid see, millega enamus lepib. 

Varem olin tuline progresseeruva tulumaksu vastane, tänases Eestis paistavad aga pooltargumendid juba vastuargumendid üles kaaluma. Meie maksusüsteem kogub liiga palju makse eluliselt vajalikelt asjadelt (toit, eluase jmt), mida tuleb maksta ka sissetuleku kaotuse korral. Arenenud riikides käivad asjad teisiti: sotsiaalkindlustussüsteem tasakaalustab maksusüsteemi puudused, ei lase inimestel täielikku vaesusse langeda.

Uuringute andmetel elab Eestis vaesuses üle veerandi lastest. Nälgivate laste kõhu arvel maksu kogumine on võigas. Maailmas pole vist teist sellist riiki, kus kogutakse leivalt, saialt, piimalt ja muudelt eluks vajalikelt esmatarbekaupadelt kahekümneprotsendilist netomaksu – käibemaksu. Euroopa Liidu keskmine käibemaks toiduainetele jääb alla kümne protsendi.

Oleme maksustamisega läinud liiale, mis on viinud paljud meie hulgast täielikku vaesusse. Kõigil peab olema võimalus rahuldada eluks vajalikke esmavajadusi, nagu toit ja peavari; makse kogutakse ülejäänult. Progresseeruv tulu maksustamine ja mõne astme lisamine võimaldab mainitud kreedot paremini järgida, astuda sammukese õiglusele lähemale. Kultuurirahvale on see ju kohane? 

Ei tasu maalida astmelisest tulumaksust tonti. Tont peitub toimetulekuraskustes olevate leibkondade rohkuses.

Friday, February 15, 2013

Pole ime, et sellisest riigist põgenetakse



Hinnatõusud ja maksude (sh varjatud) kergitamised teevad küll riigileeme rammusaks, kuid kodanike elujärge ei paranda. Muudavad otsustajate elu paremaks (saab vanaviisi jätkata, pole vaja lahendusi otsida ega otsustada), kuid kodanike käekäik sellest ei parane. 

Mis kasu on palkade ja pensionide kasvust, kui kasvavad ka hinnad ja maksukohustused (sh varjatud: visiidi ja vooditasu, energeetilistelt ressurssidelt suuremate maksude kogumine jmt). Statistiliselt võime deklareerida edusammudest, kuid tegelik elu jääb endiseks. 

Eesti Ekspressis avaldatu andmetel (http://majandus.delfi.ee/news/uudised/graafik-elektrihinna-tous-kasvatab-riigi-tulusid-kumnendiku-vorra.d?id=65682054) kasvatab elektrihinna kergitamine (elektrienergialt kogutavat) riigi maksulaekumist kümnendiku võrra. Taastuvenergia tasusid (makstakse energia tootjatele) vähendati, kuid käibemaksu kogutakse selle eest kordades enam ( taastuvenergia tasu kw/h – 0.1 eurosenti, käibemaks + 0,41 eurosenti). Sellest ka „avatud turule“ üleminekuga kiirustamine. 

Kunagi kompenseeriti tulumaksu langetamine suurema töötuskindlustusmaksuga (NB! ei käsitleta maksuna), nüüd kompenseeritakse taastuvenergia tasude langetamine enama käibemaksu kogumisega. Nii "täidavad" Eesti võimuerakonnad oma valimislubadusi (IRL „kodukulud alla“).

Reitingu langemisest ei tehta järeldusi – jätkatakse trikitamisi. 

Võimuerakondade enesekesksus on teinud Eestist kõrgeima reaalse maksukoormusega riigi Euroopas, mille ebaefektiivne haldusstruktuur neelab tohutuid summasid. Maksumaksjaid loetakse meil vaid sadades tuhandetes, riigi läbimiseks piirist piirini kulub paar tundi, matkime aga suurriiklikke struktuure. Isegi president on olemas. Pole üldsegi ime, et sellisest riigist põgenetakse.

Thursday, February 14, 2013

Kõigil pole võimalik elektritarbimist kärpida



Õhtuleht: Ansip vaestele: väike sissetulek pole õigustus! Kodukulud saab ikka alla viia!

Peaminister Andrus Ansip rääkis riigikogu infotunnis sellest, kuidas tema elektriarve on vähenenud. Ta kiitis soojustamisest ja ütles, et see on taskukohane ja võimalik kõigile.



Ma ei kujuta isegi ette, et suurel osal Eestimaalastest oleks võimalik veelgi väiksema elektritarbimisega läbi ajada. Paljud istuvad niigi külmas ja pimedas, isegi teleka vaatamisest on loobutud. 

Peaminister võrdleb oma finantsvõimekust kesise sissetukuga kodanike omaga, kellest paljud on raskustes kommunaalkulude maksmisega ja toidu lauale ostmisega. Mis investeeringute tegemisest siin rääkida? Tema võrdlus pole riigimehele kohane.

Ärgem unustagem ka seda, et elektri hind moodustab osa elektrihinnast. Tarbimise vähendamine kasvatab võrguteenuse omahinda, mis teeb kilovatt/tunni hinna veelgi kallimaks.

Wednesday, February 13, 2013

Poliitiline tegevus Maarjamaal ei allu rahva tahtele



EPL: Me oleme kodukulude vähendamisega alles alguses, räägib majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Õigupoolest tahaks, et ta juba lõpetaks. Sest tegelikult maksavad inimesed igasuguste asjade eest järjest rohkem ja elektriarved on enamikul inimestel kõrgemad kui kunagi varem. Majandusministri jutt on aga umbes selline, et kodukulud, mis langema pidid, tähendasid hoopis muid kulusid ja elektriarvete vähendamine tähendas tegelikult taastuvenergiatasude langetamist. See kõik mõjub nii, nagu peaksid härrased publikut nõdrameelseks.
http://www.epl.ee/news/arvamus/juhtkiri-kodukulusid-te-veel-naete.d?id=65670602

Poliitiline tegevus Maarjamaal ei allu rahva tahtele. See tuleneb sellest, et Riigikogusse pääsevad võimuladvikutele lojaalsed inimesed, rahvaesindajatele jääb Toompea uks suletuks. Eestis langetab kogukonnale olulisi otsuseid käputäis inimesi, kes arvavad surmtõsiselt, et vaid nemad teavad ainuõigeid lahendusi.

Eestlaste elujärg on nadimast nadim, otsustajate arvates langetatakse tarmukaid otsuseid. Kasinad sissetulekud, õbluke sotsiaalkindlustussüsteem ja inimeste mujale elama asumine (Statistikaameti andmetel lahkus eelmisel aastal 30 inimest päevas) kinnitavad, et elukeskkond Eestis on kaugel normaalsest.

Otsustajad nimetavad Eesti otsustusprotsessi demokraatlikuks. Ühiskonnas langetatud otsused ei allu aga isegi enamuse tahtele (NB! demokraatia olulisem põhimõte). Eestis pole korraldatud ühtegi tõsiseltvõetavat rahvaarvamuse küsitlust, valimistest on tehtud palagan, mis täidab võimuladviku tahte vormistamise eesmärki.

Postsotsialistliku poliitilise kultuurituse juured on halvanud Maarjamaa elukeskkonna. Distantseerusime suurest naabrist, et parandada elujärge. Areneme aga samas taktis. Isegi poliitilised tegevused on sarnased: kodanike petmine ja nende tagant varastamine on mõlema riigi võimukoridorides pigem tava kui haruldus.

Tuesday, February 12, 2013

Isikupära vormib kuuldust kujundi



Igaühe isikupärast tulenev interpretatsioon vormib kuuldust just temale ainuomase kujundi. See ongi põhjus, miks kuuldut tõlgendatakse erinevalt. Inimesed, kes on harjunud halvasti kohtlemisega, tajuvad negatiivsust ka kuuldus. Neil on raske uskuda kaaslaste siirusesse ja heatahtlikkusse. 

Eestist eemal viibides võin öelda kõike, mida mõtlen või tunnen. Pole kohanud inimest, kes oleks turtsatanud või kulmu kortsutanud. Suhtlen paljudega. Eestis on reaktsioon vastupidine. Ütle, mida iganes, solvujatest pole puudust. 

See väsitab. 

Kahju, et meie hinged on pahuruse usside poolt puretud. See ei tulene üldsegi materiaalsete ressursside vähesusest, vaid väärtushinnangutest, mida kohalikud arvamusliidrid hingedesse külvavad. 

Rännates olen suhelnud inimestega, kes on kõrini võlgades, kel pole pennigi hinge taga, kuid nad naeratavad ja on sõbralikud. Paljude sissetulekud on isegi Eestiga võrreldes olematud, kuid see ei tee neid kurjaks. Elatakse taeva all ja söömata, kuid ollakse rõõmsameelsed ja heatahtlikud.

Saturday, February 9, 2013

Riigi rahanduspoliitika ei soosi eestlaste elujärje paranemist



Riigi rahanduspoliitika ei soosi eestlaste elujärje paranemist. Seda teadvustamata jäämegi käsi laiutama ja kesiste sissetulekute põhjuseid piiri tagant otsima. Eestlaste maksukoormus vajaks alandamist, haldusstruktuur mõnevõrra koomale tõmbamist. 12 ministeeriumi, 24 ametit, loendamatu arv ametkondi, allasutusi, sihtasutusi, mittetulundusühinguid, riigikogu koos kohalike omavalitsuste võrgustikuga jne on raske kandam meie õblukesele erasektorile. Soovid ja võimalused pole tasakaalus, see aga halvendab ettevõtluskeskkonda, kahandades omakorda riigi haldusvõimekust. Tagajärjeks on elanike kesised sissetulekud ja kõrge maksukoormus. 

Palgad ja pensionid võivad küll kasvada, kuid kui kasvad ka hinnad ja maksukohustused (sh varjatud: visiidi ja vooditasu, energeetilistelt ressurssidelt suuremate maksude kogumine jmt), siis pole sellest kasu. Statistiliselt võime deklareerida edusammudest, kuid tegelik elu jääb endiseks.

Tuleva aasta (kohalike omavalitsuste volikogude) valimised panevad poliitikuid tunnistama, et eestlaste sissetulekud on tõesti nadid, maksukoormus aga põhjendamatult kõrge. Pakutakse innukalt lahendusi, kuid teostamise siirus kaheldav. Kogemused tekitavad umbusku. 

Tulumaksuvabamiinimumi kergitamise vajaduses ollakse isegi üksmeelel, kuid ajastuses (millal?) ja nihke ulatuses (kui palju tõsta) üksmeelele ei jõuta. Rahandusministri sõnavõtud ei süvenda usku, näitavad, et lahenduste otsingutel hämatakse. 500 euroses maksuvaba miinimumis riigieelarvele ohu nägemine ja teistsuguste summade mainimata jätmine vihjab sellele, et muudatustest polda huvitatud.

Majandusarvestuse ja rahanduse magistrina kinnitan vastutustundega, et tulumaksuvaba miinimumi kergitamine (isegi 500 euroni) ei saa ohuks Eesti riigi maksulaekumisele. Eestlaste vaesuse juures ei sõltu maksutulu enam niivõrd maksumääradest, kuivõrd sissetulekutest. Pole vaja arvata, et riigitulu kasv allub korrutamistehtele, milles ühe muutuja suurendamisel samavõrra kasvab ka tulem. Pigem allub see ühendatud anumate reeglile, kus ühe määra langetamisel kasvavad teised laekumised.

Selgitan. 

Tulumaksuvabapiiri kergitamine langetab küll tulumaksu laekumist, kuid suurendab tarbimismaksude panust. Paljud Eestimaa lapsed kannatavad toiduvaeguse käes. Seda kinnitavad nii uuringud (uuringute andmetel elab üle veerand lastest vaesuses) kui ka küsitlused. Kui vanematelt koguda vähem tulumaksu (tõsta tulumaksuvaba miinimumi), kulutaksid nad selle kaupade ostmisele (ostetaks toiduaineid ja muid esmatarbekaupasid), millest 20 protsenti (käibemaks) laekuks mõne aja pärast ( hiljemalt tuleva kuu 20. kuupäevaks) riigikassasse. Maksuvabamiinimumi tõstmata jätmata jääksid summad laekumata. Maksuvaba miinimumi kergitamine kosutab sisetarbimist, kasvatab käibemaksulaekumist, sisetarbimist ja ettevõtete tulubaasi. Tulem kajastub kiiremas palgakasvus ja töökohtade tekkes. Maksuvaba miinimumi kergitamine kasvatab riigi tulevasi maksulaekumisi. Arengud toimuvad küll mõningase nihkega, kuid pole vaja kahelda selles, et mõõdukas maksustamine suurendab tulevaste perioodide maksulaekumisi. 

Pole vaja maksuvabamiinimumi kergitamises otsida ohtusid, tegemist on väljapääsuga, mis võimaldab parandada Eestimaalaste käekäiku. Vaesusega leppimine pole tarmukas.

Tulumaksu juures lisaksin veel seda, et selle osa riigitulust moodustab kõigest 7 protsenti (maksutulust 10). Elanike ja ettevõtete panused jagunevad pooleks. Määrad ei sisalda maksuvaba piiri, progressiooni ja erandite (maksuvabastused, tagastused) mõju. Euroopa Liidus domineerib progresseeruv tulumaks. Soomes jääb maksustamine 10,5–33,5 protsendi vahemikku. 1700-euroselt kuupalgalt tasutakse 18,5 protsenti. Saksamaal kõigub tulumaks 14–45 protsendi vahel. 8004 eurot aastas on maksuvaba. Eesti mediaanpalgalt ei tuleks paljudes riikides tulumaksu tasuda.

Eesti maksukoormust peetakse mõõdukaks, kuid tegelikkuses see nii ei ole. Eesti maksuahel on väga jõuline. Algab see 70- protsendise kontributsiooniga väljamakstavatelt töötasudelt (töövõtja ja tööandja panused kokku), järgnevad tarbimismaksud (sealhulgas vältimatud, näiteks elektriaktsiis, käibemaks eluasemekuludelt), maamaks, varjatud maksustamine (riigilõivud, trahvid, riigi ja omavalitsuste dividenditulu, omaosalus tervishoius jmt). Eesti on kõrgeima reaalse maksukoormusega riik Euroopas. Haldusstruktuur on meil kopsakas, mis nõuab ohtralt maksuraha. Maksumaksjaid loetakse meil vaid sadades tuhandetes, riigi läbimiseks piirist piirini kulub paar tundi, seejuures matkime aga suurriiklikke struktuure. Isegi president on olemas. 

Tulumaksu maksuvaba piiri tõstmine ei vähenda riigieelarvelisi maksulaekumisi. Isegi mitte siis, kui see tõsta viiesajale eurole.







Friday, February 8, 2013

Lumetorm



New Yorgi osariigis ennustati suurt lumesadu, osad tööandjad soovitasid töötajatel isegi koju jääda. Jäetakse ära avalikke üritusi. Eile oli poes tavapärasest enam ostjaid, lumesajuga peljatakse välja minna.

Hetkel on lõunaaeg, kuid hirmutav lumetorm sarnaneb mõnusa Eesti talveilmaga – sajab pehmet lund, õhutemperatuur nulli ringis, saab meisterdada memmesid ja kindluseid.

Talviti siinkandis palju lund ei näe. Kui sajabki, siis on mõne päevaga kadunud. Eelmise aasta 1. veebruaril päevitasin – vilus oli siis õhutemperatuur 18 C ringis, päikese käes veelgi soojem. Täna möllasime lumes, meisterdasime lumememmesid ja loopisime pehmete lumepallidega. Oleks olnud kelk, oleksime ka mäest alla lasknud. 

Talveilmad, mis ei näpista kõrvu ega mata hinge, on toredad. Lumi on vahva. Seda isegi siis, kui seda normaalsest enam alla tuleb:-)

Thursday, February 7, 2013

Väljarände kiire kasvu taga on ühiskonnakorralduses valitsev moraalitus



Statistikaameti andmetel elas Eestis 1. jaanuaril 2013 1 286 540 inimest. Aastaga rändas välja 10 871 asukat, mida on 4657 võrra enam, kui aasta varem. Rändesaldo oli 6455ga minejate kasuks. Tendentsi (väljaränne kasvab 133 protsenti aastas) jätkudes pole eestlastest Eestimaa tühjaks jooksmist vaja kaua oodata. Kümne aastaga peaks plats puhas olema, uutel asukatel võimalus omavahel suuremate rahvaste keeltes suhelda. Mainitud arengut Eestimaal küll ei toimu, kuid võimaliku stsenaariumiga spekuleerimine näitab, et Eestist väljarände on kaugel normaalsest. Kui päevas lahkub Eestist 30 inimest, siis tähendab see seda, et elukeskkond vajab kodanikusõbralikumaks muutmist. 

Protsesside mõjutamiseks tuleb orienteeruda põhjustes, mis toimuvat mõjutavad. Paljud arvavad, et põgenetakse kesiste sissetulekute pärast. Tegemist on olulise argumendiga, kuid ma ei usu, et olulisemaga. Põgenetakse ju ka vaesematesse ühiskondadesse (India, Egiptus, Tai, Tuneesia jne), mis tähendab seda, et põhjus peitub mujal. Materiaalne vaesus mõjutab otsuse langetamist, kuid kurjajuur kasvab mujal.

Mida enam probleemi süüvin, seda enam süveneb veendumus, et väljarände kiire kasvu taga on Eesti ühiskonnakorralduses valitsev moraalitus (hingeline vaesuses), milles elamine pole mee lakkumine. 

Võimurite nihverdamised tekitavad käegalöömise tunde, ei lase rahus elada. Ühisvahendite kantimine ja laristamine käib kõikjal. „VEB fondid“, Michalid, Viiolid, valitute külluslik rahastamine ja muud hälbed teevad siinse elukeskkonna põrguks, takistavad ühiskonnakorralduse kodanikusõbralikumaks muutmist, devalveerivad tulevase põlvkonna kasvatamiseks olulisi väärtushinnanguid (ühtekuuluvustunne, hoolivus, patriotism jmt). Need, kes on pandud (moraalinorme ja eetilisi) ühiskonnas väärtusi propageerima, lagastavad neid. Võtame või Eesti Vabariigi presidendi (kinnisvara projektidele ühisraha kantimised; paljud lapsed nälgivad, abikaasale tehakse ühisvahenditest suuri kulutusi) ümber toimuva. Seda ei saa normaalseks pidada? 

Materiaalset vaesust on raske taluda, kuid vaimset veelgi raskem. Eesti elukeskkond (üle veerandi lastest elab vaesuses, valitud naudivad külluslikku elu ja laristavad) on võigas. Eesti probleemid ei tulene niivõrd sellest, et asjamehed palju virutavad, vaid sellest, et üldsus peab sellega leppima. Taunimise asemel kohendatakse seadusi - jokkidest tehakse tugevamad jokkid.  

Tuesday, February 5, 2013

Poliitmafioosod ei teadvusta palju probleeme nad üldsusele oma tegevusega tekitavad



Postimees: Filmiprodutsent Artur Talvik kirjutab, et Põhjamaade- sarnase, oma kodanikega arvestava demokraatiani läheb praeguse valitsemisstiili juures aega veel vähemalt järgmised viiskümmend aastat.

Eesti demokraatia mädaneb. Sellest erituv hais matab hinge, toob klombi kurku, otsustajad isegi ei ürita mädapaiset avada. 

Miks peaksid? 

Eestis võib kaotada ju kõik (sotsiaalne turvalisus seisab varesejalgadel), mis teeb otsustuskvaliteedi muutmise keeruliseks. 

Reeglid määravad lähenemised, need panevad paika seltsimehed, kes sellega endale mõnusa elamise tagavad. Riigikogu ja paljud ametid (sh nõukoguliikmed, sihtasutuste asjapulgad jne) komplekteeritaksegi luksuslikku elu taga ajavatest inimestest, sest nemad on manipuleeritavad. Siis pole poliitaferistidel vaja ühiskassast laekuvate summade pärast muretseda, „annetajad“ maksavad isegi olematule maailmavaatele peale.

Poliitvõimu külluslik rahastamine ja võimukeskne valimissüsteem on jätnud Eesti demokraatiast järgi vaid nime. Parteide (ja nende asjameeste) külluslik rahastamine ja kallutatud valimissüsteem (ebavõrdsus kandideerimisel) närvutavad demokraatia võrsed. 

Alkohoolikud ei tunnista probleemi meelemürkide kuritarvitamises, vargad nimetavad oma tegevust võtmiseks, poliitmafioosod ei teadvusta palju probleeme nad üldsusele oma tegevusega tekitavad.

Monday, February 4, 2013

Eesti sisemajanduse kogutoodang rühib ülespoole, paljud tendentsid teevad vähikäike



Moonutatud (tegelikkust mitte kajastavate statistiliste) arvukeste ja enesekesksete poliitmarssalite kummardamine ei võimalda Eesti elukeskkonda kodanikusõbralikumaks muuta. 

Arvamus justkui Eestist lahkutakse (vaid) kõrgema sissetuleku otsimise soovist, on lambist võetud. Nii nagu on lambist võetud see, et eestlaste suur meelemürkide (alkohol jt mõnuained, ravimid) kiindumus tuleneb lõbust ja seda annab alkoholiaktsiisi kergitamisega ning rangemate müügipiirangutega ohjata. 

Igaühe närvisüsteem ei pea džunglireeglitele vastu. Sellest eestlaste alkoholi ja ravimite lembus. Suu kaudu ammutavad mürgid laastavad küll vaimu ja füüsist, kuid hoiavad ära (närvi)süsteemi lühistumise. See on ka põhjuseks, miks vaatamata kesistele sissetulekutele tarbitakse Eestis suurtes kogustes alkoholi, miks kulutatakse palju raha uinutitele ja teistele närvipinget maandavatele pillidele.

Eesti sisemajanduse kogutoodang rühib ülespoole, paljud tendentsid (kodanike reaaltulud ja maksustamine, demokraatia, patriotism, ühtekuuluvus jmt) teevad vähikäike.

Selga sirgu löömata ja poliitmarssalitele jalaga tagumikku virutamata pole võimalik elukeskkonda Maarjamaal kodanikusõbralikumaks muuta. Ansipid, Ligid, Kallased, Ilvesed ja teised egotsentrikud jäävadki kollitama, oma lähenemistega ja seisukohtadega üldsust türanniseerima. Rahvakogust jääb väheks, tarvidusele tuleb radikaalsemad ja ajaloos läbi proovitud vahendid võtta.