ESMi pealt võib teenida?

DF: Sven Sester: Eesti riik võib ESMi pealt isegi teenida.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/sven-sester-eesti-riik-voib-esmi-pealt-isegi-teenida.d?id=64895264

Riigikogu rahanduskomisjoni esimehe väide, justkui Eesti riik võib ESM pealt teenida, paneb imestama. Ka kehvalt juhitud ettevõtete aktsiate omandamisega võib teenida. Teenida võib isegi väga palju, kuna aktsiaid müüakse varasemast odavamalt, kuid ei teeni. See on ka põhjuseks, miks vaatamata odavale hinnale selliste ettevõtete aktsiaid ei osteta. Kui läheb likvideerimiseks, siis tasutakse osaliselt kreeditoride (tasumata arved, lepingulised kohustused jmt) võlad, omanikele jäävad aga tühjad pihud. Omanikud jäävad ilma kogu ettevõttesse investeeritud rahast.

Euroopa Liit on juhitamatu, kulutused, mida monstrumi ülalpidamiseks tehakse pole ühenduse kodanikele taskukohased. Luksusele ja korruptsioonile orienteeritud asjamehi on liiga palju, vägivaldsus ressursside ümber jagamisel ei võimalda efektiivsemalt majandada. Egoismil ja kasuahnusel põhinev süsteem pole töövõimeline. 

ESMi raha paigutamine võrdub selle tuulde loopimisega. Riikide liit peaks toimima vastastikuse kasu saamise nimel, toimib aga kasuahnusel. Toetuste ja positsioonide nimel ollakse valmis kõigeks. Saamale orienteeritud mõisa köis jääb ka tulevikus lohisema ja rebenema. Selle lohisemisel puudub lappimisel mõte.  

Koolitoidu finantseerimist tuleks suurendada

Kooliaasta algusega on tõstatunud vajadus suurendada koolitoidu finantseerimist. Aastaga kallinesid toiduainete hinnad ju 8,5 protsenti. Presidendiproua paneb küll lapsele lossiköögis valmistatud lisatoidu kaasa, kõigil selline võimalus aga puudub. 

Riigieelarves raha on, kuid pole usutav, et heal järjel olevad otsustajad laste tühjas kõhus probleemi näevad. Erakondade rahastamismure on olulisem.

Kiire kalkulatsioon näitab, et erakondadele riigieelarvest eraldatav rahasumma on võrreldav 41 protsendi lastele eraldatava toidurahaga (110 000 põhikooli õpilast, õpilase kohta päevas 0,78 eurot). Kui otsustajad lepiksid 20 protsenti väiksema riigieelarvest erakondade rahastamisega, leiaks koolilaste hinnakasvust tulenev toitlustamismure lahenduse. Seda on aga heal järjel olevatelt asjameestelt palju oodata.

Haigekassa juhi "konkurss"

Peaministri truu suuvooder (sotsiaalminister Hanno Pevkur) põhjendab Haigekassa juhi koha andmist kamraadile (Tarbija24): «Haigekassa juhi 5-aastane ametiaeg sai läbi ja konkursil oli kõigil õigus kandideerida. Kuna kandideerimas oli ka Hannes Danilov, oli võimalus, et jätkab tema või keegi teine.“ Mida uus juht haigekassa tööle juurde annab, ei osanud minister öelda:
«Seda näitab aeg. Küll on Tanel Ross jõudnud juba anda esimesed intervjuud ja usun, et nendest saab esmase nägemuse tema suundadest haigekassa juhina.»

http://www.tarbija24.ee/953422/pevkuri-selgitus-haigekassa-juhi-valimisele

Riigiasutuste juhtkondade komplekteerimiseks korraldatavatel konkurssidel osaleb väga vähe inimesi. Lähenemine ei tulene huviliste puudusest, vaid sellest, et konkursse ei toimu. Lehed paistakse töökuulutusi täis (linnuke kirjas), sõelale jääja kitsale ringile teada. Normaalne inimene sellistel üritustel ei osale. 

Maarjamaal ei piisa ametisse saamiseks heast haridusest, tööülesannete edukaks täitmiseks vajalikest kogemustest ja tahtest, olulisem on läbisaamine vastava isikuga või parteiga. Nii nagu see oli NSVL aegadel.

Riigiametite komplekteerimise põhimõtted on avalik saladus, sellest ka vähene huvi konkurssidel osalemise vastu. Kui otsus on ette teada, siis puudub kandideerimisel mõte. Konkursside korraldamise formaalsus vajaks välja juurimist. Vastasel korral jäävadki elukeskkonda Eestis korraldama madalalaubalised. Räägime demokraatiast, harrastame aga diktaati, kutsume eestlasi koju, teeme aga kõik selleks, et ka need, kes seni pole veel lahkunud teeksid seda kiiremas korras.

Haigekassa uue juhi sõnavõtud panevad aga käsi laiutama. Ta räägib ju tegemistest, mis ei kuulu tema kompetentsi. Haigekassa juht ei tee seadusi, tema pädevus piirdub institutsiooni tegevuse administreerimisega. Tanel Rossi ja valdkonna ministri sõnavõtud kinnitavad, et Eestis käivad asjad teisiti – seaduste muutmiseks piisab ka kamraadlusest võimuladvikuga.

Põhjamaade oaas

Postimees: SEB analüütiku Ruta Arumäe sõnul on meie «lokaalses põhjamaade oaasis muru rohelisem kui mujal maailmas» hetkel eeskätt seetõttu, et siin on suudetud riigirahandus korras hoida.

http://www.e24.ee/950992/arumae-eesti-asub-pohjamaade-oaasis/

Oleks sõnum olnud anonüümne oleksin arvanud, et see on trükitud mõne võimuerakonna kontoris. Majandusvõimekuse hindamisel ei saa ju tugineda üksnes kasvule, vähem oluline pole saavutatud tase. Madalalt tasemelt kasvu saavutada pole kunst. Tulem (nominaal) pole aga kõrgemalt tasemelt kukkujaga võrreldav. 

Kvantitatiivse mõõte juures ei tasuks unustada ka kvalitatiivset külge. Majanduskasv, mis põhineb abidel ja toetustel ei tulene tarmukusest, vaid kellegi heldusest. Selline kasv pole jätkusuutlik. 

Majanduskasv võiks olla tagasihoidlikum, olulisem on stabiilsus ja jätkusuutlikkus. Eesti majanduskasv sarnaneb tormi tekitava lainetusega, millelt alla laskumine (positiivne kasv) paneb hõiskama, laine alla jäämine (negatiivne kasv ) on aga eluohtlik. Lainetus kinnitab, et Eesti majanduskeskkond pole terve. 

Eesti majanduskasvu võrdlemine Saksamaa, Soome, Rootsi ja teiste tugevate majandustega riikidega paneb muigama. Tasemetest tulenevalt pole ju protsendilised tulemid (tõusud/langused) võrreldavad. Täiskasvanu põdra ja põdravasika jooksurekordeid võib küll võrrelda, kuid see ei tähenda, et vasikas jookseb emast nobedamini.

Sisemajanduse kogutoodanguga hämamisel ja selle jõukusele taandamisel pole mõtet. See vaid lohutab, kuid ei innusta rõhuasetusi muutma. Midagi poleks  hullu, kui Eesti statistiline majanduskasv võtaks negatiivse suuna. See oleks isegi hea, kuna siis tuleks rõhuasetusi muuta, ühiskonna struktuure efektiivsemaks muuta. Kõrge maksustamine (sh varjatud) ja poliitiline laristamine ei saa ju lõpmatuseni kesta, varem või hiljem tuleb sellele piir panna. Mida varem seda teha, seda väiksemaks osutuvad kahjud.

Õun jääb poolikuks ka siis, kui me ei tea, kes teise poole nahka pistis

TMT Emori uuringute andmetel toetas Reformierakonda maikuus 30 protsenti, juunis 31, juulis 34 ja augustis 39 protsendini küsitletutest. Selline tendents olukorras, kus väärtushinnangud ühiskonnas on pea peale pööranud, poliitiline eliit harrastab aga poliitilist vägivalda, pole usutav.

Võin vaid ette kujutada, kuidas Reformierakonna silutud välimusega juhtoinad vastastikku õnnitlusi jagavad. Isegi vuntsidega mees Brüsselis võib heast meelest käsi üksteise vastu hõõruda.

Pole küll kursis erakondade toetuse määramise detailse metoodikaga, kuid arvatavasti tehakse seda valimi (alla tuhande inimese) telefoni teel küsitlusega. Keskmine eestlane aga ei orienteeru erakondades. Nii nimetaksegi esimese pähe tuleva erakonna nimi. Nimetamata jätmisega kardetakse ebakompetentse inimese mulje jätta. 

Reformierakonna esindajatel on võimalik avalikkuse ees poseerida. Isegi negatiivne taust võimaldab sööbida inimeste mällu. Oletan, et RE poolehoidjate „rohkus“ tuleb tuntusest. Mina ei tea kedagi, kes reformiladviku tegemiste peale käsi plaksutaks. Suhtlen paljudega. Isegi võimuladviku erakonnakaaslased krimpsutavad toimuva pärast kulmu. Pole usutav, et üldsuse vastu vaenulikult meelestatud grupeeringul oleks palju pooldajaid. 

Küsitlustulemustega sobi tegemist ei saa välistada, kuid mina sellesse ei usu.

Küsitlustulemuste juurde tulles soovitan pöörata tähelepanu sellele, et võimuerakonna toetajate arvu kasvu väide pole õige, kuna selles ei kajastu inimesed, kellel puudub erakondlik eelistus. Juunis oli selliseid 38, juulis ja augustis vastavalt 39 ja 40 protsenti. Tendents on olnud kasvav.

  

Õun jääb poolikuks ka siis, kui me ei tea, kes teise poole nahka pistis. Öeldu kehtib ka RE pooldajate kohta (TMT Emor metoodika), keda toetab uuringuandmete järgi alla veerandi küsitletutest.

Reformierakonna kasvavast toetusest rääkimine võimaldab massipsühhoosi mõjul innustada inimesi "võiduka" erakonna poolele üle minema. Teadvusega manipuleerimine sarnaneb aga doomino fenomeniga, kus nuppude lisamine küll valmistab rõõmu, kuid kasvatab ka kupatuse kokku kukkumise võimalusi.

Üldsusele esitatav info peaks olema üheselt mõistetav

PM: Jürgen Ligi: Postimehe teisipäevane juhtkiri koos karikatuuriga oli pühendatud mu isikule ja tõdemusele, et palgad on Eestis kasvanud kiiremini kui hinnad.

Ma ei teadvat kriisist, kärbetest ega hinnatõusudest ja manipuleerivat statistikaga. Paraku on makromajandus, statistika ja riigi palgakorraldus minu haldusala, ma olen vastava informatsiooni valdaja ja avalikkusele andja.

http://arvamus.postimees.ee/948510/jurgen-ligi-palgakasvu-seletused/

Avalikkusele pole vaja esitada mitte midagi ütlevat informatsiooni. Üldsusele esitatav peaks olema vajalik ja üheselt mõistetav. 

Keskmisest brutopalgast rääkimine on hämamine, kuna tegemist pole saaja suva järgi kulutava ressursiga, pealegi ei moodusta selle saajad keskmise. Keskmisest palgast makstakse maksud (erinevalt paljudest teistest riikidest on Eestis maksuvabastus olematu). Arvestada tuleks ka sellega, et palgatõus tingimustes, kus osad kaotavad töökoha, tõstab küll keskmist, kuid vähendab palgaks kulutatavat rahamassi, mis tähendab üldist toimetulekuvõime langust. Toimetulekuvõimekuse üle arutledes tuleks keskmise brutopalga asemel tugineda sissetulekule, kui seda on keeruline teha, siis keskmise netopalga ja pensioni suurustele ja nende saajate arvukusele (NB! tingimusel muidugi, et sotsiaalseid tagatisi pole kärbitud). 

Inimesed ei kurda väikese palga pärast, vaid sellepärast, et meie hindade, palkade ja sotsiaalkindlustuse juures pole (paljudel) võimalik ots otsaga toime tulla. Rõhk ei tuleks panna soovile, vaid võimekusele.

Palk ja sissetulekud ei kattu. Eurostat paigutab sissetulekute alla netopalga (toimetulekust rääkides pole mõtet rääkida summadest, mida riik ära võtab), füüsilisest isikust ettevõtja tulu, kinnisvaralt saadud sissetuleku, sotsiaalülekanded ja muud rahalised tulusiirded, millest maha arvatud maksud. Tulemiga on vähemalt midagi peale hakata. Selle hinnatasemetega kohaldamine võimaldab anda hinnangu inimeste toimetulekuvõimekusele.

E24: Eurostati värske uuring sissetulekutest Euroopa Liidus ning võrdlusriikides näitab, et sissetulekute poolest inimese kohta asetub Eesti Euroopa Liidus lätlaste, rumeenlaste ja bulgaarlaste järel 2010. aasta seisuga tagantpoolt neljandale kohale. Euroopa Liidus ning eurotsoonis tervikuna sissetulekud inimese kohta aastatel 2007-2010 kasvasid. Sissetulekud vähenesid vaid Balti riikides, Kreekas, Ungaris, Itaalias ja Iirimaal.

http://www.e24.ee/948468/kriisi-ajal-sissetulekud-euroopas-tousid-balti-riikides-langesid

Demokraatiat tuleks kodanikuallumatusega toetada

PM: Politoloog Tõnis Saarts kirjutab, et rahastamisskandaali vähene tulemuslikkus on seletatav, kui käsitleme Eesti erakondi kui tüüpilisi kartelliparteisid ning tõdeme, et need institutsioonid – meedia, kodanikuühiskond ja Vabariigi President –, mis võinuks parteisid korrale kutsuda, seda ei suutnud, ei osanud või isegi ei tahtnud.

http://arvamus.postimees.ee/947294/tonis-saarts-kolm-kuud-silvergate-ist-miks-nii-vahe-tulemusi

Määrav osa erakondade nimekirjades olijatest on ballastiks, mis võimaldab pahatahtlikel grupeeringutel demokraatia varjus legaalselt oma asju ajada, moraali ja eetikapõllul laastamistööd teha. 

Oodatud muudatused ei tule iseenesest, muuta tuleks regulatsiooni. Loota, et otsustajad endale mugavdatud reegleid vabatahtlikult korrigeeriksid tähendab ajakadu ja edasist kultuurituse all vindumist. Kodanikuallumatus võimaldaks seda teha kiiremini, aitaks pea peale pööratud väärtushinnangud taas jalgadele panna.

Jätkem „agad“. Erakonnad on kodanikuühendused. Kodanikuühendused toimivad liikmemaksudest ja tulust, mida oma tegevusega teenitakse. Erakondadele on tagatud aga tulubaas. Kas ei ole kummaline - raha eraldajad (erakondade võtmeisikud otsustavad, kellele raha anda) on ka selle kasutajad. Tegemist on pesuehtsa korruptsiooni ja vargusega.

Valimissüsteemi valijakesksemaks muutmata pole sarnastest sulitempudest pääsu. Isegi uute erakondade moodustamisest pole kasu.

Valik langetatakse informatsiooni põhjal. Kui informatsioon on ebaadekvaatne, langetatakse ka valesid otsuseid. Üksikkandidaatide riigi raha eest tümitamine ja nendega hirmutamine, parteipoliitikast aga moonutatud kuvandi loomine, sunnib paljusid langetama otsuseid nagu neid langetatakse. Raha paneb rattad käima. Rahavoogusid riigis suunavad aga parteiladvikud. Mida enam seda nende käsutuses on, seda enesekesksemaks muututakse.

Valimised Eestis pole isikupõhised, need on parteikesksed. Eesti valimisfenomen põhineb esikolmikul. Erandid välja arvatud antakse hääl esikolmikule. Olenemata isikutest. Isegi esinumbrina paigutatud telefonipost koguks tagumistest enam hääli. Valijad räägivad kaasa erakondade jõuvahekorra selgitamises, isikkoosseisu panevad paika partebürood. Selline valimissüsteem ei soosi esindusdemokraatiat, sellest ka pinged, mis riigikogus vormistatud otsustega kaasnevad. Kui Riigikogu koosseisu pääsevad vaid võimuladvikutele lojaalsed inimesed, siis esindusdemokraatia ei toimi.

Üks samm edasi, siis jälle tagasi

Masu kõrghetkel langesid erasektori palgad avalikust sektorist kordades enam. Kaotatu tuleb tasa teha. Avalikust sektorist toitujad sellega ei lepi. On ka põhjust – kõikidel (välja arvatud valitud ja õnnetähe all sündinud) on palgad nirud. 

Ministrid teevad ponnistusi vaid avaliku sektori töötajate palkade tõstmiseks. Rahandusminister kortsutab kulmu. Ministrite ponnistuste realiseerumine viiks ju sektorite palgad veelgi suuremasse kreeni. 

2011. aastal maksti avalikus sektoris 5 protsenti kõrgemaid palkasid, lisaks pakuti muid hüvesid (pikemalt tasustatud puhkust, tasuta koolitust, reisimisvõimalusi, ajada oma äri jne). Avaliku sektori kõrgem palk on maailmapraktikas haruldus, teenitakse ju palgamaksmise raha erasektoris. Eesti on valinud teise tee – projektide kirjutamisega panustatakse toetustele.

Tulem avaldub majanduskeskkonnas – tööjõud panustab ühte sektorisse, ühisvahendite kantimine (ettevõtlusesse) sirutab kombitsaid, monopoolsus püsib kindlatel jalgadel. 2008. aastast on Eestist kadunud pea 100 000 palgalist töökohta.

Reaalpalkade (arvestab hinnatõusu) vähenemine kestis aastaid. Korrektsioon toimus alles nüüd, see aga ei tähenda, et suund  jääbki selliseks. Asja teeb eriti hulluks see, et ka nominaalpalgad vähenesid. Maksuameti andmetel oli 2011. aasta keskmine väljamakstav töötasu nelja aasta tagusest üle 3 protsendi väiksem. Kui arvestada veel seda, et palga saamiseks tuleb varasemast enam panustada (teha ületunde), siis oli langus veelgi suuremgi. 

Palgad on langenud (nelja aastaga üle 4 protsendi), hinnad tõusnud (nelja aastaga ca 12 protsenti). Ometigi leidub neid, kes väidavad, et eestlaste õuele voolab õnn nii ustest kui ka akendest. Ja seda tänu Euroopa Liidule ja eurole. Negatiivsete tendentside kohta vastatakse: kui Eesti ei kuuluks Eurotsooni,  oleks olukord veelgi nadim. Halvemini aga ei saa enam minna. Palgad ja sotsiaalsed tagatised ei saa ju nullini langeda. 

Väitku valede otsuste langetajad, mida iganes, kuid nende arengukava järgi tegutsemine on viinud Eesti ühiskonnakorralduse kaosesse. Kunagisest ühtsest laulurahvast on saanud kibestunud kerjusrahvas, kelle eksistents sõltub saastekvootidest ja abirahadest. Arengud ühiskonnas toimuvad aga taktis: üks samm edasi, siis jälle tagasi. Öeldu kehtib majanduskasvu, palkade ja sotsiaalsete tagatiste muudatuste ja paljude teiste ühiskonnas toimuvate protsesside kohta. 

Elustandardid Eestis on julmad

DF: Vaba Isamaaline Kodanik: „Pealispinnal paistab, et meie valimised toimuvad vabalt ja ausalt, hääletajaid ei terroriseerita ja tulemusi ei võltsita. Kuid ometi ei ole meie valimised ei vabad ega võrdsed, uute ja võistlevate kandidaatide nimekirjade ülesseadmine on sama hästi kui võimatu.“

„Aastate jooksul on kirjutatud valimisi ja erakondi käsitlevatesse seadustesse hulk valesid ja vigaseid norme, mis on kumuleerunud ja annavad nüüd üheskoos demokraatiat sisuliselt kägistava tulemuse. Kõige määravamaks sai aga Juhan Partsi peaministriks tõstnud koalitsiooni samm 2003. aastal, millega hüppeliselt suurendati riigikogus esindatud erakondadele riigieelarvest antavat rahalist toetust kaugele üle selle, mis oleks erakondade tegevuse toetamiseks vaja olnud,“ selgitas Andres Ammas.

Erakondi tuleb rahastada, teised vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Sellise lähenemisega jäävadki eestlased majandusühenduse kerjusrahvaks.

Erakonnad on kodanikuühendused. Kodanikuühendused toimivad aga liikmemaksudest ja tulust, mida oma tegevusega teenitakse. Erakondadele tulubaasi tagamine pole põhjendatud. Kas ei ole kummaline - raha eraldajad (erakondade võtmeisikud otsustavad, kellele raha anda) on ka selle kasutajad. Tegemist on pesuehtsa korruptsiooni ja vargusega.

Asju tuleks õigete nimedega nimetada. Ühiskassast erakondadele raha eraldamine on lihtlabane vargus. Loll on see, kes raha saamiseks põhjendust ei leia.

Tuletatud neljakordne "keskmine" töötasu (lisatasudega enamgi veel), kuluhüvitised, külluslik pension ja teised üksnes valitutele kättesaadavad hüved, sissetulekud nõukogudest, ühisvahendite arvelt valikulised sihtasutuste ja mittetulundusühingute finantseerimised, on kodanike tagant varastamine. 

Elustandardid Eestis on julmad. Paljud käivad toidupoolise pärast piiri taga tööl. Poliitiline eliit elab aga külluslikku elu, reisib mööda maailma, koormab ühiskassat oma kapriisidega. Kohati jääb juba mulje, et erakonnad koosnevad üksnes sulidest ja pättidest. Vastasel korral ei põhjendataks riigieelarvest erakondadele eraldatava raha vajadust mustade tegude välistamisega. 

Paljud eestlased on toimetulekuraskustes. Uuringute andmetel pidavat koguni neljandik lastest kannatama tühja kõhu käes, meie aga kulutame ühist raha kolmanda järgu tegemistele.

Tsukiini

Tuttav poetas mõned päevad tagasi ukse taha huvitava kujuga ja pikkusega köögivilja. Oleks tegemist lühema eksemplariga, oleksin arvanud, et tegemist on kabatšokiga. Olen aastaid kasvatanud kabatšokke, teadsin, et nii pikki eksemplare ei eksisteeri. 

Googeldasin, peagi sain teada, et tegemist on kabatšokilaadse tsukiiniga (zucchini/courgette). Tuttav kinnitas, et olin puzzle kokku panemisega maha saanud.

Foorumitest loetu järgi sain teada nüüd, et tegemist on maitsva köögiviljaga. Inglismaa küsitlustulemused (2005. aastal) näitasid, et tegemist on inglaste kümne eelistatavaima köögiviljaga. 

Tsukiini viljad kasvavad kuni meetri pikkuseks, kuid maitsvusest tulenevalt ei võimaldata neil üle 20 cm pikkuseks kasvada. Toiduks võib kasutada ka pikemaid, kuid siis tuleb seemned viljalihast eemaldada, kuna nende söömine meenutaks koorimata kõrvitsaseemnete söömist.

Minu tsukiini on 75 cm pikkune, kuid raisku ei lase ma tal minna. Midagi tast kindlasti valmib, nüüd tuleb selgusele jõuda mis.

Juhtpoliitikuid ei pane vale tõe pähe serveerimine isegi higistama

Juhtpoliitikuid ei pane vale tõe pähe serveerimine isegi higistama. Arvudega manipuleerimine võimaldab valetamist tõlgendamise kraesse veeretada. 

Rahandusminister väidab, et eestlaste reaalpalgad on kasvutrendis. Lühikeses perioodis (kvartal) vastab väide tõele. Pikemas perioodis (üle aasta) on väide aga vale. 

Viimastel aastatel pole reaalpalgad suutnud saavutatud tasemeid hoida, need on allapoole liikunud. Pole välistatud, et liiguvad ka edaspidi. Euroopa Liidus toimuva poliitilise kaose juures pole enam midagi võimatu. 

Reaalpalkadest rääkimisel ei tohiks unustada ka palgasaajate kvantiteeti. Palgasaajatest rahandusminister aga ei räägi. Jäägu salatsemine tema sünnitunnistusele. Statistikaameti (vabade ja hõivatud ametikohtade statistika järgi) andmetel oli selle aasta esimeses kvartalis 2008. aasta sama perioodiga võrreldes Eestis 100 000 töökohta vähem. 

Üldsus võiks teada, et kui ühele maksta poole suuremat palka, teine jätta aga palgata, siis vaatamata keskmise palga tõusule palgamass väheneb. 

Rahandusministri reaalpalga tendentside käsitlus on kummaline, poliitiliselt kallutatud. See sarnaneb seisukohaga, et kui kõht korralikult täis süüa, siis järgnevatel päevadel näljatunnet ei tekki. Pooleteisepäeva kontekstis vastab väide isegi tõele, kuid pikemas kontekstis on tegemist puhta valega.

E24: Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt kasvab tänavune brutokuupalk ligikaudu 871 euroni, mis nelja aasta tagusega tähendab alla 6-protsendilist kasvu. Hinnad on tänavu juuli lõpu seisuga nelja aasta tagusega võrreldes tõusnud 12 protsenti.

http://www.e24.ee/943268/viimase-nelja-aastaga-on-hinnad-palkadest-kasvanud-kaks-korda-enam

Toiduainete kiire hinnatõus tuleneb paljuski kõrgetest maksudest.

Eesti on kiireima hinnatõusuga riik Euroopa Liidus. Sellised pealkirjad domineerivad inflatsiooniteemalistel kirjutistel.

Eurostati andmetel kasvasid hinnad Eestis 2011. aastal 5,1 protsenti (Rootsi 1,4 %, Iirimaa 1,2 %). Keskmise palgatöötaja töötasu kasvas Statistikaameti andmetel samal perioodil kõigest 4 protsenti. Reaalpalk on olnud languses.

Võimuladviku otsustest tingitud kõrgem inflatsioon võimaldab küll riigiisadel hõlpsasti kodanike taskust lisasente välja meelitada, tegi aga kesise sissetulekuga eestimaalased veelgi vaesemaks. 

Poleks nälgivaid lapsi ja toimetulekuraskustes vanureid, siis võiks olukorraga ju leppida, eestlaste vaesuse juures paneb lähenemine aga kukalt kratsima ja mõtlema - kas suurest naabrist oli tõesti vaja distantseeruda üksnes selleks, et omadele sulide mänguruumi teha.

Uuringute järgi kulutavad eestlased ligi veerandi toiduainetele. Toiduainete hinnad kallinesid aastaga aga koguni 8,5 protsenti. Arvamus, et tendents tuleneb toormehinna tõusust, on üldsust eksitav, kuna mujal kerkisid need tunduvalt vähem (Poolas 0,6%, Iiris 0,8% jne)

Toiduainete kiire hinnatõus Eestis tuleneb paljuski kõrgetest maksudest. Liikmesriikides rakendatakse maksustamisel erisusi. Keskmine käibemaks toiduainetele ei ületa Euroopa Liidus 10 protsenti. Soomes on see küll 13, Saksamaal aga vaid 7, Eestis seevastu 20. 

Teist Eesti sarnast riiki, kus kodanike esmatarbekaupadelt (leib, piim jmt) kogutakse nii kõrget obrokit, annab maamunalt otsida. Kõrge käibemaks on põhjuseks, miks toorme kallinemise korral toiduainete hinnad Eestis teistest kiiremini tõusevad. Kiirem hinnatõus tuleneb suurest maksustamislembusest. 

Eestlus on määratud kängumisele

Vanemahüvitis on Eestis luksus. Lühiajaliselt (poolteist aastat) ühele sotsiaalsele grupile mõnusa äraelamise tagamine on totrus. Poolteise aasta jooksul on turvalisus tagatud, ülejäänu aja tuleb piinelda. 

Uuringute andmetel kannatab veerand Eestimaa lastest toiduvaeguse all (tegelik olukord võib veelgi hullem olla), vanemahüvitiseks kulutatakse aga suhteliselt palju riigieelarvest. Sündide arv ei kasva – nendes riikides, kus sünnijärgset toetust ei maksta on sündivus kõrgem (Türgi, USA jt).

Registreeritud sündide arv on Eestis hetkel langustrendis. Esimese poolaasta jooksul on sündinud vaid 6872 last. Tegemist on 2006. aastast madalaima tasemega. Rahvastiku taastootmiseks kulub sellise tempo juures üle 94 aasta. Arvestades seda, et osa sündinutest sulanduvad muudesse kultuurikeskkondadesse, siis on olukord veelgi traagilisem. Eestlus on määratud hävimisele.

Ühiskonda tuleb vaadata tervikuna. Lastenaeruks ei piisa (lühiajalisest) rahapatakas vanematele, vähem olulisem pole see, kuidas tunnevad ennast õed ja vennad, vanavanema, tädid, onud ja teised lähedased.

Väide, et väiksema vanemapalga juures sünniks vähem lapsi paigutub samasse kategooriasse, kui väide, et suurema puhul sünnib neid enam. Faktid kinnitavad, et vaestes ühiskondades sünnib lapsi enam kui jõukates. 

Tarmukas oleks jõuda selgusele, milleks riigile üldse lapsi vaja on. Kaasnevad ju nendega ju mure ja kulutused - kasvatamine on kulukas (kulud haridusele, tervishoiule, lasteaiale, transpordile, toetustele on kõrged), suureks sirgudes pühivad paljud aga kodumaa tolmu jalgelt. Sündide arvu suurenemisesse on mõtet panustada üksnes siis, kui see korvab ühiskonna poolt tehtud kulutused ja teenitakse lisatulu. 

Paljud noored ei taha oma elu aga kesise sissetulekuga ja sotsiaalse turvalisusega kodumaaga siduda, eelistavad paremaid elukeskkondi. Emapalgast nende hoidmiseks ei piisa. Olulisem on üldine sotsiaalne turvalisus. 

Sotsiaalseid kulutusi tuleb teha tasakaalustatult. Öeldu kehtib ka peretoetuste ja lühiajaliselt makstava vanemahüvitise kohta. Kui 2011. aastal kulutas riik umbes 139 tuhandest peretoetuse saajast igaühele keskmiselt 733 eurot, siis 15,8 tuhat vanemahüvitise saajat sai keskmiselt 10730 eurot. 14-kordne vahe! Kui 2007. aastal olid kulutused peretoetustele veel vanemahüvitisest suuremad, siis 2010. aastal põhikoolis, gümnaasiumis või põhikooli baasil kutseõppeasutuses kuni 19. eluaastani), vanemahüvitist vaid osadele (kuni pooleteist aastastele).

Maksulaekumisest

Rahandusminister Jürgen Ligi sõnul annavad selle aasta senised head maksulaekumised märku oodatust suuremast majanduskasvust. Poliitik lahmib järeldustega, otsib põhjendusi valedele otsustele ja tegematajätmistele.

Maksulaekumistele avaldavad majanduskasvu kõrval mõju ka teised tegurid. Pealegi pole maksulaekumine riigi toimimise eesmärk, vaid vahend. Riigi toimimise eesmärk on elanikele turvalise elukeskkonna ja inimväärse toimetuleku tagamine.

Riigitulu kasv tingimustes, kus paljud elanikud vaesuvad – inflatsioon on kõrge, reaalsed maksud tõusevad (sh varjatud), sotsiaalsed tagatised muutuvad lahjemaks –, pole õnnistus, vaid tagasilöök.

Rõõmustada võiks siis, kui see tuleks elanike jõukuse kasvust. Maksutulu kasv tuleneb aga suuresti jõukamate välismaalaste ostudest (üksnes soomlastelt tuleb üle kümnendiku Eesti jaemüügist laekuvatest maksudest), mujale tööle läinud eestlaste sissetulekute arvel, maksumäärade tõstmisest. Eesti ekspordivood on kevadest saati vähenenud, sisetarbimine kasvab. Tendents viitab sellele, et kasv põhineb “võõral“ rahal. See pole jätkusuutlik ega kontrollitav..

12 ministeeriumi, 24 ametit, loendamatu arv ametkondi, allasutusi, sihtasutusi, mittetulundusühinguid, riigikogu koos kohalike omavalitsuste võrgustikuga jne on raske kandam õblukesele erasektorile. Sellistes tingimustes ei saa kvalitatiivsest majanduskasvust rääkida.

Statistikaameti esialgsetel andmetel aeglustus Eesti majanduskasv selle aasta teises kvartalis kolmandat kvartalit järjest. Kasv oli kõigest 2%. Varasema kahekohalise majanduslanguse kontekstis on tegemist olematu suurusega. Lätis oli majandustulem samal perioodil 5,1 protsenti. Inflatsioon oli Lätis (juuli 2012) 1,7 protsenti, Eestis üle kahe korra kõrgem – 3,9 protsenti.

Rahandusministril tuleks majanduskasvule viitamise asemel otsida negatiivsetele tendentsidele adekvaatseid põhjusi. Üksikud näitajad (antud kontekstis maksulaekumine) ei võimalda ühiskonnas toimuvatest tendentsidest järeldusi teha. Jõesängi võib küll mõnest kohast laiemaks kaevata, kuid sellest ei piisa vee suurema läbivoolu tagamiseks. Jõesängi peab ka enam vett lisanduma.

Eestlaste vaesuse taseme juures ei sõltu maksutulu niivõrd maksumääradest, kuivõrd sissetulekutest. Riigitulu kasv ei allu korrutamistehtele, milles ühe muutuja suurendamisel samavõrra kasvab ka tulem.

Eestlaste maksukoormus vajaks langetamist, maksurahast elatuv haldusstruktuur aga selle võrra koomale tõmbamist. Maksupoliitika võimaldab nihutada mägesid, aga ka kõik untsu keerata.

Eestlastel läheb varasemast halvemini

Nõustun sellega, et inimeste halvustamisega kaugele ei jõua. Ei nõustu aga sellega, et probleemidest ei tule rääkida. Pettustega leppimine pole lahendus. Kui on probleemid, siis tuleb neist rääkida ja nendega tegeleda. Lombakaid süsteeme, hälvetega protsesse ja tegevust tuleb kritiseerida. 

Keegi pole rääkinud, et Eestis pole võimalik elada. On küll. See pole aga paljudele kerge. Uuringute järgi elavad paljud Eestimaa lastest absoluutses vaesuses. Palju on narkomaane (nt süstivate narkomaanide poolest oleme ELs esirinnas), esirinnas oleme alkoholi ja teiste meelmürkide tarvitajate poolest. Noorte seas läbi viidud uuringud kinnitavad, et meelemürke tarbimine on populaarne juba teismelises eas, vähe pole neid, kes nuusutavad koguni kemikaale. Legaalne rahustite ja uinutite tarbimine on kasvutrendis. Eestlaste närvisüsteem on pinges. Kui arvestada veel seda, et kodumaalt põgenejate arv on kasvutrendis, siis tuleks „virisemise“ asemel kaigastega tänavale tulla ja riigis kord majja lüüa. 

Eestlaste kurtmine on põhjendatud. Reaalsissetulekud (sh sotsiaalsed tagatised) on eurotsooni madalamaid, maksukoormus (sh varjatud) kõrgeim. Esmatarbekaupadelt (leib, sai, piim jne) 20 protsendilist maksu ei kogu ükski teine riik. Üldsusele serveeritakse olukorda teistsugusena – räägitakse üksikutest edusammudes, kahesilmavahele jäetakse oluline. 

Luiskamisega leppimine ei võimalda ühiskonnakorralduses vohavat valet lõpetada. Elujärje parandamiseks tuleb probleemidest rääkida. Eestlastel läheb varasemast halvemini. Negatiivseid tendentse tuleb teadvustada, võimukutsarid ei väsi aga soovunelmate serveerimisest. Sellises olukorras jääb kodanikele hädakisa ainsaks eneseväljenduse vahendiks.

Kaupade ja teenuste reaalhinnad on Eestis kõrged

Toimetulekuraskustes vaevlevat perede arv Eestis on suurem, kui sellest räägitakse. Aga isegi 63000 vaesuses elavat last on väikese kogukonna kohta tohutu mõõde. 

ÕL avaldas ema pihtimuse: „Poiss sai koolis hommikuti süüa ja käis siis ülejäänud päeva näljasena ringi. Toiduraha mul talle anda ei ole," ohkab Tartumaal Kavastus elav Inga, keda võib võlgade tõttu lõpuks ähvardada kodust ilmajäämine.

http://www.ohtuleht.ee/488112

Kaupade ja teenuste reaalhinnad Eestis on põhjendamatult kõrged. Sellest ka toimetuleku raskustes kodanike rohkus. Riiete kõrgetest hindadest olen ka ise kommentaare postitanud. Seekord heitsin pilgu taksoteenuse hindadele. Võrdlesin neid maailma kallima linna (New York) hindadega.

Kui Tallinnas on alustamistasu 3,1 EUR ja iga kilomeetri eest tuleb maksta 0,65 EUR (http://www.taksod.net/tulika-takso), siis New Yorgis on alustamistasu 2,50 $, distantsitasu asemel tuleb tasuda taksomeetri poolt arvutatud 0.40 $ ühikutasu (seletus sõnumi lõpus). Ühiku tuletamisel toetutakse ajale ja distantsile. Kalkulatsioonide järgi annaks võrdlushinnaks Tallinnaga 0,9785 EUR/km. 10 kilomeetrise teekonna läbimiseks maksab Tallinnas taksosõit 3,1 + 6, 50 = 9, 60 EUR, New Yorgis 2, 0388 + 9, 785 = 11, 82 EUR.

Reaalhindade võrdlemisel arvestatakse ka tarbijate sissetulekuga. Kui tallinlaste keskmine palk on 967 EUR (2011), siis njujorklastel U.S. Bureau of Labour Statistics andmetel 11 590 $ (2634 $ nädalas), 9542 EUR. Taksotariifid on New Yorgis küll Tallinnaga võrreldes veerandi (23 % kõrgemad) võrra kõrgemad, kuid palgad see-eest 8,87 korda kõrgemad. 

Kui keegi väidab, et Eesti hinnatasemed on konkurentsivõimelised, siis on tegemist pooltõega. Konkurentsivõimelised on need välismaalastele, eestlastele pole hinnatasemed taskukohased. Sellistes tingimustes pole Eesti majandus konkurentsivõimeline, sisetarbimine jääb pikaks ajaks kiratsema. 

Protsesside juhtimisse ühiskonnas tuleks jõulisemalt sekkuda, see aga eeldaks eestlaste sissetulekute kasvatamist või hinnatasemete langetamist. Palkade tootlikkusest kiirem tõstmine vähendaks (omahinna kasvu tõttu) ühikulisi ekspordivoogusid, hinnatasemete langetamine eeldaks maksumäärade kärpimist. Tarmukam oleks pühenduda viimasele, riigi haldusstruktuuri kaasajastamata (efektiivsemaks muutmata) pole see aga teostatav.

New Yorgi taksotariifid:

$2,50 upon entry

$0,40 for each additional unit

The unit fare is:

-          one-fifth of a mile, when the taxicab is traveling at 6 miles less an hour or more;

-          60 seconds when not in motion or traveling at less than 6 miles per hour.

The taximeter shall combine fractional measures of distance and time in according a unit of fare. Any combination of distance or time shall be computed by taximeter in accordance with the National Institute of Standards and Technology Handbook 44.

http://www.nyc.gov/html/tlc/html/passenger/taxicab_rate.shtml

Ühiskonnakorraldust kodanikukesksemaks muutmata pole maffiabosside kavandatud sulitempudest pääsu.

EPL: Nn Silvergate võtab Reformierakonna jaoks uusi ohtlikke tuure – tänane Eesti Päevaleht kirjutab, et kriminaalkahtlustuse võib saada erakond juriidilise isikuna. Kui siiani on olnud tegu konkreetsete inimeste kohta esitatud kahtlustustega, siis võimalik kahtlustus Reformierakonna kui partei vastu raputaks tervet organisatsiooni kui sellist.

http://www.epl.ee/news/arvamus/juhtkiri-mangus-on-koik.d?id=64802380

Reformierakond pole ainuke, kelle tegevuse üle tuleks kohut mõista. Kohut tuleks mõista ka teiste erakondade üle. IRL pole puhtam. Oleks roheliseks nimetatava erakonna ambitsioonikatel olnud suurem otsustusõigust (võim) poleks piirdutud kliimaagentuuriga ega „tühja-täjaga“.

Erakondade üle tuleks kohut mõista, seda ei tuleks teha aga raha poolt mõjutatavates kohtutes, vaid rahva poolt moodustatud aukohtus. Poliitiline moraalitus, üldsuse petmine, rahva tagant varastamine ja muu taoline väärib taunimist, kõige karmimat karistust.

Asju tuleb nimetada õigete nimedega. Ühiskassast erakondadele (nende tagatubadele) ressursside (raha, töökohad, positsioonid, töövahendid jmt) „eraldamine“ (võtmine) on lihtlabane vargus. Loll on see, kes põhjendusi ei leia. Erakonnad moodustatakse kodanikuühenduse korras, need aga toimivad liikmemaksudest ja tulust, mida tegevusega teenitakse. Erakondadel rahastamises on liikmemaksude osa olematu. Ühiskassast neile ressursside eraldajad (erakondade võtmeisikud otsustavad, kellele eraldada) on ka nende kasutajad. Tegemist pole normaalse nähtusega, tegemist on pesuehtsa korruptsiooni ja vargusega.

Erakondade nimekirjade koosnevad suuresti ballastist, mis võimaldab kuritegelikel grupeeringutel demokraatia varjus legaalselt toimetada ja laastamistööd Eestimaal teha.

Kodanikena tuleks meil teadvustada, et tegemist on väga tõsise probleemiga, see aga ei tulene inimestest, vaid toimivast süsteemist. Valimissüsteem ja erakonnaseadus on teinud erakondadest ühiskonnale ohtlikud elemendid, teinud neist organiseeritud kuritegevuse hälli. 

Ühiskonnakorraldust kodanikukesksemaks muutmata pole parteide maffiabosside ega nende adjutantide sulitempudest pääsu. Isegi uute erakondade moodustamisest pole kasu - süsteem viib otsustusnuppude juurde vaid nemad, rahvaesindajate teele seab ületamatud tõkked.

Riigikogulaste ükskõiksus üldsuse tahtesse on tava

Riigikogu ratifitseeris Euroopa Liidu jõukamate riikide toetamise muudatuste eelnõud. Polnud vähimatki kahtlust, et Riigikogu järgib ülemustest koosneva valitsuse korraldusi. Kummaline on vaid see, et sammu põhjendatakse eestlaste elujärje parandamisega, tegemist on aga kerjuseahelate sepitsemisega.

Nagu ikka, oli ka seekord Riigikogu üsna üksmeelne. Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) poolt hääletas 86 riigikogulast, vastuhääli ei esitatud, kaks jäid erapooletuks.

Riigikogulaste ükskõiksus üldsuse tahtesse on tava. Poliitiline tegevus Maarjamaal ei allu rahva tahtele. Lähenemine tuleneb sellest, et Riigikogusse pääsevad vaid võimuladvikutele lojaalsed inimesed, rahvaesindajatele jääb Toompea uks suletuks. Sellistes tingimustes esindusdemokraatia ei toimi.

Eestis langetab ühiskonnale olulisi otsuseid käputäis inimesi, kes arvavad surmtõsiselt, et vaid nemad teavad ainuõigeid lahendusi. Nagu sellistel puhkudel tavaks nimetatakse teistsugusel seisukohal olijaid virisejateks ja tohmaniteks, kes ei mõista otsuste nutikust. Tegemist on tõsise hälbega, kuna üldsuse seisukohtadega arvestamine ja ühine otsustamine liidab, võimaldab elujärge kiiremini parandada. 

Eestlaste elujärg on nadimast nadim, väikese seltskonna arvates langetatakse aga tarmukaid otsuseid. Kasinad sissetulekud, õbluke sotsiaalkindlustussüsteem ja inimeste küsitlustulemused (üha enam eestlasi unistab mujale elama asumisest, need, kel mujal elamiskogemus, ei kavatse kodumaale tagasi pöörduda) kinnitavad, et ühiskonnakorraldus Eestis on kaugel normaalsest. 

Eesti on diktatuuririik, diktatuuri eest põgenetakse. Väikesearvulise eestlaste emigreerumine seab eestluse jätkusuutlikkuse kahtluse alla.

Otsustajad nimetavad Eesti otsustusprotsessi demokraatlikuks. Ühiskonnas langetud otsused ei allu aga isegi enamuse tahtele (NB! demokraatia olulisem põhimõte). Eestis pole korraldatud ühtegi tõsiseltvõetavat rahvaarvamuse küsitlust, valimistest on tehtud palagan, mis täidab vaid võimuladviku tahte vormistamise eesmärki.

Euroopa jõukamate elutaseme säilitamise sunniviisiline toetamine (ESM) näitab, et riik ei kuulu rahvale, vaid rahvas riigile. Postsotsialistliku poliitilise kultuurituse juured on halvanud Maarjamaa elukeskkonna, teinud eestlastest teisejärgulise rahva. Kultuurituse väljajuurimiseks tuleb rahval ühiste eesmärkide nimel ühineda ja kultuurituse juurte kastjad poliitikapõllult minema pühkida. Vastasel korral jääbki Riigikogu rahvavaenuliku täitevvõimu ladviku korraldusi täitma, kodanike suunas ülevalt alla vaatama. Valimissüsteem ei soosi teistsugust lähenemist (esindusdemokraatiat).

Enese teadmata korraldasin rannalistele etenduse

Viimasel kümnendil olen igal aastal vähemalt mõned tunnikesed Jones Beach`il (Long Island, New York) lesinud ja sealset ookeanivett nautinud. Selle aasta esimene rannapäev toimus täna. Seltsilisteks armsad pisipõnnid. Ilm oli paras - päike vaheldus pilvedega, vesi ookeanis 26 C, lained kohati mehepikkusest kõrgemad. 

Ujumine oli keeruline, kuid adrenaliinitase kõrge. Enese teadmata korraldasin rannalistele etenduse, mille lavastajaks oli ookeanivee vool, mis mind rannavalve tegutsemispiirkonnast eemale toimetas. Loodusnähud polnud reeglitega kursis. 

Merelainete kohin takistas vetelpäästjate vilele ja hüüetele reageerimast. Abijõud olid juba vette sööstmas, kui märkasin nende hirmunuid märguandeid. Andsin ujumisliigutustega märku, et orienteerun nii lainetes kui ka veevoolu salakavalustes. Peagi olingi kaldal (vastuvoolu liikumine polnudki nii lihtne). Vetelpäästjad rahunesid, vabandasin etendusloata stseeni pärast.

Hiljem vaatasin juba kaldalt, kuidas teised minusarnased veevoolus ekslesid. Vetelpäästjate kullipilk püsis lainetes hüplevatel rannalistel ja surfajatel. Pruunistunud teravsilmsetel tuli mõnigi lainete poolt nokaudi löödu kaldale toimetada.

Elukeskkond pisiriigis ei võimalda rääkida edusammudest

EPL: Kui justiitsminister – aususe ja läbipaistvuse tootja ning etalon – ränkade süüdistuste tõttu kas või ajutiselt oma ametist tagasi ei astu, ei tee seda kindlasti ka kümned teised riigi- ja omavalitsusametnikud või riigiettevõtete juhid, kui selgub, et neid kahtlustatakse kummalistes kokkulepetes, pillamises, omavolilistes lubadustes, võltsimises. Nad saavad alati viidata, et justiitsminister ei peatanud oma ametit isegi siis, kui teda kahtlustati musta raha erakonnakassasse suunamises ning seega meie – väiksemad vennad – ei pea end üldse liigutama.

http://www.epl.ee/news/arvamus/urmo-soonvald-kuidas-ekspeaministrikandidaat-tulevasi-sulisid-ametis-hoiab.d?id=64779860

Kurb, et peame elama riigis, kus poliitikute rahva lollitamisest on saanud tava. Elame eetika- ja moraalikaoses. Tundub, et väärtushinnangutekaose keerise laastamistööd polegi võimalik peatada. Lahendust pakuks ehk vaid see, kui kõik korraga (valest ja võltskusest läbi imbunud) kodumaa tolmu jalgadelt pühiksime. Seda ei annaks vähemalt statistiliste arvudega olematuks teha, lahkujaid aga vingujateks ega vaenlasteks tembeldada. 

Poliitiline kultuuritus, mida Eestis viljeletakse, on teinud elukeskkonna Maarjamaal põrguks. Arvatavasti seetõttu tarbitaksegi Eestis teistest enam meelemürke. Narkootikumide ja Narkomaania Seirekeskuse (EMCDDA) 2011. aasta aruande kohaselt oli Eestis 1000 elaniku kohta 15 süstivat narkomaani. Euroopas oli neid kõigest 1 ja 5. Eristume ka kõrge alkoholi ja uimastavate ravimite tarbimise poolest. Uuringute andmetel kulutavad eestlased alkoholile 5,8 protsenti eelarvest. Igapäevased veinitarbijad, nagu itaallased, hispaanlased ja kreeklased, kulutavad palju vähem (0,7–0,9 protsenti).

Elukeskkond pisiriigis ei võimalda rääkida edusammudest. Elukeskkond on haige. Poliitiline eliit on sõbralikule elukeskkonnale omased väärtushinnangud peapeale pööranud. Muutnud eestlased kurjaks, üksteise suhtes hoolimatuks ja pahatahtlikuks. 

Demokraatia tähendab enamuse seisukohtade ülimuslikkust, eestlased peavad alluma moraalitu seltskonna tahtele. Praktiseeritaks Eestis demokraatiat lendaksid Michalid, Antsipid ja teised moraalitud rahvavaenlased võimukoridoridest.

Mõni aeg tagasi käsitleti Eesti meedias rõivaste hindu. 29. juunil kirjutasin blogis järgnevalt:

„Statistika võrdleb alghindu, ei arvesta aga soodustusi. Soodustused mujal on kopsakad. Müügile tulnud toote hindu hakatakse kohe langetama. Nii käituvad edukad kliendisõbralikud jaemüüjad. Paljud rõivamudelid jõuavad Eesti turule alles siis, kui mujal hinnad langevad. Ostan rõivaid ookeani tagant, kus pole harvad juhused, mil maksan nende eest (juba kuu peale müügile tulemist) alghinnast kuni 75 protsenti madalamat hinda. Soodustusi on erinevaid (kaupluse allahindlus, kupongi allahindlus, püsikliendisoodustus), sageli need akumuleeruvad. Kui uskuda statistikat, siis peaksin rõivaid ostma Eestist. Kuna raha ei tule lihtsalt, ostan neid mujalt.“

http://www.eveges.blogspot.com/2012/06/statistika-vordleb-alghindu-ei-arvesta.html

Et mitte üldsõnaliseks jääda postitan öeldu illustreerimiseks (mõne päeva taguselt ostult) ostutšeki (pojale pusa ja sokid) ja ühe toote hinnasildi, mis kinnitavad, et statistilisest müügihinnast (69,50 + 5,95$ pluss maksud) tuli tasuda tühine osa – kahe eseme eest käisin välja vaid ühe dollari. Infoks veel niipalju, et ost sai tehtud soliidsest kaubandusketist (Lord & Taylor, USA), kasutamata ei jätnud püsikliendile (tähendab „kohalikele“) mõeldud kliendisoodustust (koju saadetud rahaline kupong).

Tegemist oli küll ebatavaliselt odava ostuga, kuid see kinnitab, et müügistrateegiate erinevusest tulenevalt pole statistilised hinnatasemed piirkonniti võrreldavad. Letihinnad (statistika tugineb just neile) erinevad ostjate tasutud summadest. Osades piirkondades erinevad need vähem (nt Eesti), teistes rohkem. Letihinnast odavama hinnaga ostmist võimaldavaid  kuponge on mul rahakoti vahel mitmeid. Neid on  nii protsendilisi kui ka rahalisi (lisaks poe hinnaalandusele veel 20 %, kaks 20 dollarist kupongi jt). Letihinnaga paistavad kaupu ostvat vaid turistid, kohalikud soetavad neid odavama hinnaga.

Vaatamata elanike kesistele sisstulekutele on statistilised rõivaste jaehinnad Eestis suhteliselt kõrged, ostuhinnad (hinnad, mille eest eestlased ostavad) on isegi jõukamatest ühiskondadest kallimad.

Maffiabossid ei pea võimu nimel pingutama

EE: Kui ühiskond teaks, kuidas ja mil moel erakonnad riigiga kuluaarides mängivad, siis keelustataks kohe kogu erakondluse printsiibil väljenduv demokraatia, arvab Reformierakonnas pettunud asutajaliige Olev Vaher.

http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/reformierakonna-asutajaliikme-pihtimus-veel-kord-erakondade-rahastamisest-ausalt.d?id=64770022

--------------------------------------------------------------------------------

Poliitiline kultuuritus on tagajärg, mitte põhjus. Põhjus peitub valimisseaduses ja erakondade rahastamissüsteemis (sh riigieelarveline). Petuskeemidest vabanemiseks tuleb neid muuta. Olukord oleks teistsugune, kui Riigikogu isikkoosseisu komplekteerimine oleks valijate pädevuses, mitte parteibüroode pärusmaa.

Eesti poliitika on erakonnakeskne. Erakondi ei usaldata (usaldus 20-30%), võim tuleb aga nende võtmeisikutele 100 protsendiliselt loovutada. Kodanukuühendustest üksnes erakondadele riigieelarvest tulubaasi tagamine pole õige.

Erakondade nimekirjad koosnevad kümnetest tuhandetest, kaasarääkijate osa on kesine. Küsitlused kinnitavad, et erakondades toimuvaga on kursis alla 10% parteilastest, kaasarääkijaid on veelgi vähem. Enamus nimekirjades olijatest on ballastiks, mis võimaldab kuritegelikel grupeeringutel demokraatia varjus legaalselt asju ajada, Eestimaal laastamistööd teha. 

Erakondade liikmete passiivsus on taotluslik – maffiabossid ei pea võimu nimel pingutama, üldsuse arvamusega annab rohke rahaga manipuleerida. Tülikatest erakonnakaaslastest (kes butafoorsele demokraatiale üldsuse tähelepanu juhivad) vabanemine on imelihtne – abiks on omadest poistest koosnevad „aukohtud“, piisab ka tülikate üldsuse ees „lolliks“ tegemisest.

Eesti riigi kodanikel tuleks teadvustada, et meie valimissüsteem ja erakonnaseadus on teinud erakondadest ühiskonnale ohtlikud elemendid, neist on saanud organiseeritud kuritegevuse ohtlikum liik, mis ei hävitata enam üksikuid, vaid teritab hambaid kogu rahva peal. 

Valimissüsteemi valijakesksemaks muutmata pole maffiabossidest ega nende sulitempudest pääsu. Isegi uute erakondade moodustamisest pole kasu. Praegune süsteem sillutab teed otsustusnuppude juurde üksnes parteibüroode adjutantidele, rahvaesindajatel pole nende juurde asja.

Andrus Ansipist ja Jürgen Ligist on saanud monstrumid

E24: Saksamaa suurima liidumaa maksumaksjate liidu presidendi Rolf von Hohenhau

sõnul teab rahandusminister Ligi väga hästi, et Saksamaa konstitutsioonikohtus ei otsustata mitte seda, millal ESMi «megapank» tegevust alustab, vaid seda, kas see üldse luua tuleks. Hohenhau arvates on Ligil tõsiseid probleeme demokraatlike institutsioonidega. Saksamaa konstitutsioonikohus ühe sellisena on aga loodud oma kodanikke kaitsma ega anna valitsuses ja parlamendis langetatud otsustele automaatselt absoluutset võimu.
«Majandussurutises ei tohiks kunagi teha peata otsuseid ainult puhtalt finantskaalutlustel, eriti kui see puudutab võõramaiseid (Euroopa Liidu lõunaosas asuvate riikide) probleeme.

«Eestis on 1,3 miljonit elanikku, vähem kui Münchenis. Usute Te tõesti, et just Teie olete sobiv Saksamaa konstitutsioonikohust taga kiirustama?» küsis Hohenhau.
Saksamaal on tema sõnul 70-80 protsenti täiskasvanud kodanikest Euro päästmisaktsioonide vastu. «Need kodanikud räägivad ka oma alaealiste laste eest, kuna täiesti kontrollimatu ESMi «megapank» tooks neile vaesuse ja igavese võlaorjuse,» lisas ta.

«Lõppude lõpuks oleks Te, nagu ka Saksamaa rahandusminister Wolfgang Schäuble, üks tulevase ESMi panga regulaatoritest, mis tähendab, et Te hakkaks saama sellega seonduvalt erinevaid kümnetesse miljonitesse eurodesse ulatuvaid tulusid,» ütles ta. «On arusaadav, et see tundub kõigile eurotsooni riikide rahandusministritele väga meelitav võimalus ning seega oodatakse igatsevalt ESMi panga käikuminemist. Aga kas selle pärast peab kohe nii uljalt Saksamaa konstitutsioonikohust ründama?» küsis Hohenhau.

http://www.e24.ee/925828/baieri-maksumaksjate-liidu-president-ligile-tegelege-oma-asjadega/#.UBkKOPKEYEQ.facebook

 Jutu järgi elavad Eestis demokraadid. Ühiskonnakorralduses domineerib aga diktaat. Demokraatiast on saanud sõnakõlks, mida igasse konteksti poogitakse. 

Demokraatia toimib, kui kogukonnas langetatavad otsused vastavad enamuse tahtele. Kui need ei vasta, siis pole ka demokraatiat. Eestis puudub enamuse seisukohtadest ülevaade, rääkimata siis nende järgimisest. Ühiskonnas langetab otsuseid tühine seltskond, kellele teiste seisukohad ei lähe korda.

Eesti probleemid tulenevad väärastunud otsustusprotsessist. Otsused ühiskonnas põhinevad tühise seltskonna soovidel, vastutama peavad kõik. Õigused ja kohustused pole ühiskonnas proportsioonis, tulemuslikkuse hindamisel tuginetakse suvalistele mõõdikutele. 

Usaldamatus parteide vastu seab kahtluse alla nende vajalikkuse. Valimisseadus annab otsustusõiguse aga üksnes nende võtmeisikutele (isegi mitte erakondadele, vaid nende võtmeisikutele), kes seda siis enda võimu kindlustamise ja isiklike ambitsioonide teostamise teenistusse rakendavad.

Võim hakkab pähe. Liigne võim teeb kalgiks, teiste murede ja seisukohtade suhtes ükskõikseks. Andrus Ansipist ja Jürgen Ligist on saanud monstrumid, kellel pole teiste arvamustest sooja ega külma, kes ei väsi teiste halvustamisest ja oma joru ajamisest. Probleem ei tulene niivõrd isikutest, kuivõrd süsteemist. Nende asemel olles oleksime samasugused. Kui mitte kohe, siis mõne aja pärast kindlasti.