Eesti arstid panustavad keskastme medpersonali töö tegemisele

Järelduste tegemisel tuleks tugineda faktidele. Tervishoiu rahastamisele hinnangu andmisel tuleb Haigekassa rahavoogude kõrval arvestada ka summadega, mida inimesed juurde maksavad ja mis struktuurfondidest saadakse. 

Valdkonna alarahastamise pärast nurisemiseks poleks põhjust. Statistiliste andmete järgi on eestlaste omaosalus tervishoius üks kõrgemaid. Tervisekindlustuse omamisele vaatamata makstakse kinni ka eraarstide arveid (valdkonna praak!). Raha tuleb struktuurifondidest.

Tervishoiu alarahastamisest rääkimine pole põhjendatud, tuleks kokku arvestada kõik kulutused ja valdkond efektiivsemalt toimima saada. Eestlaste vaesuse juures tuleks raha panna tootma raha, mitte kulutusi juurde tekitada.

Valdkonnas toimuvat saab hinnata ka selles toimetavate inimeste arvuga ja kvalifikatsiooniga. Mul puuduvad küll viimaste aastate andmed, kuid kui tugineda 2004. aasta (Praxis: Tervishoiutöötajate väljaränne Eestist) andmetele, siis peaks Eestis iga 1000 elaniku kohta olema 3,1 arsti. Ungaris oli sama näitaja 2,9; Poolas 2,2; USAs 2,5; Norras 2,9; Suurbritannias 2,0; Iirimaal 2,5; Rootsis 2,8. Soomes: 3,3. Eesti elanike arv on ülehinnatud olnud (paljud elavad välismaal, hoiavad ennast aga Eesti registris), Eesti suhtarv võib kopsakamgi olla. 

Sarnaselt Eestiga pole väiksema arstide arvuga riikides pikki ravijärjekordi. Probleemi ei tasu peita alarahastamise taha  – 13 protsenti elanike sissetulekutelt (maksuna) pole vähe, lisaks lisanduvad summad patsientidelt ja struktuurifondidest.

Inimressurss valdkonnas ei koosne üksnes arstidest (olulise panuse annavad velskrid, õed, sanitarid), analüüsigem siis ka arstide ja õdede suhteid. Arstide ja õdede suhe oli Eestis 1:2, USAs 1:2,6; Hollandis 1:4; Taanis 1:2,6; Norras 1:3,6; Iirimaal 1:5,6; Suurbritannias 1:2,7, Saksamaal 1:2,7: Rootsis 1:3,1; Soomes 1:4,5 (Praxis 2004). 

Mida suhtarvud näitavad? 

Eesti arstid panustavad keskastme medpersonali töö tegemisele. Eestis pole puudu arstidest (neid võiks isegi vähem olla), vaid keskastme töötajatest. Tööjõukulu sihipärasema kasutamisega annab valdkonda efektiivsemaks muuta.

Eestlane on selja sirgu löömiseks liiga vaene

EPL: „Hea lugeja! Kas see, kui inimesed käiksid tänavatel massilisemalt arvamust avaldamas, muudaks poliitikas midagi? Mille nimel oleksid valmis sina tänavatele meelt avaldama minema? Kas sa kardad Reformierakonna vastu meelt avaldada?“

Pole mõnus tunne olla riigi kodanik, kus valitud tegelevad elamislubade äriga, rahapesuga ja muu analoogse jamaga.

Räägitakse vabast Eestist, eestlased on aga ahelais. Isegi piskust ilma jäämine tähendab Eestis täielikku laostumist - kodutus, nälga ja häbi. 

Sotsiaalne turvalisus on Eestis olematu. Elukeskkond võrreldav džungliga, kus ellu jäämiseks tuleb astuda parteisse ja teised nahka pista. 

Pole üldsegi ime, et Eestist jalga lastakse. Oleks see taskukohane, laseksid kõik jalga. Selja sirgu löömine eeldab vabadust ja sõltumatust, eestlastel see puudub.

Heaoluriikides on teisiti – sotsiaalsed tagatised tagavad väärikuse, rääkimata siis palgast, mida töö eest makstakse.

Poliitaferistidele tuleks selg pöörata

EPL: Rein Raud: Kui ma kuulen, et kellelgi oli kodus sularaha, mille eest ta kavatses maad osta, siis on vaid kaks võimalust: kas peab ta mind täielikuks idioodiks või siis on tal absoluutselt ükskõik, mida ma temast arvan, sest tema võib. Tal on võim. Ta teeb, mis tahab. Teda ei koti. Ta määratleb ennast ise, informatsiooniliselt ja juriidiliselt. Ja koos sõpradega broneerib ta ruumi, kus võiks tema vastu meelt avaldada, ja noogutab kaasa, kui tema sõbrad hakkavad õigussüsteemile (mis on sel juhul mu meelest toiminud õigusriigi viimase tugisambana) ka päitseid pähe planeerima.

Ma ei saa võtta sellist riiki tõsiselt, isegi kui selle valitsejate hulgas on ikka alles ka mõni üksik aus ullike. Mul ei saa olla enne praeguse olukorra väga põhjalikku muutmist enam usku mitte ühessegi riigikogu otsusesse ega valitsuse ettevalmistatud eelnõusse.

http://www.epl.ee/news/arvamus/rein-raud-back-in-the-ussr.d?id=65180064

  

Küsitluste järgi on erakondade vastu usaldus madal (20 -30% vahel), mis seab kahtluse alla nende eksistentsi vajalikkuse. Ühiskonnas toimiv otsustusprotsess eelistab aga parteibüroode seisukohti rahvaalgatuslike ühenduste omadele. Korralagedus toimib tänu kodanikele, kes ennast erakonna nimekirjadest ei kustuta. Mainitud lähenemine  soosib poliitilist ülbust, võimaldab poliitilistel ülbikutel demokraatia varjus oma asju ajada, moraali ja eetikapõllul laastamistööd teha. 

Valimissüsteem ja erakondade rahastamine teevad parteidest ühiskonnale ohtlikud elemendid. Reegleid muutmata pole poliitikute sulitempudest pääsu. Isegi uute erakondade moodustamisest pole kasu, kuna süsteem sillutab otsustusnuppude juurde teed üksnes parteibüroode adjutantidele, rahvaesindajatel pole nende juurde asja.

Oluline oleks teada, et poliitilise eliidi rahvavaenulikus ei tulene Ansipist, Ligist, Savisaarest ega kellestki teisest, vaid mängureeglitest, mida eliit on enese tarbeks aastakümneid sepitsenud. Kultuuritus tuleneb erakondade rahastamisest ja seda soosivast seaduskeskkonnast (valimis- ja erakonnaseadus). Väikesele seltskonnale sõltumatuse tagamine (riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas, garanteeritud esindatus) soosib (tagatubadel toimiva) butafoorse demokraatia viljelemist. 

Ühiskonnakorraldust kodanikukesksemaks muutmata pole eestlusel tulevikku. Erakondadele tuleb selg pöörata ja neist massiliselt välja astuda. Paljud ei pruugi mäletadagi, et kunagi parteisse astuti, kuid kui asja tõsiselt võtta, siis saab see meelde tuletada ja nimekirjast taanduda. Poliitaferistidel poleks siis kerge nõutavat ballasti (tuhandet liiget) kokku saada, mis kärbiks nende tiibu, võimaldaks Maarjamaal demokraatiat harrastama hakata.

Nimetame Reformierakonnas toimuvat palaganiks, kuid ega teistes erakondades asjad teisiti käi

Nimetame Reformierakonnas toimuvat palaganiks, kuid ega teistes erakondades asjad teisiti käi.  Kõik erakonnad koosnevad variisikutest, otsustusõigus on tühiste seltskondade poolt kaaperdatud. Erakondade liikmeskondi hoitakse infosulus, otsustamisesse ei kaasata. Eesti seaduskeskkond soosib sellist lähenemist - erakondadest on tehtud isikliku võimu ja jõukuse kasvatamise kantsid. 

Võimuerakondadele poliitilise monopoolsus tagamine kastreerib demokraatia, muudab demokraatliku lähenemise võimetuks.

Erakondade programme ei kirjutata ellu viimise eemärgil (lähenemised on vastuolulised), vaid toetajaskonna ligi meelitamiseks. Neis pole paigas eelistused (nt kas olulisem on valitsuskuludeks tehtav maksutõstmine või elanike sotsiaalne turvalisus), raske mõista, mis on olulisem, mis vähem olulisem. Tulemuslikkuse mõõdikud (millal, mis ajaks, kui palju) puuduvad üldse. Poliitika Eestis ei põhine ideoloogiatel, vaid isiklikul saamal.

Kõik parteid lähenevad maksustamisele sarnaselt. Olenemata ideoloogiast tõstavad valitsejad makse. Väide, et vasakpoolsed tõstavad enam, pole põhjendatud. Ajalugu seda ei kinnita. Ideoloogilised erinevused on hoomatavad vaid suhtumises maksustamise subjekti. Parempoolsed soovivad naha üle kõrvade tõmmata keskmise sissetulekuga, vasakpoolsed kõrgema sissetulekuga subjektidel. Parempoolsed hirmutavad vasakpoolsetega, vasakpoolsed parempoolsetega. Karta ei tule kumbagi. Karta tuleb ebaausaid ja enesekeskseid poliitikuid. 

Demokraatlikku lähenemist harrastamata pole eestlusel elulootust. On vaid aja küsimus, millal Eestimaa ja eestluse mõisted unustusehõlma vajuvad.

Kõik on vajalikud

Delfi: ARSTINA SOOMES: Kohalikud kiidavad ajalehes Eesti arste.

Inimesi ei tee paremaks ega halvemaks nende amet ega rahvus, vaid see, kuidas teistesse suhtutakse. 

Arstiameti vajalikkuse rõhutamise kõrval oleks hea kuulda ka seda, et ka ülejäänud on vajalikud.

Emade ja isade hulgas on rongaemasid ja rongaisasid, arstide hulgas saamatuid ja loodreid. Väide, et kõik arstid on tublid ja ühiskonnale vajalikud pole usutav. Nii nagu pole usutav ka see, et eestlus teeb arsti veelgi tublimaks.

Olen soomlastelt kuulnud Eesti arstide kohta teistsuguseid arvamusi: eestlasest arsti juurde ei taheta minna, nad ei valda keelt, neid ei usaldata. 

Üksikutest seisukohtadest ei tasu laiapõhjalisi järeldusi teha. Eestlasi saab tuua eeskujuks igal alal, paljude pärast tuleb ka punastada. Piinlikust tunnen kuritegude pärast, mida kalevipojad piiri taga toime panevad. See ei tähenda seda, et kõik eestlased oleksid pätid ja vargad.

Heal järjel olevate arstide enesekesksus on võigas.

Mõtlen pisipõnnidest, kes koriseva kõhuga voodisse lähevad ja kooli lõunat ootavad ning pühin pisaraid. Hing läheb härdaks, kui üritan mõista, kuidas puudega inimesed, vanurid ja teised edukatele jalgu jäänud Eesti tingimustes toime tulevad.

Nälgivate laste rohkuses pole süüdi üksnes valitsejad, süüdi on ka need, kes seda näevad, kuid ei tee sellest välja. Arstid ja õpetajad peaksid teadma, millistes tingimustes paljud Eesti pered elavad, kuid ei räägi (avalikult) sellest üldsusele.

Valdkondadevaheline kraaklemine ja oma õiguste taga ajamine ühiskonnakorraldust paremaks ei muuda. Kõik probleemid, mida teadvustatakse on olulised, kuid osad on olulisemad. Süüdlaste otsimise asemel pangem paika põhimõttelised lähenemised ja järgigem neid.

Maffiabossid ei pea võimu nimel pingutama

Ega see erilise üllatusena tulnud, et prokuratuuril osutus võimatuks erakondade varjatud rahastamise asjus kellelegi süüdistust esitada. Kui ikka vari on piisavalt suur ning oskuslikult paigaldatud, siis pole kerge sinna taha piiluda. Ja asjaosalised ise on kahtlemata õppinud mehed, kavalad ning kärmed, kes ajavad oma äri nii, et keegi kolmas nende susserdamist pealt ei näe. Seega on täiesti loomulik, et lõpuks jääb sõna sõna vastu ning midagi tõestada pole võimalik. Ka organiseeritud kuritegevust on keeruline vahele võtta, tihti on nii mõnigi kuulus mafiooso läinud trellide taha täiesti kolmandajärgulise süüasja tõttu, kuna tegelikke kuritegusid sooritatakse liiga osavalt.

http://www.epl.ee/news/lp/andrus-kivirahk-toimik-kinni-plekk-jaab.d?id=65138978

Enamus erakondade nimekirjas olijatest on ballastiks, mis võimaldab kuritegelikel grupeeringutel demokraatia varjus legaalselt asju ajada ja moraali ning eetikapõllul laastamistööd teha. Erakonnaliikmete selline passiivsus on taotluslik – maffiabossid ei pea võimu nimel pingutama, üldsuse arvamusega annab rohke rahaga manipuleerida. 

Eesti riigi kodanikel tuleks teadvustada, et meie valimissüsteem ja erakondade rahastamine on teinud parteidest ühiskonnale ohtlikud elemendid. Valimissüsteemi valijakesksemaks muutmata pole maffiabossidest ega nende sulitempudest pääsu. Isegi uute erakondade moodustamisest pole kasu, kuna süsteem sillutab otsustusnuppude juurde teed üksnes parteibüroode adjutantidele, rahvaesindajatel pole nende juurde asja.

Poliitilistest kuritegelikest grupeeringutest vabanemiseks tuleks erakondadele selg pöörata ja mitte lubada enda nimel lollusi teha. Paljud ei mäletagi enam, et nad kunagi parteisse värvati, kuid kui asjasse tõsiselt suhtuda, siis annaks juhtunu meelde tuletada ja ennast nimekirjast kustutada. Sellistest tingimustes pole poliitaferistidel kerge tuhandet liiget kokku saada, mis võimaldab valgekraede kuritegevust piirata ja demokraatiat harrastama hakata.

Uute maksude kehtestamise asemel võiksime panustada maksukoormuse langetamisesse

Delfi: Ettevõtetele kehtestatav tulumaks tähendaks Eesti riigieelarvele sadu miljoneid lisaeurosid. Kas oleks aeg maksupoliitikat ümber vaadata? 

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/juhtkiri-tulumaksususteem-vaarib-umbervaatamist.d?id=65138378

Maksusüsteem peaks alluma ühiskondlikule kokkuleppele, kellegi tahe ei tohiks peale jääda. Kahju, et Eestis on teisiti. 

Ettevõtete tulumaksu kehtestamisega võiks isegi nõustuda, kuid vaid siis, kui maksustamine toimuks kassa, mitte tekkepõhiselt. Tekkepõhise maksustamise korral tasutakse maksu arvestuslikult tulult, seda ka siis, kui rahavood on negatiivsed. 

Ettevõtlus Eestis kiratseb – pankrotistumiste arv on kõrge, käibevara pole piisavalt. Tegutsemiskeskkonda naudivad monopoolsed ja välisosalusega ettevõtted. Ettevõtlus toimib toetustel ja riigihangetel.

Uue maksu (ettevõtte tulumaks seda ju on) kehtestamise asemel võiksime panustada maksukoormuse langetamisesse. Ressursse saab efektiivsemalt kasutada. 

Eesti haldusstruktuur on kopsakas, mis nõuab ohtralt maksuraha. 

Statistilise indikaatori järgi kuulub Eesti keskmise maksukoormusega riikide hulka, tegelikkuses see nii ei ole. Maksuahel Eestis on jõuline. Algab see 70- protsendise kontributsiooniga väljamakstavatelt töötasudelt, järgnevad tarbimismaksud (sealhulgas vältimatud, näiteks elektriaktsiis, käibemaks eluasemekuludelt), maamaks, varjatud maksustamine (riigilõivud, trahvid, riigi ja omavalitsuste dividenditulu, omaosalus tervishoius jmt). Maksumääradele hinnangu andmisel tuleb arvestada ka erisustega (nt EL keskmine käibemaksumäär toiduainetele jääb alla 10 protsendi, Eestis on see 20 protsenti) ja sellega, mis kodanikele tagasi suunatakse.

Toiduabi nõutajate arv kasvab saadetiste kasvust kiiremini

Toiduabi kogused eestlastele kasvavad (Euroopa komisjon eraldab eestlastele tänavu 2,3 miljardi euro eest), kuid ikka jääb väheks. Nõutajate arv kasvab saadetiste kasvust kiiremini. 

Elektrihinna hüppeline tõus annab uut hoogu juurde. 

Heal järjel olevad valitseja teevad kõik selleks, et veelgi enam lapsi läheks tühja kõhuga voodisse.

Õiguskantsleri ja lasteombudsmani Indrek Tederi aasta alguses öeldu järgi elab Eestis absoluutses vaesuses üle 45 000 lapse. Vaesusriskis elavatega puudutab vaesus enam kui 63 000 last (NB! üle veerandi lastest). Tänaseks on arv juba kopsakam, uuest aastast veelgi kopsakam.

DF: "Meile valmistab kõige suuremat muret see, et iga viies Eestis kasvav laps teab liigagi hästi, mis tunne on õhtul tühja kõhuga magama minna," nentis Toidupanga tegevjuht Piet Boerefijn. Boerefijn on enda sõnul näinud nii palju peresid, kes ei oska enam kuskilt abi küsida – toimetulekutoetus on 76,70 eurot kuus, aga sellega ei tule ju keegi toime. "Kui peres on lapsed, siis 19-eurone lastetoetus arvatakse sellest veel maha. See pole õiglane ning neid numbreid ei usu Lääne-Euroopas eriti keegi," ütles Boerefjin, kes juhib tänaseni juba 20 aastat tegutsenud Eesti-Hollandi Heategevusfondi Päikeselill.

Fond on jaganud selle aja jooksul toetusi kokku enam kui 950 sotsiaalprojektile.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/toidupank-iga-viies-eesti-laps-laheb-tuhja-kohuga-magama.d?id=65118792

Eesti tervishoiu valdkonnas toimuv on jama, mida statistiliste arvude taha peidetakse

EPL: Margus Lember: Kas tervishoid on kaup või kodanikuõigus?

Kui rääkida hinnast, siis on Eesti meditsiini pikki aastaid tunnistatud Euroopa üheks kuluefektiivsemaks, odavalt saab suurel hulgal häid teenuseid. Tehnoloogiad ja ravimid ostetakse maailmaturult, üle jääb vaid töötajate palk ja infrastruktuur, mille arvel seda efektiivsust saavutada.

http://www.epl.ee/news/arvamus/margus-lember-kas-tervishoid-on-kaup-voi-kodanikuoigus.d?id=65109154

Nõustun küsimuse püstitusega, kuid ei nõustu selgitustega. 

Alustagem tervishoiu mõistest. Tervishoid ei seisne ravis, olulisem on haigestumiste ennetamine. Eesti tervishoius pühendutakse ravile (ehk haiguste akuutsest vormist krooniliseks muutmisele). Haigusi tuleks aga ennetada. Väliste sümptoomide ilmnedes on (paljude haiguste juures) juba hilja.

Unustada ei tasuks ka seda, et Eestis pole ravi kodaniku õigus. Ca 50 000 eestlasel puudub ravikindlustus, mujal Euroopas tagatakse see kõikidele.

Arvestada tuleks ka sellega, et riigiti pole (statistilised) kulutused võrreldavad. Omavastutus ja lisakulutused teevad need võrreldamatuks. Eestlaste omavastutus on EL kõrgemaid, ebakvaliteetse arstiabi tõttu tuleb eestlastel teha lisakulutusi (vaatamata kindlustuse omamisele tuleb maksta eraarstidele). 

Eesti ravikulutused pole ühti nii efektiivsed kui seda statistika kajastab. Üldistuste tegemisel tuleb arvestada kõikide kulutustega -  ka nendega, mis valdkonda eelarveväliselt liiguvad.

Eesti tervishoiu probleemiks pole vahendite (sh arstid) puudus, vaid olemasolevate vahendite ebaefektiivne kasutamine. Eestlaste omaosalus ravikulutustes on Euroopa kõrgemaid. Vaatamata kindlustuse omamisele tuleb pöörduda eraarstide poole. Mis efektiivsusest me räägime?

Eesti tervishoiu valdkonnas toimuv on jama, mida statistiliste arvude taha peidetakse. Valdkond on meedikute keskne, patsiendid on teisejärgulised.

„Mahedast“ on tehtud kaubamärk

Kunagise põllumehena ja loomaarstina on mulle mahepõllumajanduse teemale lähenemised mõistmatud. Mõistmatud on ka teise äärmuse seisukohad.

„Mahedast“ on tehtud kaubamärk, mis ühtedele enam sisse toob, teistelt enam välja viib. Pole raske arvata, kes sellises ajupesus võitjaks osutub. 

Jätkem tarbijatele otsustada, mida eelistada. Usaldagem maitseelundeid, arvestagem võimalustega.

Kõigil Eestimaa lastel tuleks kõhud täis toita, alles seejärel valikutele pühendada. Lapsed ei tohiks nälgida, Eestis kannatab aga üle veerandi lastest toiduvaeguse all.

Lisan ühe taluniku seisukoha:

“Olen aus inimene, tegin nii nagu nõuti ja piimatoodang vähenes,” sõnas Anne Tiitma ajalehele Saarte Hääl. Talunikule teeb heameelt, et mahetootmise lõpetamise järel on loomad palju tervemad, sest saavad söötadega kõik vajalikud toitained kätte. Kuna mahetootmises ei tohi loomadele kõiki söötasid (näiteks rapsikooki, päevalillekooki) anda, tekkis lehmadel proteiinipuudus, mis andis tagasilöögi eelkõige hea produktiivsusega lehmade osas, kellest mõni tuli lausa karjast välja arvata. Väiksema lüpsiga loomad ja ka lihaloomad elavad mahetootmise tingimustes aga ideaalselt.

http://www.ap3.ee/article/2010/8/14/mahetootmisest-loobunud-taluniku-karja-piimatoodang-on-tousuteel

Kõrgetes hindades pole süüdi ettevõtjad, kurjajuur peitub maksustamises

Kõrgetes reaalhindades pole süüdi ettevõtjad, kurjajuur peitub kodanike maksustamises. 

Võrdleme riigiti maksumäärasid, kuid kahe silma vahele jätame erisused. Erisuste mõju lõpptulemile on aga tohutu. 

Võtame näiteks käibemaksu, mille määr Eestis on 20 protsenti. Euroopa Liidu kontekstis on tegemist keskmise maksustamisega. 12 riigil on käibemaks kõrgem. Erandeid arvesse võttes osutub Eesti maksustamine aga teistest kõrgemaks. Liikmesriikides rakendatakse erandeid näiteks toiduainetele, keskmine käibemaks toiduainetele ei ületa 10 protsenti. Soomes on see 13, kuid Saksamaal vaid 7, Eestis 20. Kulutused toiduainetele moodustavad aga olulise osa (üle veerandi) eestlaste kulutustest.

Käibemaksude üldmäärade võrdlemine annab olukorrast väära pildi. Paremat pilti ei saa tulumaksumäärade võrdlemisel. Mujal harrastatakse astmelist tulumaksu, Eestis ühtlast. Eesti keskmiselt palgalt paljudes riikides tulumaksu ei kogutagi. Isegi Kreekas, kellele abi osutame, ei nõuta Eesti keskmiselt tulumaksu. Eesti otsustajad ei väsi aga korrutamast, et maksud Eestis pole kõrged madalad.

Märkasin meedias ülevaadet kütusehindade kujunemisest. Kahju, et selles puudus käibemaksu mõju (20% hinnast), kuid seda annab soovi korral ka ise tuletada. Tarbija24: Poole mootorkütuse hinnast moodustab kütuse maailmaturuhind, ligi kolmandiku aga aktsiis (defineering loo lõpus), selgub Euroopa Komisjoni arvutustest. Arvutused on Eesti kohta ja tuginevad selle aasta esimese kuue kuu keskmisel mootoribensiini 95 ja diislikütuse jaehinnal. http://www.tarbija24.ee/1000448/graafik-millest-koosneb-kutuse-hind

Eestlaste sissetulekud ja sotsiaalsed tagatised on teiste liikmesriikide kodanikest kordades madalamad, makse makstakse aga enam. Pole üldsegi ime, et isegi esmatarbekaupade reaalhinnad pole paljudele eestlastele  taskukohased.

Aktsiis - aktsiisimaks (excise tax) kaudne maks, mis kehtestatakse mingile kindlale tootele, mille tarbimine ei ole elutähtis. Nt. tubakas, bensiin, alkohol)

Toimetulekuraskustes olijate nimel tegutsejatel läheb hästi

Demokraatliku ühiskonnakorralduse tingimustes poleks Eestis nii palju toimetulekuraskustes kodanikke. Demokraatia aga valitsejatele ei meeldi. See ei võimalda rahvast lambakarjana kohelda, ühiskassa vahenditega laristada. Arenguid on raske ka õigetele rööbastele suunata, kuna avalikkusele valetatakse. Räägitakse, et Eesti ühiskonnakorraldus põhineb demokraatial, harrastatakse aga diktaati.

Poliitiline kultuuritus, mida Eesti võimuladvik harrastab, on teinud elukeskkonna Maarjamaal põrguks, elanikest aga kerjused, kes almuseta hakkama ei saa.

Kunagist ühist kartulikoorte söömist ei võtnud keegi tõsiselt, kuid see liitis rahva, pani aluse edule. Praegused valitud teevad kõik selleks, et kartulikoortest saakski eestlaste rahvustoit. 

Eestis on toimetulekuraskustes leibkondi enam, kui millalgi varem. Nõudlus makaronidest ja nisujahust koosnevate abipakettide järgi näitab, et nende read täienevad veelgi. Miks ei peakski täienema, kui elektrihinna tõus toodab uusi makseraskustes leibkondi juurde.

Toimetulekuraskustes olijate nimel tegutsejatel läheb see-eest hästi, sissetulekud ja hüvitised lubavad nautida külluslikku elu. 

Kontrast on võigas.

Kui kõik Euroopa riigid toimetaksid nii nagu Eesti, siis oleks kogu Euroopa kerjuseid täis. 

Tervishoid on orienteeritud tagajärgedele

Eesti tervishoidu tehtavad kulutused pole suunatud tervise hoidmisele, nagu termin lubaks arvata, vaid tagajärgedega tegelemisele ja akuutse haiguskulu krooniliseks muutmisele. Kokkuhoid oleks tohutu, kui pühenduksime ennetustööle.

Meenuvad ajad, mil profülaktilised terviseuuringud ja vaktsineerimised olid tavapärased. Tagajärgede asemel pühenduti siis põhjustele. Taasiseseisvunud Eesti pööras kõik peapeale – tervishoid kommertsialiseerus, retseptide kirjutamine ja ravimite manustamine surus ennetustöö nurka. Lähenemine tekitas olukorra, kus vaatamata ressursside kasvule on rahast ikka puudus.

Töövõimetute eestlaste read täienevad. Kümne aastaga on nende arv kahekordistunud. Isegi elanike arvu vähenemise tingimustes jätkub töövõimetute elanike kasv (viimasel kolmel aastal seitse kuni üheksa protsenti aastas). 2012. aasta alguses oli Eestis 90 100 töövõimetuspensioni saajat. Aasta varem oli neid 7500 võrra vähem. Oleks kõikidel julgust ja ressurssi läbida bürokraatlik kadalipp, võinuks töövõimetute arv olla veelgi suurem.

Statistilised andmed kinnitavad, et Eestis on OECD riikidest (34 riiki) üks kiiremaid töövõimetute kasvusid. Töövõimetute vähendamiseks võidakse karmistada töövõimetuks tunnistamise reegleid, kuid see ei tõsta elanike elukvaliteeti.

Raviteenusesse panustamine pole tulemuslik, sest selle mõju elanikkonna tervisele on väike (erinevatel hinnangutel 10–20%). Panustada tuleks ennetustööle. Perearstid pole aga asjast huvitatud – raha tuleb lihtsamalt arvele, puudub ka nõutav kompetents. Haiglas praktiseerimata (haigusjuhtude keskmes viibimata) kunagi omandatud oskused ja teadmised tuhmuvad. Saatekirjade, haiguslehtede, tõendite ja kordusretseptide väljakirjutamine teadmistepagasit ei kasvata. Nohu, köha ja muude igapäevaste haiguste diagnoosimine ja ravi uusi kogemusi juurde ei anna. Tõsisemaid haigusi diagnoosivad ja ravivad eriarstid.

Eestlaste perioodiline tervisekontroll koos tervisliku eluviisi harrastamisega oleks väga vajalik, kuna see võimaldaks vähendada ravikulusid, aitaks parandada elanike elukvaliteeti. Muudatused tervishoiusüsteemis eeldavad muudatusi rahastamispõhimõtetes. Võimalusi on erinevaid, mina eelistan haigekassa vahenditest (13 protsendi maksulaekumine) mingi osa teenuse tarbija käsutusse suunamist.

Summad võiksid tervishoiuinstitutsioonide ja patsientide vahel jaguneda selliselt (nt 4/5:1/5), et see ergutaks teenuse osutajate vahelist konkurentsi, innustaks kallile ravile eelistama tervislikumaid ja odavamaid lähenemisi. Patsientide valikuvõimalusi avardamata pistab meditsiin meid kõiki nahka.

Arstide palganõudmine on kummaline

Tervishoiuvaldkonna töötajad võiksid lisaraha nõudmise asemel pühenduda olemasolevate vahendite efektiivsemale kasutamisele. Haiglate võidurelvastumine (tehnika ebeefektiivne kasutamine) pole saladus. Perearstindus lonkab mõlemast jalast. Töö, mida perearstid teevad ei nõua velskrist kõrgemat kvalifikatsiooni, meie maksame neile aga arsti palka. Saatekirjade, haiguslehtede, tõendite ja kordusretseptide välja kirjutamiseks ei tule koolipinki pikalt nühkida. Nohu, köha ja muude igapäevaste haiguste diagnoosimiseks ja raviks pole suuri kulutusi vaja teha. Tõsisemaid haigusi diagnoosivad ja määravad ravi eriarstid. See on loogiline - haiglas praktiseerimata kunagi omandatud oskused haihtuvad.

Perearstid virisevad palga pärast, unustavad aga tulu (dividenditulu ja muu tulu, isiklikud kulutused, mida äripraksisesse jäetakse), mida ettevõtjana teenitakse. Perearstid pole vaid palgalised, nad teenivad ka ettevõtjatulu.

Lugege ja otsustage, kas arstide palganõudmine on põhjendatud. Tarbija24:
Maksu- ja tolliameti koostatud tervishoiutöötajate sissetulekute ülevaatest selgub, et tänavu kaheksa kuu arvestuses oli arstide keskmine kuu brutotasu 1969 eurot. 2012. aasta kaheksa kuu keskmine kuupalk kasvas 7,7 protsenti, 2010. aastaga võrreldes oli kasv 13,5 protsenti. Perearstide keskmine kuupalk kasvas kaheksa kuu arvestuses 1558 euroni. Hambaarstide keskmine kuupalk oli 1419 eurot. Õdede palk oli 929 eurot. Ämmaemandad said 1274 eurot. Tervishoiutöötajate keskmise kuupalga sisse ei ole arvestatud ettevõtlustulu, dividenditulu ega välistulu.
http://www.tarbija24.ee/992390/arsti-keskmine-palk-ulatus-tanavu-1969-euroni-kuus

http://www.tarbija24.ee/992390/arsti-keskmine-palk-ulatus-tana

Palk ja sissetulek on kaks erinevat suurust. Legaalsest sissetulekust (deklareeritud tulust) kirjutab Tarbija24 järgnevalt:

http://www.tarbija24.ee/992390/arsti-keskmine-palk-ulatus-tana

Maksu ja tolliameti andmetel oli eelmisel aastal 212 arsti, kelle kuuteenistus algas 7500 eurost, 157 arsti, kelle kuuteenistus jäi vahemikku 6500–7500 eurot, ning 429 arsti, kelle kuine tulu oli vahemikus 4500–5500 eurot. Umbes poolte ehk üle 1600 Eestis praktiseeriva arsti kuutulu algab 3500 eurost ja eespool toodud näidete põhjal on see osal veel mitu korda suurem.

Loen meediaväljaannetes leiduvaid kommentaare. Argumenteeritud kommentaare on põnev lugeda. Ühe sellisega lõpetan tänase kande:

Arstide palgad on 2x riigi keskmist ja ka Soomes on 2x riigi keskmist. Selles asjas valitseb kena tasakaal ja arstide nõudmised on tegelikult liig, mis liig. Vehelda hr. Korgi kombel riigikogulase palgaga Soomes ja ilma tausta arvestades tõsta see eesti oludesse on vägagi ülbe demagoogia. Kõik ju teavad, et eesti riigikogulane saab 4x keskmist, Soomes aga 2x keskmine. Pealegi on ju Eestis kõigile selge, et 101 riigikogulase palk on lihtsalt tobe tööõnnetus ja nad seda ei vääri. Tõsta aga 4550 arsti samale pulgale riigikogulastega, no kuulge, tulge ometi mõistusele.
Kui siia lisada veel see, et 4 tundi tehakse tööd riigimeditsiinis ja teist 4 tundi kuskil eras, ja ise olen mitmeid kordi kogenud, kui seesama arst kutsub tagasi erasse ja võtab raha, siis riikliku ja erameditsiini lootusetult segiajamine oma tasku täitmiseks on päris räige lähenemine.
See 2.0 koormus on haiglate poolt neile arstidele fiktiivselt paberile joonistatud, et nad saaksid suhteliselt normaalset palka, mingit 2.0 koormust neil tegelikult pole, hea kui 1.0 kokku tuleb. Tulla aga selle fiktiivse neile endile vastu tuldud paberiga ülbama, et me teemegi 2.0 koormusega tööd, no see on lihtsalt alatus kümnendas astmes.
Kui vaadata aga perearstide palkasid siis 4 tunni töö eest on 1600 euri täiesti piisav palk. Teist 4 tundi peaks arst tegime koduvisiite, tegelikult neid ei tehta, 39-se palavikuga tuleb ise ja ka lapsed kohale vedada. Peale 4 tundi vastuvõttu arsti kabinetis pole, huvitav, kus nad siis on? Nõudmine saada juurde teine pereõde, no kuulge, seda asja ei saa sedasi korraldada, et õed arsti töö ära teevad, tegelikult saab, aga siis tuleks need perearstid üleüldse koondada ja see oleks päris arukas lahendus, kui on arsti vaja lähedki arsti juurde aga mitte pihiisa/pihiemanda vastuvõtule.
Ja kust tuleb see raha, arstid otseselt raha sisse ei too, vaid metsikud kulud tervishoiu peale ja riigi masinaehitus ja tööstus, niipaljukest kui seda Eestis on, ei suuda seda meditsiini lihtsalt ülal pidada.
Kui siia lisada veele seda, et enamus ettevõtteid teeb pisikesi allhankeid või pisikesi elektroonikajublakaid, mille eest töötaja saab vaid 350-400 euri, ja sellegi tõusu korral võib rootslasest omanik tootmise kas Hiinasse või Brasiiliasse üle kolida. Siis seis on kaunis nutune.
Seega ei toeta seda arstide raha väljapressimist, mida nad streigiks nimetavad, sest kogu nende palgatõus saab tulema tavaliste lihtsate inimeste arvelt, et siis 400eurose palgakese täiendava maksustamise arvelt.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/perearst-me-ei-saa-pakkuda-kvaliteeti-mida-ootab-patsient-ja-milleks-oleme-voimelised.d?id=65044342&com=1&no=0&s=1

Arutelud on haaravad, kui neis vaagitakse erinevaid võimalusi

Jalgpallis, hokis ja teistes mängudes on kaks väravat. Kui neid paigaldataks vaid ühele poolele, puuduks mänguilu. Sama kehtib ka arutelude kohta. Arutelud on haaravad ja põnevad üksnes siis, kui need toimuvad erinevate võimaluste vahel. Kui neis oodatakse vaid toetavaid argumente, muutuvad need vaidlusteks. Minule vaidlused ei meeldi, kuna need õhutavad riidu, lõpevad solvamiste ja solvumistega. Asutakse lahkama isikuomadusi, teema jäetakse tahaplaanile.

Ajalugu kinnitab, et lõplikku tõde ei eksisteeri. Mitte väga kaua aega tagasi peeti väidet, et maakera on ümmargune hullumeelseks. Seisukoha esitajatele rakendati kõige karmimaid karistusi. Täna peetaks hullumeelseteks neid, kes väidaksid vastupidist. Sarnaseid näiteid võib tuua palju. Hullumeelsuse ja geniaalsuse piir on õbluke.

Viimaste aastate trendiks on olnud „mahepõllundus“. Selle eest seisjad ei kaitse niivõrd elustiili, kuivõrd kommertslikku lähenemist. „Mahedast“ on tehtud kaubamärk, mis ühtedel aina enam raha välja viib, teistele seda enam sisse toob. Kliima soojenemisega ja paljude teiste lähenemistega manipuleeritakse samuti.

Jätkem inimestele endile otsustada, mida eelistada, millesse uskuda või mitte uskuda. Teistsuguste seisukohtade halvustamine pole ilus, nende eest seisjate isikuomaduste vaagimine lausa häbematus.